Vanakraamikaupmees

Millega me siis tegeleme?
Mina näiteks olen viimased kümmekond päeva tegelenud kasutatud mööbli kokkuotsimisega lasteaedadest. Asi sai alguse sellest, et üks meie seltsi liige nägi, kuidas ühest lasteaiast voodeid välja visati. Kiirustasime siis kohale ja selgus, et neid on seal veel, lisaks pisut muud mööblitki. Muu hulgas selgus, et nad on hulgaliselt mööblit lasknud lihtsalt kütteks lõhkuda või prügimäele saatnud... Oi, kuidas minul, taasakasutuse tulisel pooldajal see hinge kraapis!



Ja siis koitis mul tuluke: võib ju olla, et teisteski lasteaedades vahetatakse mööblit välja ja tahetakse vanast lahti saada. Ja võib-olla suudaksime nii mõnegi auväärse ja paljunäinud mööblitüki elu päästa, säästes loodust ja võimaldades kärpida seltsi eelarvekulusid, millest esmased inventariinvesteeringud moodustavad päris suure osa. Sest meil on vaja voodeid, laudu, toole, kape, riiuleid... Kõige kallimad ongi voodid, need üksteise peale tõstetavad. Uuest peast maksab üks voodi, mis tegelikult on vaid jalgadeta voodiraam ja -põhi, umbes 1000 krooni.
Seoses selle helistamismaratoniga on mul tekkinud nii palju mõtteid, mis kõik siia postitusse sugugi ära ei mahu, aga mõned neist siiski.
Esiteks, parem hilja kui mitte kunagi - aga, kui me oleks helistama hakanud umbes kuu või paar varem, oleks me palju rohkem kraami saanud. Sest ma olen seda kuulnud liigagi tihti: "Oi, oleks te varem helistanud, me just lasime oma voodid tükkideks lõhkuda" või "Jah, meil oli küll mööblit üle, aga ruumi polnud ja me lasime kõik prügimäele viia."
Teiseks, see paratamatu eluseadus, et pakkumine ja nõudlus ei taha kohtuda. Pakkujad ja vajajad ei oska kokku saada. Lasteaedadel oleks tegelikult hea meel olnud, et me nende jalgu jäänud kola ise ära viime. Neil ju hulga kergem. Enamik lasteaedu, kus midagi on pakkuda olnud (neid oli umbes neljandik kuni kolmandik Tartu aedadest), on meie pärimise peale päris rõõmsad olnud ja usinalt oma keldrid üle vaadanud.
Kolmandaks, taaskasutuse idee iseenesest. See ei ole Eestis massidesse levinud, no kohe üldse pole. Parimal juhul piirdub see lapsele second-hand riiete ostmisega. Mina olen muidugi eriline friik, mina olen oma lastele poest uuena ostnud vaid aluspükse, sokke ja sukkpükse. Ja paarid jalanõud. Ja mõned villasärgid ja mütsid. Ülejäänud on tulnud sugulaste-sõprade käest või second-hand poodidest. Kodus leidub meil uusi asju samuti üsna vähe, kui köögimajandus välja arvata. Meie uhke elutoalamp, milel kohta keegi iial ei arvaks, et see on taaskasutuses, on pärit ühest vahvast Võru vanakraamipoest. Vanema lapse voodi saime freecycle-listi kaudu (siin ka aadress: http://groups.yahoo.com/group/tartufreecycle/), suur osa mööblist jäeti meile "päranduseks", kui ostetud korterisse sisse kolisime. Värske värvi ja veidi fantaasiaga saab enamikust kolemööblist üpris lihtsa vaevaga ilusmööbel. Hingega pealekauba.
Aga tagasi lastehoiu juurde. Oleme hetkel pisut pigis, sest Tartu linnavalitsus on meile justkui lubanud investeeringutoetusi (sellekohane protokoll on olemas), aga nüüd katsub lubadusest mingitel segastel asjaoludel kõrvale hiilida. See, et ma olen kulutanud märkmisväärse arvu töötunde, et helistada läbi lasteaiad ja käia asju kohapeal vaatamas, lisaks minu telefonikulu ja asjaolu, et meie tegelik investeerimisvajadus on seega vähenenud - on see nüüd humanitaarabi Tartu linnavalitsusele või eeldatakse, et asi peakski nii käima?
Igatahes on meil nüüd mööblit natuke rohkem, kui enne. Põhiliselt küll toolid, mis tuleks ilmselt üle värvida ja neile rõõmsam fassaad tekitada.
Ja kui kellelgi meie lugejatest tuleb veel mõni hea mõte, et kust saada hoiurühmadesse vajalikku mööblit (eelkõige neid voodeid, aga ka muud), siis palun andke teada! Puhume vanadele asjadele hea meelega uue elu sisse!