Tuesday, February 12, 2008

Kas minu lapsed peavad linna probleeme lahendama?


Tore lugeda, et meie meeskond töötab usinalt nagu päkapikkude põrandaalune töökoda.
Mõtlesin laupäeval Võrumaale sõites, et ma pole ammu nii innustunud meeskonnas toimetanud.

Mind on viimastel päevadel meie projektiga seoses mõtlema pannud põhiliselt kaks asja.

Esiteks, midagi, mis puudutab mind ennast.

See oli üks Ilona märkus, et pole vaja rünnata.
Tundsin, et see käib minu kohta.


Ma olen alati olnud hea kohaneja, aga nüüd, kui ma peale kahe lapsega kodus olemist püüan nö tsiviilellu naasta, ei saa ma hakkama.

Ma ei leia oma lastele kohta, kuhu neid jätta.
Kas minu lapsed on ainult minu mure ja vastutus?
Valimisloosungid, vanemapalk, meedia jätavad mulje, et lapsed on oodatud ka riigi poolt.
Aga kui su lastele ikkagi ei ole kohta lasteaias ja kutsetunnistusega hoidja küsib kahe lapse hoidmise eest 12 000 krooni kuus, siis tundub, et see kõik on üks suur pettus.

Tartu linna lasteaiajärjekorras on rohkem kui 2500 last.
OK, kõigil ei ole kohe kohta vaja, aga tuttav ametnik ütleb, et sügisel jääb reaalselt puudu 800 kohta.

See pole juhtunud üle öö. Poliitikud ja linnaametnikud on seda ju teadnud või teadma pidanud.
Taoline olukord on tekkinud teadlikult tehtud valikute tulemusel.
See pole paratamatus nagu põud või viljaikaldus.

Süüdi on ka need, kes taolist olukorda tolereerivad. Kas teie tolereerite?
Linna juhivad inimesed, kelle meie ise oleme valinud oma makstud maksudest laekunud rahaga linnaelu korraldama.
Järelikult on meil õigus eeldada, et meie huvidega arvestatakse, ja kui mitte, siis nõuda.

Mulle helistas naine, kes lasteaiakoha ja hoidja puudumise tõttu viib lapse iga nädal esmaspäevast reedeni Tartust ära 80 aastase vanaema juurde Võrumaale - et saaks ise tööl käia.

Selline asi teeb jõuetuks ja kurjaks.

Asi paraneb, kui tekib lootus.
Ma ei tea kas meie üritus õnnestub. Kas poliitikutel on tahe valimisloosungeid realiseerida.

Teine teema on tahtmine.
Meile pakkus ruume Maarja koguduse õpetaja.
See on tähenduslik, sest ka Maarja kogudusel ei ole kohta, s.o. oma kirikut.
Nad pakkusid meile ruume koguduse majas, mis algselt oli mõeldud leerimajaks, kuid nüüd toimuvad seal teenistused ja muu tavapärane kiriku ja koduguduse töö.

Ruumid, mida pakuti, on tegelikult praegugi kasutuses. Õpetaja rõhutas mitmel korral, et kui on TAHE, siis on võimalik korraldada, et me mahume neid ruume kordamööda kasutama.

Ruumid on tegelikult üsna väikesed ja päris suurte ümberkorralduste ja kulutuste järel
lastehoiuks kasutatavad, kuid neil on TAHE meid aidata.

See on liigutav. Kahju, et linnavalitsuses nii vähe tegevkristlasi on.

Roosi on mu süles magama jäänud.
Aselinnapea Jüri Sasi ütles ajakirjanikule, et linna jaoks oleks see sobiv lahendus kui vanemad ise lastehoiu kohad loovad.
Jah, linna jaoks on see sobiv lahendus.
aga meile tähendab see tegelikkuses väga suurt tööd.
Kinnisvara kuulutuste lappamine ja pidev helistamine, ports paberitööd ja hulk läbirääkimisi.
Kus mu lapsed nii kaua olema peavad?

Minu Roos ja Jakob on veel liiga väikesed, et linna probleeme lahendada.

16 comments:

Eppppp said...

Tehniline märkus, ega teid sega, kui ma lisan selliseid illustreerivaid pilte siia-sinna, et blogi elavdada?

joanamari said...

vahva!!

Lee said...

Epu blogi kommenteerides üritasin sedasama mõtet välja öelda,kuhu Sina selle postitusega jõudsid. Ehkki jah, emotsioonid ei ole minu tugevam külg. Pigem faktid. Linn on vastutuse minema veeretanud, ning kehtestanud emadele absurdsed lastehoiunõuded. Samas ilmset aitaks isegi kohast ilmajäänutele otse makstav toetus emadel palgata mõni kaugem usaldusväärne sugulane hoidjatädiks, viia laps maale vanaema juurde vms. et ema kasvõi osalise koormusega ka tööd teha saaks. Muide, isegi see nn. lasteaiakoha lisaraha võib olla selleks mõjuriks, mis emad lastega kauem kodus hoiab.

