Thursday, December 18, 2008

Meie oma aasta tegu

Tere, seltsilised ja külalised,

kuna me pole ammu postitusi teinud, siis anna lühiülevaate meie käekäigust.
Lastehoiuseltsi neljas rühmas on koha leidnud 40 last.
Lapsed on rõõmsad ja vanemad on rahul.

Kahe hoius käiva lapse emana annan endale aru, et hoiu tegemine oma lastele on olnud meie Aasta Tegu. Meil on põhjust rahuloluks.

Ka on rõõm teatada, et loomisel on uus rühm Karlovas, kuhu on veel vabu kohti.
Rühm asub Õnne tänavas kinnise hooviga eramajas. Avada loodame veebruaris.

Thursday, October 9, 2008

Kuulutus: vaba koht üle 3-aastasele lapsele

Tähtvere linnaosas, 5-lapselises rühmas, kus on 2 umbes 4-5-aastast tüdrukut ja 2 2,5-aastast poissi. Seega sobib nii poisile kui ka tüdrukule.
Koht vabaneb alates 12. novembrist, varem saab ka vaatamas-harjutamas käia.
Päevahoid on avatud 10.30.-17.00
Ootame tahtjat päris kiiresti, et saaks nn pearahaavalduse õigel ajal sisse anda.

Huvilised võiks helistada mulle (Helen Alumäe, tel 52 94 033).


UUS: Koht on täidetud.

Thursday, September 25, 2008

Laieneme!

Tere, tallinlased!

Head ideed kipuvad levima. Ka meie ei kavatse küünalt vaka all hoida.
Oleme loomas rühmi ka Tallinnas.

Huvitatud, meilige kylli.tell@mail.ee.

Nagu Tartus, nii on ka Tallinnas: Lastehoiu Seltsi märksõnadeks on ikka kodulähedased väikesed rühmad, tervislik toit, hubane miljöö, mõistlik hind ja kaasatud vanemlus.

Edu teile!

Friday, September 19, 2008

Minu päev lastehoius




Kui palju teame meie, lapsevanemad, tegelikult sellest, mismoodi meie lapsed lasteaias oma päeva veedavad? Ma usun, et ei liialda, kui väidan, et enamik töiseid vanemaid lükkab oma järeltulija hommikul rühmauksest sisse ega mõtle tema tegemistele päeva jooksul kuigi palju. Tõsi, enamik lapsevanemaid peab täiskohaga tööl käima ja kogu aeg lapse peale mõelda ei saa ega tohigi. Aga siiski, kuidas need päevad tegelikult mööduvad?



Mul on üks sõbranna, kes sellest sügisest läks kooli õpetajaks. Ta on küll ka varem koolis töötanud, ent nüüd on tema enda vanim laps jõudnud kooliikka. Teate, mida ta ütleb? Et koolis töötamine on küll raske, aga annab harukordse võimaluse saada aru tänapäeva kooli süsteemist, funktsioneerimisest, sellest, mis koolis tegelikult toimub ja kuidas su laps selles aegruumis toimetab. Mu sõbranna ütleb, et parim oleks, kui iga lapsevanem natukenengi aega koolis töötaks. Eks ole me ju kõik kunagi koolis käinud, enamus meist ka lasteaias, aga me olime siis teised inimesed ja aeg oli ka teine ning tagatipuks on sellest ikka hulga vett merre voolanud, kui me viimati oma õppimata tükkide pärast pabistasime või õpetaja toolile knopkat üritasime sokutada.

Minu vanim laps on alles lasteaiaealine ning käib MTÜ Tartu Lastehoiu Seltsi raames loodud päevahoius, kus oma lasteaia/hoiu elu elavad viis last vanuses 2-4 a. Asjaolude kokkusattumusena sain ma hiljuti veeta päeva oma lapse rühmas abikasvatajana, seltsiks juba nimetatud viis last ja mu oma pisem, pooleteisene põnn. Olin seal ka varem hommikuti pikki tunde veetnud, püüdes oma nooremat last seltskonnaga harjutada, nii et täispikk lasteaiapäev (meie rühma puhul küll ainult 6,5 tundi) ei tulnud meile kellelegi šokina.

See päev oli minu elus üks rahuldust pakkuvamaid. Sain aru, et see – olla ja areneda ise, koos oma ja teiste lastega – ongi minu kõige tähtsam töö. Loomulikult olen ma igapäevaselt lapsevanem omaenda lastele, ent me kõik lapsevanematena mõjutame ka teisi lapsi – oma laste sõpru ja oma sõprade lapsi ja kõiki, kellega me lävime.

Mida ma seal siis kogesin? Alustaksin enesekeskselt oma perest. Minu 4,5-aastane tütar on rühmas hetkel kõige vanem laps. Ja näen rõõmu ja rahuga, et temast on saanud täiesti arvestatav väike abikasvataja. Ta aitab väikestele poistele riideid ja kostüüme selga, üritab vahendada kaklust autode pärast, seletab neile ilmaasju, ja siis mängib ise ka. Huvitav on see, et kui ta enda väikevend tundub talle näivat pigem tüütusena, kes tema mänge kogu aeg segab, siis päevahoius on ta oma erilise armastuse ja tähelepanu pühendanud just ühele väikesele kahe-aastasele poisile, kes on vast nii 8 kuud vanem kui ta oma vend. Kuidas mu tütar temaga räägib! Ta häälde siginevad erilised hellad ja nunnutavad toonid, ta hoolitseb tema eest, kui vaja (ja kui tuju on) ning tema emalik alge möllab mühinaga. Pole siis ime, et kodus ta enam nukkudega mängida ei tavatse. Samas, omaenda väikevennaga läheb ta ikka niisama kergesti tülli kui vanasti. Aga kui huvitav ja inspireeriv on näha last tegutsemas tema enda kollektiivis, kus suhted ja dünaamika on hoopis teised, kui need on peresiseselt!

Veel nägin ma seda, et ehkki väikeseid kaklusi tuleb poistel ja isegi piigadel ikka ette, on need lapsed siin väikeses hoiurühmas küll täiesti stressivabad. Muidugi, praegu on alles alguse asi ja eks sisimas on neil kindlasti aeg-ajalt emme-igatsus peal, ent üldjoontes võib emasüda (ja isasüda) oma last päevahoidu tuues rahul olla. Need lapsed saavad parasjagu tähelepanu ja parasjagu privaatsust. Väiksematel on, kellest õppust võtta ja kelle järgi püüda joonduda, suuremad saavad tunda end targa, tähtsa ja hakkamasaavana. Ehkki aeg-ajalt tõuseb kisa taevani, valitseb meie päevahoius üldiselt siiski rahulik meeleolu.

Sellest päevast sai alguse minu idee: teha päeva veetmine oma lapse rühmas kohustuslikuks igale lasteaias või päevahoius käiva lapse vanemale. Kuidas me muidu saaksime tegelikult, päriselt aru, mida meie laps seal teeb või millised on suhted rühmas? 24-lapselise rühma puhul võiks iga lapse vanem umbes kaks korda aastas olla abikasvataja oma lapse rühmas, nii et igal nädalal on üks päev, mil mõni lapsevanem on rühmas abikasvataja. Väiksemate hoiurühmade puhul võiks vanem olla abikasvataja korra iga paari kuu tagant.
Eriti tore oleks, kui selles süsteemis lööksid kaasa ka isad, sest üldiselt on meie lastehoiusüsteemid äärmiselt naistekesksed. Aga kui perepäevahoiu mõte on peretunde tekitamine, siis oleks mõne isafiguuri osalemine äärmiselt tervitatav.
Loomulikult peaks sellist „hüppes käimist” võimaldama ka seadused ja tööandjad. Kõlab tänapäeva Eestis lootusetult? Esialgu võib-olla jah, ent kui trummi ei tao, siis ei tule ka häält!

See oleks nagu rollimäng, ainult et päriselt. Läbi kasvataja rolli saaksid lapsevanemad teada, millist elu elab tema laps väljapoole kodu (olgu, ma annan endale eru, et tõenäoliselt pole lapse käitumine 100% tavaline, kui ema või isa rühmas on). See oleks osalusvaatlus või vaatluspraktika, nimetagem seda, kuidas tahes.
Päev kasvatajana aitaks lapsevanemal mõista ka seda, kuivõrd raske ja pingeline on lasteaiakasvataja päev. Ta peab ju olema õpetaja ja hoolitseja, psühholoog ja mängukaaslane, ettekandja ja pepupühkjia, lohutaja ja suhtekorraldaja. Mitte iial ei saa ühe ametniku või kontoritöötaja päev kätkeda endas niivõrd palju sedavõrd vastutusrikkaid ülesandeid, kui on laste kasvataja õlul. Ehk siis jõuaks meile kohale ka arusaam, et lasteaia/hoiu kasvatajate palku tuleb tõsta ja nende koormust võimalusel vähendada (mida võimaldaks ka see pakutud nö lapsevanemapäev), siis on ka läbipõlemist vähem. Vast saame siis ka paremini aru oma lapse pingetest ja muredest. Võib-olla suudaksime päevakeseks olla taas lapsemeelsemad kui tavaliselt ja saada aru asjadest, mis on tegelikult tähtsad?

Thursday, September 11, 2008

ja teinegi kuulutus: otsime Tähtvere-Vaksali piirkonda uusi ruume

Kuna Hiie tänava rühm on meil liiga täis ning kuna järjekorras on ootel mitmed Tähtvere lapsevanemad, siis oleme siin otsustanud ühe rühma juurde teha. Kui kellelgi on välja pakkuda...
- majaosa
- korter (võib ka sobida)
- eelistatavalt esimesel, aga sobib ka teisel korrusel
- eelistatavalt omaette, aga on võimalik teha ka koostööd pinna omanikuga (minul näiteks on seltsile antud oma kodu esimene korrus, mida õhtuti ka ise kasutame)
- hea, kui oleks õues mänguruumi...
- võimalikult mööblivaba ja remonti (eriti) mitte vajav...
palun võtke ühendust, kui midagi välja oskate pakkuda, ühenduge Pille Rives, 5158093.

Kuulutus: Tartu Lastehoiu Seltsis kaks vaba kohta


Meie seltsi hetkel kõige kallimas - aga väga heas! - rühmas on kaks vaba kohta.

See rühm asub Tartus, kesklinna-Tähtvere piiril, Veski 1, otse katoliku kiriku vastas vanas suurte akendega majas. On oma mänguväljak, on waldorf-suunitlus (kasvatajad on tulnud waldorf-suunaga Ploomikese lasteaiast; pole ühtegi plastist ega sünteetikast mänguasja, kõik lelud on kas käsitsi tehtud või looduseannid; kasutusel on kõik ülemaailmsed waldorfi-rituaalid ja joonistamistehnika jnejne.)

Seal hakkab olema kümme last (erinevas vanuses) ja kogu aeg tööl kaks kasvatajat. Pikk päev. Mahetoit, kolm söögikorda päevas.

Ja hind? Tartusse sisse kirjutatud lastele on see 2500 krooni kuus, pluss 500 krooni on toiduraha. (Kahjuks jah nii kallis, sest linnalt me alustamisoetust ikkagi pole saanud ja pearahad on suhteliselt väikesed, võrreldes reaalsete kuludega. Igaks juhuks märgin, et meie, korraldajad, oleme saanud 0 krooni tulu ja ainult oma aega, paberit, besiini jne kulutanud.)

Kuna kasvatajad jälgivad rühma dünaamikat, siis on vabad kohad:

- ühele 4-6 aastasele tüdrukule (või siis tüdrukule, kes kohe saaks 4)

- ühele üle 3-6 aastasele poisile.

PS. Kui huvitab see rühmakoht ja lapsel on samas linnalasteaias koht olemas, siis linnalasteaia koha saab peatada vastava lepinguga (näiteks aastaks) ning seejärel saab lapse pearaha taotleda meie seltsile.

Keda huvitab täpsemalt, ühenduge meie seltsi juhatajaga, Pille Rives, 5158093.

Wednesday, August 27, 2008

Vabadus valida



Mind tabas täna üllatus. Lastega hoiust kodu poole jalutades võtsin vastu kõne tundmatult numbrilt. Mu tütrele Roosile pakuti lasteaiakohta Tartu "Meelespea" lasteaias.

See oli kaunis ootamatu.

Ta on üldjärjekorras umbes 1200 kopikatega ja oma vanusegrupis 66ndal kohal.


Aasta alguses väitis haridusosakonna ametnik Riina Voore, et selleks aastaks Roosi kindlasti kohta ei saa ja järgmise aasta kohta ta lubadusi anda ei tohtivat.


Roosi käib kolmandat nädalat lastehoiurühmas Veski tänaval. Meil on toredad ruumid renditud katoliku nunnadelt, kuhu olen ise suures osas kohale tassinud kogu mööbli riiulitest kuni seebialusteni, meisterdanud mänguasju, valinud toidunõusid ja lilli, otsinud hoidjaid ja seisnud pimendamiskattega akna ees, et tervisekaitse ametnik saaks valgustihedust mõõta.


Olen seda teinud Roosile ja Jakobile, nende nimel ja ka nende arvelt, sest kümned, kui mitte sajad tunnid vabatahtlikku tööd on nendelt varastatud aeg.

Meie rühmas on kohad kümnele lapsele, hoidjad on kogenud pedagoogid ja me tahame järgida waldorfpedagoogika põhimõtteid.

Mänguasjad on valdavalt meie endi ja hoidjate tehtud. Me ise valime, otsustame, mida meie lapsed teevad, söövad, kuidas nad on ja millega mängivad.
Rühm asub minu kodust umbes viiesaja meetri kaugusel, isegi mu kaheaastane poeg läheb sinna jalgsi, korjates tee peal taskud tammetõrusid täis.


