Wednesday, August 27, 2008

Vabadus valida



Mind tabas täna üllatus. Lastega hoiust kodu poole jalutades võtsin vastu kõne tundmatult numbrilt. Mu tütrele Roosile pakuti lasteaiakohta Tartu "Meelespea" lasteaias.

See oli kaunis ootamatu.

Ta on üldjärjekorras umbes 1200 kopikatega ja oma vanusegrupis 66ndal kohal.


Aasta alguses väitis haridusosakonna ametnik Riina Voore, et selleks aastaks Roosi kindlasti kohta ei saa ja järgmise aasta kohta ta lubadusi anda ei tohtivat.


Roosi käib kolmandat nädalat lastehoiurühmas Veski tänaval. Meil on toredad ruumid renditud katoliku nunnadelt, kuhu olen ise suures osas kohale tassinud kogu mööbli riiulitest kuni seebialusteni, meisterdanud mänguasju, valinud toidunõusid ja lilli, otsinud hoidjaid ja seisnud pimendamiskattega akna ees, et tervisekaitse ametnik saaks valgustihedust mõõta.


Olen seda teinud Roosile ja Jakobile, nende nimel ja ka nende arvelt, sest kümned, kui mitte sajad tunnid vabatahtlikku tööd on nendelt varastatud aeg.

Meie rühmas on kohad kümnele lapsele, hoidjad on kogenud pedagoogid ja me tahame järgida waldorfpedagoogika põhimõtteid.

Mänguasjad on valdavalt meie endi ja hoidjate tehtud. Me ise valime, otsustame, mida meie lapsed teevad, söövad, kuidas nad on ja millega mängivad.
Rühm asub minu kodust umbes viiesaja meetri kaugusel, isegi mu kaheaastane poeg läheb sinna jalgsi, korjates tee peal taskud tammetõrusid täis.


Usun, et see on parim, mida võiksin neile pakkuda selleks ajaks, kui ise ära olen.

Hoiu tegemise idee tuli hetkel, kui mul ei olnud muid valikuid.
Lasteiakoha suhtes polnud lootustki.
See sundis tegutsema. Uurima ja avastama.

Nüüd, nagu selgub, on tekkinud valiku võimalus.

Aga nüüd olen ka ise targemaks saanud.
Ma ei osanud varem mõelda, et lasteaiale on alternatiive.
Suur lasteaed tundus ainuvõimalik valik.

Nüüd eelistan teadlikult lastehoidu, kus ise saan rohkem kaasa rääkida ja osaleda ja
kus mu lapsed on oludes, mis haakuvad mu maailmavaate ja eluviisiga.












Tuesday, August 26, 2008

Rühmad on alustanud!


Sügis ongi käes! Vähemasti ilm ja lasteaiahooaja algus kinnitavad seda.
Sel nädalal oleme avatud veidi lühemalt kui edaspidi, kasvatajad valmistavad oma töid ette ka rühmast väljas olles. Uue alguse õhin on sees. Näiteks lapsevanemad tulevad appi pliiatseid sorteerima ja teritama, või arutama, kuidas rühmatoas mööbel panna.

Ajasin pühapäeval juttu meie rühma 4-aastase liikme Riinuga, kellel me nädalavahetusel külas käisime.
"Kas tahad juba lasteaeda minna?"
"Jaa! Ma tahan oma lasteaia-õdesid näha!" (Olime enne mänginud, et minu tütar on Riinu õde; ja Riinu oli kevadhooajal ka pilootrühmas käinud, nii et ta teab, missugune "ühe pere tunne" sellises perepäevahoius tekib.)

Edasi arutasime Riinuga, kas peaks meie rühmale ka nime mõtlema. Sest oleme Tartu Lastehoiu Seltsi Hiie rühm (tänava järgi, nii me endid kõik kutsume, olenevalt, mis tänaval rühm on) - aga see ei kõla eriti lastepäraselt. Miks ei võiks meie lastel olla ka oma nimi? Mida oleks näiteks hea sõpradele öelda. Mänguväljakul mainida. Vanaema ees uhkustada. Üles joonistada ja värvida..
Riinu mõtles õhtu otsa ja öö otsa. Mul oli vahepeal juba meelest ära läinud see teema, aga hommikul putru süües teatas Riinu: "Ma mõtlesin meie rühmale nime välja. Me võiks olla Ploomipuu Muinasjutu Lasteaed!"
Väga armas nimi. Meie lastehoiu aias on kohe värava juures neli ploomipuud, ilmselt need Riinut inspireerisidki.
Kui ilm paremaks läheb ja ploomid veel rohkem valmis saaad, siis saavad lapsed neid ka korjata aidata - oleme kõik natuke (või palju) waldorfi poole, kus lapsed sujuvalt töökasvatusse hõlmatakse.

