Kärt Metsoja: Eesti ja Soome perepäevahoiundusest

Panen siia ka täismahus kassetilt maha kirjutatud intervjuu etnoloogi-lapsehoidja (just selline haridus tal on, ühel alal magistrikraad ja teisel kutsetunnistus) Kärt Metsojaga, kes oskab kommenteerida nii Soome kui Eesti lastehoide ja pole ka muidu suu peale kukkunud.

Sa elasid mõni aeg tagasi Soomes ja nägid sealset perepäevahoiusüsteemi?

Kõik kokkupuuted Soome lastekasvastusasutustega olid mul väga positiivsed. Asusin Helsinkis uurima lastehoiu võimalusi - on võimalik valida täiesti võrdsete alternatiividena lasteaia ja perepäevahoiu vahel. Seda kohtade jagamist koordineeritaksegi ühiselt.
Veidral kombel kõik mu sealsed eestlastest tuttavad suhtusid sellesse umbusklikult ja valisid pigem lasteaia... See on ilmselt lihtsalt eestlaste taust, umbusaldus uute asjade vastu. Kui on lasteaed, siis olgu lasteaed, selge süsteem! Aga perepäevahoid kusagil hoidja kodus - see tundub ilmselt ka endalt rohkem nõudev. Lasteaed on ju nii mõnusalt anonüümne oma suuruses.

Oled nüüd lastehoiu süsteemis sees ka Eestis, oled teinud lastehoidja eksami ja tegevusloa ning käid koos oma lastega ühe ema kodus hoidjaks. Räägi, milline on su kogemus sellest, kuidas Eestis see süsteem toimib?

Eestis on lapsehoidjad sunnitud hakkama ettevõtjateks, samas kui Soomes on nad kohaliku omavalitsuse palgal samamoodi kui lasteaiakasvatajad.

See Eesti süsteem pole just väga hea?

Paraku, enamasti inimesed, kes oleks valmis tegelema lapsehoidmisega, ei oma ettevõtja ambitsioone. Neid ongi väga raske ühendada ühes inimeses: suur soojus, lapsearmastus... ja ettevõtja ambitsioonikus.

Sina olid julge ja hakkasid FIE-ks, kuidas su kogemus on olnud?

Ma loodan vaikselt, et saan hakkama. Usun, et sel määral, nagu olen praegu ette võtnud, sellega saan hakkama. Aga linna tugi on täiesti olematu, et aidata sisse seada ruume. Isegi infotugi on puudu - pole inimest, kes täpselt teaks ja aitaks.

Aga bürokraatiat on palju?

Jah, laste hoiukoha tervisekaitsenõuetele vastavaks tegemine on keeruline... Soomes näiteks on terviskaitsereeglid palju vabamad.
Eesti lastehoidude tervisekaitsenõudeid lugedes, ega paberi peal pole mitte midagi üle mõistuse, aga kuulates teiste lastehoidjate kogemusi, siis... Koolitusel rääkisid paar naist, kes teevad lastehoide. Ametnike nõudmised läksid nende sõnul sinnamaani, et puu küljes rippuv kiik ei oma Euroopa standarditele omast ohutusmärgistust, järelikult ei tohi seda hoovis olla. Või üks lastehoid oli plaanitud ühekorruselisse majja, kus lapsehoid toimus paaris ruumis, aga kaheksale uksele seal majas tuli panna mitte lihtsalt exit-sildid, vaid lausa põlevad plafoonid, mis maksid mitmeid sadu kroone. Alustavale väikeettevõttele on sellised kulutused suured ja arusaamatud, paksu verd tekitavad. Või ei olnud näiteks tervisekaitse rahul olnud variandiga, et pererahvas ja hoiulapsed käivad samast välisuksest sisse-välja.

Sinu meelest poleks tervisekaitsenõudeid vaja?

Tegelikult, kui kohal on viis last nagu Soomes, siis pole terviseriskid nagunii eriti suured. Pole suurt nakatumise ohtu. Ma saan aru, et suure rühmaga lasteaias peab väga hoolsalt järgmina igasuguseid sanitarnõudeid, aga... minu kogemus on, et mu lapsel on niisama ka kogu aeg külas olnud 4-5 last ja on võimalik neid kodustes tingimustes võõrustada nii, et nad ei jää sellest haigeks.
On tehtud palju uuringuid, kuidas vähendada laste haigestumist. Ja ainuke asi, mis tõesti haigestumist muutis, oli grupi suurus! Väikeses rühmas jäävad lapsed vähem haigeks.

Kuidas käib lapse hoidmise rahastamine Soomes?

Lasteaia ja lastehoiu eest maksavad inimesed seal vastavalt sissetuleku suurusele. Soome on rikas ja sotsialistlik maa. Ilmselgelt sellises skeemis ei saakski olla lapsehoidjad eraettevõtjad.
Lisaks perepäevahoiule on seal loodud veel igasuguseid võimalusi, näiteks neile, kes vajavad seda vaid paar korda nädalas, neile on kohaliku omavalitsuse poolt rahastatud leikkipuistod ehk mängumajad, kus lapsed saavad käia mängimas: seal on neil lauluringid ja tegelusringid, mänguasjad on seal kõikidele soovijatele kasutamiseks. Sageli kujunevad välja lapsed ja emad, kes käivad samadel aegadel. See on paindlik võimalus lastel sotsialiseeruda!
Lisaks on seal väga odavad lastehoiukohad, mida põhiliselt rahastab linn. Kui meie olime Helsinkis, siis tuli maksta 1 euro tund. Seda saab kasutada limiteeritult, mitte pikalt iga päev.
Eestis on see aga nii, et teenuseid lastele saavad lubada ainult need, kellel on selleks piisavalt raha! Peaks olema normaalne, et ka eelkooliealiste laste huvitegevuse eest vastutab omavalitsus ja riik.

Mu lugu võiks aidata lapsevanematel aru saada, mille poolest ikkagi on perepäevahoid erinev kui lasteaed. Näiteks see, et perepäevahoius peaksid olema lapsed erinevates vanustes. Miks?

See on paljukorratud tõde, et ühevanuseliste laste rühmas kasvab konkurents ja erinevanuseliste laste rühmas areneb koostöö - lapsed õpivad üksteist aitama, üksteise vajadusi nägema ja arvestama. Peres toimub see loomulikult ka, sest peres on tavalielt eri vanustes lapsed.
Kummaline on see, kuidas mul võivad siin Eestis tuttavatega arvamused lahku minna, inimesed võivad nii tuliseks minna sel teemal. Sest Eestis ongi praegu väga selgelt konkurentsiühiskond ja paljude vanemate sooviks ongi, et nende lapsed ei areneks mitte teistega arvestavaks, vaid võitlusvalmiks. Ühevanulised lapsed pidevalt võrdlevad end teiste samavanustega ja tahavad paremad olla, ära panna - see on üks asi, mis on ka meie ühiskonnas väga esil. Mul on tunne, et on väga palju vanemaid, kes seda arvamust ei muuda ja kes tahavadki, et nende väike laps konkureeriks lasteaiarühmas 20 teise samasugusega.

Samas, mulle meenub uuring subjektiivsest heaolust ehk õnnest - õnn tuleb neil suurem, kes õpivad koos töötama, mitte konkureeruima.

Muidugi!

Muide, ka mulle on öeldud, et laps tuleb ikka suurde lasteaeda panna, see on talle elukool, kuidas ta muidu pärast elus hakkama saab!

See on väga veider vaatepunkt. Lapse sotsiaalne küpsus kasvab ju iga aastaga. Kohtan seda väga sageli, et 2aastase lapse vanemad on mures, et nende laps ei oska teiste laste seltskonnas käituda, ei saa hakkama enda eest seismisega või on viril. Siis on lahenduseks nende arvates see, et tuleb last rohkem sotsialiseerida ja rohkem lapse jaoks ebamugavasse olukorda panna. Minu arust ainuke loogiline lahendus on oodata ära, kuni laps on valmis! Laps, kes 4aastasena suures seltskonnas hakkama ei saa ja kellel lastakse rahulikult areneda, on 7aastasena kooli minnes sisimas selle küpsuse saavutanud ja seal saab ta suurepäraselt hakkama - kui teda vahepeal ära traumeeritud pole. Probleemid on pigem sellel lapsel, kes on lasteaias pidanud vastutahtmist käima ja on seal olnud allasutrutud ja pöördumatult kahjustatud.

Kindlasti pole aga nii, et perepäevahoiu sihtrühmaks on lapsed, kes ei tule suures rühmas toime. Aga kindlasti neile peaks see olema ainumõeldav valik. Suurepäraselt arendab ta ka kõiki lapsi.

Mis saab 6aastane sellest, et ta nooremate kambas käib?