Usun, et see on parim, mida võiksin neile pakkuda selleks ajaks, kui ise ära olen.

Hoiu tegemise idee tuli hetkel, kui mul ei olnud muid valikuid.
Lasteiakoha suhtes polnud lootustki.
See sundis tegutsema. Uurima ja avastama.

Nüüd, nagu selgub, on tekkinud valiku võimalus.

Aga nüüd olen ka ise targemaks saanud.
Ma ei osanud varem mõelda, et lasteaiale on alternatiive.
Suur lasteaed tundus ainuvõimalik valik.

Nüüd eelistan teadlikult lastehoidu, kus ise saan rohkem kaasa rääkida ja osaleda ja
kus mu lapsed on oludes, mis haakuvad mu maailmavaate ja eluviisiga.












Tuesday, August 26, 2008

Rühmad on alustanud!


Sügis ongi käes! Vähemasti ilm ja lasteaiahooaja algus kinnitavad seda.
Sel nädalal oleme avatud veidi lühemalt kui edaspidi, kasvatajad valmistavad oma töid ette ka rühmast väljas olles. Uue alguse õhin on sees. Näiteks lapsevanemad tulevad appi pliiatseid sorteerima ja teritama, või arutama, kuidas rühmatoas mööbel panna.

Ajasin pühapäeval juttu meie rühma 4-aastase liikme Riinuga, kellel me nädalavahetusel külas käisime.
"Kas tahad juba lasteaeda minna?"
"Jaa! Ma tahan oma lasteaia-õdesid näha!" (Olime enne mänginud, et minu tütar on Riinu õde; ja Riinu oli kevadhooajal ka pilootrühmas käinud, nii et ta teab, missugune "ühe pere tunne" sellises perepäevahoius tekib.)

Edasi arutasime Riinuga, kas peaks meie rühmale ka nime mõtlema. Sest oleme Tartu Lastehoiu Seltsi Hiie rühm (tänava järgi, nii me endid kõik kutsume, olenevalt, mis tänaval rühm on) - aga see ei kõla eriti lastepäraselt. Miks ei võiks meie lastel olla ka oma nimi? Mida oleks näiteks hea sõpradele öelda. Mänguväljakul mainida. Vanaema ees uhkustada. Üles joonistada ja värvida..
Riinu mõtles õhtu otsa ja öö otsa. Mul oli vahepeal juba meelest ära läinud see teema, aga hommikul putru süües teatas Riinu: "Ma mõtlesin meie rühmale nime välja. Me võiks olla Ploomipuu Muinasjutu Lasteaed!"
Väga armas nimi. Meie lastehoiu aias on kohe värava juures neli ploomipuud, ilmselt need Riinut inspireerisidki.
Kui ilm paremaks läheb ja ploomid veel rohkem valmis saaad, siis saavad lapsed neid ka korjata aidata - oleme kõik natuke (või palju) waldorfi poole, kus lapsed sujuvalt töökasvatusse hõlmatakse.

Loodan kuulda siin blogis uudiseid ka meie teistelt rühmadelt. Kuidas läheb? ;)

Saturday, August 23, 2008

Lubadused ja protokollid

Lastehoiu seltsi esindajana andsin eelmisel nädalal intervjuu Tartu Ekspressi ajakirjanikule, kus rääkisin meie seltsi äsja avatud rühmadest.

Nimetasin muu hulgas, et linn pole täitnud oma lubadust Mäe tänava rühmaruumide remondi rahastamise osas.

Abilinnapea Sasi väidab oma kommentaaris muude ebatäpsuste kõrval, et mingeid lubadusi pole meile antud.

24. märtsil toimus linnavalitsuse ruumides abilinnapea Sasi eesistumisel koosolek, kus osalesid haridusosakonna, sotsiaalosakonna, kultuuriosakonna ja linnavarade osakonna ametnikud ja Tartu Lastehoiu Seltsi esindajad. Koosolekut protokollis lapsesõbraliku linna töögrupi juht.
Koosoleku protokollis on muude tingimuslike lubaduste hulgas üheselt kirjas, et "linn toetab Tartu Lastehoiuseltsi Mäe tänava ruumide remonti 75% ulatuses remondi kogumaksumusest".

Ju on härra abilinnapea unustanud oma lubaduse.
Või ei võtnudki ta antud lubadust tõsiselt.

Jättes kõrvale isiklikud aspektid - kõrge ametiisik on mind kui kodanikeühenduse esindajat süüdistanud selles, et räägin asjadest mida pole olemas, diskrediteerides sellega nii mind kui ka kogu meie seltsi -, häirib mind veelgi rohkem asjaolu, et abilinnapea ei vastuta oma lubaduste ja avalduste eest.

Ülalnimetatud koosolekust võtsid Tartu Lastehoiuseltsi poolt osa kolm naist, kellel kõigil tuli selleks ajaks leida ja kinni maksta hoidjad oma lastele, kellel pole lasteaiakohta. Ametnikud, s.h. abilinnapea ise, kulutasid oma tööaega (seega maksumaksja raha) ja nüüd väidab abilinnapea, et koosolekul saavutatud protokollitud kokkulepet pole olemas.

See on meie, maksumaksjate, ressursi raiskamine.
Ja linnavalitsuse, kelle esindajana abilinnapea nimetatud avalduse tegi, maine kahjustamine.

Oleme soovinud linnaga koostööd teha, arvates, et kodanikualgatuse korras alternatiivseid lastehoiuvõimalusi luues anname me kogukonnale ja linnale pigem midagi juurde (isegi siis, kui linnavalitsus meie ettevõtmist rahaliselt toetab kasvõi tühise osaga summast, mis kuluks lasteaiakohtade loomisele, millele meil oleks seaduse järgi niikuinii õigus ja mida linnal meile pakkuda pole).

Täpsuse huvides olgu öeldud ka, et meie taotlus, mida abilinnapea "vildakaks" nimetab, kuna seal olla "lapsi, kes pole Tartu lapsed", on haridusosakonna ametnike poolt juba mitu nädalat tagasi üle kontrollitud ja sealt on leitud ainult üks laps, kellel tõepoolest oli Tartu lähivalla sissekirjutus.
Kõik ülejäänud vastasid "pearahastamise" tingimustele ja nende osas on meil leping sõlmitud ja linn on rahad üle kandnud.

Seega ei saa ülalnimetatu olla põhjuseks miks lubatud remondi- ja inventaritaotlusele vastatud ei ole (oleme esitanud taotluse kahel korral 19.03. ja 20.06).
Me pole saanud ju ka eitavat vastust.

Raske on koostööd teha, kui partner ei võta sind tõsiselt. Või iseennast.

Iseasi on, kas poliitik ja linnavalitsuse kõrge ametnik seda endale ikka lubada võib.

Ja kui selgub, et võibki, siis tartlasena on mul kurb ja piinlik.
Meie pärast, kes me seda endale teha laseme.

Friday, June 27, 2008

Vanakraamikaupmees


Millega me siis tegeleme?
Mina näiteks olen viimased kümmekond päeva tegelenud kasutatud mööbli kokkuotsimisega lasteaedadest. Asi sai alguse sellest, et üks meie seltsi liige nägi, kuidas ühest lasteaiast voodeid välja visati. Kiirustasime siis kohale ja selgus, et neid on seal veel, lisaks pisut muud mööblitki. Muu hulgas selgus, et nad on hulgaliselt mööblit lasknud lihtsalt kütteks lõhkuda või prügimäele saatnud... Oi, kuidas minul, taasakasutuse tulisel pooldajal see hinge kraapis!



Ja siis koitis mul tuluke: võib ju olla, et teisteski lasteaedades vahetatakse mööblit välja ja tahetakse vanast lahti saada. Ja võib-olla suudaksime nii mõnegi auväärse ja paljunäinud mööblitüki elu päästa, säästes loodust ja võimaldades kärpida seltsi eelarvekulusid, millest esmased inventariinvesteeringud moodustavad päris suure osa. Sest meil on vaja voodeid, laudu, toole, kape, riiuleid... Kõige kallimad ongi voodid, need üksteise peale tõstetavad. Uuest peast maksab üks voodi, mis tegelikult on vaid jalgadeta voodiraam ja -põhi, umbes 1000 krooni.
Seoses selle helistamismaratoniga on mul tekkinud nii palju mõtteid, mis kõik siia postitusse sugugi ära ei mahu, aga mõned neist siiski.
Esiteks, parem hilja kui mitte kunagi - aga, kui me oleks helistama hakanud umbes kuu või paar varem, oleks me palju rohkem kraami saanud. Sest ma olen seda kuulnud liigagi tihti: "Oi, oleks te varem helistanud, me just lasime oma voodid tükkideks lõhkuda" või "Jah, meil oli küll mööblit üle, aga ruumi polnud ja me lasime kõik prügimäele viia."
Teiseks, see paratamatu eluseadus, et pakkumine ja nõudlus ei taha kohtuda. Pakkujad ja vajajad ei oska kokku saada. Lasteaedadel oleks tegelikult hea meel olnud, et me nende jalgu jäänud kola ise ära viime. Neil ju hulga kergem. Enamik lasteaedu, kus midagi on pakkuda olnud (neid oli umbes neljandik kuni kolmandik Tartu aedadest), on meie pärimise peale päris rõõmsad olnud ja usinalt oma keldrid üle vaadanud.
Kolmandaks, taaskasutuse idee iseenesest. See ei ole Eestis massidesse levinud, no kohe üldse pole. Parimal juhul piirdub see lapsele second-hand riiete ostmisega. Mina olen muidugi eriline friik, mina olen oma lastele poest uuena ostnud vaid aluspükse, sokke ja sukkpükse. Ja paarid jalanõud. Ja mõned villasärgid ja mütsid. Ülejäänud on tulnud sugulaste-sõprade käest või second-hand poodidest. Kodus leidub meil uusi asju samuti üsna vähe, kui köögimajandus välja arvata. Meie uhke elutoalamp, milel kohta keegi iial ei arvaks, et see on taaskasutuses, on pärit ühest vahvast Võru vanakraamipoest. Vanema lapse voodi saime freecycle-listi kaudu (siin ka aadress: http://groups.yahoo.com/group/tartufreecycle/), suur osa mööblist jäeti meile "päranduseks", kui ostetud korterisse sisse kolisime. Värske värvi ja veidi fantaasiaga saab enamikust kolemööblist üpris lihtsa vaevaga ilusmööbel. Hingega pealekauba.
Aga tagasi lastehoiu juurde. Oleme hetkel pisut pigis, sest Tartu linnavalitsus on meile justkui lubanud investeeringutoetusi (sellekohane protokoll on olemas), aga nüüd katsub lubadusest mingitel segastel asjaoludel kõrvale hiilida. See, et ma olen kulutanud märkmisväärse arvu töötunde, et helistada läbi lasteaiad ja käia asju kohapeal vaatamas, lisaks minu telefonikulu ja asjaolu, et meie tegelik investeerimisvajadus on seega vähenenud - on see nüüd humanitaarabi Tartu linnavalitsusele või eeldatakse, et asi peakski nii käima?
Igatahes on meil nüüd mööblit natuke rohkem, kui enne. Põhiliselt küll toolid, mis tuleks ilmselt üle värvida ja neile rõõmsam fassaad tekitada.
Ja kui kellelgi meie lugejatest tuleb veel mõni hea mõte, et kust saada hoiurühmadesse vajalikku mööblit (eelkõige neid voodeid, aga ka muud), siis palun andke teada! Puhume vanadele asjadele hea meelega uue elu sisse!

Thursday, June 19, 2008

PKI koolitab Puuetega laste hoidjaid!



Koolitusele registreerumise lõpptähtaeg on 02.juuli 2008.
Koolituse kestus august-oktoober (R-P, kokku 22 8 tunnist päeva),
kutseeksam on novembri alguses.

PKI-l on algamas Sotsiaalministeeriumiga koostöös projekt Puuetega
lastele Lapsehoidjate koolitamiseks. Koolitus maksab inimesele 300.-,
ülejäänu maksab
kinni projekt. Eesmärgiks on saada piisavalt inimesi, kes hoiaksid
puudega lapsi.
Soovijad uurige asja!

Annan hea meelega täpsemat infot ning ootan tagasisidet e-mailil
kristin@pki.ee või telefonil 56 477 622.

Tuesday, June 17, 2008

Uusi lugusid ja NB! üleskutse

Vahepeal oleme avaldanud kaks uut arvamusartiklit:

Pille Rives: kas tõesti vanemate või hoopis linna valearvestus?


ja

Epp Petrone: reportaaž tuuleveskitega võitlemiselt.


Seis on praegu selline, et linnalt pole me ikkagi saanud inventaritoetust, kuigi selle kohta on lausa linnavalitsuse protokoll olemas, et meile see mitu kuud tagasi lubati... Aga äkki homme tuleb? Seni oleme asju oma rahade eest ostnud.

Ja esimeste rühmade vormistamine on enamvähem lõpule viidud, sellega seoses võibki teha üleskutse: aktiivsed lapsevanemad, mis iganes linnaosas, võtke ühendust lastehoid@gmail.com, aitame teid, kui tahate oma lastele rühma luua! See ei olegi nii keeruline. Vaja on paar kohahädas last(evanemat), leida kinnisvara (mis võib olla ka suhteliselt väike, kui teha väike rühm) ja kutsetunnistusega või pedagoogilise kõrgharidusega kasvataja.
Kuna meil on kasvatajatega viimasel ajal kontakte tekkinud ja samamoodi on sihikul mitu sobilikku kinnisvaraühikut, siis... mis meil puudu on? Õige ;) - uute rühmade lapsed. Või peaks otse ütlema: aktiivsed lapsevanemad.

