Wednesday, March 19, 2008

Veel vahepealsest...


Olen saanud palju kirju teemal "Mis siis vahepeal juhtunud on, kuidas asjad arenevad?"
Seega teen ka sissekande. Kuna ma valmistun oma vanemat, 3-aastast last hoidu panema ja me pere valmistus ka perehoiu maksuks, siis me kolisimegi konkreetselt odavamasse korterisse ja meil pole veel netiühendust.


Vahepeal on edasikäike ja tagasikäike olnud nii tihti, et ei teagi kohe....

Esmalt. Rerekasvatuse Instituut ja Rahvaülikool mõlemad korraga hoidjaid ei koolita, varsti lõppeb hoidjakoolitus Rahvaülikoolis, aga Perekasvatuse Instituut teeb koolituse, kui rühm saab täis, seega, kui keegi tahab ise kodus enda lastega koos teisi lapsi hoida ja pearaha saada - registreeruge hoidja kutsekoolituseks www.pki.ee või www.rahvaylikool.ee.

Rahvaülikooli hoidjate kutsekoolituse FIE-teemalisel loengul
selgus, et hoidjal pole minu hinnangul just eriti kasulik FIE olla. Kui kursusel küsiti, kas järgmine kord räägime majandustarkvarast, mida FIEd vajavad, siis keegi ei tõstnud kätt, oli vaid üleüldine pomin: "Pole mõtet FIEks hakata, ainult maksa!" Ja nagu ma aru sain, siis lapsehoidjal on tõesti keeruline oma arvuti ja auto kulud FIE kuludesse kanda ja palju tshekke nende lasteraamatute peale sa ikka oskad kokku hankida?

Hea uudis on see, et poole päeva koormusega Hiie rühm ikkagi alustab ja ootame ka tulemusi koosolekult linnavalitsuse eriosakondadega järgmisel nädalal.


Mina olen kogu selle Seltsi teemade alt õppinud juba paljut:

*Kirjavigu tasub parandada ka e-maili kasutades,
*Asjaajamisel ametkondadega tuleb kontrollida enda sõnavalikut ja kasutada poliitiliselt korrektseid väljendeid. nt "pearaha" on tegelikult "halduskulud keskmiselt ühe lapse peale".
*Ka ei tasu avaldada isiklikku arvamust mõne erakonna kohta, pigem jääda konstruktiivseks ja täpseks!


Kuidas on lood Karlova rühmaga?

On mõned emad, kes on valmis olema nö rühmajuhid. Edasine selgub lähiajal. Kui keegi sai TÄHE 4 hoidu koha, siis võiksite sellest ka meile teada anda! Nö taandada ennast meie järjekorrast, ikka kirjaga lastehoid@gmail.com.

Täpsemalt saab rääkida pärast koosolekut - sest koosolekuid ja arvutamisi on olnud jälle päris mitu. Ja ikka on üleval teema - kus on veel linnaruume, mida remonditaks ja tehtaks lasytehoiu jaoks sobilikuks. Ja milline on nö pearaha, sest hetkel on see teenus ikka kallis, sest linn ei toeta piisavalt.


Ma loodan, et lähiajal ilmub Postimehes minu artikkel teemal "Miks perepäevahoid on lapse arengule kasulikum ja soodsam kui kasvamine suures rühmas"...

Minu arvamus on, et munitsipaallasteaia sõimerühmad on tõsiselt mineviku teema ja on viimane aeg alternatiive juurutada. Väikesed lapsed võiksid olla just 5-lapselistes rühmades ühe kindla hoidjaga, kellega tekib turvaline suhe ja kus arenemine ei ole stressirohke (Loe: pidev nutt ja lärm ). See Põhjamaade perepäevahoiu mudel on üks väga hea idee!! Mõningad plussid:
*lapsel on väikeses rühmas rahulikum,
*rühm on tõenäolisemalt kodukandis,
*lapsi saab tuua painduva graafiku alusel,
*Paljud hoiud võivad alata nt kell 12 .00 - kodukontoris või beebiga kodus olevad emad ei pea varahommikul oma väikese lapsega kuhugi jooksma.
*normaalselt areneb lapse kõne ja suhtlemine--see on ilmselgelt raskendatud ruumis, kus ligi 20 last omavahel kuidagi territooriumi jagavad ja keda vaid valvatakse.
* Hoidjaga saab läbi rääkida eridieetide suhtes,
* Hoius saavad olla õed-vennad koos.
* Emal-isal on siiski valik, kelle juurde ta lapse toob. hetkel linnajärjekorras olles ei kontrolli me ei rühma, lasteaeda ega saa valida ka kasvatajat!