Võimaluse liider olla, ilma konkureerimata!
See on üks toredamaid asju, kuidas lapsed üksteist arendavad, nii vanemad nooremaid kui vastupidi.

Lastehoius tekivad "tõelised suhted". Kuidas seda kommenteerid?

Oma lapse pealt vaadates, suures lasteaias, kus on 20 last, valivad lapsed välja ühe sõbranna või sõbra ja loevad sel moel oma turvalise maailma. Nad on väga õnnetud, kui sel päeval nende sõpra ei ole. Aga väikeses grupis pole mitte kunagi seda muret, et keegi jääks ripakile, et kellegil pole mängukaaslast. Palju selgemini leitakse see ühine mäng.

Soomes on kohustus võtta rühma ka üks väike, perepäevahoidu isegi alates 10-kuisest, sest see arendab ka ülejäänusid, õpivad beebiga arvestama.

Rühmapäevahoius on 8-12 last 2-3 hoidja kohta. Sinna võetakse alates 1. eluaastast.
Kolme pere hoid on ka tore, käiakse erinevatel ühe pere juurest teise juurde. Täna on esmaspäev, oleme kodus, teisipäeval sinna... Laps õpib päevade ja elu rütmi talle hõlmatavates üksustes.

Mis sa lugema-kirjutama õpetamisest arvad?

Eest lasteaedades arvatakse, et laps peab enne kooli oskama kirjutada, lugeda, arvutama kahekümne piires.... Samas seaduses on kirjas, et laps peaks lihtsalt tähti tunda. Kooliküpsus on eelkõige see, kas laps suudab istuda paigal ja omandada teavet.
Kui kõik lasteaiad selle tohutu rongiga kaasa lähevad, siis see asi progresseeub ja läheb üha hullemaks. Minu meelest on täna Eesti lasteaedades õpetamist liiga palju. Ilmselt tuleb see sellest, et on palju vanemaid, kes seda nõuavad.
Mina näiteks võtsin oma 6aastase lapse lasetaiast ära paljuski seetõttu, et ta kurtis, et ei saa seal üldse mängida ja peab kogu aeg õppima. Kui lapsel tekib juba enne kooli tõrge õppimise kui sellise vastu, siis see on väga suur probleem!
Küsimus polegi selles, et ta ei tahaks uut materjali omandada, see talle väga meeldib, aga ta ei jaksa 6aastasena istuda nii pikalt paigal. Hommikupoole on neil niiöelda tunnid ja õhtupoole käib jälle laua taga istumine ja harjutamine. Pigem võiksid lapsed end selles eas füüsilislt arendada, palju õues olla.
Soomes võib seda kõikjal näha, kui füüsilised on lapsed. Neid ei hoita vati sees, neist ei kasvatata väiksesi õppivaid vanainimesi, neil on seljas porikombekad ja kaevavad rõõmsalt mudasse käike.
Perepäevahoiulapsed on ka muide väga nähtavad Helsinki linnapildis. Kui tuleb üks naine, kel käru otsas kõõlumas kolm last ja kaks veel kusagil orbbidil, siseneb ühistransporti, siis näed: see on perepäevahoiurühm, kes läheb kusagile. Muide, Helsinkis on mänguväljakud enamasti avalikud, seal käivad koos nii lasteaiad kui perepäevahoiud kui niisama lapsed.

Aga tulles tagasi lasteaia ja päevahoiu võrdluse juurde - räägi, mis sina siis teed päevahoiukasvatajana, mis on alternatiiv tohutule õppimisele?

Mis puutub õppimisse - lapsele tuleb õpetada asju siis, kui tal tekib selle asja vastu huvi. Muidugi tähendab iga õpetamine seda, et lapsel on natuke raske. Aga ilmselt on iga vanem seda näinud, kuidas lapsel tekib huvi mingil hetkel tähtede ja numbrite vasti. Kui seda huvi vaikselt mõnusalt rahuldada, siis õpib laps ilma igasuguse õppekava ja tunnita suurepäraselt. Ma pole siiamaani kokku puutunud selliste lastega, kel poleks seda huvi. Ei oota, et see huvi peaks juba 3-aastasel olema!
Mis me veel teeme? Laulame regilaule. Kasutame salmikesi lastele numbrite kinnistamiseks. Kui neid asju teha läbi mängu ja kui pole juures sundust, siis on see lapsele meeldiv protsess.
Ma arvan, et perepäevahoidja ei saagi päeva saata õhtusse nii, et ta ei teeks lastega midagi uut ja arendavat. Vahepeal meeldib lastele nautida vaba mängu, siis jälle on neil vaja organiseeritud tegevust - nad nii naudivad seda laulmist, tantsimist, joonistamist, meisterdamist. Igasugune voolimine ja maailimine 3-4aastaste laste puhul arendab motoorikat ja valmistab last sama hästi ette kirjutamiseks.
Mulle on ka väga oluline, et lapsed tunneks protsessist mõnu ja neil oleks võimalus ise otsustada, mismoodi nad loovad. Anna kätte tükk savi ja vabad käed! Mitte et nad peaksid kõik vorpima ühesuguseid taieseid. Kui lähed lastele tavalasteaeda järgi, siis näed, et kõik on täna teinud ühesuguse pildi - nii, nagu kasvataja on ees teinud või nii, nagu neil on materjalidest ette antud.

See kasvatab fundamentaalselt teistmoodi inimest?

Jah, ma arvan küll. Kui lapse aeg ja lapse looming on liiga ära organiseeritud, see röövib lapselt algatusvõime. Ja hiljem sellessamas juba mainitud konkurentsiühiskonnas see algatusvüime puudumine maksab juba kurjasti kätte.
Aga suure rühmaga sa ei saagi lasta lastel valida, mid teha. See lähebki käest ära.


Olen ka mõelnud, kuidas suure osa päevast veedab lasteaialaps oodates. Et talle tõstetaks sööki, et aitaks kasvataja riided selga anna, et kraanikausis saaks oma kätepesukorra. Et saaksid mingi liigutuse ära teha... aina oota.

Jah... kas me ise tahaksime sellisel viisil oma päeva veeta?

Mina olen vanemate, tüüpropjekti järgi ehitatud lasteaedaes käies mõelnud: kui paljud vanemad läheksid ise hea meelega sellisesse keskkonda iga päev tööle? Nüüd on juba paljud ruumid remonditud, aga mõni aasta tagasi oli olukord palju hullem. Ilmselt tervisekaitsenõuetele see vastas, aga... lokkav lahtine linoleum ja masendavates toonides kulunud seinas... Muidugi on olemas eliitlasteaiad aga see on päris kole, kui hakkame juba sealt peale laste klassifitseerimisega.

Üks asi veel, lastehoiud on tavaliselt kodule lähedal, kõnnitavas kauguses. Mulle meeldib, kui lapse maailm on hõlmatav. Et teda ei sõidutataks autoga ühest kohast teise, vaid ta kujutab konkreetselt füüsiliselt ette, kuidas need kohad näiteks lasteaed ja kodu, seotud on. Neid autoakna-lapsi on tänapäeval üha rohkem.

Ma ei saa aru, miks tundub Eestis valitsejate poolt olevat nagu vastusesis perepäevahoidudele, see on ju odav lahendus kõigile.

Jah, see oleks omavalitsusele kõige odavam. Kui linn leiaks võimaluse teistsuguse finantseerimiskeemi jaoks... Kujutan ette, et palgatöötajatena oleksid päris paljud inimesed valmis tegema seda tööd üsna väikese palga eest vähemasti senikaua, kuni enda lapsed väiksed on. See on ju päris pikk aeg, et üks korralik rühm lapsi koolini ära kasvatada.
See süsteem reageerib paindlikult laste arvu muutusele ühiskonnas, ei ole vaja ehitada tohutuid hooneid, kuhu praegu läheb võhm Tartus. Sama rahaga saaks hoiukohti luua palju rohkem ja palju kiiremini.
Aga ametkond ja elanikkond on siin umbusklikud, nagu uuringud näitavad. Küsimus on tegelikult ju lihtsalt selles, kas väikesi lapsi tuleb arendada suures kollektiivis ja kindlaksmääratud õppekava alusel või mitte. Ja kust leida lastega töötamiseks sobivad inimesed. Võibolla oleks targem selle asemel, et kogu mahv panna tervisekaitsenõuetele, tegelda seeasemel kvaliteetsemate perepäevahoidjate koolitamisega. Pöörata tähelepanu inimkapitalile!

Jah, isiksus on oluline. Meie seltsigi on rünnatud just sel alusel, et kust me garanteerime, et need lapsehoidjad ka tasemel on.