Saturday, June 14, 2008

Anname teada

Kuna meie poole on viimasel ajal päris palju pöördutud , siis annan teada, kaugele oleme jõudnud.

Reedel, 13ndal, viisin paberid tervisekaitseinspektsiooni.
Kõik meie lastehoiuruumid on ametnikele ette näidatud ja heakskiidu pälvinud, veterinaarametit on nõuetekohaselt teavitatud tegevuse alustamisest (see puudutab toitlustamist).

Seega, armsad seltsi liikmed ja muud huvilised, loodame juulis saada tegevusloa ja augustis-septembris avada esimesed rühmad.

Hiie 32 (5-6 last), Veski 2 (9 last), Mäe 33 (18 last), Tolstoi 6 (5 last).

Tolstoi teise rühma avamine lükkub paraku meist mitteolenevatel põhjustel oktoobrisse (omanik ei jõua remonti enne septembrit valmis).

5 meie seltsi liikmete last leiab hoiukoha Koidu keskuses.

Rühmad on komplekteeritud ja leitud on ka toredad kasvatajad.

Kohamaks rühmades jääb sõltuvalt laste arvust, rendipinna hinnast ja lahtiolekuaegadest vahemikku 1500-2500 krooni.

Mäe tänava vanemad on linnavalitsuse heitlike lubaduste kiuste asunud ise remondiraha koguma ja kõik teised rühmad on oma ruumides ära teinud vajalikud elektritööd, et ruumid ikka nõuetele vastaks.

Tahaksin julgustada neid vanemaid, kelle lapsel pole hoiukohta, meiega liituma, et uusi rühmi luua.

Meie listis on lapsi erinevatest linnaosadest, kes pole mahtunud meie sügisel avatavatesse rühmadesse.
Võime teid kokku viia oma linnaosa vanematega, kes on sama probleemi ees.

Meie oleme oma lastele sügiseks hoiukohad teinud, võite teha teiegi.

Thursday, June 5, 2008

Vahepeal ilmunud artiklid


Siin on minu sulest Pere ja Kodu pikk lugu sellest, mis on perepäevahoid.

(Hetkel on seal netiväljaandes küll pildiallkirjas valed nimed, pildil on ju Kärt Metsoja oma laste Tuule ja Leenuga, aga loodetavasti parandab toimetus kribinalkrabinal ära; ajakirjas on õiged nimed.)

Ja siin on eilne SL Õhtulehe lugu lasteaiakohtade kriisist ja muust.


(Selles loos, samamoodi, on pildiallkirja suudetud viga tekitada. Meil oli parasjagu lastehoiuseltsi koosolek, kui fotograaf meie hoovi saabus, aga allkirjast võib välja lugeda, justkui Ilona oleks oma lastega pilootlasteaiarühmas. Tegelikult istub Ilona koosolekul ja süles on tal hoopis minu, st Epu laps ;)

See selleks, meediaveskid paraku jahvatavad vigaderohkelt, aga ikkagi on hea, et need asjad ilmuvad ja saame niiöelda sõna levitada.

Wednesday, May 28, 2008

EMPAATIA KOOLITUS KASVATAJATELE JA LAPSEVANEMATELE.


Mul on hea meel teatada, et Merike Kahju (loe: empaatia.ee) oli nõus tegema Tartus ka koolituse.
See on mõeldud lapsevanematele, kes sooviksid arutada kasvatusalaseid probleeme( laps ajab vihale, ei jäta jonni, vahel tahaks laksu anda, omavahelised suhted jne)
ja ka lapsehoidjatele, kes asuvad tööle Lastehoiu Seltsi kasvatajatena või muudes rühmades.

Merike Kahjust on olnud viimasel ajal ka ajakirjanduses juttu, tema õpetus baseerub sellele, et on võimalik luua partnerlus suhteid täiskasvanute ja ka lastega, ilma, et keegi oleks pidev käskija.


Oleme käinud 1x juba koos, võimalik, et grupp hakkab 1x kuus terve aasta vältel koos käima.
Oodatud on mõlemad lapsevanemad, st teema puudutab ju mõlemaid.
hetkel arutatakse, kas leiame ruumid, kuhu ka lapsi saab kaasa võtta.

Kohtade arv grupis on piiratud.

Hind: 500.- jagatud inimeste arvuga, st 10 inimest= 50.- inimese kohta.

Palun andke teada, kas on huvilisi, kursus hakkab toimuma kas Õnnemajas või Saksa Kultuuri Instituudis.




Esimene grupp on täis ja teise grupi jagu inimesi on registreerunud. Need, kes said kutse koolitusele, olete oodatud 6. juuni.


Teistele annan teada kohe, kui on selgunud koolitaja võimalused. Tänan aktiivse osalemise eest!

Kohtume seal!

Thursday, May 1, 2008

Intervjuu Inger Kraaviga


Inger Kraav on Tartu Ülikooli kasvatusteaduste osakonna dotsent ja samas ka MTÜ Perekasvatuse Instituut juhatuse liige, ta on üks neist inimestest, kes on oma hingeasjaks võtnud perepäevahoidude tutvustamise Eestis.


Mis on perepäevahoid?


Põhiline probleem Eestis on, et inimesed ei tea, mis see on!
See on kodudes või kodutaolistes tingimustes väikese rühma laste hoidmine alati ühe hoidja juures – selle taga on lapse ja asendusvanema tekkiv kiindumussuhe ja turvatunne. Tänu sellele baasilisele turvatundele hakkab laps suhtuma hästi maailma ja inimestesse, ta usaldab tulevikus ennast ja teisi.
Sellised perehoiusüsteemid on levinud Soomes, Taanis, Rootsis, Norras ja mitmes muus Euroopa riigis. Nende riikide tänavapildis näeb kogu aeg perepäevahoiu rühmakesi liikvel: hoidja koos kaksikute käruga, millest veel kaks-kolm last kõndides kinni hoiavad, nii nad seal liiklevad, käivad raamatukogudes, mänguväljakutel, piknikuid pidamas...

Mismoodi tunnetab väike laps suurt lasteaeda ja väiksemat lastehoiurühma?

Esialgu on laps ju võimeline kiinduma vaid ühte-kahte inimesse, tavaliselt oma vanematesse. Umbes teisel eluaastal on ta võimeline kiinduma veel kellessegi – aga mitte paljudesse. Ta pole võimeline usaldama suurt rühma lapsi ja vahelduvaid kasvatajaid. Igasugune kohanemine tekitab temas ebaturvalisust, ohutunnet ja on loodud foon närvilisusele.
Perepäevahoius tunneb ta peagi kõiki oma kaaslasi nime-, nägu- ja tegupidi, sest neid on seal ju vaid paar tükki. See on võrgustik, mida laps suudab hõlmata ja usaldada. Vastukaaluks aga lasteaias on suur rühm, kus on raske leida õiget sõpra. Lapsed on ära kistud oma normaalsest pereõhkkonnast ja lähevad seal närviliseks. Suures lasteaiarühmas ei saa ükski kasvataja kõike kontrollida,näiteks seda, kui konkreetset last millegipärast mängu ei võeta. Tekivad traumad väikestele lastele.
See jutt käib eelkõige alla 3-4aastaste laste kohta. Üle 4aastased saavad suures osas ka lasteaia rühmas hakkama.


Olen eestlaste seas kohanud eelarvamust, et laps tuleb panna lasteaeda, sest muidu ta ei õpi.

Inimesed jah arvavad, et ainult lasteaedades arendatakse lapsi. Eesti lapsevanematele on omane eriline huvitatus ja hirm laste vaimsete võimete ja oskuste väljakujundamise suhtes. See on kummaline, kuidas ollakse mures, et laps ei õpi õigeks ajaks lugema ja kirjutama ja arvutama. Kardetakse, et perepäevahoid ei õpeta, ainult lasteaed õpetab.
See on alusetu hirm. Väikeses rühmas tegeldakse samamoodi lugemise ja arvutamisega, kuigi jah, lastehoidjate kutsenõuetes seda praegu otseselt sees ei ole.
Mida aga teistes maades eelkõige koolivalmiduse all silmas peetakse - mida on tõeliselt vaja, need on sotsiaalsed oskused. Et laps oskab teha, mida palutakse, et oskab teistega arvestada ja teistega koos töötada, oskab vastata, saab aru, kus ta on. Neid oskusi saab paremini lihvida just väikestes rühmades.


Nii et Eestis on see lugemaõppimise rõhutamine teie meelest üle pingutatud?


Jah. Näiteks Soomes pole lapsevanemad sugugi nii hüsteerilised lugemahakkamise suhtes, samas on soomlaste haridus ja selle tulemused maailma parimate seas. Eestlased aga näikse suhtuvat nii: peaasi, et laps kiiresti lugema hakkaks, olgu ta või õnnetu ja rahuolematu, aga vähemasti lugeda oskab!
Individuaalse lähenemise alusel väikeses rühmas saab ka lugema hakkamist tegelikult kiiremini soodustada. Kui suures lasteaiarühmas on näiteks 20 ühevanust last, pooled neist oskavad erinevatel tasemetel lugeda ja teine pool alles õpib tähti, siis kuidas neid edasi õpetada? Nii ongi lasteaedades sellised lapsed, kes hommikul kodus loevad raamatut ja siis päeval istuvad lasteaias, haigutavad ja vaatavad, kuidas teistele A-tähte õpetatakse. Väikeses rühmas saaks paindlikult selliste laste arenguga edasi tegelda.
Ka saab tähtede ja numbrite õppimist ema õhtuti kodus juurde õpetada. Aga ema ei suuda hästi reguleerida lapse sotsiaalset käitumist, seda saab laps õppida ainult ise, erivanuseliste laste rühmas.



Kui vanad lapsed on lastehoius koos?


See on lausa reegel, et lapsed peavad seal olema erinevas vanuses. Rühmas peaks olema üks pisike: alates 10. elukuust kuni 2aastani. Rohkem kui üks ei tohi pisikesi korraga olla, aga see üks aitab oma olemasoluga ka teistel areneda, õpetab vanematele lastele teistega arvestamist, erinevaid suhtlustasandeid ja muud.
Kasvataja hoiab pisikest tavaliselt süles või muidu teravdatud tähelepanu all, samal ajal aga tegeleb teiste, suurematega.
On ammu kindlaks tehtud, et ainult omavanustega suhtlemine ahendab lapse arengut, samas kui erinevates vanustes lapsed koos kiirendavad sotsiaalsete oskuste arengut.

Rääkimata sellest, et sellele alla 2aastasele lapsele on väike rühm ainumõeldav, suures rühmas ei ole ta võimeline hakkama saama.

Mis veel on lasteaia ja lastehoiu vahe?

Soomes on tehtud mitmeid uurimusi, kus on palutud lapsevanematel kirjeldada oma kogemusi ja on võrreldud erinevaid aspekte perepäevahoiu ja lasteaia puhul. Selgus, et oli üksainus punkt, milles lasteaeda hinnati väga natuke kõrgemalt kui lastehoidu – nimelt seesama programmiline õpetamine. Aga kõigis teistes punktides hinnati lastehoidu kõrgemalt: laste palju väiksem haigestumus, individuaalne arendamine, algatusvõime arendamine, turvalisus, õnnetusjuhtumite oht jne.
Lastehoius on kindlasti ka vaba ja loovat mängu rohkem, sest seal läheb vähem aega laste koordineerimisele. On uuritud lasteaedasid – päevas läheb seal lastel suur hulk aega lihtsalt ootamisele. Pesemine, riidesse panek, söömine, kõigi nende tegevuste puhul tuleb kogu aeg teiste järele oodata.


Kui palju tohib olla perepäevahoius lapsi Soomes?


Kuni kuus last.

Eestis lubavad seadused iga täiskasvanu kohta 10 last, mõnes kohas on reaalsus ka 12 last täiskasvanu kohta. Tartu lasteaedades on ju 24 last kahe kasvataja kohta.


Jah, aga see, kuidas laps tajub rühma – tema jaoks on see ikkagi suur rühm, see ei loe, kas seal juures on üks või kaks täiskasvanut. Kümme last ja kaks täisksvanut ei ole sama, mis viis last ja üks täiskasvanu.
Eestis paraku, kuna lastehoidude rahastatus on kehv, siis ei tule meil praeguse süsteemiga hästi perepäevahoiud välja. Et ära majandada, võetakse lapsi juurde rohkem ja sisuliselt tekivad eralasteaiad.

Olen kuulnud, et Eestist pärit Soome kolinud pered umbusaldavad perepäevahoide.


Ka mina olen seda kuulnud, et just Soome läinud Eesti ja Vene sisserännanud eelistavad lasteaedasid. Sealsed ametnikud kommenteerivad, et nad pakuvad hea pärast lapsele perepäevahoidu – sest lapsel on nagunii keele pärast kohanemisraskused, tal oleks väikeses rühmas lihtsam sisse elada – , aga tavaliselt küsib lapsevanem vastu: „Kas ikka lasteaeda ei saa?”


Mis saab Soome süsteemis siis, kui see üks väikese rühma hoidja haigeks jääb?

