Wednesday, May 28, 2008

EMPAATIA KOOLITUS KASVATAJATELE JA LAPSEVANEMATELE.


Mul on hea meel teatada, et Merike Kahju (loe: empaatia.ee) oli nõus tegema Tartus ka koolituse.
See on mõeldud lapsevanematele, kes sooviksid arutada kasvatusalaseid probleeme( laps ajab vihale, ei jäta jonni, vahel tahaks laksu anda, omavahelised suhted jne)
ja ka lapsehoidjatele, kes asuvad tööle Lastehoiu Seltsi kasvatajatena või muudes rühmades.

Merike Kahjust on olnud viimasel ajal ka ajakirjanduses juttu, tema õpetus baseerub sellele, et on võimalik luua partnerlus suhteid täiskasvanute ja ka lastega, ilma, et keegi oleks pidev käskija.


Oleme käinud 1x juba koos, võimalik, et grupp hakkab 1x kuus terve aasta vältel koos käima.
Oodatud on mõlemad lapsevanemad, st teema puudutab ju mõlemaid.
hetkel arutatakse, kas leiame ruumid, kuhu ka lapsi saab kaasa võtta.

Kohtade arv grupis on piiratud.

Hind: 500.- jagatud inimeste arvuga, st 10 inimest= 50.- inimese kohta.

Palun andke teada, kas on huvilisi, kursus hakkab toimuma kas Õnnemajas või Saksa Kultuuri Instituudis.




Esimene grupp on täis ja teise grupi jagu inimesi on registreerunud. Need, kes said kutse koolitusele, olete oodatud 6. juuni.


Teistele annan teada kohe, kui on selgunud koolitaja võimalused. Tänan aktiivse osalemise eest!

Kohtume seal!

Thursday, May 1, 2008

Intervjuu Inger Kraaviga


Inger Kraav on Tartu Ülikooli kasvatusteaduste osakonna dotsent ja samas ka MTÜ Perekasvatuse Instituut juhatuse liige, ta on üks neist inimestest, kes on oma hingeasjaks võtnud perepäevahoidude tutvustamise Eestis.


Mis on perepäevahoid?


Põhiline probleem Eestis on, et inimesed ei tea, mis see on!
See on kodudes või kodutaolistes tingimustes väikese rühma laste hoidmine alati ühe hoidja juures – selle taga on lapse ja asendusvanema tekkiv kiindumussuhe ja turvatunne. Tänu sellele baasilisele turvatundele hakkab laps suhtuma hästi maailma ja inimestesse, ta usaldab tulevikus ennast ja teisi.
Sellised perehoiusüsteemid on levinud Soomes, Taanis, Rootsis, Norras ja mitmes muus Euroopa riigis. Nende riikide tänavapildis näeb kogu aeg perepäevahoiu rühmakesi liikvel: hoidja koos kaksikute käruga, millest veel kaks-kolm last kõndides kinni hoiavad, nii nad seal liiklevad, käivad raamatukogudes, mänguväljakutel, piknikuid pidamas...

Mismoodi tunnetab väike laps suurt lasteaeda ja väiksemat lastehoiurühma?

Esialgu on laps ju võimeline kiinduma vaid ühte-kahte inimesse, tavaliselt oma vanematesse. Umbes teisel eluaastal on ta võimeline kiinduma veel kellessegi – aga mitte paljudesse. Ta pole võimeline usaldama suurt rühma lapsi ja vahelduvaid kasvatajaid. Igasugune kohanemine tekitab temas ebaturvalisust, ohutunnet ja on loodud foon närvilisusele.
Perepäevahoius tunneb ta peagi kõiki oma kaaslasi nime-, nägu- ja tegupidi, sest neid on seal ju vaid paar tükki. See on võrgustik, mida laps suudab hõlmata ja usaldada. Vastukaaluks aga lasteaias on suur rühm, kus on raske leida õiget sõpra. Lapsed on ära kistud oma normaalsest pereõhkkonnast ja lähevad seal närviliseks. Suures lasteaiarühmas ei saa ükski kasvataja kõike kontrollida,näiteks seda, kui konkreetset last millegipärast mängu ei võeta. Tekivad traumad väikestele lastele.
See jutt käib eelkõige alla 3-4aastaste laste kohta. Üle 4aastased saavad suures osas ka lasteaia rühmas hakkama.


Olen eestlaste seas kohanud eelarvamust, et laps tuleb panna lasteaeda, sest muidu ta ei õpi.