Tekkis idee - oleks vaja voldikut - kasulik info lastehoiu avajale.

seniks kõik....

Info jagamisest tervisekaitseameti moodi


Kõigepealt, olgu öeldud, et tervisekaitseamet ehk -talitus ehk -inspektsioon on riigiasutus, nii et meie kõik maksame selle ametnikele palka.

Tervisekaitseameti luba on vajalik teatud puhkudel, et lastehoidu alustada (kui lapsehoidja hoiab last lapse kodus, siis ei ole vaja; kui ta hoiab last lapse kodus pluss hoiab seal ka enda lapsi, siis pole vaja; kui aga hoiab lapse kodus teda ja oma lapsi ja lisaks veel võõrast last või lapsi, siis... osa omavalitsused on otsustanud, et ka siis pole vaja, aga Tartu on otsustanud, et siis on vaja. Kas jõudsite jälgida?)
Meie plaanitavas Hiie tänava hoiurühmas on üks laps see, kelle kodu see on, lisaks kaks hoidja last ja lisaks paar n-ö võõrast last.
Ja nagu mulle Tartu linnavalitsusest kinnitati, on sellise hoiu ametlikuks tegemiseks vaja tervisekaitseameti tõendit.

Esimene telefonikõne tervisekaitseametisse läks hästi.
Jah, ahiküte sobivat. Ja võtku ma arvesse, et valgus peab olema ere, valgust tullakse eraldi mõõtma (see maksab 90 kr pluss käibemaks üks punkt ja toas tuleb mitu erinevat punkti mõõta) - need olid kaks infobitti, mis ma sain, lisaks kena kohtlemine.

Edaspidi enam nii hästi ei läinud. Ma ei hakka siia praegu kogu kirjavahetust kopeerima, aga üldjoontes nii: mul olid konkreetsed küsimused, mida viisakalt ja korduvalt üle esitasin, aga millele siiani vastuseid ootan.
Näiteks, katke mu kirjast:
"- Kui kiirelt te oma luba menetlete? (alates potentsiaalse hoiukoha visiidist, kui kaua läheb, kuni tõendi väljastate?)
- Kellele tuleb suunata ruumi omaniku avaldus, et ruumi tohib kasutada?
- Meil on veel see seis, et maja omanikult on meie pere selle maja võtnud mitmeaastasele rendile. Kas vaja on omaniku luba või praeguste valdajate (st meie pere) luba või kahte avaldust?
- Kas neli tundi päevas tehtav rühm tohib olla ametlikult söömata? Ühest küljest ütleb sotsmin. määrus, et süüa tuleb pakkuda 3,5 tunni tagant, teisalt aga ütleb sotsiaalhoolekande seadus, et toitlustamine on kohustuslik hoidudele alates 4 tunnist.
- kas minul ja abikaasal (kes elame samas majas, aga ei viibi lastehoiu ruumides lastehoiu ajal) tuleb teha nakkushaigustest vaba olemise tõend?"

Ütlesin ka, et soovin teha korraliku ülevaate siia meie blogisse, nii et ka teised tekkivad perepäevarühmad saaksid seda oskusteavet kasutada.

Vastuseid pole ma saanud. Olen ka helistanud, küll pole ametnikku seal, küll on telefon kinni.
Ja kui helistasin netis antud vastuvõtu- ja konsultatsiooni ajal, siis sain pahandada, et mis te helistate, praegu on vastuvõtt.
"Aga sellepärast ma helistangi, et praegu on ju konsultatsiooni aeg?"
"Kui te tahate saada infot, siis tulge kohale!" öeldi mulle.
"Aga ma ei saa hästi tulla, mul on väikesed lapsed, sellepärast ma lastehoidu korraldangi," vastasin.
Turts. Tuli vastuseks.