Kõige olulisem on muidugi see üks kiindumussuhe lapse ja tema lapsehoidja vahel, aga samal ajal on sisse töötatud ka teine variant – keegi teine hoidja, keda laps teab. Igale lapsele on kohe süsteemis ette nähtus asendusrühm, asendushoidja. Rühmad kohtuvad omavahel mänguväljakutel ja käivad vahel üksteise juures mängimas. See on teada, kuhu see laps läheks siis, kui oma lapsehoidja teda ajutiselt vastu võtta ei saa.
On uuritud, et mis on perepäevahoiu kõige suurem pluss ja konkurentsitult võitis üks – nimelt paindlikkus. Laste ja lastevanemate individuaalsete nõudmistega on võimalik arvestada. Saab ümber tõsta aegu, toidukordi, menüüd, mida iganes.

Ja mis on teie arvamus Eesti olukorrast ses valdkonnas?


Mida ma ohuna tajun - siin tahetakse lapsele parimat, aga välja kukub... Teate, ma saan aru, raske on normida lapsehoidja isiksust, tegevust, käitumist. Selle asemel on välja töötatud terve hulk tingimusi ja norme kohtadele, kus lapsi hoida tohib: ruutmeetrid laste kohta, sissepääsud ja väljapääsud. Kardetakse, et ruumiga seotud asjaolud võivad last ohustada. Soomes samas on terviskaitsenõuded väga kerged - lihtsalt peab olema puhas, selle vaatab vastav ametnik üle. Ühes korteris on näiteks koos mees, naine, koer ja perepäevahoid - ja kõik on ülimalt rahul, sest see naine on läbinud hoidja koolituse ja on hea hoidja. Soomes kontrollitakse hoolikamalt ikka inimesi, mitte ruume.

Kuidas käib lastehoidmise maksmine, rahastamine Soomes?


Olenemata hoiutüübist – olgu see siis lasteaed, perepäevahoid või kolmeperehoid või rühmapäevahoid - maksab pere kohalikule omavalitsusele, ja pere makse sõltub sissetuleku suurusest. Kohalik omavalitsus on omakorda see, kes lasteaiakasvatajatele ja lastehoiukasvatajatele palka maksab.

Mida teie teeksite konkreetselt teistmoodi Eesti lastehoiusüsteemis, kui see teie teha oleks?

Esiteks, loobuksin praegusest rahastamisest ja teeks selle just täpselt samamoodi, nagu see on Soomes. Ei tohiks käia käest käte raha lapsevanema ja hoidja vahel – see lõhub suhet ja tekitab vale lisatasandi.
Loomulikult lisaksin omavalitsuse toetust. Nii et lapsehoidjad oleks omavalitsuse palgal ja neid saaks kasutada eri suuruses rahakotiga lapsevanemad.
Looksin ka omavalitsuste juurde sellised töökohad – inimesed, kelle ametiks on koordineerida lastehoidusid.
Lõdvendaksin hügieeniga seotud nõudeid perepäevahoiu asutajatele ja jätkaksin suurema hooga hoidjate koolitust. Soomes peavad hoidjad igal aastal läbima teatud arvu tunde täienduskoolitusel. Eestis oleme ka arutanud võimalust pakkuda lapsehoidjatele uusi kursusi kõrgemate järkude omandamiseks.

Tundub, et praegu kohalikud omavalitsused Eestis eriti ei toeta perepäevahoide.


Jah, nii tundub küll. Siin taga on ilmselt stereotüübd. Tegelikult on omavalitsusele kasulikum toetada perepäevahoide kui ehitada juurde suuri lasteaedasid. Nagu see Tartu „Lotte”, mis on nii kallis. Lastele pole seda suurt lasteaeda vaja. Laps on sajandeid arenenud nii, et tal on see üks inimene, kes hoiab ning pühendub ning tal on oma ring sõpru, kellega koos mängida.

Kas Soome perepäevahoidudes on ka mingisuguseid reegleid, mida peaks siia üle tooma?


Kindlasti see, et seal ei ole lubatud telekat vaadata. See arusaam, kui halb kaaslane teler on, see aina süveneb, võrreldes näiteks 15 aasta taguse ajaga. Ja muidugi on ka teleris filmid ja uudised läinud palju vägivaldsemaks võrreldes toonasega.

Eestis on erinevates omavalitsustes lood lapsehoiu toetamisega erinevad. Kus on asjad hästi, keda võiks eeskujuks tuua?

Hästi on Moostes. Põlvamaal. Seal on vald väga soosinud lastehoidude tegemist!

Sunday, April 27, 2008

Kärt Metsoja: Eesti ja Soome perepäevahoiundusest


Panen siia ka täismahus kassetilt maha kirjutatud intervjuu etnoloogi-lapsehoidja (just selline haridus tal on, ühel alal magistrikraad ja teisel kutsetunnistus) Kärt Metsojaga, kes oskab kommenteerida nii Soome kui Eesti lastehoide ja pole ka muidu suu peale kukkunud.

Sa elasid mõni aeg tagasi Soomes ja nägid sealset perepäevahoiusüsteemi?


Kõik kokkupuuted Soome lastekasvastusasutustega olid mul väga positiivsed. Asusin Helsinkis uurima lastehoiu võimalusi - on võimalik valida täiesti võrdsete alternatiividena lasteaia ja perepäevahoiu vahel. Seda kohtade jagamist koordineeritaksegi ühiselt.
Veidral kombel kõik mu sealsed eestlastest tuttavad suhtusid sellesse umbusklikult ja valisid pigem lasteaia... See on ilmselt lihtsalt eestlaste taust, umbusaldus uute asjade vastu. Kui on lasteaed, siis olgu lasteaed, selge süsteem! Aga perepäevahoid kusagil hoidja kodus - see tundub ilmselt ka endalt rohkem nõudev. Lasteaed on ju nii mõnusalt anonüümne oma suuruses.

Oled nüüd lastehoiu süsteemis sees ka Eestis, oled teinud lastehoidja eksami ja tegevusloa ning käid koos oma lastega ühe ema kodus hoidjaks. Räägi, milline on su kogemus sellest, kuidas Eestis see süsteem toimib?


Eestis on lapsehoidjad sunnitud hakkama ettevõtjateks, samas kui Soomes on nad kohaliku omavalitsuse palgal samamoodi kui lasteaiakasvatajad.

See Eesti süsteem pole just väga hea?

Paraku, enamasti inimesed, kes oleks valmis tegelema lapsehoidmisega, ei oma ettevõtja ambitsioone. Neid ongi väga raske ühendada ühes inimeses: suur soojus, lapsearmastus... ja ettevõtja ambitsioonikus.

Sina olid julge ja hakkasid FIE-ks, kuidas su kogemus on olnud?


Ma loodan vaikselt, et saan hakkama. Usun, et sel määral, nagu olen praegu ette võtnud, sellega saan hakkama. Aga linna tugi on täiesti olematu, et aidata sisse seada ruume. Isegi infotugi on puudu - pole inimest, kes täpselt teaks ja aitaks.

Aga bürokraatiat on palju?


Jah, laste hoiukoha tervisekaitsenõuetele vastavaks tegemine on keeruline... Soomes näiteks on terviskaitsereeglid palju vabamad.
Eesti lastehoidude tervisekaitsenõudeid lugedes, ega paberi peal pole mitte midagi üle mõistuse, aga kuulates teiste lastehoidjate kogemusi, siis... Koolitusel rääkisid paar naist, kes teevad lastehoide. Ametnike nõudmised läksid nende sõnul sinnamaani, et puu küljes rippuv kiik ei oma Euroopa standarditele omast ohutusmärgistust, järelikult ei tohi seda hoovis olla. Või üks lastehoid oli plaanitud ühekorruselisse majja, kus lapsehoid toimus paaris ruumis, aga kaheksale uksele seal majas tuli panna mitte lihtsalt exit-sildid, vaid lausa põlevad plafoonid, mis maksid mitmeid sadu kroone. Alustavale väikeettevõttele on sellised kulutused suured ja arusaamatud, paksu verd tekitavad. Või ei olnud näiteks tervisekaitse rahul olnud variandiga, et pererahvas ja hoiulapsed käivad samast välisuksest sisse-välja.

Sinu meelest poleks tervisekaitsenõudeid vaja?


Tegelikult, kui kohal on viis last nagu Soomes, siis pole terviseriskid nagunii eriti suured. Pole suurt nakatumise ohtu. Ma saan aru, et suure rühmaga lasteaias peab väga hoolsalt järgmina igasuguseid sanitarnõudeid, aga... minu kogemus on, et mu lapsel on niisama ka kogu aeg külas olnud 4-5 last ja on võimalik neid kodustes tingimustes võõrustada nii, et nad ei jää sellest haigeks.
On tehtud palju uuringuid, kuidas vähendada laste haigestumist. Ja ainuke asi, mis tõesti haigestumist muutis, oli grupi suurus! Väikeses rühmas jäävad lapsed vähem haigeks.

Kuidas käib lapse hoidmise rahastamine Soomes?


Lasteaia ja lastehoiu eest maksavad inimesed seal vastavalt sissetuleku suurusele. Soome on rikas ja sotsialistlik maa. Ilmselgelt sellises skeemis ei saakski olla lapsehoidjad eraettevõtjad.
Lisaks perepäevahoiule on seal loodud veel igasuguseid võimalusi, näiteks neile, kes vajavad seda vaid paar korda nädalas, neile on kohaliku omavalitsuse poolt rahastatud leikkipuistod ehk mängumajad, kus lapsed saavad käia mängimas: seal on neil lauluringid ja tegelusringid, mänguasjad on seal kõikidele soovijatele kasutamiseks. Sageli kujunevad välja lapsed ja emad, kes käivad samadel aegadel. See on paindlik võimalus lastel sotsialiseeruda!
Lisaks on seal väga odavad lastehoiukohad, mida põhiliselt rahastab linn. Kui meie olime Helsinkis, siis tuli maksta 1 euro tund. Seda saab kasutada limiteeritult, mitte pikalt iga päev.
Eestis on see aga nii, et teenuseid lastele saavad lubada ainult need, kellel on selleks piisavalt raha! Peaks olema normaalne, et ka eelkooliealiste laste huvitegevuse eest vastutab omavalitsus ja riik.

Mu lugu võiks aidata lapsevanematel aru saada, mille poolest ikkagi on perepäevahoid erinev kui lasteaed. Näiteks see, et perepäevahoius peaksid olema lapsed erinevates vanustes. Miks?

See on paljukorratud tõde, et ühevanuseliste laste rühmas kasvab konkurents ja erinevanuseliste laste rühmas areneb koostöö - lapsed õpivad üksteist aitama, üksteise vajadusi nägema ja arvestama. Peres toimub see loomulikult ka, sest peres on tavalielt eri vanustes lapsed.
Kummaline on see, kuidas mul võivad siin Eestis tuttavatega arvamused lahku minna, inimesed võivad nii tuliseks minna sel teemal. Sest Eestis ongi praegu väga selgelt konkurentsiühiskond ja paljude vanemate sooviks ongi, et nende lapsed ei areneks mitte teistega arvestavaks, vaid võitlusvalmiks. Ühevanulised lapsed pidevalt võrdlevad end teiste samavanustega ja tahavad paremad olla, ära panna - see on üks asi, mis on ka meie ühiskonnas väga esil. Mul on tunne, et on väga palju vanemaid, kes seda arvamust ei muuda ja kes tahavadki, et nende väike laps konkureeriks lasteaiarühmas 20 teise samasugusega.

Samas, mulle meenub uuring subjektiivsest heaolust ehk õnnest - õnn tuleb neil suurem, kes õpivad koos töötama, mitte konkureeruima.

Muidugi!

Muide, ka mulle on öeldud, et laps tuleb ikka suurde lasteaeda panna, see on talle elukool, kuidas ta muidu pärast elus hakkama saab!

See on väga veider vaatepunkt. Lapse sotsiaalne küpsus kasvab ju iga aastaga. Kohtan seda väga sageli, et 2aastase lapse vanemad on mures, et nende laps ei oska teiste laste seltskonnas käituda, ei saa hakkama enda eest seismisega või on viril. Siis on lahenduseks nende arvates see, et tuleb last rohkem sotsialiseerida ja rohkem lapse jaoks ebamugavasse olukorda panna. Minu arust ainuke loogiline lahendus on oodata ära, kuni laps on valmis! Laps, kes 4aastasena suures seltskonnas hakkama ei saa ja kellel lastakse rahulikult areneda, on 7aastasena kooli minnes sisimas selle küpsuse saavutanud ja seal saab ta suurepäraselt hakkama - kui teda vahepeal ära traumeeritud pole. Probleemid on pigem sellel lapsel, kes on lasteaias pidanud vastutahtmist käima ja on seal olnud allasutrutud ja pöördumatult kahjustatud.

Kindlasti pole aga nii, et perepäevahoiu sihtrühmaks on lapsed, kes ei tule suures rühmas toime. Aga kindlasti neile peaks see olema ainumõeldav valik. Suurepäraselt arendab ta ka kõiki lapsi.

Mis saab 6aastane sellest, et ta nooremate kambas käib?


Võimaluse liider olla, ilma konkureerimata!
See on üks toredamaid asju, kuidas lapsed üksteist arendavad, nii vanemad nooremaid kui vastupidi.

Lastehoius tekivad "tõelised suhted". Kuidas seda kommenteerid?

Oma lapse pealt vaadates, suures lasteaias, kus on 20 last, valivad lapsed välja ühe sõbranna või sõbra ja loevad sel moel oma turvalise maailma. Nad on väga õnnetud, kui sel päeval nende sõpra ei ole. Aga väikeses grupis pole mitte kunagi seda muret, et keegi jääks ripakile, et kellegil pole mängukaaslast. Palju selgemini leitakse see ühine mäng.

Soomes on kohustus võtta rühma ka üks väike, perepäevahoidu isegi alates 10-kuisest, sest see arendab ka ülejäänusid, õpivad beebiga arvestama.