Soomes on sellest ka räägitud, et perepäevahoidjaid tuleb kontrollida - aga kontrollida eelkõige seda, kui pädevad nad on lastega tegelema, mida nad teevad. Seda muidugi!
Aga kontat lapsevanemaga on siin niipalju tihedam, võrreldes lasteaiaga, ma arvan, et sa tunnetad selle kiiremini ära, kui su lapsele see hoidja ei sobi.

Tegelikult, kui paljud lasteaialaste vanemad saavad tagasissidet? Ja mis tagasisidet? Kas tead, ms on kõige sagedasem küsimus, mida vanemad küsivad lasteaias. Nad ei küsi, kas su laps oli õnnelik. Nad tulevad õhtul ja küsivad: kas mu laps sõi? See on omaette teema, kas lapsele ja söögile nii palju tähelepanu pöörama. Lapsed õpivad ära, et nad ei saa kuidagi tähelepanu, aga nii kui ma istun lauas ja ma ei söö, siis tegelevad minuga kõik.

---


Aga alati on argument, et lasteaias on töötajatel ikkagi kõrgem pedagoogiline haridus!...

See on usalduse küsimus. Ma ei usalda ka paljusid pedagoogilise kõrgharidusega inimesi. Meie lastehoidjate koolituse toredas rühmas olid kõige kibestunumad ja lastesse kõige negatiivsemalt suhtuvamad tegelikult just tegevad lasteaiakasvatajad, kes on juba käega löönud ja hakanud tegelema laste karjatamisega. Juba lastest rääkimise toon: "Jubed, nad hammustavad kogu aeg!" Neile tundusid lapsed olevat nagu õudsed elukad. Ja samas ma sain aru, kust nende probleemid tulevad. Mida teha, kui lapsed löövad ja hammustavad? Minu meelest väikeses rühmas sul ei ole seda probleemi. Suures rühmas kasvataja lihtsalt ei jõua kõikjale.
Näiteks lastevahelist vägivalda ei lahenda mitte mingil muul moel kui täiskavsnau juuresoleku ja sekkumisega, ka selle kohta on uuringuid tehtud.

Kui pikad on perepäevahoiud?

Soomes on perepäevahoid 5-7 tundi. Ja osa päeva on 3 tundi. Eesti saatkonna töötaja kurtis: nende lastega töötajad peavad lahkuma enne kella 17. Rühmapäevahoiud on poole viie või viieni, samamoodi lasteaiad. Aga Soomes on tööandjate poolt mõistmine, seal on ühiskondlik tahe. Ka kooliealiste laste aeg on täis tegevusi, aga ka kooliealisi lapsi võetakse perepäevarühmadesse pärast tunde. Lapsed ei jää niisama ula peale, niiöelda võtmelasteks, kes kõnniks linnas ringi, võti kaelas.

Eestis on aga lasteaiad lahti isegi 7-19, seega kaksteist tundi.

Jah, Eestis tegelikult teevadki kõige pikemaid päevi sageli just lasteaialapsed, vanemad viskavad nad enne tööd lasteaeda ja tulevad järele pärast oma tööpäeva. Kui kurnav see neile lastele võib olla, samal ajal on isegi kasvatajad kahes vahetuses... Kui see laps lõpuks lasteaiast pääseb ja kooli läheb, siis märkavad vanemad üllatusega, et nad peavad oma lapsega tegelema hakata, ta on juba poolest päevast kodus, ei saagi teda enam mugavalt hommikust õhtuni kusagile ära panna!

------

Ühesõnaga, Eesti lapsehoidjatele oleks vaja rohkem kohaliku omavalitsuse toetust, et perepäevahoidude süsteem arenema hakkaks?

Tartus ikka mingit tahet on märgata, on ka omavalitsusi, kus üldse ei toetata lastehoidu!
Näiteks oleks vaja, et ruume aidataks korda seada, kui need tervisekaitsenõuded juba on kehtestatud, siis oleks vaja abi nende ellu viimisel. Paljudel inimestel jääb ka lihtsalt kogemusest puudu - nad ei kujuta ettegi, kust otsast nad alustama peaksid. Tervisekaitse ei jaga seda infot väga meelsasti.
Vähemasti võiks linn leida ka selle raha, et kõik nõutud ekspertiisid ja uuringud saaks finantseeritud. Kui linnalasteaias on vaja vee puhtust mõõta, siis ju tuleb see linna rahadest, kui tervisekaitseamet tuleb kontrollima ruume, siis see ei tule ju sealse kasvataja palga arvelt. Peaks olema elementaarne, et linn aitaks selle osaga. Mind ennast praegu hirmutab ka see rägastik. Kõigepealt tuleb tervisekaitse kohale kutsuda, see maksab. Siis saad teada, mis sa tegema pead ja selle kõige eest maksma. Samas see saadav pearaha on nii parasjagu väike, ei tundu motiveeriv.

Kindlasti peaksid olema tööl konkreetsed ametnikud kohaliku omavalitsuse juures, kes selle lapsehoiureaga tegelevad. Praegu ei tea nad ise ka mitte midagi, üks veeretab teise peale, tuleb aina helistada uude kohta ja see järgmine inimene ka ei tea. Mulle teatati ükspäev, et kui mul kodus on mees, siis peaks ka tema tegema kutsekoolituse läbi, kui mees
Tegelikult, Soomes on see täiesti aktsepteeritud ja tavaline asi, et pereisa niisama vahel sealt ruumidest läbi astub ja miks mitte ka suhtleb nende lastega. See on lastele hea, kui nad õpivad nähema erinevaid rolle ja õpivad nendega suhtlenma. Näitekls ka pereisa, täiskasvanud mehega suhtlemine.
Eestis on justkui vaikimisi eelduseks, et päevahoiuruume perekond muidu ei kasuta, kui hoid toimub hoidja enda kodus. Aga Soomes tähendab perepäevahoid just nimelt seda, et need lapsed on külalised ühe pere kodus!

Huvitav, kas Eestis keegi üldse teeb seda Soome kõige levinumat perepäevahoiu mudelit?

Sügisel, kui kutseeksamit tegin, siis uurisin - klassikalist perepäevahoidu ei teinud Eestis sel ajal veel mitte keegi. Seda, et on üks hoidja, kellel on kodus viis last. See ei ole majanduslikult mõttekas, seda ei ole mõtet ette võtta sellisel kujul, isegi mitte omavalitsuse pearahae toel. Kui keegi selle ette võtab, see muutub tavaliselt lasteaia ja lastehoiu vaheliseks variandiks, neid lapsi on seal vähemasti kümme ja kasvatajaid ka reelina mitu. Praegused seadused ja rahastamise süsteem perepäevahoidu sisuliselt ei võimaldagi. Miinimumpalga eest ei ole nõus inimesed töötama, kui peavad selleks enne palju bürokraatiat ette võtma! Inimesed, kes nagunii lapsega kodus, neile oleks see miinimumpalk piisav, kui seda asja oleks lihtsam alustada.
Ma olen seda isegi vaadanud, kui kiiresti läheb mõte sellele, et kui juba teha... kui mõtled selle tasuvuse läbi, siis jõuad selleni, et tuleks teha lasteaed, suurem.

KIRJANIK KRISTIINA KASS PEREPÄEVAHOIUST SOOMES

Mu küsimustele ajakirja Pere ja Kodu jaoks vastas ka Eesti-Soome lastekirjanik Kristiina Kass, avaldan siin ta vastuse täiel määral (ja soovitan muide tema uut raamatut, "Petra lugusid", mis on üks ütlemata mõnus, naljakas, elu- ja suupärane lugemine).

Lasteaed Soome moodi
ehk Kristiina Kassi kogemused Soome lastehoidmisest


Minu esimene kokkupuude Soome perepäevahoiuga oli siis, kui otsisin vanemale tütrele, tollal umbes pooleteise aastasele Petrale, lasteaiakohta. Kõigile alle kolmeaastastele Soomes elavatele lastele on see seadusega tagatud õigus. Lastehoidmise kohtadesse – olgu siis linna lasteaias, eralasteaias või perepäevahoidja juures – oli siis ja on siiamaani enamasti mitme kuu pikkused järjekorrad, eriti kui tahad kohta oma kodu lähedal või konkreetses lasteaias.

Minule oli asi selge: pooleteise aastase lapse jaoks pole suur lasteaiarühm õige koht. Koju hoidja palkamise traditsiooni Soomes peaaegu üldse ei ole. Niisiis otsustasin kohe perepäevahoidja kasuks. Kirjutasin Helsingi päevahoiukeskusele avalduse, panin linnukese „perepäevakodu” juurde ja mulle koostati minu kodukoha lähedaste hoidjate nimekiri.