Saatsin veel kord meilitsi küsimused võimalikult konkreetselt ja selgitasin, et ma ei küsi ainult enda jaoks, vaid jagan infot ka edasi.
Nüüd on sellest taas mitu päeva möödas, vastust ei ole.

Sain aga teada, et tervisekaitsetalituse konsultatsioon on tegelikult tasuline ja sellepärast minuga ilmselt suhelda ei tahetudki. Neil on oma hinnakiri - vaatasin järgi, tõesti, ka lihtsalt info jagamise eest võetakse raha, lähtudes sotsiaalministri määrusest, vaadake ise: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12785078

Suulised ja kirjalikud konsultatsioonid (tunnihind) 169,49, käibemaksuga 200,00

Niisiis läheb ühe perepäevarühma ruumide ametlikuks tegemine maksma vähemalt:

- paar korda 90 krooni pluss käibemaks (valguse mõõtmine ruumide erinevates punktides)
- suure tõenäosusega vähemasti üks tund konsultatsiooni (segane veel, kas selleks peab siis kohale sõitma või jagavad nad tasulist infot ka telefoni ja meili teel)
- Tervisekaitseameti kohapeale tulek, hinnakirja järgi on see 480 krooni tund pluss auto kasutamine kulu vist ka. (Ütlen "vist", sest nagu öeldud, pole õnnestunud infot kontrollida.)
Lisaks muidugi lapsehoidja tegevusloa riigilõiv 500 kr, aga see on antud hetkel teine teema.

Mulle kui endisele ajakirjanikule on see huvitav kogemus, kui tõrksalt ametnikud infot annavad. Kui ma helistanuks algusest peale näiteks jutuga, et olen Eesti Ekspressi reporter, küllap siis oleks info palju lobedamalt liikunud.

Samas, pole nagu midagi kurta. See on ju sotsiaalministri määrus, mille alusel on kirjalikel ja suulistel konsultatsioonidel tunnihind. See on seadus ja - JOKK.

Küll aga arvan, et lihtsam elu oleks kõigil (nii tervisekaitse ameti ametnikel kui neil, kel abi vaja), kui nad OMA KODULEHELE PANEKSID ÜLES "KORDUMA KIPPUVATE KÜSIMUSTE" RUBRIIGID ERINEVATE VALDKONDADE KOHTA.
Mitte ainult lastehoiu kohta, sest tervisekaitsega peavad kokku puutuma ju paljud asutused.
Aga kindlasti ka lastehoiu kohta. Olen kindel, et need minu esitatud on suuresti just need "korduma kippuvad".

Ja kui siis nendele lisaks on infot vaja, siis pöördugem tunnihinnaga konsultandi poole. Praegu aga on vajaka lausa elementaarset infot (näiteks seda, kui kaua nad oma luba menetlevad).

---

Omaette küsimus on ka see, et kas kohalik omavalitsus peaks kinni maksma perepäevarühmade asutamise kulud kasvõi mingiski osas. Ma saan aru kriitikute jutust, et mingisugust inventari küll ei tohiks perepäevarühmadele linna poolt kompenseerida, sest kellele see inventar siis jääb, kui perepäevarühm oma töö lõpoetab?
Hea küll.
Aga selle poolt võiksime küll kõik olla, et perepäevarühma tervisekaitsetõendiga seotud kulud (ehk siis konsultatsioon, valguse mõõtmine, joogivee laboris uurimine, tervisekaitse kohale tulek) võiks olla seadusekohaselt tasuta, või siis otsustaks kohalik omavalitsus (meile siis Tartu linn) need kulud kompenseerida.

Sest - veel kord - me oleme maksumaksjad, me teeme seda oma lastele, kellele linna lasteaedades pole kohti jätkunud, kuigi seaduse järgi on kohalik omavalitsus kohustatud tagama kohad kõigile.

Tuesday, March 18, 2008

PEATAGE LASNAMÄE!


Oli kunagi selline populaarne laul.
Lasnamäe peatamise all peeti ilmsesti silmas ka teatud mõtte- ja olemise viisi peatamise vajadust.

