Vabadus valida

Mind tabas täna üllatus. Lastega hoiust kodu poole jalutades võtsin vastu kõne tundmatult numbrilt. Mu tütrele Roosile pakuti lasteaiakohta Tartu "Meelespea" lasteaias.

See oli kaunis ootamatu.

Ta on üldjärjekorras umbes 1200 kopikatega ja oma vanusegrupis 66ndal kohal.

Aasta alguses väitis haridusosakonna ametnik Riina Voore, et selleks aastaks Roosi kindlasti kohta ei saa ja järgmise aasta kohta ta lubadusi anda ei tohtivat.

Roosi käib kolmandat nädalat lastehoiurühmas Veski tänaval. Meil on toredad ruumid renditud katoliku nunnadelt, kuhu olen ise suures osas kohale tassinud kogu mööbli riiulitest kuni seebialusteni, meisterdanud mänguasju, valinud toidunõusid ja lilli, otsinud hoidjaid ja seisnud pimendamiskattega akna ees, et tervisekaitse ametnik saaks valgustihedust mõõta.

Olen seda teinud Roosile ja Jakobile, nende nimel ja ka nende arvelt, sest kümned, kui mitte sajad tunnid vabatahtlikku tööd on nendelt varastatud aeg.

Meie rühmas on kohad kümnele lapsele, hoidjad on kogenud pedagoogid ja me tahame järgida waldorfpedagoogika põhimõtteid.

Mänguasjad on valdavalt meie endi ja hoidjate tehtud. Me ise valime, otsustame, mida meie lapsed teevad, söövad, kuidas nad on ja millega mängivad.

Rühm asub minu kodust umbes viiesaja meetri kaugusel, isegi mu kaheaastane poeg läheb sinna jalgsi, korjates tee peal taskud tammetõrusid täis.

Usun, et see on parim, mida võiksin neile pakkuda selleks ajaks, kui ise ära olen.

Hoiu tegemise idee tuli hetkel, kui mul ei olnud muid valikuid.

Lasteiakoha suhtes polnud lootustki.

See sundis tegutsema. Uurima ja avastama.

Nüüd, nagu selgub, on tekkinud valiku võimalus.

Aga nüüd olen ka ise targemaks saanud.

Ma ei osanud varem mõelda, et lasteaiale on alternatiive.

Suur lasteaed tundus ainuvõimalik valik.

Nüüd eelistan teadlikult lastehoidu, kus ise saan rohkem kaasa rääkida ja osaleda ja

kus mu lapsed on oludes, mis haakuvad mu maailmavaate ja eluviisiga.