Susanna oli keskealine kaht teismelist ja vana kassi kasvatav üksikema, kes elas meist mõnesaja meetri kaugusel ridaelamukorteris. Minu Petra sai endale mängukaaslasteks mitu aastat vanemad poolkreeklastest õe-venna ja veel ühe endast veidi vanema tüdruku. Pärast koolitunde käis rühmas ka ”poolik” ehk poolepäevalaps. Susanna omad lapsed suhtusid hoiulastesse tolerantselt ja hoolivalt ning viitsisid nendega pärast kooli isegi tegeleda. Väikesest Petrast ja suurest hoiulapsest, Melinast, said parimad sõbrannad. Sama rühm püsis koos mitu head aastat, kuni Stamatis läks kooli ja meie pere kolis ära Hyvinkääle.

Järgmise lasteaiakohaga polnud samuti pikka mõtlemist. Viieaastasele sobis lasteaed juba igati hästi, pealegi oli samas kohas ka eelkool, kuhu Petra järgmisel aastal edasi läks, selle aja peale juba koos vanade sõpradega.

Mu nooremale lapsele, Liisale, lasteaiakoha leidmisega oli juba rohkem tegemist. Avastasin, et päris meie kodu kõrval, kaks maja edasi, tegutses kolmekorruselise maja alumisel korrusel minilasteaed Allinkoti. Sinna aga oli kogu aeg järjekord. Panin siis minagi Liisa järjekorda, hea mitu kuud enne sügist, mil tahtsin ülikooliõpinguid jätkata, aga selle asemel pakuti mulle vabanevat kohta veidi kaugemal asuva perepäevahoidja juures. Ajutiselt, kuni Allinkotis koht vabaneb.

See hoidja, kelle nimi juba meelest läinud, aga nimetagem teda näiteks Tarjaks, oli vanemapoolne tädi, kes elas oma pensionärist mehega kortermaja viiendal korrusel. Nende kodu oli igav ja tühi ning hoiulaste jaoks muretsetud mänguasju vaid käputäis. Tarja oli vaikne, apaatne ja lõdva käepigistusega inimene. Paar-kolm korda nädalas pakkus ta lastele vorstisuppi. Ma ei näinud teda kunagi naermas ega oma hoiulastega elavalt mängimas. Kui Allinkotist lõpuks kuu aja pärast koht vabanes, küsiti mult igaks juhuks, kas me ei soovi ehk Tarja juures edasi olla. Tänan küsimast, aga kohe absoluutselt mitte ei soovinud.

Allinkoti oli nagu lotovõit! Tegelikult ei olnud ka see tavaline lasteaed, vaid nn. rühmaperepäevakodu, milles oli ühendatud perepäevahoiu ja lasteaia parimad pooled. Rühm oli väike, 10-15 last, keda kantseldas kolm perepäevahoidjat. Aga nad ei hoidnud lapsi oma kodus, nagu tavalised perepäevahoidjad, vaid linna poolt antud ja lasteaiaks kohandatud ruumides, kus oli olemas suur mängutuba, narivooditega magamistuba, köök-söögituba ja väike kontorituba, kuhu lastel polnud asja. Ka lõunasöök tuli iga päev linna poolt suurtes kuumakindlates kastides, nii et hoidjad ei pidanud poes käimise ja toidukeetmise peale aega raiskama.

Liisa oli Allinkotis mitu aastat. Kuna linnal oli puudu kohtadest, kuhu laps viia siis, kui oma hoidja haigestub, siis tehti Allinkotist ametlik tagavarapäevakodu. See tähendas seda, et nii lapsi kui hoidjaid tuli juurde ja iga päev tuli majja ka võõraid nägusid. Ka nakkushaigused levisid selle tõttu kergemini. Ma pidingi Liisa vahepeal pidevate grippide tõttu pooleks aastaks lasteaiast ära võtma, et ta vastupanuvõime kasvaks.

Kui poolteist aastat tagasi oma praegusse elukohta kolisime, taotlesin varakult Liisale kohta kilomeetri kaugusel asuvast Martintalo kompleksist, milles on sama katuse all kaks lasteaeda, algkool ja veel üht-teist. Tulevast, elukohajärgset koolikohta meile lubati, lootust anti ka eelkoolile, aga lasteaiakohad olid täis mis täis.

Niisiis käisime tutvumas kahe perepäevahoiukohaga. Esimese koha hoidja pööras oma kolmele hinnalisele tõukassile hulga rohkem tähelepanu kui potensiaalsele hoiulapsele. Ka oli see meie kodust veidi kaugemal, kui meile oleks meeldinud. Teise koha Satul hinnalisi tõuloomi polnud, aga see-eest näis ta armastavat küünlaid. Neid oli tal elutoa laual ja riiulitel põlemas üle kümne, mis äratas meis mõningast kõhedust, seda enam, et teised lapsed olid kolm väga vallatut alla kolmeaastast poissi.

Suuremat valikut hetkel polnud, niisiis otsustasime Satu kasuks. Oli tal ju oma maja, meist nii umbes kilomeetri kaugusel, väike aiake liivakasti ja mängumajaga ning kaks kooliealist tütart. Probleemiks osutus üks poistest, hoidja oma kolmene kraaga, kellele ilmselt ei meeldinud, et emme oma tähelepanu mitme võõra lapse vahel jagas. Iga päev kuulsin Liisalt, mismoodi too teda jälle kiusanud oli. Nägin oma silmaga, kuidas poiss Liisalt jalgratta või mänguasja käest kiskus, Liisat lükkas, endal nägu naerul, ja kord isegi rusikaga kõhtu lõi – otse minu nina all! Tookord olin ma poisiga päris kuri. Ka Satu noomis oma poega ühtelugu, aga oli näha, et tal ei käinud lihtsalt põnnist jõud üle.

Liisale see koht ei meeldinud, ta igatses Allinkoti järele. Olime pool aastat Martintalo järjekorras ja terve see aeg tunnetasin meie ja Satu pere vahel teatud pinget. Ainuke tõesti positiivne asi oli see, et meie viiene Liisa õppis jalgrattasõidu selgeks, sest ei tahtnud tollest kolmesest perepojast halvem olla. Ja see, et hoolimata Satu küünlalembusest maja siiski põlema ei läinud.
Lõpp hea, kõik hea. Liisa sai koha Martintalo lasteaias ja käib nüüd samas kohas eelkoolis. Rühmas on lapsi paarikümne ringis, ruumid kenad ja mänguasju palju. Sügisel läheb ta sama maja kooli, nii et kindlasti on vähemalt osa klassikaaslastest vanad tuttavad. Allinkoti rahvast igatseb ta siiamaani taga, aga Satu punti mitte ei meenutagi.


Mõni fakt Soome perepäevakodudest

Lasteaiakoht linna lasteaias, eralasteaias, linna perepäevakodus, eraperepäevakodus ja rühmaperepäevakodus on vanemate jaoks enam-vähem sama hinnaga. Linna jaoks on perepäevahoid odavam ja kuna tavalistes lasteaedades kohti napib, siis propageeritakse ja toetatakse neid hoolega.
Ühel perepäevahoidjal on tavaliselt kuni neli last, keda ta hoiab oma kodus ja kellele valmistab ise toitu. Olenevalt hoiulaste vanusest, isiklike laste olemasolust ja sellest, kas lapsed on nö. terve- või poolepäevalapsed, võib neid olla ka vähem või rohkem. Hoidja peab olema sooritanud vastavad pedagoogilised õppused.

Perepäevakodu plussid ja miinused:

+ Väike rühm
+ Kodune ja hubane ümbrus
+ Paindlik päevakava
+ Vähem nakkuhaigusi
+ Hoidja võib väga lähedaseks saada
+ Koduloomad, keda paitada
+ Hoidja omad lapsed, kui nendega hea läbisaamine on

– Vähe mängukaaslasi, kellega tihti suur vanusevahe
– Toiduvalmistamise peale kulub hoidjal aega ja tähelepanu
– Kui hoidja haigestub, suunatakse laps teise hoidja juurde
– Kodused ohud, näiteks kuum pliit või piirdeta õueplats
– Ainult üks vastutav täiskasvanu
– Koduloomad, kes võivad hammustada ja allergiat tekitada
– Hoidja omad lapsed, kui need osutuvad armukadedaks


Kokkuvõttes pean perepäevahoidu väga heaks alternatiiviks tavalisele lasteaiale ja eriti sobivaks ühe-kahe-kolmeaastasele. Veidi suuremal lapsel võib nii väikses rühmas igav hakata. Teisest küljest võivad viie-kuueaastased jälle väga meelsasti endast väiksemaid kantseldada. Lugemist õpivad lapsed nii ühes kui teises kohas – kui nad selleks ise valmis on. Soomes ei nõua keegi, et esimesse klassi minev laps lugeda-kirjutada oskaks.