Viimasel ajal kumiseb see fraas mu kõrvus, kui loen Postimehest linnavalitsuse lasteaiakohtade juurdetekitamise kavadest.

Uus 56 renoveeritakse ja sinna kõrvale tahetakse veel teine samasugune juurde ehitada, sest normide järgi saab sinna kinnistule ära mahutada poole rohkem lapsi, Kaunase pst 22 on plaanis suur lastead, Karoliine, Tõruke jpt. lasteaiad saavad juurdeehitused ja lisarühmad.

Käisime eile järjekordselt abilinnapea vastuvõtul, kes hoogsalt jutustas, kuidas linn aiakohtade puudusega võitlusse on sööstnud.

Eelmisel korral rääkis abilinnapea lamast, mis kohe tuleb ja mille tõttu pole mõtet lasteaedadesse investeerida.
Tundub, et midagi on selles osas muutunud.

Kas me peaksime nüüd rahul olema?
Linn punnitab ja pingutab.

Abilinnapea kiitis suuri lasteadasid.
Isegi üks tema tuttav rikas inimene arvavat, et peaks oma lapse munitsipaallasteada panema,
et laps hea kasvatuse ja hariduse saaks.

Andke andeks. Mind see ei veena.
Ma tõesti ei usu, et suured lasteaiad getostunud Annelinnas on lastele parim valik.
Ehk räägivad lasteaiajärjekorrad pigem valikute puudumisest?

Ok, meil on nõuka ajast pärit kombinaatlasteadade traditsioon, aga kas selles osas poleks vaja reformi?

Loomulikult on selge, et nii nagu loomi on suurtes farmides odavam pidada, on ka lasteaia kohamaksumus suures kombinaatlasteaias väiksem.
Aga on siis odavus ainus ja ülim kriteerium, kui räägime oma lastest?

See on valikute küsimus.
Mitte väga ammu nägin telekast klippi kooliõpilasest, kes õpetajale kätega kallale läks.
Tuttav naispedagoog ütleb, et koolitundides on ropendamine ja vägivald igapäevane.

Kust need lapsed tulevad?
Mina arvan, et "Lasnamäelt".

On meil tõesti ükskõik, kuidas ja kus meie lapsed kasvavad?
Või on "Lasnamäe sündroom" nii totaalne, et meil ei tekigi küsimusi.

Monday, March 17, 2008

Mõtteid lastehoiust



Jah, armsad lugejad ja kaasseltsilised, nii palju oleks öelda, aga ei tea, kust alustada.

- Näiteks olen ise saanud viimasel ajal suurema grupi laste hoidmise kogemust, seoses sellega, et olen näiteks meie seltsi esinaise Pille ligi 2-aastast ja ligi 3-aastast hoidnud, lisaks enda 4-aastasele ja 8-kuisele. Selg on märg selliste tundide järel, kui mul on korraga neli last hoida!
Ja ma ausalt ei saa aru: kuidas on võimalik hoida üldse lasterühmades rohkem kui, ütleme, kuute väikest last ühe kasvataja kohta.
Olen nüüd paremini aru saanud sellest, mida nii mõnigi lasteaias praktikal käinu on öelnud: "Kui lapsevanemad teaksid, mis rühmades toimub, ei viiks nad oma lapsi hommikuti sinna."
Mina ei tea siiani, mis seal rühmades toimub, aga ma arvan, et puhtfüüsiliselt ei saa suurtes 24-pealistes rühmades tagada mitte midagi muud kui... mida saab tagada? Laste ellujäämise vist enamvähem saab tagada. Nii suurtes rühmades on see laste karjatamine, mitte aga arendamine ja harimine.
Kui ma ise käisin eelmisel aastal kahte suurt lasteaeda Martaga seoses vaatamas (me ei saanud kummassegi), siis heidutas mind isiklikult see lärm. Ja mismoodi see lärm väikese lapse seisukohalt võib küll tunduda?! Võin vaid ette kujutada, kui stressirikas see elukeskkond neile on. Kasvataja on tavaliselt tööl pool päeva, aga laps peab seal terve pika päeva hakkama saama!
Ja ma olen nüüd paremini aru saanud sellest, miks nii paljud suurte lasteaedade lastest on hommikuti kodus hüsteerias ega taha sinna minna (allikas sellele väitele: mu enda tuttavad emad ja www.perekool.ee).