Loodan kuulda siin blogis uudiseid ka meie teistelt rühmadelt. Kuidas läheb? ;)

Saturday, August 23, 2008

Lubadused ja protokollid

Lastehoiu seltsi esindajana andsin eelmisel nädalal intervjuu Tartu Ekspressi ajakirjanikule, kus rääkisin meie seltsi äsja avatud rühmadest.

Nimetasin muu hulgas, et linn pole täitnud oma lubadust Mäe tänava rühmaruumide remondi rahastamise osas.

Abilinnapea Sasi väidab oma kommentaaris muude ebatäpsuste kõrval, et mingeid lubadusi pole meile antud.

24. märtsil toimus linnavalitsuse ruumides abilinnapea Sasi eesistumisel koosolek, kus osalesid haridusosakonna, sotsiaalosakonna, kultuuriosakonna ja linnavarade osakonna ametnikud ja Tartu Lastehoiu Seltsi esindajad. Koosolekut protokollis lapsesõbraliku linna töögrupi juht.
Koosoleku protokollis on muude tingimuslike lubaduste hulgas üheselt kirjas, et "linn toetab Tartu Lastehoiuseltsi Mäe tänava ruumide remonti 75% ulatuses remondi kogumaksumusest".

Ju on härra abilinnapea unustanud oma lubaduse.
Või ei võtnudki ta antud lubadust tõsiselt.

Jättes kõrvale isiklikud aspektid - kõrge ametiisik on mind kui kodanikeühenduse esindajat süüdistanud selles, et räägin asjadest mida pole olemas, diskrediteerides sellega nii mind kui ka kogu meie seltsi -, häirib mind veelgi rohkem asjaolu, et abilinnapea ei vastuta oma lubaduste ja avalduste eest.

Ülalnimetatud koosolekust võtsid Tartu Lastehoiuseltsi poolt osa kolm naist, kellel kõigil tuli selleks ajaks leida ja kinni maksta hoidjad oma lastele, kellel pole lasteaiakohta. Ametnikud, s.h. abilinnapea ise, kulutasid oma tööaega (seega maksumaksja raha) ja nüüd väidab abilinnapea, et koosolekul saavutatud protokollitud kokkulepet pole olemas.

See on meie, maksumaksjate, ressursi raiskamine.
Ja linnavalitsuse, kelle esindajana abilinnapea nimetatud avalduse tegi, maine kahjustamine.

Oleme soovinud linnaga koostööd teha, arvates, et kodanikualgatuse korras alternatiivseid lastehoiuvõimalusi luues anname me kogukonnale ja linnale pigem midagi juurde (isegi siis, kui linnavalitsus meie ettevõtmist rahaliselt toetab kasvõi tühise osaga summast, mis kuluks lasteaiakohtade loomisele, millele meil oleks seaduse järgi niikuinii õigus ja mida linnal meile pakkuda pole).

Täpsuse huvides olgu öeldud ka, et meie taotlus, mida abilinnapea "vildakaks" nimetab, kuna seal olla "lapsi, kes pole Tartu lapsed", on haridusosakonna ametnike poolt juba mitu nädalat tagasi üle kontrollitud ja sealt on leitud ainult üks laps, kellel tõepoolest oli Tartu lähivalla sissekirjutus.
Kõik ülejäänud vastasid "pearahastamise" tingimustele ja nende osas on meil leping sõlmitud ja linn on rahad üle kandnud.

Seega ei saa ülalnimetatu olla põhjuseks miks lubatud remondi- ja inventaritaotlusele vastatud ei ole (oleme esitanud taotluse kahel korral 19.03. ja 20.06).
Me pole saanud ju ka eitavat vastust.

Raske on koostööd teha, kui partner ei võta sind tõsiselt. Või iseennast.

Iseasi on, kas poliitik ja linnavalitsuse kõrge ametnik seda endale ikka lubada võib.

Ja kui selgub, et võibki, siis tartlasena on mul kurb ja piinlik.
Meie pärast, kes me seda endale teha laseme.