Rühmapäevahoius on 8-12 last 2-3 hoidja kohta. Sinna võetakse alates 1. eluaastast.
Kolme pere hoid on ka tore, käiakse erinevatel ühe pere juurest teise juurde. Täna on esmaspäev, oleme kodus, teisipäeval sinna... Laps õpib päevade ja elu rütmi talle hõlmatavates üksustes.

Mis sa lugema-kirjutama õpetamisest arvad?

Eest lasteaedades arvatakse, et laps peab enne kooli oskama kirjutada, lugeda, arvutama kahekümne piires.... Samas seaduses on kirjas, et laps peaks lihtsalt tähti tunda. Kooliküpsus on eelkõige see, kas laps suudab istuda paigal ja omandada teavet.
Kui kõik lasteaiad selle tohutu rongiga kaasa lähevad, siis see asi progresseeub ja läheb üha hullemaks. Minu meelest on täna Eesti lasteaedades õpetamist liiga palju. Ilmselt tuleb see sellest, et on palju vanemaid, kes seda nõuavad.
Mina näiteks võtsin oma 6aastase lapse lasetaiast ära paljuski seetõttu, et ta kurtis, et ei saa seal üldse mängida ja peab kogu aeg õppima. Kui lapsel tekib juba enne kooli tõrge õppimise kui sellise vastu, siis see on väga suur probleem!
Küsimus polegi selles, et ta ei tahaks uut materjali omandada, see talle väga meeldib, aga ta ei jaksa 6aastasena istuda nii pikalt paigal. Hommikupoole on neil niiöelda tunnid ja õhtupoole käib jälle laua taga istumine ja harjutamine. Pigem võiksid lapsed end selles eas füüsilislt arendada, palju õues olla.
Soomes võib seda kõikjal näha, kui füüsilised on lapsed. Neid ei hoita vati sees, neist ei kasvatata väiksesi õppivaid vanainimesi, neil on seljas porikombekad ja kaevavad rõõmsalt mudasse käike.
Perepäevahoiulapsed on ka muide väga nähtavad Helsinki linnapildis. Kui tuleb üks naine, kel käru otsas kõõlumas kolm last ja kaks veel kusagil orbbidil, siseneb ühistransporti, siis näed: see on perepäevahoiurühm, kes läheb kusagile. Muide, Helsinkis on mänguväljakud enamasti avalikud, seal käivad koos nii lasteaiad kui perepäevahoiud kui niisama lapsed.

Aga tulles tagasi lasteaia ja päevahoiu võrdluse juurde - räägi, mis sina siis teed päevahoiukasvatajana, mis on alternatiiv tohutule õppimisele?

Mis puutub õppimisse - lapsele tuleb õpetada asju siis, kui tal tekib selle asja vastu huvi. Muidugi tähendab iga õpetamine seda, et lapsel on natuke raske. Aga ilmselt on iga vanem seda näinud, kuidas lapsel tekib huvi mingil hetkel tähtede ja numbrite vasti. Kui seda huvi vaikselt mõnusalt rahuldada, siis õpib laps ilma igasuguse õppekava ja tunnita suurepäraselt. Ma pole siiamaani kokku puutunud selliste lastega, kel poleks seda huvi. Ei oota, et see huvi peaks juba 3-aastasel olema!
Mis me veel teeme? Laulame regilaule. Kasutame salmikesi lastele numbrite kinnistamiseks. Kui neid asju teha läbi mängu ja kui pole juures sundust, siis on see lapsele meeldiv protsess.
Ma arvan, et perepäevahoidja ei saagi päeva saata õhtusse nii, et ta ei teeks lastega midagi uut ja arendavat. Vahepeal meeldib lastele nautida vaba mängu, siis jälle on neil vaja organiseeritud tegevust - nad nii naudivad seda laulmist, tantsimist, joonistamist, meisterdamist. Igasugune voolimine ja maailimine 3-4aastaste laste puhul arendab motoorikat ja valmistab last sama hästi ette kirjutamiseks.
Mulle on ka väga oluline, et lapsed tunneks protsessist mõnu ja neil oleks võimalus ise otsustada, mismoodi nad loovad. Anna kätte tükk savi ja vabad käed! Mitte et nad peaksid kõik vorpima ühesuguseid taieseid. Kui lähed lastele tavalasteaeda järgi, siis näed, et kõik on täna teinud ühesuguse pildi - nii, nagu kasvataja on ees teinud või nii, nagu neil on materjalidest ette antud.

See kasvatab fundamentaalselt teistmoodi inimest?

Jah, ma arvan küll. Kui lapse aeg ja lapse looming on liiga ära organiseeritud, see röövib lapselt algatusvõime. Ja hiljem sellessamas juba mainitud konkurentsiühiskonnas see algatusvüime puudumine maksab juba kurjasti kätte.
Aga suure rühmaga sa ei saagi lasta lastel valida, mid teha. See lähebki käest ära.


Olen ka mõelnud, kuidas suure osa päevast veedab lasteaialaps oodates. Et talle tõstetaks sööki, et aitaks kasvataja riided selga anna, et kraanikausis saaks oma kätepesukorra. Et saaksid mingi liigutuse ära teha... aina oota.

Jah... kas me ise tahaksime sellisel viisil oma päeva veeta?


Mina olen vanemate, tüüpropjekti järgi ehitatud lasteaedaes käies mõelnud: kui paljud vanemad läheksid ise hea meelega sellisesse keskkonda iga päev tööle? Nüüd on juba paljud ruumid remonditud, aga mõni aasta tagasi oli olukord palju hullem. Ilmselt tervisekaitsenõuetele see vastas, aga... lokkav lahtine linoleum ja masendavates toonides kulunud seinas... Muidugi on olemas eliitlasteaiad aga see on päris kole, kui hakkame juba sealt peale laste klassifitseerimisega.

Üks asi veel, lastehoiud on tavaliselt kodule lähedal, kõnnitavas kauguses. Mulle meeldib, kui lapse maailm on hõlmatav. Et teda ei sõidutataks autoga ühest kohast teise, vaid ta kujutab konkreetselt füüsiliselt ette, kuidas need kohad näiteks lasteaed ja kodu, seotud on. Neid autoakna-lapsi on tänapäeval üha rohkem.

Ma ei saa aru, miks tundub Eestis valitsejate poolt olevat nagu vastusesis perepäevahoidudele, see on ju odav lahendus kõigile.

Jah, see oleks omavalitsusele kõige odavam. Kui linn leiaks võimaluse teistsuguse finantseerimiskeemi jaoks... Kujutan ette, et palgatöötajatena oleksid päris paljud inimesed valmis tegema seda tööd üsna väikese palga eest vähemasti senikaua, kuni enda lapsed väiksed on. See on ju päris pikk aeg, et üks korralik rühm lapsi koolini ära kasvatada.
See süsteem reageerib paindlikult laste arvu muutusele ühiskonnas, ei ole vaja ehitada tohutuid hooneid, kuhu praegu läheb võhm Tartus. Sama rahaga saaks hoiukohti luua palju rohkem ja palju kiiremini.
Aga ametkond ja elanikkond on siin umbusklikud, nagu uuringud näitavad. Küsimus on tegelikult ju lihtsalt selles, kas väikesi lapsi tuleb arendada suures kollektiivis ja kindlaksmääratud õppekava alusel või mitte. Ja kust leida lastega töötamiseks sobivad inimesed. Võibolla oleks targem selle asemel, et kogu mahv panna tervisekaitsenõuetele, tegelda seeasemel kvaliteetsemate perepäevahoidjate koolitamisega. Pöörata tähelepanu inimkapitalile!

Jah, isiksus on oluline. Meie seltsigi on rünnatud just sel alusel, et kust me garanteerime, et need lapsehoidjad ka tasemel on.

Soomes on sellest ka räägitud, et perepäevahoidjaid tuleb kontrollida - aga kontrollida eelkõige seda, kui pädevad nad on lastega tegelema, mida nad teevad. Seda muidugi!
Aga kontat lapsevanemaga on siin niipalju tihedam, võrreldes lasteaiaga, ma arvan, et sa tunnetad selle kiiremini ära, kui su lapsele see hoidja ei sobi.

Tegelikult, kui paljud lasteaialaste vanemad saavad tagasissidet? Ja mis tagasisidet? Kas tead, ms on kõige sagedasem küsimus, mida vanemad küsivad lasteaias. Nad ei küsi, kas su laps oli õnnelik. Nad tulevad õhtul ja küsivad: kas mu laps sõi? See on omaette teema, kas lapsele ja söögile nii palju tähelepanu pöörama. Lapsed õpivad ära, et nad ei saa kuidagi tähelepanu, aga nii kui ma istun lauas ja ma ei söö, siis tegelevad minuga kõik.

---


Aga alati on argument, et lasteaias on töötajatel ikkagi kõrgem pedagoogiline haridus!...

See on usalduse küsimus. Ma ei usalda ka paljusid pedagoogilise kõrgharidusega inimesi. Meie lastehoidjate koolituse toredas rühmas olid kõige kibestunumad ja lastesse kõige negatiivsemalt suhtuvamad tegelikult just tegevad lasteaiakasvatajad, kes on juba käega löönud ja hakanud tegelema laste karjatamisega. Juba lastest rääkimise toon: "Jubed, nad hammustavad kogu aeg!" Neile tundusid lapsed olevat nagu õudsed elukad. Ja samas ma sain aru, kust nende probleemid tulevad. Mida teha, kui lapsed löövad ja hammustavad? Minu meelest väikeses rühmas sul ei ole seda probleemi. Suures rühmas kasvataja lihtsalt ei jõua kõikjale.
Näiteks lastevahelist vägivalda ei lahenda mitte mingil muul moel kui täiskavsnau juuresoleku ja sekkumisega, ka selle kohta on uuringuid tehtud.

Kui pikad on perepäevahoiud?


Soomes on perepäevahoid 5-7 tundi. Ja osa päeva on 3 tundi. Eesti saatkonna töötaja kurtis: nende lastega töötajad peavad lahkuma enne kella 17. Rühmapäevahoiud on poole viie või viieni, samamoodi lasteaiad. Aga Soomes on tööandjate poolt mõistmine, seal on ühiskondlik tahe. Ka kooliealiste laste aeg on täis tegevusi, aga ka kooliealisi lapsi võetakse perepäevarühmadesse pärast tunde. Lapsed ei jää niisama ula peale, niiöelda võtmelasteks, kes kõnniks linnas ringi, võti kaelas.

Eestis on aga lasteaiad lahti isegi 7-19, seega kaksteist tundi.


Jah, Eestis tegelikult teevadki kõige pikemaid päevi sageli just lasteaialapsed, vanemad viskavad nad enne tööd lasteaeda ja tulevad järele pärast oma tööpäeva. Kui kurnav see neile lastele võib olla, samal ajal on isegi kasvatajad kahes vahetuses... Kui see laps lõpuks lasteaiast pääseb ja kooli läheb, siis märkavad vanemad üllatusega, et nad peavad oma lapsega tegelema hakata, ta on juba poolest päevast kodus, ei saagi teda enam mugavalt hommikust õhtuni kusagile ära panna!

------

Ühesõnaga, Eesti lapsehoidjatele oleks vaja rohkem kohaliku omavalitsuse toetust, et perepäevahoidude süsteem arenema hakkaks?


Tartus ikka mingit tahet on märgata, on ka omavalitsusi, kus üldse ei toetata lastehoidu!
Näiteks oleks vaja, et ruume aidataks korda seada, kui need tervisekaitsenõuded juba on kehtestatud, siis oleks vaja abi nende ellu viimisel. Paljudel inimestel jääb ka lihtsalt kogemusest puudu - nad ei kujuta ettegi, kust otsast nad alustama peaksid. Tervisekaitse ei jaga seda infot väga meelsasti.
Vähemasti võiks linn leida ka selle raha, et kõik nõutud ekspertiisid ja uuringud saaks finantseeritud. Kui linnalasteaias on vaja vee puhtust mõõta, siis ju tuleb see linna rahadest, kui tervisekaitseamet tuleb kontrollima ruume, siis see ei tule ju sealse kasvataja palga arvelt. Peaks olema elementaarne, et linn aitaks selle osaga. Mind ennast praegu hirmutab ka see rägastik. Kõigepealt tuleb tervisekaitse kohale kutsuda, see maksab. Siis saad teada, mis sa tegema pead ja selle kõige eest maksma. Samas see saadav pearaha on nii parasjagu väike, ei tundu motiveeriv.

Kindlasti peaksid olema tööl konkreetsed ametnikud kohaliku omavalitsuse juures, kes selle lapsehoiureaga tegelevad. Praegu ei tea nad ise ka mitte midagi, üks veeretab teise peale, tuleb aina helistada uude kohta ja see järgmine inimene ka ei tea. Mulle teatati ükspäev, et kui mul kodus on mees, siis peaks ka tema tegema kutsekoolituse läbi, kui mees
Tegelikult, Soomes on see täiesti aktsepteeritud ja tavaline asi, et pereisa niisama vahel sealt ruumidest läbi astub ja miks mitte ka suhtleb nende lastega. See on lastele hea, kui nad õpivad nähema erinevaid rolle ja õpivad nendega suhtlenma. Näitekls ka pereisa, täiskasvanud mehega suhtlemine.
Eestis on justkui vaikimisi eelduseks, et päevahoiuruume perekond muidu ei kasuta, kui hoid toimub hoidja enda kodus. Aga Soomes tähendab perepäevahoid just nimelt seda, et need lapsed on külalised ühe pere kodus!

Huvitav, kas Eestis keegi üldse teeb seda Soome kõige levinumat perepäevahoiu mudelit?