- Huvitav vahepaus. Praegu helistas Pille, kes rääkis äsjasest kohtumisest Tartu aselinnapeaga. Kohtumise vältel olevat hr Sasi korduvalt kiitnud, kui head ja efektiivsed on suured lasteaiad. Efektiivsed kellele? Linnale ilmselt küll. Tõesti on võimalik ehitada kiirelt neli suurt kombinaati ja öelda: "Tehtud!" Ilmselt oleks neile raskem selle paindliku logistika välja töötamine, kuidas tekitada üle linna toimiv perepäevahoidude võrgustik. Aga viimane oleks kindlasti lastesõbralikum! Ja tulevikule, pikemale perspektiivile mõeldes ka efektiivsem. Sest sealt tuleksid tervema närvisüsteemiga kodanikud.

- Pille mainis oma jutu sees ka seda, et formaaljuriidiliselt ei saagi meie MTÜ nõuda, et lastehoiuteenus oleks rahastatud võrdselt lasteaiateenusega, sest lasteaed on haridusasutus, lastehoid mitte.
Siin on suured sisemised käärid, olen ma aru saanud. Ühest küljest on lasteaiakasvatajad, vabandust -õpetajad tõepoolest ülimalt haritud ja neid võib justkui nimetada superheadeks hariduse-edastajateks. Aga see 24-pealine keskkond, kus nad oma haritud lastekasvatamisoskusi rakendavad, ei ole väikelastele hea.
Teisest küljest on meil aga koduhoid, kus on väikesed kodused rühmad ja turvaline suhe ühe konkreetse kasvatajaga ning turvalised suhted lastel omavahel... aga hoiukasvatajal pole jälle seda õiget kõrget haridust.
Jah, hoiukasvataja kutsetunnistuse saab väga lihtsalt. Ehk vist liiga lihtsalt? Eile rääkisin Kärdiga, kes on magistrikraadiga ja suure ülikooliskäimise kogemusega ning kes on teinud muuhulgas ära ka lapsehoidja kutseeksami. Ta mainis selle kohta: "Mu elu kõige lihtsam eksam!"
Ma ei ole saanud mahti, et täpsemalt uurida, mida lapsehoidjate kutsekoolitusel õpetatakse ja kui lihtsalt saab selle eksami tehtud (kas keegi läbi ka kukub ja juurde õppima peab, vrd näiteks autojuhieksamiga, kus läbikukkujate protsent on suur).
Hetkel on mul lihtsalt tekkinud see tunne - et lapsehoidjate kutsekoolitust peaks parendama. Vastutus, mille need inimesed endale võtavad, on nii suur.

Ideaal on minu jaoks väike kodune rühm, kus on korraliku haridusega kasvataja. Siin on muidugi küsimus, kas haridus kohe kasvataja heaks teeb, aga - süsteemi parendades läheks ka konkreetsed kasvatajad paremaks. Ma arvan, et lisapunktid eelkoolialase hariduse alal lapsehoidjate kutsekoolitusse teeksid hea potentsiaaliga lastehoidjad ainult paremaks, ja keskmised lapsehoidjad headeks.

- Üks mõte veel. Mida rohkem tekiks koduhoidude võrgustikku, seda väiksemaks jääks kombinaatlasteaedade rühmades lapsi. Olen selles kindel, et valikuvõimalusel paneks paljud vanead oma lapse pigem natuke rohkem makstes perepäevahoidu, mitte suurekoosseisulisse lasteaeda. Ning seeläbi muutuksid ka need suured lasteaiad paremateks keskkondadeks - kui rühmas oleks tulevikus ametliku 24 asemel näiteks 18 last, seegi oleks juba palju parem.

- Omaette teema on raha. Kas te kujutate ette, et nende 24rühmaliste laste kasvatajate palk on 25 krooni tunnis miinus maksud! Uskumatu. See on vastutuse ja raha väga paigast ära korrelatsioon mu meelest.