ISIKLIKUD KOGEMUSED PEREPÄEVAHOIUST SOOMES

(pilt on lihtsalt ühest Soome perepäevahoiust, leitud google images otsinguga, mitte seotud otseselt antud intervjuuga.)

Panen siia üles ühe oma meiliintervjuu, Soomes elava eestlanne Ester Jääskelaisega, teemaks perepäevahoid Soomes (kasutan seda intervjuud oma artiklis, mille kirjutan juunikuu ajakirja Pere ja Kodu).

- Kui kaua olete Soomes elanud ja kas mäletate, kuidas kuulsite
esimest korda perepäevahoiust?

---Statsionaarest Soome kolimisest on 7 aastat.
Perepäevahoiust olin midagi ebamäärast kuulnud varemgi, aga mäletan üsna hästi korda, kui seda esmakordselt teadvustasin endale. Mul polnud endal veel lapsi ega kogemust. Kolleeg rääkis oma lastest ja nende imeväärsest hoidjast. Uurisin talt täpsemalt seda süsteemi, sain teada, et põhimõtteliselt on vanematel vaba valik, kuhu hoidu lapsed panna. Sain kuulda, et tegu lasteaia alternatiivse riikliku süsteemiga, mis maksab vanematele sama palju (kust väikse sissetulekuga vanemad saavad allahindlust). Perepäevahoidjad on käinud kursusel ja saavad kogu oma karjääri ajal kohustuslikke koolitusi (koolitus siiski madalamal tasemel kui lasteaia kasvatajatel). Kui tajusin, et hoidja hoiab lapsi oma kodus, väikest rühma ja alati sama hoidja- avaldasin siirast imetlust, et keegi tahab oma lapsi panna suurde lasteaeda. Ja otsustasin samal hetkel, et kui mul on lapsed, siis lähevad nad perepäevahoidu.


- Kas lastele pakuti siis valikut, emmas-kummas, kas lasteaias või
perepäevahoius? Mille järgi valiku tegite? Mida nt tuttavad-sõbrad
näiteks kasutasid või soovitasid?

---Päevahoiu avaldus viiakse piirkonna lasteaia juhatajale, kellele allvuad ka piirkonna riiklikud perepäevahoidjad. Avaldusse märgitakse, kas lasteaed või perepäevahoid või "kolmiperhehoito"- perepäevahoiu versioon, kus lapsed ei käi hoidja kodus, vaid hoid toimib kordamööda laste kodudes, kuhu sama hoidja läheb.
Perepäevahoidjaid on üldiselt liiga vähe, ja sõltuvalt piirkonnast on seda paika raske saada. Tean lapsi, kes on pidanud minema lasteaeda, sest perepäevahoiu paika ei leidunud (eriti Helsingis minu teada probleem). Meil endal (Kuopios elame) on hoiukoht mitme kilomeetri kaugusel kodust (s.t. oleme sunnitud alati autoga liikuma, tööle pääseksime ise molemad jalgratastega), kuna lähemale perepäevahoidja vaba paika ei olnud. Lasteaed oleks leidunud mõnesaja meetri kaugusel.

Valik oli selgelt perepäevahoiu kasuks, kuna
*usun siiralt, et lapsele (pisikesele igatahes) on see parem
*tean, et viirushaigusi on väiksemas rühmas vähem ja meil on mõlemal töökohad, kust raske laste haiguste tõttu koju jääda
*nüüd, kui lapsi kaks, tundus heana ka mõte, et nad saavad koos olla hoius



- Eestis peavad lastevanemad üldiselt lasteaeda paremaks, sest
"seal õpetatakse lugema ja kirjutama". Samas perepäevahoidude
uurijad-propageerijad väidavad, et õppimise tulemuslikkus on umbes
sama, aga kõik muud küljed (viirushaigused, individuaalne arendamine,
suhtlemisoskused, kõne areng) on pisikese rühmaga (5 last vist
Soomes?) perepäevahoius paremad. Mis on Teie kogemus?

---Raske kommenteerida- ma ju ei tea, kuidas mu lapsed oleks arenenud, kui nad oleks lasteaias. Aga ma ei usu, et lugema õppimine sellest sõltub. Minu meelest kasvataja tegeleb nendega üsna individuaalselt, laseb teha seda, milleni nad küünivad jne. Siin on kasvatajad ja olukorrad muidugi lasteaiajuhataja kontrolli all, küllap on üksi tegutseval hoidjal muidu ka võimalus jätta tegelemine hooletusse. Näiteks on siin üldiselt reegel, et hoius televiisorit ei vaadata (vahel esimesena tulnud lapsed vaatavad meie hoidjal hommikusi multikaid, enne hommikusööki, mis mulle isiklikult väga ei meeldi, aga rühams on poiss, kelle vanemad seda õigust oma lapsele taas nõuavad- keeruline olukord hoidjale; päeval pole telekas kunagi lahti).
Seda, et hoidjal on lastega isiklik suhe, on tunda. 2-aastane läheb sageli hoidja sülle hommikul, kena vaadata, kuidas hoidja teda siiralt kallistab. Hoidjal on meie pojale oma hellitusnimi (mida kuulsin juhuslikult alles paar nädalat tagasi, ehkki lapsed on seal olnud hoius varsti poolteist aastat). Viimased nädalad on perepäevahoidjal olnud praktikant- meie 2-aastane poiss küll mängib sellega, aga see ei või teda päevaune järel voodist välja vötta ega ta riideid vahetada, see on lubatud AINULT oma Pirjole.



- Ja võite ka seda süsteemi kirjeldada, et kuidas Teile konkreetselt
hoidu pakuti, kas saite valida erinevate hoidude vahel ja neid
vaatamas käia vms?

Lasteaeda olen käinud vaatamas nii palju, kui nägin mööda minnes oma laste arenguvestlusel. See oli lasteaia ruumides, osales meie hoidja ja lasteaia juhataja.
Laste jõulupeod jne on kah toimunud seal, aga siis, kui lasteaialapsi pole kohal.
Ega lasteaial küllap kah viga pole, lapsi rühmas 16-20 (vähemalt meie kohalikus lasteaias), aga ma ikkagi eelistan pph.


- Mis siis saab, kui hoiutädi haige on? Kas on olemas konkreetne teine
tädi, keda laps juba enne tunneb ja kuhu saab ta siis selleks ajaks
minna?

---Igale lapsele, kui määratakse hoidja, määratakse ka "varahoitopaikka". Sõltub kohalikust süsteemist, kuidas on organiseeritud. Meie tütar oli alguses teisel hoidjal (kuhu nad ei pääsenud pärast venna sündimist ja kodus olekut tagasi), seal oli tolle piirkonna 6-7 pph peale kokku üks lisahoidja, kel omi hoiulapsi polnud, aga temale läksid lapsed oma hoidja puhkuste-haiguste ajal jne. Too hoidja oli ka sageli kohal, kui lapsed olid õues (piirkonna kõik pph-d käisid samal mänguväljakul) ja vahel käis abis kordamööda teiste pph kodudes. Nii et kui tüdruk alla 1,5a vanuses pidi kord minema tolle teise juurde, siis erilist probleemi polnud, ta tundis toda kah päris hästi.

Nüüdses hoiukohas on meie "varahoitopaikka" kohalikus lasteaias, kus on üks eraldi pisike rühm, kus on statsionaarselt 6-8last. Seal käivad korra nädalas kõik piirkonna pph oma lastega laulmas-mängimas (tund-paar ühel hommikul), nii et sealsed hoidjad ja paik peaks olema lastele tuttavad. Meie oleme senini suutnud laste sinna hoidu viimsit vältida, aga tuleval kolmapäeval peavad nad sinna siiski minema. Mis natuke hirmutab, sest hoidja on öelnud, et meie poeg seal olles teda kunagi silmist ei lase ja rohkem nutab. Ka on muud hoiurühma vanemad öelnud, et lapsed eriti ei taha sinna lasteaeda minna.
Aga igatahes on koht tuttav ja teada, pole hirmu, mis saab, kui hoidja haige.

(Siin eksisteerib ka eralasteaedu ja eraperepäevahoidjaid, aga tunduvas vähemuses. Tuttavatel on sihuke erahoidja paaril-kolmel perel ühine, ja neil on hoidja haigestumine tõleine probleem.)

Kõik see ei tähenda, et laste meelest poleks parim olla vanematega kodus, et nad ei ootaks vabu päevi jne. Aga kui nad on sunnitud hoius käima, siis on neil vähemalt üks konkreetne hoidja. Ja eriti päris pisikest laste puhul tundub see oluline.