Aga kehtestada kodusele lastehoiule sellised absurdile lähenevad nõuded, nagu Tartu linn seda praegu teeb, on lisaks oma tegematajäämise tõttu tekkinud ebavõrdsusele ka ülim usaldamatus nendesamade lapsevanemate suhtes, imho. Kes ometigi palkaks OMA last hoidma sellise inimese, keda ta ei usalda, või ei kontrolli. Läänes lubatakse pidada au pair'e (sealhulgas eesti tüdrukuid), kes tegelikult ei ole ju lasteaiakasvataja eriharidusega, vaid hoolitsevad laste eest ajal, mil vanemad on tööl. Eestis, meie oma Tartus oleks aga nende tüdrukute pidamine laste hoidjatena selgelt lubamatu. Nonsenss.

Krista said...

Hmm.. vist ETV "Pereelu" saates mainiti täna, et tuleb ikka valimiste ajal hääletada nende poliitikute poolt, kes aitaksid Eestis pereelulisi probleeme lahendada. Valimiste EEL on kõik muidugi ilusate lubaduste pakkujad ja puha, aga PÄRAST valimisi on hea, kui mõni lubadus täide viiakse. Ülejäänute jaoks pole aga raha, sest see kulub heade mõtete eest maksmisele või kama/kalasöömise populaarsuse uurimisele:S Ja kuna siin riigis hoitakse au sees demokraatiat, siis paraku loeb ka see, keda on rohkem. Kui enamust lastega seonduv ei huvita (siit pole ju kiiret kasu loota), siis ongi tulemused sellised, nagu praegu on.
Selline küsimus ka, et kas oleks võimalik teid kuidagi aidata? Keskmiselt tunni päevas leiaksin põnnide kõrvalt toimetamiseks küll.

Eppppp said...

Lee, kuidas sul muidu on - kas meiega ühineda ei taha? Sotsiaalne närv on sul olemas, lapsevanem oled, Tartus elad...

Eppppp said...

Oo, Krista on ka huvitatud aitamisest.. Aitäh!
Meil on korraga mitu asja käsil, eksole. Mina kirjutan lugusid EPL-e arvamuslugu ja EE reportaazh-osalusvaatlust. Siis on ruumide leidmine. Ja siis on sõna levitamine - mida rohkem lapsi ja -vanemaid me endaga kokku saame, seda suurem on ka tõenäosus, et linn reageerib.

Konkreetsemalt ei oska praegu vastatagi, kuigi Pillega ju enne arutasime, et küll oleks hea veel aktiivseid inimesi juurde saada ;).

Merle said...

Aga teate mis mind kõige rohkem vihastab? Isegi mitte see, et mu pesamuna on lasteaia järtsus sellisel kohal, et ilmselt läheb enne kooli, kui tema kord tuleb. Mind kurvastab ja vihastab see, mis toimub lasteaia kohtade ümber üldisemalt. Et linn panustab muudkui kohtade loomisse ja hulga tõstmisse (mis ei ole ikkagi piisav, sest mitte keegi ei ole suutnud siiani välja mõelda, palju lapsi lasteaia kohta vajavad jne, ühesõnaga, see, mida Pille kirjutas), aga sellele, mis toimub lasteaias, ehk milline on selle teenuse kvaliteet ei mõelda. Ja see teeb mind tõesti kurvaks, kui ma näen, kuidas minu vanemate laste kolme rühmaga ja suure õunaaiaga lasteaiast on saamas 12 rühmaga mammutlasteaed ... Sellest aspektist lähtuvalt on mul isegi hea meel, et mu pesamuna sinna ehk kohta ei saa :) (Ma tean, et ma räägin endale veidi vastu :) )

Mina vist olen peaaegu valmis teiega ühinema, ainult ma ei tea, mida ma saaksin teha, teiseks, on mul aega ka suht napilt, mistõttu ei julge ma ennast avalikult välja reklaamida. Aga ikkagi :) Niikuinii ma siin kiibitsen ja sõna võtan kogu aeg :)

Anonymous said...

Muretsen juba tükk aega samamoodi nagu Merle, et lasteaiad on ülerahvastatud ja missuguseks kujunevad minu pisikese päevad seal. Panin oma lapse kohe peale sündi järjekorda ja koht on meil olemas siis, kui ta saab 3 aastaseks...aga jalutades praegu vankriga sellest lasteaiast iga päev mööda, nähes ja kuuldes, mis seal tegelikult toimub, siis mõtlen, et ma ei taha, et minu laps sellises kohas terved oma päevad veetma peab. Mulle hakkab tunduma, et ühte suurde lasteaeda koha saamisega probleemid ja mured mitte ei lõpe, vaid hoopis algavad.Kahjuks ei elam ma enam ammu Tartus ja teiega ühineda ei saa aga leian, et te teete õiget asja. Igal juhul on lapsele parem olla väikeses turvalises kollektiivis kui suures nn. riigilasteaias. See lärm, tormamine, suuremate ja tugevamate laste üleolek väiksematest, mitme rühma lapsed koos väikses õues ja siis kasvatajad kusagil rahulikult istumas ja juttu ajamas. Jah, võib-olla reageerin üle, ja kindlasti on ka palju paremaid lasteaedu olemas ja on lapsi kes väga hästi oma olemuselt lasteaiaga kohanevad aga on ka teisi kelle jaoks seal olemine on piin. Terve psüühikaga lapse üleskasvatamine peaks olema peamine. Mida ma oma pika jutuga öelda tahan on see, et pole vaja väga kurvastada lasteaiakohtade puuduse pärast, kui oma lstehoiu käima saate, on see teie laste jaoks kindlasti parem lahendus.