Inimesed jah arvavad, et ainult lasteaedades arendatakse lapsi. Eesti lapsevanematele on omane eriline huvitatus ja hirm laste vaimsete võimete ja oskuste väljakujundamise suhtes. See on kummaline, kuidas ollakse mures, et laps ei õpi õigeks ajaks lugema ja kirjutama ja arvutama. Kardetakse, et perepäevahoid ei õpeta, ainult lasteaed õpetab.
See on alusetu hirm. Väikeses rühmas tegeldakse samamoodi lugemise ja arvutamisega, kuigi jah, lastehoidjate kutsenõuetes seda praegu otseselt sees ei ole.
Mida aga teistes maades eelkõige koolivalmiduse all silmas peetakse - mida on tõeliselt vaja, need on sotsiaalsed oskused. Et laps oskab teha, mida palutakse, et oskab teistega arvestada ja teistega koos töötada, oskab vastata, saab aru, kus ta on. Neid oskusi saab paremini lihvida just väikestes rühmades.


Nii et Eestis on see lugemaõppimise rõhutamine teie meelest üle pingutatud?


Jah. Näiteks Soomes pole lapsevanemad sugugi nii hüsteerilised lugemahakkamise suhtes, samas on soomlaste haridus ja selle tulemused maailma parimate seas. Eestlased aga näikse suhtuvat nii: peaasi, et laps kiiresti lugema hakkaks, olgu ta või õnnetu ja rahuolematu, aga vähemasti lugeda oskab!
Individuaalse lähenemise alusel väikeses rühmas saab ka lugema hakkamist tegelikult kiiremini soodustada. Kui suures lasteaiarühmas on näiteks 20 ühevanust last, pooled neist oskavad erinevatel tasemetel lugeda ja teine pool alles õpib tähti, siis kuidas neid edasi õpetada? Nii ongi lasteaedades sellised lapsed, kes hommikul kodus loevad raamatut ja siis päeval istuvad lasteaias, haigutavad ja vaatavad, kuidas teistele A-tähte õpetatakse. Väikeses rühmas saaks paindlikult selliste laste arenguga edasi tegelda.
Ka saab tähtede ja numbrite õppimist ema õhtuti kodus juurde õpetada. Aga ema ei suuda hästi reguleerida lapse sotsiaalset käitumist, seda saab laps õppida ainult ise, erivanuseliste laste rühmas.



Kui vanad lapsed on lastehoius koos?


See on lausa reegel, et lapsed peavad seal olema erinevas vanuses. Rühmas peaks olema üks pisike: alates 10. elukuust kuni 2aastani. Rohkem kui üks ei tohi pisikesi korraga olla, aga see üks aitab oma olemasoluga ka teistel areneda, õpetab vanematele lastele teistega arvestamist, erinevaid suhtlustasandeid ja muud.
Kasvataja hoiab pisikest tavaliselt süles või muidu teravdatud tähelepanu all, samal ajal aga tegeleb teiste, suurematega.
On ammu kindlaks tehtud, et ainult omavanustega suhtlemine ahendab lapse arengut, samas kui erinevates vanustes lapsed koos kiirendavad sotsiaalsete oskuste arengut.

Rääkimata sellest, et sellele alla 2aastasele lapsele on väike rühm ainumõeldav, suures rühmas ei ole ta võimeline hakkama saama.

Mis veel on lasteaia ja lastehoiu vahe?

Soomes on tehtud mitmeid uurimusi, kus on palutud lapsevanematel kirjeldada oma kogemusi ja on võrreldud erinevaid aspekte perepäevahoiu ja lasteaia puhul. Selgus, et oli üksainus punkt, milles lasteaeda hinnati väga natuke kõrgemalt kui lastehoidu – nimelt seesama programmiline õpetamine. Aga kõigis teistes punktides hinnati lastehoidu kõrgemalt: laste palju väiksem haigestumus, individuaalne arendamine, algatusvõime arendamine, turvalisus, õnnetusjuhtumite oht jne.
Lastehoius on kindlasti ka vaba ja loovat mängu rohkem, sest seal läheb vähem aega laste koordineerimisele. On uuritud lasteaedasid – päevas läheb seal lastel suur hulk aega lihtsalt ootamisele. Pesemine, riidesse panek, söömine, kõigi nende tegevuste puhul tuleb kogu aeg teiste järele oodata.


Kui palju tohib olla perepäevahoius lapsi Soomes?


Kuni kuus last.

Eestis lubavad seadused iga täiskasvanu kohta 10 last, mõnes kohas on reaalsus ka 12 last täiskasvanu kohta. Tartu lasteaedades on ju 24 last kahe kasvataja kohta.


Jah, aga see, kuidas laps tajub rühma – tema jaoks on see ikkagi suur rühm, see ei loe, kas seal juures on üks või kaks täiskasvanut. Kümme last ja kaks täisksvanut ei ole sama, mis viis last ja üks täiskasvanu.
Eestis paraku, kuna lastehoidude rahastatus on kehv, siis ei tule meil praeguse süsteemiga hästi perepäevahoiud välja. Et ära majandada, võetakse lapsi juurde rohkem ja sisuliselt tekivad eralasteaiad.

Olen kuulnud, et Eestist pärit Soome kolinud pered umbusaldavad perepäevahoide.