Lugu mitte minu lastest, vaid mu töökaaslase mälestustest- tema hoidjal olnud köögis suured alumised kapid asjadest täiesti tühjad- no et lastel seal ju tore peitust mängida. (kusjuures lapsed oli koik hoiulapsed, omad olid juba suured.) See on kuidagi nii armas ja hoolimist näitav mälestus!

Ja veel illustratsioonina- meie nüüdne hoidja elab koos oma mehega ja osaliselt elavad veel kodus ka täiskasvanud lapsed. Kogu pere siiski suhtleb hoiulastega, näiteks on meie tütre juuksed vahel hoidja 18a tütar soengusse seadnud jne. Lapsed ikka räägivad neist kõigist, vahel mängivad, et nad on Anna-Liisa ja Rainer (s.t. need hoidja suured lapsed) jne.

Mulle meeldib nimelt, et hoid toimub hoidja kodus. Ja sellele kodule ei seata mineid hüsteerlisi eritingimusi. Eelmine hoidja elas suures majas 2-toalises korteris. Hetkel enam-vähem üksi, sest ta abikaasa oli pensionile jäämise järel peamiselt vaid maal suvilas (koos koeraga), aga Riitta oli oma 30 aastat olnud pph ja varem elasid nad seega selles korteris koos 2 poja ja koeraga, ja ka hoiulaposed mahtusid sinna. (ehkki jah, meilt küsiti alguses, ega lapsel pole koerale allergiat, sest abikaasa ja koer käisid ikka mõne öö nädalas ka linnas).

Näiteks laste magamine päeval- hoidja laotab oma abieluvoodi päevatekile suure lina, iga laps saab oma teki ja padja, ja seal need suuremad (3tk) reas magavad. Kaks väiksemat magavad lahtikäivates võrevoodites (mis on päiväkoti omandus ja neid saab hoidja vajaliku hulga kasutusse, samuti kui nt.söögitoole). Ja kui üks tüdruk alati varem ärkas ja teised ei saanud rahus magada, siis hoidja hakkas toda teise tuppa (oma tütre tuppa vist) magama panema.

OTSIME KASVATAJAID JUURDE

Arengud on, rühmi tuleb... Kirjutame sellest üsna pea täpsemalt, hetkel on veel mitu seisu sellised, et ei taha ära sõnuda. Aga kindlasti otsime juurde uusi kutsetunnistusega lapsehoidjaid ning meie juures on võimalik töötada nii FIEna kui töölepinguga. Võtke ühendust lastehoid@gmail.com!!!

KARLOVA LINNAOSA ÜLDKOOSOLEK!!

Täna õhtul, 24. aprillil, toimub MÄE 33 Mäe rühma 20 lapse vanematega üldkoosolek.

////

Ja 29. APRILL kell 18.15 toimub MÄE 33 ruumes ka Karlova linnaosa üldkoosolek. Saatsin kõigile asjakohase meili ka, Tähtvere koosolekust anname teada lähiajal.

Karlova vanemad, olete oodatud!

Arutame:

• seltsi liikmeks saamine
• Koidu tänava päevahoid
• Tolstoi tänava päevahoid/hoiud
• mänguväljakute projekt
• tulemused läbirääkimistest linnaga- abilinnapea Sasi lubas pearaha väheke suurendada.
• muud plaanid, strateegiad ja küsimused.
• kes vajab reaalselt kohta päevahoius?
• mida vanemad saavad ise teha, et kaasa aidata?jne...
  

Millega arvestada perepäevahoidu tehes, isiklikke märkusi

(pildil: meie rühma lapsed soolataignast kunsti tegemas.)

- Me oleme seda siin meie majas teinud nüüd juba ligi neli nädalat.
Kuigi oli nõuandjaid, kes soovitas, et oma koju küll ei tasu
lastehoidu teha, siis lähtusin oma sisetundest ja otsustasin selle ära
proovida.
Ja võin öelda - mulle ja mu mehele täitsa sobib. Aga me ei ole ka
tüüpilised privaatsust kullast kallimaks pidavad eestlased. Me oleme
blogijad, see ütleb juba palju meie avatuse aste kohta. Kui elasime
New Yorgis, siis oli mu meiliaadress foorumites üleval ja võtsin meie
kodus vastu eestlasi, kes öömaja vastu tõid kommi ja leiba. Kui
hakkasime tagasi Eestisse kolima, siis kaalusime varianti asutada
kusagil looduskaunis kohas turismitalu... See kõik annab ilmselt meie
meelelaadist märku. Kui niisugused ideed Sinus aga privaatsuse
puudumise ängi tekitavad, siis väga võimalik, et Sinule ei sobiks oma
kodus lastehoiu tegemine.
Meie majake oli nagunii paras segasumma suvila, kus sageli külalised,
samas aga oli maja ikkagi alakoormusega. Nüüd on koormus paremini
jaotunud. Lastehoiu päralt on kell 11-15 maja alumine korrus ja
tagaaed, samas saan ka mina oma keskpäevakohvi ja lõunasöögi köögis
söödud, sest lastehoid täpsemalt on kahes suures eluruumis ja
tagaaias... Köök on niiöelda neutraalne pind.

- Mis on olnud halb üllatus?
Ma kartsin, et lastehoius allkorrusel viibiv 4-aastane Marta hakkab
nõudma üleskorrusele ja oma tuppa, aga seda pole juhtunud - lastehoius
on sõpradega huvitav ja reeglid on paigas.
Kartsin, et lapsed eesotsas Martaga hakkavad nõudma teleka vaatamist,
sest ühe nende toa seinas on telekas - aga ei, reeglid on paigas ja
toimivad, lapsed said kiirelt aru, et "lastehoiu ajal me telekat ei
vaata!"
Kartsin veidi, et mul on äkki omaenda kodus ebamugav olla, kui siin
kuus võõrast last ja üks võõras kasvataja on. Aga ei! Sest nad ei ole
ju võõrad enam ;). See hägune, aga toimiv piir sobib mõlemale poolele,
piirjooneks on ühiskasutav köök.

...Aga üks halb üllatus oli küll. Meie majas on nimelt üks pisikene,
kes ei oska veel reeglitest aru saada,aga kes tunneb juba seltskonna
vastu huvi. See on 9kuine Anna, minu noorem laps! Kui ta kuuleb
trepikojast tulevaid laste hääli, siis hakkab ta roomama nende suunas.
Päevadel, kui olen Annaga lastehoiu ajal kodus, on mul temast ausalt
öeldes vahepeal kahju - justangu jääks tema heast asjast ilma.
See asi aga paraneks ajaga. Kui me edasi teeksime lastehoidu siin
(pole kindel veel), siis mõne aja pärast kasvabki Anna ju siia
seltskonda sisse. Poleks olemas sujuvamat ja mõnusamat seltskonnaga
kohanemist ühe 1,5-2 aastase lapse jaoks kui paar tundi oma kodus(es
lastehoius) paari turvalise sõbra seltsis mängimas!

- Aga hea üllatus?
Kui nüüd päris ausalt tunnistada, siis meie pilootrühma ette
valmistamise suurim probleem oli söök. Mängisime ideega mitut pidi -
kas nelja tunni jooksul loobuda üldse korraliku söögi pakkumisest?
Anda näiteks ainult õuna? Lõpuks läksime sellise variandi peale, mis
meid praegu rahuldab, aga kui asi teha tasuliseks ja ametlikuks ja
tervishoiueeskirjadele-veterinaareeskirjadele vastavaks, siis ilmselt
nii teha ei saa. Nimelt on siin viis ema, kellest igaüks teeb üks kord
nädalas süüa ja toob selle siis potiga hommikul kohale.
Nii. Ja hea isiklik üllatus? Hea üllatus oli see, et seda sööki jääb
nii palju üle ja ma olen saanud ise sealt lõunat süüa, vahel isegi on
see meile koduseks õhtusöögiks jäänud (näiteks eile kartulipuder)! Nii
et tunnen, see nullrendiga oma kodu kasutada andmine on mulle tagasi
palju head (loe: kaloreid) toonud ;).

Aga kui tõsiselt rääkida, siis - seda, kuidas toiduteema korralikult
ja ametlikult lahendada, pole meie oma väikese rühmaga veel läbi
närinud. Tartu linnas on näiteks Biomeedikumi söökla, kel on
väljamüügiluba, aga nende ühe päeva transporditasu tuleb 100 kr lisaks
toidule, söögiks aga on sageli viinerid (meie üritame siin teha
korralikumat sööki). Tunduks nadi hakata linnaõhku reostama ja
topelthinda maksma, kui toit seda väärt pole. Praegused toidud on ise
tehtud ja sageli mahetoodetest, nende valmistamine aga ei vasta neile
va eeskirjadele... Selleks, et oma kodus tohiksid lastele süüa teha,
on vaja läbida eraldi koolitused, täita pikad paberid ja saada
vetameti luba, millest võidakse keelduda, kui selgub, et köögis on
vaid üks kraanikauss jms. See stiil. mida praegu teeme, poleks ammugi
mõeldav - siis peaksid kõik viis ema läbima koolitused, tegema paberid
ja lisaks saama ka väljamüügiloa. Et tohiksid näiteks igal esmaspäeval
oma lapsele ja ta mängukaaslastele supipoti tuua.