- Viimase nädala jooksul olen muide üritanud oma kodus praegu kaootilist toimivat lastehoidu teha ametlikuks perepäevarühmaks. Aga see oleks juba uue postituse teema. Järgmise korrani!

Lasteaiakohad: nad liiguvad siiski. Temaatilised mõtisklused



Meie pere õuele on saabunud mõningane Selgus. Nimelt pakuti mu Riinule (peatselt 4) lasteaiakohta ühes Tartu nö eliitlasteaias, sügiseks. Lisan selgituseks juurde, et tegu polnud nö äraostmisega, kuna Riinu oli omavanuste järjekorras juba mõnda aega nr 1. Samuti võin kinnitada, et piisava kannatlikkuse ja muude hoiuvõimaluste olemasolu korral on täiesti võimalik See Õige ära oodata. Meie igatahes tegime nüüd lepingu ära.
Minu lähenemine ongi olnud selline ootav. Meile on tegelikult linna lasteaiakohta korduvalt pakutud. Isegi nii korduvalt, et sügisel helistas mulle üks linnaametnik ja küsis, kas ma üldse tahan oma lapsele kohta või ei. Selleks ajaks olin välja mõelnud, et tahan, kui see koht on mulle sobivas aias. Jah, mul on õnn ja võimalus pipardada, kuna olen sel aastal niikuinii titega kodus. Pipardanud olen sellepärast, et ma tõesti ei kujuta oma peret ette liikumas pidevalt trajektooril Tähtvere-Annelinn või Tähtvere-Ropka või muul suunal, mis eeldab ülekoormatud tuiksoontänavate ületamist, olgu see siis jala, bussiga või autoga. Lisaks tundus mulle järjest vähem meeldiv mõte, et mu 3-aastane, kes seni mõnusasti kodus kasvanud, läheb kohe 24 lapsega rühma. Olen üldiselt oma valikutega rahul olnud. Praegu käib Riinu 2 korda nädalas ühes perepäevahoius, kus tavaliselt on korraga ca 5 last. Talle meeldib seal väga, ja ainsad korrad, kui ta seal nutnud on, on need, kui ta ei taha veel koju tulla. Perepäevahoid on väga mõnus asi. Ehkki kulukas. Kulude optimiseerimise eesmärgil ongi Riinu seal vaid 2 päeva nädalas. Lisaks veel see, et ma ei raatsi teda lihtsalt iga päeva ära saata. Mu laps on üks lahe sõber, kes teeb mu kurva tuju rõõmsaks ja aitab üle igast raskusest. Kui ta on 2 päeva lasteaias olnud, tunnen ma teise päeva õhtuks, et ma polegi saanud temaga koos olla... Kanaema jah. Aga mul on tõeliselt tore tütar.
Ainus aeg, mil ma otsuses kahtlesin, oli eelmisel kevadel, kui meie perre oli sündinud üks väike poiss, kes osutus väga rahutuks tegelaseks. Nii rahutuks, et ma nägin, et vanem laps on nukker. Teda kurvastas, kui tita nuttis ja kurvastas, et ta ei saanud minuga mängida. Ja mind kurvastas see kõik hullupööra samuti. Tol ajal oleks ma tahtnud, et laps oleks saanud vähemalt paar päeva nädalas kusagil mängimas käia. Aga me elasime selle raske aja üle ja nüüd on meil kodus kaks tõeliselt toredat last. Ehkki meisterdada ei saa me Riinuga endiselt, sest väike armas röövlipoiss lihtsalt ei lase. Tõmbab, tirib, lõhub jne...
Oma nooremat last ei kavatse ma samuti enne 3-aastaseks saamist linna lasteaeda panna.
Just alla 3-stele näengi mina kõige suuremat perepäevahoiu turgu. Kõik emad, kes on meiega ühendust võtnud, rõhutavad, et soovivad oma lapsele vaiksemat ja turvalisemat keskkonda just sellises õrnas eas.
Iseasi muidugi, kui vara peaks lapsi üldse püsihoidu panema. Mina ise arvan, et laps võiks olla vähemalt 2-aastane. Ok, muidugi on erandvajadusi, aga räägime üldiselt. Mina ise ei paneks alla 3-st veel eriti kusagile. No vahel kellegi hea hoidja hoida muidugi. Kõik on võimalik, kui tahta, me pole mingid rikkurid, pigem vastupidi. Lastega kodus oldud aeg on tõeliselt nauditav, kui tahta seda nautida.
Eks ma osaliselt kutsungi meile kirjutanud emasid ja teisigi mõtlema, kas ikka on vaja oma aasta-pooleteisene laps juba lasteaeda panna. Ma tean, et vahel on. Aga mulle tundub, et liiga paljud pannakse mingi kergema vastupanu mineku soovist liigvara.
Ja faktide poole pealt nii palju, et oleme otsustanud, et alla 2-seid me oma loodavatesse hoidudesse võtta ei saa. Mina olen sellega väga rahul.