Ka mina olen seda kuulnud, et just Soome läinud Eesti ja Vene sisserännanud eelistavad lasteaedasid. Sealsed ametnikud kommenteerivad, et nad pakuvad hea pärast lapsele perepäevahoidu – sest lapsel on nagunii keele pärast kohanemisraskused, tal oleks väikeses rühmas lihtsam sisse elada – , aga tavaliselt küsib lapsevanem vastu: „Kas ikka lasteaeda ei saa?”


Mis saab Soome süsteemis siis, kui see üks väikese rühma hoidja haigeks jääb?

Kõige olulisem on muidugi see üks kiindumussuhe lapse ja tema lapsehoidja vahel, aga samal ajal on sisse töötatud ka teine variant – keegi teine hoidja, keda laps teab. Igale lapsele on kohe süsteemis ette nähtus asendusrühm, asendushoidja. Rühmad kohtuvad omavahel mänguväljakutel ja käivad vahel üksteise juures mängimas. See on teada, kuhu see laps läheks siis, kui oma lapsehoidja teda ajutiselt vastu võtta ei saa.
On uuritud, et mis on perepäevahoiu kõige suurem pluss ja konkurentsitult võitis üks – nimelt paindlikkus. Laste ja lastevanemate individuaalsete nõudmistega on võimalik arvestada. Saab ümber tõsta aegu, toidukordi, menüüd, mida iganes.

Ja mis on teie arvamus Eesti olukorrast ses valdkonnas?


Mida ma ohuna tajun - siin tahetakse lapsele parimat, aga välja kukub... Teate, ma saan aru, raske on normida lapsehoidja isiksust, tegevust, käitumist. Selle asemel on välja töötatud terve hulk tingimusi ja norme kohtadele, kus lapsi hoida tohib: ruutmeetrid laste kohta, sissepääsud ja väljapääsud. Kardetakse, et ruumiga seotud asjaolud võivad last ohustada. Soomes samas on terviskaitsenõuded väga kerged - lihtsalt peab olema puhas, selle vaatab vastav ametnik üle. Ühes korteris on näiteks koos mees, naine, koer ja perepäevahoid - ja kõik on ülimalt rahul, sest see naine on läbinud hoidja koolituse ja on hea hoidja. Soomes kontrollitakse hoolikamalt ikka inimesi, mitte ruume.

Kuidas käib lastehoidmise maksmine, rahastamine Soomes?


Olenemata hoiutüübist – olgu see siis lasteaed, perepäevahoid või kolmeperehoid või rühmapäevahoid - maksab pere kohalikule omavalitsusele, ja pere makse sõltub sissetuleku suurusest. Kohalik omavalitsus on omakorda see, kes lasteaiakasvatajatele ja lastehoiukasvatajatele palka maksab.

Mida teie teeksite konkreetselt teistmoodi Eesti lastehoiusüsteemis, kui see teie teha oleks?

Esiteks, loobuksin praegusest rahastamisest ja teeks selle just täpselt samamoodi, nagu see on Soomes. Ei tohiks käia käest käte raha lapsevanema ja hoidja vahel – see lõhub suhet ja tekitab vale lisatasandi.
Loomulikult lisaksin omavalitsuse toetust. Nii et lapsehoidjad oleks omavalitsuse palgal ja neid saaks kasutada eri suuruses rahakotiga lapsevanemad.
Looksin ka omavalitsuste juurde sellised töökohad – inimesed, kelle ametiks on koordineerida lastehoidusid.
Lõdvendaksin hügieeniga seotud nõudeid perepäevahoiu asutajatele ja jätkaksin suurema hooga hoidjate koolitust. Soomes peavad hoidjad igal aastal läbima teatud arvu tunde täienduskoolitusel. Eestis oleme ka arutanud võimalust pakkuda lapsehoidjatele uusi kursusi kõrgemate järkude omandamiseks.

Tundub, et praegu kohalikud omavalitsused Eestis eriti ei toeta perepäevahoide.


Jah, nii tundub küll. Siin taga on ilmselt stereotüübd. Tegelikult on omavalitsusele kasulikum toetada perepäevahoide kui ehitada juurde suuri lasteaedasid. Nagu see Tartu „Lotte”, mis on nii kallis. Lastele pole seda suurt lasteaeda vaja. Laps on sajandeid arenenud nii, et tal on see üks inimene, kes hoiab ning pühendub ning tal on oma ring sõpru, kellega koos mängida.

Kas Soome perepäevahoidudes on ka mingisuguseid reegleid, mida peaks siia üle tooma?


Kindlasti see, et seal ei ole lubatud telekat vaadata. See arusaam, kui halb kaaslane teler on, see aina süveneb, võrreldes näiteks 15 aasta taguse ajaga. Ja muidugi on ka teleris filmid ja uudised läinud palju vägivaldsemaks võrreldes toonasega.

Eestis on erinevates omavalitsustes lood lapsehoiu toetamisega erinevad. Kus on asjad hästi, keda võiks eeskujuks tuua?

Hästi on Moostes. Põlvamaal. Seal on vald väga soosinud lastehoidude tegemist!