Olen end selle teemaga nüüd rohkem kurssi viinud ja olen tõesti nõutu:
MIKS ON EESTI SEADUSANDJAD PEREPÄEVAHOIU NII BÜROKRAATIARIKKAKS
TEINUD? Käisin äsja rääkimas professor Inger Kraaviga, kelle sõnutsi
on perepäevahoiu soodustamine valitsejaile palju odavam kui suurte
lasteaedade juurde ehitamine; loomulikult on see ka lastesõbralikum.
Ning Põhjamaades on perepäevahoid bürokraatiavaba. Aga sellest
kirjutan täpsemalt mõni teine päev!

Otsime väiketootjaid, kes teeks koduaedadesse mängumaa.

Otsime tootjat, kes teeks mõistliku hinnaga kiigehoidjaid, võrkkiige jaoks poste, kaanega liivakaste ja mängumaju, kuhu lapsed siise saavad ronida.

Soovitud on selline kodukootud stiil - et poleks vaja betoneerimist, kummimatte ja kunstmuru.

palun saata minu meilile ilonapiirimagi@hotmail.com hinnapakkumised, st plaanis on kirjutada väikeste hoidude (võimalik, et õige mitmesse kohta) jaoks mängunurga projekti. oodatud on ka vihjed selliste tootjate ja muidu-meistrite kohta.

Otsin artikli jaoks inimest, kel Soome/Rootsi vm lastehoiuteenusega kokkupuudet

Pakkusin ajakirjale Pere ja Kodu teemat, et nad võiksid kirjutada lastehoiuteenusest, sellest, mismoodi see on Soomes ja Rootsis lasteaedadele täiesti võrdne ja riiklikult soositav alternatiiv.
Nüüd läks nii, et Pere ja Kodu võttiski artikli teema vastu, aga ootab, et ma selle ise kirjutaksin.
Leppisin kokku intervjuu professor Inger Kraaviga, kes on tuntud kui "lastehoiu idee Eestisse tooja".
Aga kui te oskate, inimesed, leida mulle kedagi, kes on ise oma lapsega elanud näiteks Soomes ja kogenud lastehoiuteenust. Neid peresid peaks päris palju olema, sest Eestist on ju hordide kaupa rahvast kolinud üle lahe.

Liisa Pakosta arvamusavaldus Eesti Ekspressis

http://www.ekspress.ee/2008/04/10/arvamus/2112-yks-pere--yks-lasteaed-ja-kool
Tänases Ekspressis on arvamuslugu, mis meie teemadega haakub.

Miks on Tartus ainult 76 last, kes saavad lastehoiu toetust?

Jah, olen nõus, et meil on olnud teatud madalseis, hingetõmbamise aeg, peaga vastu seina jooksmise aeg. Või nagu Pille eilses postituses ütleb, "süütuse kaotamise aeg".

Mina olen olnud üks neid riigi usku inimesi, kes usub, et seaduste kirjutajad ja nende elluviijad tahavad kogukonda paremaks muuta nii palju, kui vähegi võimalik. Igasugused Riigikogu palkade ja kuluhüvitiste üle naagutamised ei ole mind eriti puudutanud, sest millegipärast olen ma ikka uskunud, et kõik teevad oma parimat. Ma tean küll, et mu ümber on päris palju nihiliste ja küünikuid. Kui mind näiteks kaks aastat tagasi ühte parteisse ja RK kandideerima kutsuti, siis sain kõrvalt ka soovitusi "Mine jah, mõtle, kui hea palga peale võid saada!" Või olen kuulnud arutlemist: "Poliitikas tasub olla juba seepärast, et käsi hea kinnisvara juures hoida."

Ma olen ette kujutanud, et valitud tulevad kokku ja teevad võimalikult hea seaduse kogukonna aitamiseks ning siis riigiametnikud (keda nimetatakse ka meie teenijateks nii mõneski keeles, eesti keeles annab sellest aimu näiteks fraas "avaliku teenistuse seadus", aga tavakeeles kutsutakse neid ikka tähtsalt ametnikeks) aitavad kaasa selle seaduse aru saamisel ja rakendamisel... ikka kogukonna hüveks.

Tuleme nüüd aga reaalsuse juurde.
Miks on Tartu linnas ainult 76 last, kes saavad lastehoiu toetust? (arvu ütles aselinnapea meie MTÜ esindajatega kohtudes) Kui neid võiks teoreetiliselt olla näiteks 1000.
Nüüd olen ma uskuma hakanud, et kui Tartu linnaisad seda määrust tegid, siis kõlasid seal tõepoolest omavahel kinniste uste taga fraasid a la "Liiga lihtsaks ei tohi neile seda teha!" Nagu linnaisad tunnistasid, olid nad prognoosinud raha eelarvesse 100 lapse lastehoiu toetuseks.

Kõigepealt on vaja tulevasel kasvatajal käia kursustel ja teha ära lastehoidja kutseeksam. See on kogu asja kõige loomulikum osa. Edasi on vaja kasvatajal taotleda tegevusluba ja hakata FIE-ks. Detailidesse laskumata, see on üsna keeruline, seda enam, et praegu veel pole Tartu linnavalitsuse juures ühtegi inimest, kes oleks spetsialiseerunud lastehoidjate aitamisele-nõustamisele.
Tegevusluba saab kasvataja taotleda vaid ühele hoidmisviisile korraga. Kui ta taotleb näiteks "laste hoidmiseks laste enese pinnal", siis ei tohi ta sama tegevusloaga tulla hoidma näiteks rendipinnal asuvasse lastehoidu või lapse enda pinnale, kus on lisaks veel teisi lapsi. Sel juhul peaks ta taotlema teise tegevusloa - uus 500 krooni ja uued ootamisenädalad.


Kõige lihtsam ongi korraldada ametlikku lastehoidu praegu selle skeemi järgi, et kutsud lapsehoidja oma kodusse. Sel juhul, kui leiad sellise tegevusloaga lapsehoidja (need on väga suur defitsiit, mu tuttav sai äsja tegevusloa nr 16!), siis saadki oma laste eest linnalt taotleda pearaha. Sul ei ole vaja asja ametlikuks ajamisel taotleda tervisekaitseamet luba.

Mina tahtsin teha oma koju lastehoiu nii oma lapsele kui ka viiele ta sõbrale. Seega on mul asja ametlikuks tegemiseks vaja terviskaitseameti luba.

Sellest, kui keerukaks osutus mu suhtlus nendega, juba kirjutasin siin.
Panen ka näite oma viimasest kirjast (kus esitasin samu küsimusi üle, mis enne olin esitanud, aga polnud vastuseid saanud) ja TKA vastusest sellele..

Tere,
palun vastake, kui vähegi võimalik. Meie küsimused on lühidalt sellised:
- kas on võimalik saada teie hinnakirja? Selle järgi saaks otsustada, kas kutsuda kohale ka eelvaadet tegema või alles siis, kui kõik täiesti valmis.
- Kui kiirelt te oma luba menetlete (alates potentsiaalse hoiukoha visiidist, kui kaua läheb, kuni tõendi väljastate?)
- kellele tuleb suunata ruumi omaniku avaldus, et ruumi tohib kasutada? Meil on veel see seis, et maja omanikult oleme meie maja võütnud 3aastasele rendile. Kas vaja on omaniku või praeguste valdajate (st meie pere) nõüusolekut vüi lausa kahte avaldust?
- Kas neli tundi päevas tehtav rühm tohib olla ametlikult söömata? Ühest küljest ütleb sotsministri määrus, et süüa pakkuda 3,5 tunni tagant, teisalt aga ütleb sotsiaalhoolekande seadus, et toitlustamine on kohustuslik hoidudele alates 4 tunnist.
- kas minul ja abikaasal (kes elame samas majas, aga ei viibi lastehoiu ruumides lastehoiu ajal) tuleb teha nakkushaigustest vaba olemise tõend?
aitäh!
tervitades
Epp Petrone
Tartu Lastehoiu Selts

--

Ja vastus:

Tere!
Vastused Teie küsimustele:
1.Tasuliste tervisekaitseteenuste osutamise kord ja hinnakiri § 16 SM 29.
jaanuari 2007. a määrus nr 12
2.Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus §6
Vastu võetud 10.11.2004. a seadusega
3. Tervisekaitse annab hinnagu lapsehoiuteenust pakkuvatele ruumidele, kuid
ei tegele omandi küsimustega.
4. Kuna Tervisekaitsenõuded lapsehoiuteenusele (SM määrus nr. 28 12.03.2007)
on välja antud hiljem kui Sotsiaalhoolekandeseadus, tuleb lähtuda esimesest.
5.Sotsiaalhoolekande seaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise
seadus
(15. novembril 2006. a ) §12.7 peavad tervisekpntrolli läbima seda eluruumi
kasutavad teised isikud.