Saturday, March 8, 2008

Mis tehtud, mis teoksil

Kuna meilitsi pöörduvaid huvilisi on päris palju, siis panen siia lühidalt kirja, kuhu oleme oma asjaga jõudnud.

Oleme nüüd ametlikult registreeritud.
MTÜ juhatuses on Margit Pikmets-Pilt, Ilona Piirimägi ja Pille Rives.
Põhikirja kohaselt oleme lastehoiu korraldamise kaudu lastega peresid toetav kodanikeühendus.
Meie eesmärgiks on koostöös linnavalitsusega luua juurde vanematele taskukohaseid lastehoiu võimalusi.
Kombinaatlasteaedadele eelistame väikesi kodulähdasi hoiurühmi.
Pearaha olgu kõigi laste osas, hoiuvormist sõltumata, võrdne.

Et huvi meie liikumise vastu on suurem kui ootasime, peame lähiajal oma tegevuse sellest lähtudes ümber korraldama ja mõtestama.

Hetkel on nimekirjas ligi 50 last üle linna.

Järgmisel nädalal loodame kohtuda linnaametnikega ümarlaual, mille meie palvel on kokku kutsunud Kristel Altosaar.
Loodame, et osaleb ka abilinnapea Sasi, kellele tahame üle anda Stella ja Margiti poolt tehtud kalkulatsioonid pearahade, investeeringute, inventari jms. sellise osas.

Esialgu on eelkokkulepe olemas Mäe 33 ruumide osas.
Karlova rühm on leidnud sobiva pinna eramajas, Tähtvere rühma osas on ruumidega seonduv endiselt lahtine.
Meile on pakutud ruume ka teistes linnaosades.
Katsume lähiajal pakutu üle vaadata.

Vajaksime hädasti vabatahtlikke töötegijaid ja rühmavanemaid, kuna tuumikul hakkab asi üle pea kasvama (andke endast märku lastehoid@gmail.com).

Aga eks me vaikselt ajame oma asja.
Lapsed ju vaja hoidu saada.

Tuesday, March 4, 2008

Lasteaiakoht pole armuand

Tänases Postimehes taas meie teemadega otseselt seostuv arvamuslugu -
http://www.postimees.ee/040308/tartu_postimees/arvamus/315420.php

Monday, March 3, 2008

Kiirelt paar üleskutset


- Kui oskate soovitada kedagi, kes oskad maagilise sõnaga "projekti kirjutada", palun, otsime sellist inimest appi. Näiteks kui on leitud maja, millest võiks saada "Tähtvere perekeskus" ja kust ja kuidas Eurorahasid küsida... Avatud Eesti Fondis on üks konkurss, millele peaksime kirjutama, aga kuna hetkel on meie tuumik kõik nii hõivatud, siis parema meelega leiaks kedagi proffi projektikirjutajat appi... Loomulikuklt loodame linnavalitsuselt endiselt abi, aga ei põlga ka muid rahasid ;).Ja projektikirjutajad saavad selle eest muidugi provisjponitasu ka, nagu komme on.

- Karlova ühel rühmal on endale koht leitud, aga samas on pakutud juba uusi ruume. Sellega seoses: kui siit loevad inimesed, kes Karlova kandis ja kelle lastele kohta vaja lasteaeda, palun andke endast teada.