Sügisel, kui kutseeksamit tegin, siis uurisin - klassikalist perepäevahoidu ei teinud Eestis sel ajal veel mitte keegi. Seda, et on üks hoidja, kellel on kodus viis last. See ei ole majanduslikult mõttekas, seda ei ole mõtet ette võtta sellisel kujul, isegi mitte omavalitsuse pearahae toel. Kui keegi selle ette võtab, see muutub tavaliselt lasteaia ja lastehoiu vaheliseks variandiks, neid lapsi on seal vähemasti kümme ja kasvatajaid ka reelina mitu. Praegused seadused ja rahastamise süsteem perepäevahoidu sisuliselt ei võimaldagi. Miinimumpalga eest ei ole nõus inimesed töötama, kui peavad selleks enne palju bürokraatiat ette võtma! Inimesed, kes nagunii lapsega kodus, neile oleks see miinimumpalk piisav, kui seda asja oleks lihtsam alustada.
Ma olen seda isegi vaadanud, kui kiiresti läheb mõte sellele, et kui juba teha... kui mõtled selle tasuvuse läbi, siis jõuad selleni, et tuleks teha lasteaed, suurem.

KIRJANIK KRISTIINA KASS PEREPÄEVAHOIUST SOOMES






Mu küsimustele ajakirja Pere ja Kodu jaoks vastas ka Eesti-Soome lastekirjanik Kristiina Kass, avaldan siin ta vastuse täiel määral (ja soovitan muide tema uut raamatut, "Petra lugusid", mis on üks ütlemata mõnus, naljakas, elu- ja suupärane lugemine).

Lasteaed Soome moodi
ehk Kristiina Kassi kogemused Soome lastehoidmisest



Minu esimene kokkupuude Soome perepäevahoiuga oli siis, kui otsisin vanemale tütrele, tollal umbes pooleteise aastasele Petrale, lasteaiakohta. Kõigile alle kolmeaastastele Soomes elavatele lastele on see seadusega tagatud õigus. Lastehoidmise kohtadesse – olgu siis linna lasteaias, eralasteaias või perepäevahoidja juures – oli siis ja on siiamaani enamasti mitme kuu pikkused järjekorrad, eriti kui tahad kohta oma kodu lähedal või konkreetses lasteaias.

Minule oli asi selge: pooleteise aastase lapse jaoks pole suur lasteaiarühm õige koht. Koju hoidja palkamise traditsiooni Soomes peaaegu üldse ei ole. Niisiis otsustasin kohe perepäevahoidja kasuks. Kirjutasin Helsingi päevahoiukeskusele avalduse, panin linnukese „perepäevakodu” juurde ja mulle koostati minu kodukoha lähedaste hoidjate nimekiri.

Susanna oli keskealine kaht teismelist ja vana kassi kasvatav üksikema, kes elas meist mõnesaja meetri kaugusel ridaelamukorteris. Minu Petra sai endale mängukaaslasteks mitu aastat vanemad poolkreeklastest õe-venna ja veel ühe endast veidi vanema tüdruku. Pärast koolitunde käis rühmas ka ”poolik” ehk poolepäevalaps. Susanna omad lapsed suhtusid hoiulastesse tolerantselt ja hoolivalt ning viitsisid nendega pärast kooli isegi tegeleda. Väikesest Petrast ja suurest hoiulapsest, Melinast, said parimad sõbrannad. Sama rühm püsis koos mitu head aastat, kuni Stamatis läks kooli ja meie pere kolis ära Hyvinkääle.

Järgmise lasteaiakohaga polnud samuti pikka mõtlemist. Viieaastasele sobis lasteaed juba igati hästi, pealegi oli samas kohas ka eelkool, kuhu Petra järgmisel aastal edasi läks, selle aja peale juba koos vanade sõpradega.

Mu nooremale lapsele, Liisale, lasteaiakoha leidmisega oli juba rohkem tegemist. Avastasin, et päris meie kodu kõrval, kaks maja edasi, tegutses kolmekorruselise maja alumisel korrusel minilasteaed Allinkoti. Sinna aga oli kogu aeg järjekord. Panin siis minagi Liisa järjekorda, hea mitu kuud enne sügist, mil tahtsin ülikooliõpinguid jätkata, aga selle asemel pakuti mulle vabanevat kohta veidi kaugemal asuva perepäevahoidja juures. Ajutiselt, kuni Allinkotis koht vabaneb.

See hoidja, kelle nimi juba meelest läinud, aga nimetagem teda näiteks Tarjaks, oli vanemapoolne tädi, kes elas oma pensionärist mehega kortermaja viiendal korrusel. Nende kodu oli igav ja tühi ning hoiulaste jaoks muretsetud mänguasju vaid käputäis. Tarja oli vaikne, apaatne ja lõdva käepigistusega inimene. Paar-kolm korda nädalas pakkus ta lastele vorstisuppi. Ma ei näinud teda kunagi naermas ega oma hoiulastega elavalt mängimas. Kui Allinkotist lõpuks kuu aja pärast koht vabanes, küsiti mult igaks juhuks, kas me ei soovi ehk Tarja juures edasi olla. Tänan küsimast, aga kohe absoluutselt mitte ei soovinud.

Allinkoti oli nagu lotovõit! Tegelikult ei olnud ka see tavaline lasteaed, vaid nn. rühmaperepäevakodu, milles oli ühendatud perepäevahoiu ja lasteaia parimad pooled. Rühm oli väike, 10-15 last, keda kantseldas kolm perepäevahoidjat. Aga nad ei hoidnud lapsi oma kodus, nagu tavalised perepäevahoidjad, vaid linna poolt antud ja lasteaiaks kohandatud ruumides, kus oli olemas suur mängutuba, narivooditega magamistuba, köök-söögituba ja väike kontorituba, kuhu lastel polnud asja. Ka lõunasöök tuli iga päev linna poolt suurtes kuumakindlates kastides, nii et hoidjad ei pidanud poes käimise ja toidukeetmise peale aega raiskama.

Liisa oli Allinkotis mitu aastat. Kuna linnal oli puudu kohtadest, kuhu laps viia siis, kui oma hoidja haigestub, siis tehti Allinkotist ametlik tagavarapäevakodu. See tähendas seda, et nii lapsi kui hoidjaid tuli juurde ja iga päev tuli majja ka võõraid nägusid. Ka nakkushaigused levisid selle tõttu kergemini. Ma pidingi Liisa vahepeal pidevate grippide tõttu pooleks aastaks lasteaiast ära võtma, et ta vastupanuvõime kasvaks.

Kui poolteist aastat tagasi oma praegusse elukohta kolisime, taotlesin varakult Liisale kohta kilomeetri kaugusel asuvast Martintalo kompleksist, milles on sama katuse all kaks lasteaeda, algkool ja veel üht-teist. Tulevast, elukohajärgset koolikohta meile lubati, lootust anti ka eelkoolile, aga lasteaiakohad olid täis mis täis.

Niisiis käisime tutvumas kahe perepäevahoiukohaga. Esimese koha hoidja pööras oma kolmele hinnalisele tõukassile hulga rohkem tähelepanu kui potensiaalsele hoiulapsele. Ka oli see meie kodust veidi kaugemal, kui meile oleks meeldinud. Teise koha Satul hinnalisi tõuloomi polnud, aga see-eest näis ta armastavat küünlaid. Neid oli tal elutoa laual ja riiulitel põlemas üle kümne, mis äratas meis mõningast kõhedust, seda enam, et teised lapsed olid kolm väga vallatut alla kolmeaastast poissi.

Suuremat valikut hetkel polnud, niisiis otsustasime Satu kasuks. Oli tal ju oma maja, meist nii umbes kilomeetri kaugusel, väike aiake liivakasti ja mängumajaga ning kaks kooliealist tütart. Probleemiks osutus üks poistest, hoidja oma kolmene kraaga, kellele ilmselt ei meeldinud, et emme oma tähelepanu mitme võõra lapse vahel jagas. Iga päev kuulsin Liisalt, mismoodi too teda jälle kiusanud oli. Nägin oma silmaga, kuidas poiss Liisalt jalgratta või mänguasja käest kiskus, Liisat lükkas, endal nägu naerul, ja kord isegi rusikaga kõhtu lõi – otse minu nina all! Tookord olin ma poisiga päris kuri. Ka Satu noomis oma poega ühtelugu, aga oli näha, et tal ei käinud lihtsalt põnnist jõud üle.

Liisale see koht ei meeldinud, ta igatses Allinkoti järele. Olime pool aastat Martintalo järjekorras ja terve see aeg tunnetasin meie ja Satu pere vahel teatud pinget. Ainuke tõesti positiivne asi oli see, et meie viiene Liisa õppis jalgrattasõidu selgeks, sest ei tahtnud tollest kolmesest perepojast halvem olla. Ja see, et hoolimata Satu küünlalembusest maja siiski põlema ei läinud.
Lõpp hea, kõik hea. Liisa sai koha Martintalo lasteaias ja käib nüüd samas kohas eelkoolis. Rühmas on lapsi paarikümne ringis, ruumid kenad ja mänguasju palju. Sügisel läheb ta sama maja kooli, nii et kindlasti on vähemalt osa klassikaaslastest vanad tuttavad. Allinkoti rahvast igatseb ta siiamaani taga, aga Satu punti mitte ei meenutagi.


Mõni fakt Soome perepäevakodudest


Lasteaiakoht linna lasteaias, eralasteaias, linna perepäevakodus, eraperepäevakodus ja rühmaperepäevakodus on vanemate jaoks enam-vähem sama hinnaga. Linna jaoks on perepäevahoid odavam ja kuna tavalistes lasteaedades kohti napib, siis propageeritakse ja toetatakse neid hoolega.
Ühel perepäevahoidjal on tavaliselt kuni neli last, keda ta hoiab oma kodus ja kellele valmistab ise toitu. Olenevalt hoiulaste vanusest, isiklike laste olemasolust ja sellest, kas lapsed on nö. terve- või poolepäevalapsed, võib neid olla ka vähem või rohkem. Hoidja peab olema sooritanud vastavad pedagoogilised õppused.

Perepäevakodu plussid ja miinused:

+ Väike rühm
+ Kodune ja hubane ümbrus
+ Paindlik päevakava
+ Vähem nakkuhaigusi
+ Hoidja võib väga lähedaseks saada
+ Koduloomad, keda paitada
+ Hoidja omad lapsed, kui nendega hea läbisaamine on

– Vähe mängukaaslasi, kellega tihti suur vanusevahe
– Toiduvalmistamise peale kulub hoidjal aega ja tähelepanu
– Kui hoidja haigestub, suunatakse laps teise hoidja juurde
– Kodused ohud, näiteks kuum pliit või piirdeta õueplats
– Ainult üks vastutav täiskasvanu
– Koduloomad, kes võivad hammustada ja allergiat tekitada
– Hoidja omad lapsed, kui need osutuvad armukadedaks


Kokkuvõttes pean perepäevahoidu väga heaks alternatiiviks tavalisele lasteaiale ja eriti sobivaks ühe-kahe-kolmeaastasele. Veidi suuremal lapsel võib nii väikses rühmas igav hakata. Teisest küljest võivad viie-kuueaastased jälle väga meelsasti endast väiksemaid kantseldada. Lugemist õpivad lapsed nii ühes kui teises kohas – kui nad selleks ise valmis on. Soomes ei nõua keegi, et esimesse klassi minev laps lugeda-kirjutada oskaks.

ISIKLIKUD KOGEMUSED PEREPÄEVAHOIUST SOOMES


(pilt on lihtsalt ühest Soome perepäevahoiust, leitud google images otsinguga, mitte seotud otseselt antud intervjuuga.)

Panen siia üles ühe oma meiliintervjuu, Soomes elava eestlanne Ester Jääskelaisega, teemaks perepäevahoid Soomes (kasutan seda intervjuud oma artiklis, mille kirjutan juunikuu ajakirja Pere ja Kodu).

- Kui kaua olete Soomes elanud ja kas mäletate, kuidas kuulsite
esimest korda perepäevahoiust?


---Statsionaarest Soome kolimisest on 7 aastat.
Perepäevahoiust olin midagi ebamäärast kuulnud varemgi, aga mäletan üsna hästi korda, kui seda esmakordselt teadvustasin endale. Mul polnud endal veel lapsi ega kogemust. Kolleeg rääkis oma lastest ja nende imeväärsest hoidjast. Uurisin talt täpsemalt seda süsteemi, sain teada, et põhimõtteliselt on vanematel vaba valik, kuhu hoidu lapsed panna. Sain kuulda, et tegu lasteaia alternatiivse riikliku süsteemiga, mis maksab vanematele sama palju (kust väikse sissetulekuga vanemad saavad allahindlust). Perepäevahoidjad on käinud kursusel ja saavad kogu oma karjääri ajal kohustuslikke koolitusi (koolitus siiski madalamal tasemel kui lasteaia kasvatajatel). Kui tajusin, et hoidja hoiab lapsi oma kodus, väikest rühma ja alati sama hoidja- avaldasin siirast imetlust, et keegi tahab oma lapsi panna suurde lasteaeda. Ja otsustasin samal hetkel, et kui mul on lapsed, siis lähevad nad perepäevahoidu.


- Kas lastele pakuti siis valikut, emmas-kummas, kas lasteaias või
perepäevahoius? Mille järgi valiku tegite? Mida nt tuttavad-sõbrad
näiteks kasutasid või soovitasid?