Lugupidamisega Urve Eek

--

...Niipalju siis abi ametnikult seaduste tõlgendamisel.
Folkloor räägib ka lugusid sellest, kuidas potentsiaalsed lastehoiukohad läbi kukutatakse või pannakse kummalisi asju tegema, et siis uue TKA visiidil luba saada. Kuidas koju tuleb uste juurde panna suured exit-sildid ja kuidas jogurtitopsi avamiseks on vaja kitlit ja põll ei sobi ning kuidas paha tujuga ametnik ei luba isegi ahikütet, kuigi pool Tartu linna oma lapsi ahiküttega elamistes kasvatab... (Ja ühtegi neist teemadest pole sotsmin. määruses küll mainitud!) See on folkloor, mida räägitakse lastehoidjate kutseõppe kursuste tegijate hulgas, ma ei tea, kas see vastab tõele.

Sest mina oma lastehoiurühma hetkel ametlikuks ei teinud. Jõud sai otsa.

---

Selline kuiv ja bürokraatiat töis jutt seekord. Ma ei tea, kas see aitab sul mõista, armas lugeja, miks on nii vähe lastehoiutoetust saavaid lapsi.

Mina avasin oma kodus pilootrühma eelmise nädala alguses. Meil on siin kuus last vanuses 3-6, meil on kaks suurt mängutuba, õueala, vahetatud valgustid. Neli tundi iga päev, vahepeal väike lõunasnäkipaus. Ise töötan ma maja teisel korrusel kabinetis ja kuulen rõõmuga, kuidas lapsed all regilaulu laulavad või õues kiigel kilkavad.

Hetkel ei saa ma linnalt mitte mingisugust toetust selle lastehoiu tegemisel (loobusin mõttest teha asi nö ametlikuks pärast seda eeltsiteeritud kirja saamist; mitte keegi ei keela oma kodus teha laste mängurühma, niisiis on mul praegu siin niiöelda hobi korras pilootprogramm kuni suve alguseni; edaspidi otsustan, kas teha seda ka edasi ja kas üritada siiski asja ametlikuks ajada, raskutest hoolimata).

Olen lastehoidu loomulikult ka oma raha sisse pannud - uued eredamad lambid, lastele eraldi nagid, joonistuspaberid, vakstu lauale jne. Praegu on see minupoolne sponsorlus oma sõprade lastele ja samamoodi on see lapsehoidja sponsorlus. Lihtsalt proovime oma sõpruskonnaga järgi, mismoodi asi toimib.

Ja - tore on see lastehoid! Või nagu meie osalised, lapsed, seda kutsuvad - "mängu-lasteaed".
Kurvaks teeb aga see, et mul ei õnnestunud seda pilootprogrammi ametlikuks teha.

Järgmises postituses kirjutan siis täpsemalt selles, millised on mu isiklikud kogemused ja soovitused oma kodus perepäevahoiurühma avamise suhtes.

Kuninga uued riided

Annan teada, et me pole püssi põõsasse visanud.

Andsin eelmisel nädalal Kuku raadiole intervjuu ja kui minult küsiti, et kas oleme esimeste raskuste tõttu otsustanud loobuda, tundsin trotsi.

Me ei loobu.
Kuigi raske on.
Ja raskus on kummalist laadi.

Mind siiralt hämmastab linna (linn, see on poliitikud) ja ametnike suhtumine.

Linnavalitsus, nagu armastab rõhutada üks mu tuttav ametnik, viib eelarve piires ellu poliitilist tahet.
See tähendab, et on valikute küsimus, kuhu oma nappe vahendeid pannakse.
Kas näiteks saadetakse ametnikke Brüsselisse või kuhu iganes "tutvuma lasteasutustega", korraldatakse üritusi, tegeletakse mainekorraldusega, ehitatakse sildu... või luuakse uusi lastehoiukohti.

Võimalik, et lasteaiakohata kahe sõime-ealise lapse emana olen ma teatud teemade suhtes tundlik, aga kohati tajun ma midagi, mis mulle ei meeldi.

Ja nimelt - kuningas (kui nii nimetada neid, kes on kutsutud meie elu korraldama) on alasti, aga erinevalt üldteada muinasjutu-kuningast pole tal häbitunnet ja seega ei saagi rahvas talle ligi.

Haridusosakonna ametnike väitel jääb sügisel kohata üle 800 reaalselt lasteaia- või hoiukohta vajavat last.
Miks nii?
Usun, et see näitab pigem poliitilise tahte kui raha puudumist.
(Peale soovimatuse võib see olla ka... saamatus.)

Minu jaoks asetub see samasee ritta Tartu raudteejaama hoone funktsiooni muutmisega ja reisijate jaamahoone kõrvale püstitatavasse putkasse surumisega, sundüürnike probleemide ignoreerimisega jms-ga.

Tegemist on teadlikult tehtud valikutega, kus jäetaksegi arvestamata suure grupi kogukonna liikmete huvidega.

Kui raha tõesti ei ole, võiks kodanikud kannatada solidaarselt. Näiteks lasteaia kohamaks munitsipaallasteaias on hetkel 8% miinimumpalgast. Ehk peaks seda tõstma ja suurendama kõigi lapsevanemate omavastutust?
See oleks ilmsesti ebapopulaarne samm.
Aga hetkel on need, kellel pole lasteaiakohta, sunnitud hoidjale maksma vähemalt kümme korda rohkem, kui nad maksaks linna lasteaias.

Samas juhib Tartu linnapea Eesti linnajuhtide palgaedetabelit.
Ja seda kõike tingimustes, kus väidetavalt raha pole ja kodanike baasilised vajadused teenuste osas rahuldamata.

Nüüdseks olen hoiukohata laste vanemate esindajana kolm korda abilinnapeaga kohtumas
käinud, neljas kord oli ümarlaual, kus oli ka teisi ametnikke.

Pean tunnistama, et meile antud lubadused on vastukäivad.
Kord räägib abilinnapea saabuvast majanduse madalseisust ehk lamast, mille tõttu pole mõtet lasteaedu ehitada,
järgmisel korral jällegi tutvustab plaane, mille kohaselt linn kavatseb pooltele olemasolevatele lasteaedadele juurdeehitused teha (kuigi see ei lahenda probleemi lähiajal ja tulevikus poleks neid hiidlasteaedu vajagi, kui lastehoidu inimkesksemaks reformida).

Ka meie ürituse toetamise osas on lubadused vastukäivad.
Aga olgem positiivsed, eks see ole ju ikkagi parem, kui mitte midagi.

Ühesõnaga, armsad lugejad, mitmete jaoks meist on see ilmsesti süütuse kaotamise aeg.

Aga koosolekuteni jõuame sellegipoolest lähiajal.

Positiivset ka: Mäe 33 osas on kokkulepe olemas (linn peab selle kinnitama).
Mulle tundub, et suuresti Eva Lääne initsiatiivil võime me sealsed ruumid tasuta kasutusse saada.

Kastani 1 Saksa Kultuuri Instituut on ka valmis meiega tähtajalist lepingut sõlmima, et anda meile aega raha leidmiseks, et sealses hoovimajas siseviimistlus teha (kui kellelgi pool miljonit üle jääb, on see seks puhuks teretulnud ,võib ka väiksemaid summasid pakkuda ;).
Nende ruumide osas on olukord keerulisem.
Ruumid kuuluvad põhimõtteliselt linnale, kuna asuvad linna maal, kuid on ehitatud heategevuslike rahadega.
Abilinnapea lubas mõni nädal tagasi maratoni ärajäämisega seotud 200 000 sinna remondirahaks, nüüd on see mõte (ja raha) kuhugi ära haihtunud.
Ja väidetavalt hetkel "puudub linnal poliitiline tahe" 10 lapse pärast investeeringut teha.
Ehkki linn saaks kaasa aidata 10 koha loomisele sama raha eest, mis viimati ehitatud Lotte lasteaias kulus ühele kohale.
Oleme otsustanud, et me proovime raha leida ja Kastani 1 hoovimajja lastehoiu ja Tähtvere Avatud Perekeskuse teha.

Ühesõnaga, elame veel.
ja varsti puhkeme õide.