- Ning ka igal pool mujal Tartu linnas olevad lasteaiakohata lapsed... Ühenduge meiega! Tegelikult saate kõik meid aidata. Mida pikem on meie nimekiri lastest, keda soovime aidata, seda suurem on ka tõenäosus, et linnavalitsus meid tõsiselt võtab ja mõtleb läbi süsteemse aitamise... kõigile võrdsed pearahad ja paindlikuma süsteemi nende rahade kasutamiseks.
Nii et ärge kõhelge meiega ühendust võtmast!
lastehoid@gmail.com või mõni muu blogi pealdises antud meiliaadress.

Saturday, March 1, 2008

Kuidas lapsi hoida


Lugedes reedesest Tartu Postimehest Inger Kraavi kommentaari lastehoiuteemal, hakkasin mõtlema, et miks Tartu linn ei võiks lasteaiaga võrdse alternatiivina aktsepteerida ja tunnustada päevahoidu.

Millised on lasteaia plussid?

Linna seisukohast on kombinaatlasteaedade pidamine kindlasti odavam.
Suurt on lihtsam majandada, juhtida, kontrollida.
Ka on olemas nõuka ajast pärit hooned ja vastav traditsioon.

Viimasel kohtumisel Sasiga nimetas ta, et tõenäoliselt saaks mu tütar Roosi, kes on omas vanusegrupis järjekorras nr. 210, koha Kaunase pst. lasteaeda millalgi järgmisel aastal.

Me elame Taara pst-l, Tähtveres.
Annelinna satume võbla kord paari kuu järel, kui käime Eedeni Lindexis lasteriideid ostmas.
Aga Kaunase pst-le pole meil üldse asja. See on kaugel ja algaja autojuhina väldin ma võimalusel tiheda liiklusega kante, eriti tipptundidel.
Pealegi ei meeldi mulle Annelinn.
Olen küll lapsepõlves seal elanud, kuid siis hakkas meie maja taga luht, kus käisime vanaemaga päevitamas.
Ma ei kujuta ette, et peaksin oma last hakkama sinna vedama ja veel vähem kujutan ma ette, kuidas mu seni maal kasvanud Roosi ennast seal suurte majade vahel kössitava nõukaaegse hoone mänguväljakul tunneks, koos veel saja viiekümne seitsme samas aias käiva lapsega mängimas.
Kas koht sellises lasteaias ongi see, mida tahan oma lapsele?

Kindlasti mitte.
Olen ise sellises lasteaias käinud ja usun kindlalt, et me võiksime oma lastele paremat pakkuda.
Võbla peaksime uskuma Inger Kraavi, et kombinaatlasteadade aeg on läbi.

Mida ma siis oma lapsele tahaksin?
Hoidu, kus ta tunneb end hästi ja turvaliselt.
Hoidu, mis meenutab kodu.
Näiteks Filosoofi tänava mängurühmake on midagi taolist.
Veel parem oleks, kui mu väikese vanusevahega lapsed saaksid käia ühes rühmas mu sõprade-tuttavate lastega, kes elavad meie lähedal, kelle vanematega meil on sarnased vaated elule ja lastekasvatusele ja kellega mu lapsed on harjunud.
Ma tahan teada, mida mu lapsed teevad ja söövad ja kellega kokku puutuvad, kui mind ei ole.
Ma tahan, et mu laste kasvataja jagaks mu maailmavaadet ja ma tahan oma lastega hommikul rahulikult hoidu JALUTADA.

Väikestes hoiurühmades on seda kõike lihtsam saada.
Usun, et enamus vanemaid eelistaksid võimaluse korral väiksemaid kodulähedasi lastehoiurühmi kombinaatlasteaiale.

Miks ei võiks linn panustada Soome eeskujul hoiurühmadesse?
Kindlasti on väiksed rühmakesed sobivamad lastele ja vanematele.

Aga kelle huve siis veel arvestada?

Ametnike mugavust?
Poliitikute erakonnahuve?
Aga neil on ju ka lapsed. Või lapselapsed.

Ja valimised kipuvad korduma.