---Päevahoiu avaldus viiakse piirkonna lasteaia juhatajale, kellele allvuad ka piirkonna riiklikud perepäevahoidjad. Avaldusse märgitakse, kas lasteaed või perepäevahoid või "kolmiperhehoito"- perepäevahoiu versioon, kus lapsed ei käi hoidja kodus, vaid hoid toimib kordamööda laste kodudes, kuhu sama hoidja läheb.
Perepäevahoidjaid on üldiselt liiga vähe, ja sõltuvalt piirkonnast on seda paika raske saada. Tean lapsi, kes on pidanud minema lasteaeda, sest perepäevahoiu paika ei leidunud (eriti Helsingis minu teada probleem). Meil endal (Kuopios elame) on hoiukoht mitme kilomeetri kaugusel kodust (s.t. oleme sunnitud alati autoga liikuma, tööle pääseksime ise molemad jalgratastega), kuna lähemale perepäevahoidja vaba paika ei olnud. Lasteaed oleks leidunud mõnesaja meetri kaugusel.

Valik oli selgelt perepäevahoiu kasuks, kuna
*usun siiralt, et lapsele (pisikesele igatahes) on see parem
*tean, et viirushaigusi on väiksemas rühmas vähem ja meil on mõlemal töökohad, kust raske laste haiguste tõttu koju jääda
*nüüd, kui lapsi kaks, tundus heana ka mõte, et nad saavad koos olla hoius



- Eestis peavad lastevanemad üldiselt lasteaeda paremaks, sest
"seal õpetatakse lugema ja kirjutama". Samas perepäevahoidude
uurijad-propageerijad väidavad, et õppimise tulemuslikkus on umbes
sama, aga kõik muud küljed (viirushaigused, individuaalne arendamine,
suhtlemisoskused, kõne areng) on pisikese rühmaga (5 last vist
Soomes?) perepäevahoius paremad. Mis on Teie kogemus?


---Raske kommenteerida- ma ju ei tea, kuidas mu lapsed oleks arenenud, kui nad oleks lasteaias. Aga ma ei usu, et lugema õppimine sellest sõltub. Minu meelest kasvataja tegeleb nendega üsna individuaalselt, laseb teha seda, milleni nad küünivad jne. Siin on kasvatajad ja olukorrad muidugi lasteaiajuhataja kontrolli all, küllap on üksi tegutseval hoidjal muidu ka võimalus jätta tegelemine hooletusse. Näiteks on siin üldiselt reegel, et hoius televiisorit ei vaadata (vahel esimesena tulnud lapsed vaatavad meie hoidjal hommikusi multikaid, enne hommikusööki, mis mulle isiklikult väga ei meeldi, aga rühams on poiss, kelle vanemad seda õigust oma lapsele taas nõuavad- keeruline olukord hoidjale; päeval pole telekas kunagi lahti).
Seda, et hoidjal on lastega isiklik suhe, on tunda. 2-aastane läheb sageli hoidja sülle hommikul, kena vaadata, kuidas hoidja teda siiralt kallistab. Hoidjal on meie pojale oma hellitusnimi (mida kuulsin juhuslikult alles paar nädalat tagasi, ehkki lapsed on seal olnud hoius varsti poolteist aastat). Viimased nädalad on perepäevahoidjal olnud praktikant- meie 2-aastane poiss küll mängib sellega, aga see ei või teda päevaune järel voodist välja vötta ega ta riideid vahetada, see on lubatud AINULT oma Pirjole.



- Ja võite ka seda süsteemi kirjeldada, et kuidas Teile konkreetselt
hoidu pakuti, kas saite valida erinevate hoidude vahel ja neid
vaatamas käia vms?


Lasteaeda olen käinud vaatamas nii palju, kui nägin mööda minnes oma laste arenguvestlusel. See oli lasteaia ruumides, osales meie hoidja ja lasteaia juhataja.
Laste jõulupeod jne on kah toimunud seal, aga siis, kui lasteaialapsi pole kohal.
Ega lasteaial küllap kah viga pole, lapsi rühmas 16-20 (vähemalt meie kohalikus lasteaias), aga ma ikkagi eelistan pph.


- Mis siis saab, kui hoiutädi haige on? Kas on olemas konkreetne teine
tädi, keda laps juba enne tunneb ja kuhu saab ta siis selleks ajaks
minna?


---Igale lapsele, kui määratakse hoidja, määratakse ka "varahoitopaikka". Sõltub kohalikust süsteemist, kuidas on organiseeritud. Meie tütar oli alguses teisel hoidjal (kuhu nad ei pääsenud pärast venna sündimist ja kodus olekut tagasi), seal oli tolle piirkonna 6-7 pph peale kokku üks lisahoidja, kel omi hoiulapsi polnud, aga temale läksid lapsed oma hoidja puhkuste-haiguste ajal jne. Too hoidja oli ka sageli kohal, kui lapsed olid õues (piirkonna kõik pph-d käisid samal mänguväljakul) ja vahel käis abis kordamööda teiste pph kodudes. Nii et kui tüdruk alla 1,5a vanuses pidi kord minema tolle teise juurde, siis erilist probleemi polnud, ta tundis toda kah päris hästi.

Nüüdses hoiukohas on meie "varahoitopaikka" kohalikus lasteaias, kus on üks eraldi pisike rühm, kus on statsionaarselt 6-8last. Seal käivad korra nädalas kõik piirkonna pph oma lastega laulmas-mängimas (tund-paar ühel hommikul), nii et sealsed hoidjad ja paik peaks olema lastele tuttavad. Meie oleme senini suutnud laste sinna hoidu viimsit vältida, aga tuleval kolmapäeval peavad nad sinna siiski minema. Mis natuke hirmutab, sest hoidja on öelnud, et meie poeg seal olles teda kunagi silmist ei lase ja rohkem nutab. Ka on muud hoiurühma vanemad öelnud, et lapsed eriti ei taha sinna lasteaeda minna.
Aga igatahes on koht tuttav ja teada, pole hirmu, mis saab, kui hoidja haige.

(Siin eksisteerib ka eralasteaedu ja eraperepäevahoidjaid, aga tunduvas vähemuses. Tuttavatel on sihuke erahoidja paaril-kolmel perel ühine, ja neil on hoidja haigestumine tõleine probleem.)

Kõik see ei tähenda, et laste meelest poleks parim olla vanematega kodus, et nad ei ootaks vabu päevi jne. Aga kui nad on sunnitud hoius käima, siis on neil vähemalt üks konkreetne hoidja. Ja eriti päris pisikest laste puhul tundub see oluline.

Lugu mitte minu lastest, vaid mu töökaaslase mälestustest- tema hoidjal olnud köögis suured alumised kapid asjadest täiesti tühjad- no et lastel seal ju tore peitust mängida. (kusjuures lapsed oli koik hoiulapsed, omad olid juba suured.) See on kuidagi nii armas ja hoolimist näitav mälestus!

Ja veel illustratsioonina- meie nüüdne hoidja elab koos oma mehega ja osaliselt elavad veel kodus ka täiskasvanud lapsed. Kogu pere siiski suhtleb hoiulastega, näiteks on meie tütre juuksed vahel hoidja 18a tütar soengusse seadnud jne. Lapsed ikka räägivad neist kõigist, vahel mängivad, et nad on Anna-Liisa ja Rainer (s.t. need hoidja suured lapsed) jne.

Mulle meeldib nimelt, et hoid toimub hoidja kodus. Ja sellele kodule ei seata mineid hüsteerlisi eritingimusi. Eelmine hoidja elas suures majas 2-toalises korteris. Hetkel enam-vähem üksi, sest ta abikaasa oli pensionile jäämise järel peamiselt vaid maal suvilas (koos koeraga), aga Riitta oli oma 30 aastat olnud pph ja varem elasid nad seega selles korteris koos 2 poja ja koeraga, ja ka hoiulaposed mahtusid sinna. (ehkki jah, meilt küsiti alguses, ega lapsel pole koerale allergiat, sest abikaasa ja koer käisid ikka mõne öö nädalas ka linnas).

Näiteks laste magamine päeval- hoidja laotab oma abieluvoodi päevatekile suure lina, iga laps saab oma teki ja padja, ja seal need suuremad (3tk) reas magavad. Kaks väiksemat magavad lahtikäivates võrevoodites (mis on päiväkoti omandus ja neid saab hoidja vajaliku hulga kasutusse, samuti kui nt.söögitoole). Ja kui üks tüdruk alati varem ärkas ja teised ei saanud rahus magada, siis hoidja hakkas toda teise tuppa (oma tütre tuppa vist) magama panema.

OTSIME KASVATAJAID JUURDE


Arengud on, rühmi tuleb... Kirjutame sellest üsna pea täpsemalt, hetkel on veel mitu seisu sellised, et ei taha ära sõnuda. Aga kindlasti otsime juurde uusi kutsetunnistusega lapsehoidjaid ning meie juures on võimalik töötada nii FIEna kui töölepinguga. Võtke ühendust lastehoid@gmail.com!!!

Thursday, April 24, 2008

KARLOVA LINNAOSA ÜLDKOOSOLEK!!

Täna õhtul, 24. aprillil, toimub MÄE 33 Mäe rühma 20 lapse vanematega üldkoosolek.

////

Ja 29. APRILL kell 18.15 toimub MÄE 33 ruumes ka Karlova linnaosa üldkoosolek. Saatsin kõigile asjakohase meili ka, Tähtvere koosolekust anname teada lähiajal.

Karlova vanemad, olete oodatud!

Arutame:
  • seltsi liikmeks saamine
  • Koidu tänava päevahoid
  • Tolstoi tänava päevahoid/hoiud
  • mänguväljakute projekt
  • tulemused läbirääkimistest linnaga- abilinnapea Sasi lubas pearaha väheke suurendada.
  • muud plaanid, strateegiad ja küsimused.
  • kes vajab reaalselt kohta päevahoius?
  • mida vanemad saavad ise teha, et kaasa aidata?jne...

Wednesday, April 23, 2008

Millega arvestada perepäevahoidu tehes, isiklikke märkusi





(pildil: meie rühma lapsed soolataignast kunsti tegemas.)

- Me oleme seda siin meie majas teinud nüüd juba ligi neli nädalat.
Kuigi oli nõuandjaid, kes soovitas, et oma koju küll ei tasu
lastehoidu teha, siis lähtusin oma sisetundest ja otsustasin selle ära
proovida.
Ja võin öelda - mulle ja mu mehele täitsa sobib. Aga me ei ole ka
tüüpilised privaatsust kullast kallimaks pidavad eestlased. Me oleme
blogijad, see ütleb juba palju meie avatuse aste kohta. Kui elasime
New Yorgis, siis oli mu meiliaadress foorumites üleval ja võtsin meie
kodus vastu eestlasi, kes öömaja vastu tõid kommi ja leiba. Kui
hakkasime tagasi Eestisse kolima, siis kaalusime varianti asutada
kusagil looduskaunis kohas turismitalu... See kõik annab ilmselt meie
meelelaadist märku. Kui niisugused ideed Sinus aga privaatsuse
puudumise ängi tekitavad, siis väga võimalik, et Sinule ei sobiks oma
kodus lastehoiu tegemine.
Meie majake oli nagunii paras segasumma suvila, kus sageli külalised,
samas aga oli maja ikkagi alakoormusega. Nüüd on koormus paremini
jaotunud. Lastehoiu päralt on kell 11-15 maja alumine korrus ja
tagaaed, samas saan ka mina oma keskpäevakohvi ja lõunasöögi köögis
söödud, sest lastehoid täpsemalt on kahes suures eluruumis ja
tagaaias... Köök on niiöelda neutraalne pind.

- Mis on olnud halb üllatus?
Ma kartsin, et lastehoius allkorrusel viibiv 4-aastane Marta hakkab
nõudma üleskorrusele ja oma tuppa, aga seda pole juhtunud - lastehoius
on sõpradega huvitav ja reeglid on paigas.
Kartsin, et lapsed eesotsas Martaga hakkavad nõudma teleka vaatamist,
sest ühe nende toa seinas on telekas - aga ei, reeglid on paigas ja
toimivad, lapsed said kiirelt aru, et "lastehoiu ajal me telekat ei
vaata!"
Kartsin veidi, et mul on äkki omaenda kodus ebamugav olla, kui siin
kuus võõrast last ja üks võõras kasvataja on. Aga ei! Sest nad ei ole
ju võõrad enam ;). See hägune, aga toimiv piir sobib mõlemale poolele,
piirjooneks on ühiskasutav köök.

...Aga üks halb üllatus oli küll. Meie majas on nimelt üks pisikene,
kes ei oska veel reeglitest aru saada,aga kes tunneb juba seltskonna
vastu huvi. See on 9kuine Anna, minu noorem laps! Kui ta kuuleb
trepikojast tulevaid laste hääli, siis hakkab ta roomama nende suunas.
Päevadel, kui olen Annaga lastehoiu ajal kodus, on mul temast ausalt
öeldes vahepeal kahju - justangu jääks tema heast asjast ilma.
See asi aga paraneks ajaga. Kui me edasi teeksime lastehoidu siin
(pole kindel veel), siis mõne aja pärast kasvabki Anna ju siia
seltskonda sisse. Poleks olemas sujuvamat ja mõnusamat seltskonnaga
kohanemist ühe 1,5-2 aastase lapse jaoks kui paar tundi oma kodus(es
lastehoius) paari turvalise sõbra seltsis mängimas!