Lee said...

Epp, ma olen praegu tõesti sõna otseses mõttes hirmus hõivatud, mul on 2 kallist tegusat põnni, kellest üks käib praegu küll sõimes ja teisel on hoidja, sest ma käin nö. "osalise" ajaga tööl.

Lisaks on mul vähemalt praegu veel mingi elushoitav lootus, et mu vanem laps ehk saab selle va müstilise lasteaiakoha. See selguvat aga alles kevadel. Kui ei saa, siis olete kindlasti ühe võitleja juurde saanud, aga ilmselt isegi rohkem, sest meie sõimerühma vanemate hulgas on sama murega aktiivseid vanemaid veelgi.

Kui aga selle koha siiski mingi ime läbi saan, kuid mul on ajaline võimalus aidata, siis teen seda kindlasti. Hetkel ma lihtsalt ei julge ennast enam rohkem ära lubada, kui tegelikult teha jaksan.

Anonymous said...

Pille. Väga hästi kokkuvõetud! ma tahtsin juba üleeile lisada Eliise palve " emme, palun ära seda lasteaeda tee, mängime ka vahepeal"


Elukeeruline on asju ajada kui tegelikult on kodus koguaeg mida ajada..

Ja ma olen absoluutselt nõus, et lasteaiakohad, prügindus ja transport Tartus paneb mind valimistel järgmisel aastal ikka väga skeptilisse olukorda.

Mul läheb lihtsalt toss välja kui ma ainult vihane oleks.
Kui teeks linnale ettepaneku, et annab kõigile Tartu lastega MTÜle maja, kus mittu väikest päevahoidu, ja teistel mtüdel ruumid huvitegevuseks ja koosolekuteks- vot see on ju ka selline avalik soov. muidugi ei lase me endast ülesõita. teeme ettepaneku ja anname võimaluse kiiresti meie probleem lahendada.

Anonymous said...

Ma siin mõtlesin selle ruumide ühiskasutuse peale. Kas on ikka mõistlik, kui ruume mitmete gruppide poolt kasutatakse? Lastel on ju mänguasjad, voodid, oma väike mööbel. Kõik see tuleks igapäevaselt kuhugi toanurka lükata, et teha ruumi kellelegi teisele? Pluss veel sanitaarnõuded, nt välisjalatsite kasutamine ja põrandate pesemine jms.
Ma ei tea, kuidas teie mõtlete, aga tegelikult oleks ikka tore, kui ruumid oleks vaid lastele. Või?

Anonymous said...

ma ise arvan,e t kui on amja, siis on magamistuba ja köök sellised kohad, mis muidugi päevahoiuks vaid. aga kui oleks saal, kus toimuvad ka nt muusikatunnid ja õhtuti rasedate jooga vms. et siis on võimalik asju jagada.Kontor või üks keskus laste ja perede mtüle oleks ka vajalik, rääkimata sellest, et see töö pole vabatahtlik vaid olekski nö palgaline ideaalis.


Aga Pille, ma pidasin silmas Sind ja ausalt öeldes oli koosoelkul veel vähe vihasemad toonid kohati kui Sinul. Alguses kaks-kolm koosolekut võib ju emotsioonide vahetus olla, ma pidasin silmas, et nüüd tuleb deklareerida-mida me konkreetselt tahame, mis me vajadused on, siis saab vastuse, ja vastavalt linna reaktsioonile tegutseme jälle meie.

pille said...

armas Ilona,
mina olin ka alguses kui lasteaiakohta v. hoidjat otsisin suht optimistlik.
seejärel pigem hämmingus.
siis jõuetu.
vihastamine pani tegutsema.

uba selles, et poliitikud ja ametnikud, kes tööaajal 8 tundi päevas tegelevad linna asjadega, s.h. lasteaiakohtade teemaga, tegelt teavad probleemi suurust.
asi on valikutes.
ma ei imestaks kui asi päädiks kohtukaasusega, milleks mina olen valmis.

ärgem ka unustagem, et ootan siiamaani kõnet hr. Sasilt, kes lubas mulle telefonitsi teada anda kas saaksin kasvõi miski asenduskoha oma lastele.

Zeldale said...
This comment has been removed by the author.
Zeldale said...
This comment has been removed by the author.
Anonymous said...

Interessanter Beitrag