- Aga hea üllatus?
Kui nüüd päris ausalt tunnistada, siis meie pilootrühma ette
valmistamise suurim probleem oli söök. Mängisime ideega mitut pidi -
kas nelja tunni jooksul loobuda üldse korraliku söögi pakkumisest?
Anda näiteks ainult õuna? Lõpuks läksime sellise variandi peale, mis
meid praegu rahuldab, aga kui asi teha tasuliseks ja ametlikuks ja
tervishoiueeskirjadele-veterinaareeskirjadele vastavaks, siis ilmselt
nii teha ei saa. Nimelt on siin viis ema, kellest igaüks teeb üks kord
nädalas süüa ja toob selle siis potiga hommikul kohale.
Nii. Ja hea isiklik üllatus? Hea üllatus oli see, et seda sööki jääb
nii palju üle ja ma olen saanud ise sealt lõunat süüa, vahel isegi on
see meile koduseks õhtusöögiks jäänud (näiteks eile kartulipuder)! Nii
et tunnen, see nullrendiga oma kodu kasutada andmine on mulle tagasi
palju head (loe: kaloreid) toonud ;).

Aga kui tõsiselt rääkida, siis - seda, kuidas toiduteema korralikult
ja ametlikult lahendada, pole meie oma väikese rühmaga veel läbi
närinud. Tartu linnas on näiteks Biomeedikumi söökla, kel on
väljamüügiluba, aga nende ühe päeva transporditasu tuleb 100 kr lisaks
toidule, söögiks aga on sageli viinerid (meie üritame siin teha
korralikumat sööki). Tunduks nadi hakata linnaõhku reostama ja
topelthinda maksma, kui toit seda väärt pole. Praegused toidud on ise
tehtud ja sageli mahetoodetest, nende valmistamine aga ei vasta neile
va eeskirjadele... Selleks, et oma kodus tohiksid lastele süüa teha,
on vaja läbida eraldi koolitused, täita pikad paberid ja saada
vetameti luba, millest võidakse keelduda, kui selgub, et köögis on
vaid üks kraanikauss jms. See stiil. mida praegu teeme, poleks ammugi
mõeldav - siis peaksid kõik viis ema läbima koolitused, tegema paberid
ja lisaks saama ka väljamüügiloa. Et tohiksid näiteks igal esmaspäeval
oma lapsele ja ta mängukaaslastele supipoti tuua.

Olen end selle teemaga nüüd rohkem kurssi viinud ja olen tõesti nõutu:
MIKS ON EESTI SEADUSANDJAD PEREPÄEVAHOIU NII BÜROKRAATIARIKKAKS
TEINUD? Käisin äsja rääkimas professor Inger Kraaviga, kelle sõnutsi
on perepäevahoiu soodustamine valitsejaile palju odavam kui suurte
lasteaedade juurde ehitamine; loomulikult on see ka lastesõbralikum.
Ning Põhjamaades on perepäevahoid bürokraatiavaba. Aga sellest
kirjutan täpsemalt mõni teine päev!

Thursday, April 17, 2008

Otsime väiketootjaid, kes teeks koduaedadesse mängumaa.


Otsime tootjat, kes teeks mõistliku hinnaga kiigehoidjaid, võrkkiige jaoks poste, kaanega liivakaste ja mängumaju, kuhu lapsed siise saavad ronida.

Soovitud on selline kodukootud stiil - et poleks vaja betoneerimist, kummimatte ja kunstmuru.

palun saata minu meilile ilonapiirimagi@hotmail.com hinnapakkumised, st plaanis on kirjutada väikeste hoidude (võimalik, et õige mitmesse kohta) jaoks mängunurga projekti. oodatud on ka vihjed selliste tootjate ja muidu-meistrite kohta.

Friday, April 11, 2008

Otsin artikli jaoks inimest, kel Soome/Rootsi vm lastehoiuteenusega kokkupuudet

Pakkusin ajakirjale Pere ja Kodu teemat, et nad võiksid kirjutada lastehoiuteenusest, sellest, mismoodi see on Soomes ja Rootsis lasteaedadele täiesti võrdne ja riiklikult soositav alternatiiv.
Nüüd läks nii, et Pere ja Kodu võttiski artikli teema vastu, aga ootab, et ma selle ise kirjutaksin.
Leppisin kokku intervjuu professor Inger Kraaviga, kes on tuntud kui "lastehoiu idee Eestisse tooja".
Aga kui te oskate, inimesed, leida mulle kedagi, kes on ise oma lapsega elanud näiteks Soomes ja kogenud lastehoiuteenust. Neid peresid peaks päris palju olema, sest Eestist on ju hordide kaupa rahvast kolinud üle lahe.

Thursday, April 10, 2008

Liisa Pakosta arvamusavaldus Eesti Ekspressis

http://www.ekspress.ee/2008/04/10/arvamus/2112-yks-pere--yks-lasteaed-ja-kool
Tänases Ekspressis on arvamuslugu, mis meie teemadega haakub.

Miks on Tartus ainult 76 last, kes saavad lastehoiu toetust?


Jah, olen nõus, et meil on olnud teatud madalseis, hingetõmbamise aeg, peaga vastu seina jooksmise aeg. Või nagu Pille eilses postituses ütleb, "süütuse kaotamise aeg".

Mina olen olnud üks neid riigi usku inimesi, kes usub, et seaduste kirjutajad ja nende elluviijad tahavad kogukonda paremaks muuta nii palju, kui vähegi võimalik. Igasugused Riigikogu palkade ja kuluhüvitiste üle naagutamised ei ole mind eriti puudutanud, sest millegipärast olen ma ikka uskunud, et kõik teevad oma parimat. Ma tean küll, et mu ümber on päris palju nihiliste ja küünikuid. Kui mind näiteks kaks aastat tagasi ühte parteisse ja RK kandideerima kutsuti, siis sain kõrvalt ka soovitusi "Mine jah, mõtle, kui hea palga peale võid saada!" Või olen kuulnud arutlemist: "Poliitikas tasub olla juba seepärast, et käsi hea kinnisvara juures hoida."

Ma olen ette kujutanud, et valitud tulevad kokku ja teevad võimalikult hea seaduse kogukonna aitamiseks ning siis riigiametnikud (keda nimetatakse ka meie teenijateks nii mõneski keeles, eesti keeles annab sellest aimu näiteks fraas "avaliku teenistuse seadus", aga tavakeeles kutsutakse neid ikka tähtsalt ametnikeks) aitavad kaasa selle seaduse aru saamisel ja rakendamisel... ikka kogukonna hüveks.

Tuleme nüüd aga reaalsuse juurde.
Miks on Tartu linnas ainult 76 last, kes saavad lastehoiu toetust? (arvu ütles aselinnapea meie MTÜ esindajatega kohtudes) Kui neid võiks teoreetiliselt olla näiteks 1000.
Nüüd olen ma uskuma hakanud, et kui Tartu linnaisad seda määrust tegid, siis kõlasid seal tõepoolest omavahel kinniste uste taga fraasid a la "Liiga lihtsaks ei tohi neile seda teha!" Nagu linnaisad tunnistasid, olid nad prognoosinud raha eelarvesse 100 lapse lastehoiu toetuseks.

Kõigepealt on vaja tulevasel kasvatajal käia kursustel ja teha ära lastehoidja kutseeksam. See on kogu asja kõige loomulikum osa. Edasi on vaja kasvatajal taotleda tegevusluba ja hakata FIE-ks. Detailidesse laskumata, see on üsna keeruline, seda enam, et praegu veel pole Tartu linnavalitsuse juures ühtegi inimest, kes oleks spetsialiseerunud lastehoidjate aitamisele-nõustamisele.
Tegevusluba saab kasvataja taotleda vaid ühele hoidmisviisile korraga. Kui ta taotleb näiteks "laste hoidmiseks laste enese pinnal", siis ei tohi ta sama tegevusloaga tulla hoidma näiteks rendipinnal asuvasse lastehoidu või lapse enda pinnale, kus on lisaks veel teisi lapsi. Sel juhul peaks ta taotlema teise tegevusloa - uus 500 krooni ja uued ootamisenädalad.


Kõige lihtsam ongi korraldada ametlikku lastehoidu praegu selle skeemi järgi, et kutsud lapsehoidja oma kodusse. Sel juhul, kui leiad sellise tegevusloaga lapsehoidja (need on väga suur defitsiit, mu tuttav sai äsja tegevusloa nr 16!), siis saadki oma laste eest linnalt taotleda pearaha. Sul ei ole vaja asja ametlikuks ajamisel taotleda tervisekaitseamet luba.

Mina tahtsin teha oma koju lastehoiu nii oma lapsele kui ka viiele ta sõbrale. Seega on mul asja ametlikuks tegemiseks vaja terviskaitseameti luba.

Sellest, kui keerukaks osutus mu suhtlus nendega, juba kirjutasin siin.
Panen ka näite oma viimasest kirjast (kus esitasin samu küsimusi üle, mis enne olin esitanud, aga polnud vastuseid saanud) ja TKA vastusest sellele..

Tere,
palun vastake, kui vähegi võimalik. Meie küsimused on lühidalt sellised:
- kas on võimalik saada teie hinnakirja? Selle järgi saaks otsustada, kas kutsuda kohale ka eelvaadet tegema või alles siis, kui kõik täiesti valmis.
- Kui kiirelt te oma luba menetlete (alates potentsiaalse hoiukoha visiidist, kui kaua läheb, kuni tõendi väljastate?)
- kellele tuleb suunata ruumi omaniku avaldus, et ruumi tohib kasutada? Meil on veel see seis, et maja omanikult oleme meie maja võütnud 3aastasele rendile. Kas vaja on omaniku või praeguste valdajate (st meie pere) nõüusolekut vüi lausa kahte avaldust?
- Kas neli tundi päevas tehtav rühm tohib olla ametlikult söömata? Ühest küljest ütleb sotsministri määrus, et süüa pakkuda 3,5 tunni tagant, teisalt aga ütleb sotsiaalhoolekande seadus, et toitlustamine on kohustuslik hoidudele alates 4 tunnist.
- kas minul ja abikaasal (kes elame samas majas, aga ei viibi lastehoiu ruumides lastehoiu ajal) tuleb teha nakkushaigustest vaba olemise tõend?
aitäh!
tervitades
Epp Petrone
Tartu Lastehoiu Selts

--

Ja vastus:

Tere!
Vastused Teie küsimustele:
1.Tasuliste tervisekaitseteenuste osutamise kord ja hinnakiri § 16 SM 29.
jaanuari 2007. a määrus nr 12
2.Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus §6
Vastu võetud 10.11.2004. a seadusega
3. Tervisekaitse annab hinnagu lapsehoiuteenust pakkuvatele ruumidele, kuid
ei tegele omandi küsimustega.
4. Kuna Tervisekaitsenõuded lapsehoiuteenusele (SM määrus nr. 28 12.03.2007)
on välja antud hiljem kui Sotsiaalhoolekandeseadus, tuleb lähtuda esimesest.
5.Sotsiaalhoolekande seaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise
seadus
(15. novembril 2006. a ) §12.7 peavad tervisekpntrolli läbima seda eluruumi
kasutavad teised isikud.

Lugupidamisega Urve Eek

--

...Niipalju siis abi ametnikult seaduste tõlgendamisel.
Folkloor räägib ka lugusid sellest, kuidas potentsiaalsed lastehoiukohad läbi kukutatakse või pannakse kummalisi asju tegema, et siis uue TKA visiidil luba saada. Kuidas koju tuleb uste juurde panna suured exit-sildid ja kuidas jogurtitopsi avamiseks on vaja kitlit ja põll ei sobi ning kuidas paha tujuga ametnik ei luba isegi ahikütet, kuigi pool Tartu linna oma lapsi ahiküttega elamistes kasvatab... (Ja ühtegi neist teemadest pole sotsmin. määruses küll mainitud!) See on folkloor, mida räägitakse lastehoidjate kutseõppe kursuste tegijate hulgas, ma ei tea, kas see vastab tõele.

Sest mina oma lastehoiurühma hetkel ametlikuks ei teinud. Jõud sai otsa.

---

Selline kuiv ja bürokraatiat töis jutt seekord. Ma ei tea, kas see aitab sul mõista, armas lugeja, miks on nii vähe lastehoiutoetust saavaid lapsi.

Mina avasin oma kodus pilootrühma eelmise nädala alguses. Meil on siin kuus last vanuses 3-6, meil on kaks suurt mängutuba, õueala, vahetatud valgustid. Neli tundi iga päev, vahepeal väike lõunasnäkipaus. Ise töötan ma maja teisel korrusel kabinetis ja kuulen rõõmuga, kuidas lapsed all regilaulu laulavad või õues kiigel kilkavad.

Hetkel ei saa ma linnalt mitte mingisugust toetust selle lastehoiu tegemisel (loobusin mõttest teha asi nö ametlikuks pärast seda eeltsiteeritud kirja saamist; mitte keegi ei keela oma kodus teha laste mängurühma, niisiis on mul praegu siin niiöelda hobi korras pilootprogramm kuni suve alguseni; edaspidi otsustan, kas teha seda ka edasi ja kas üritada siiski asja ametlikuks ajada, raskutest hoolimata).

Olen lastehoidu loomulikult ka oma raha sisse pannud - uued eredamad lambid, lastele eraldi nagid, joonistuspaberid, vakstu lauale jne. Praegu on see minupoolne sponsorlus oma sõprade lastele ja samamoodi on see lapsehoidja sponsorlus. Lihtsalt proovime oma sõpruskonnaga järgi, mismoodi asi toimib.

Ja - tore on see lastehoid! Või nagu meie osalised, lapsed, seda kutsuvad - "mängu-lasteaed".
Kurvaks teeb aga see, et mul ei õnnestunud seda pilootprogrammi ametlikuks teha.

Järgmises postituses kirjutan siis täpsemalt selles, millised on mu isiklikud kogemused ja soovitused oma kodus perepäevahoiurühma avamise suhtes.