Sunday, April 27, 2008

Kärt Metsoja: Eesti ja Soome perepäevahoiundusest


Panen siia ka täismahus kassetilt maha kirjutatud intervjuu etnoloogi-lapsehoidja (just selline haridus tal on, ühel alal magistrikraad ja teisel kutsetunnistus) Kärt Metsojaga, kes oskab kommenteerida nii Soome kui Eesti lastehoide ja pole ka muidu suu peale kukkunud.

Sa elasid mõni aeg tagasi Soomes ja nägid sealset perepäevahoiusüsteemi?


Kõik kokkupuuted Soome lastekasvastusasutustega olid mul väga positiivsed. Asusin Helsinkis uurima lastehoiu võimalusi - on võimalik valida täiesti võrdsete alternatiividena lasteaia ja perepäevahoiu vahel. Seda kohtade jagamist koordineeritaksegi ühiselt.
Veidral kombel kõik mu sealsed eestlastest tuttavad suhtusid sellesse umbusklikult ja valisid pigem lasteaia... See on ilmselt lihtsalt eestlaste taust, umbusaldus uute asjade vastu. Kui on lasteaed, siis olgu lasteaed, selge süsteem! Aga perepäevahoid kusagil hoidja kodus - see tundub ilmselt ka endalt rohkem nõudev. Lasteaed on ju nii mõnusalt anonüümne oma suuruses.

Oled nüüd lastehoiu süsteemis sees ka Eestis, oled teinud lastehoidja eksami ja tegevusloa ning käid koos oma lastega ühe ema kodus hoidjaks. Räägi, milline on su kogemus sellest, kuidas Eestis see süsteem toimib?


Eestis on lapsehoidjad sunnitud hakkama ettevõtjateks, samas kui Soomes on nad kohaliku omavalitsuse palgal samamoodi kui lasteaiakasvatajad.

See Eesti süsteem pole just väga hea?

Paraku, enamasti inimesed, kes oleks valmis tegelema lapsehoidmisega, ei oma ettevõtja ambitsioone. Neid ongi väga raske ühendada ühes inimeses: suur soojus, lapsearmastus... ja ettevõtja ambitsioonikus.

Sina olid julge ja hakkasid FIE-ks, kuidas su kogemus on olnud?


Ma loodan vaikselt, et saan hakkama. Usun, et sel määral, nagu olen praegu ette võtnud, sellega saan hakkama. Aga linna tugi on täiesti olematu, et aidata sisse seada ruume. Isegi infotugi on puudu - pole inimest, kes täpselt teaks ja aitaks.

Aga bürokraatiat on palju?


Jah, laste hoiukoha tervisekaitsenõuetele vastavaks tegemine on keeruline... Soomes näiteks on terviskaitsereeglid palju vabamad.
Eesti lastehoidude tervisekaitsenõudeid lugedes, ega paberi peal pole mitte midagi üle mõistuse, aga kuulates teiste lastehoidjate kogemusi, siis... Koolitusel rääkisid paar naist, kes teevad lastehoide. Ametnike nõudmised läksid nende sõnul sinnamaani, et puu küljes rippuv kiik ei oma Euroopa standarditele omast ohutusmärgistust, järelikult ei tohi seda hoovis olla. Või üks lastehoid oli plaanitud ühekorruselisse majja, kus lapsehoid toimus paaris ruumis, aga kaheksale uksele seal majas tuli panna mitte lihtsalt exit-sildid, vaid lausa põlevad plafoonid, mis maksid mitmeid sadu kroone. Alustavale väikeettevõttele on sellised kulutused suured ja arusaamatud, paksu verd tekitavad. Või ei olnud näiteks tervisekaitse rahul olnud variandiga, et pererahvas ja hoiulapsed käivad samast välisuksest sisse-välja.

Sinu meelest poleks tervisekaitsenõudeid vaja?


Tegelikult, kui kohal on viis last nagu Soomes, siis pole terviseriskid nagunii eriti suured. Pole suurt nakatumise ohtu. Ma saan aru, et suure rühmaga lasteaias peab väga hoolsalt järgmina igasuguseid sanitarnõudeid, aga... minu kogemus on, et mu lapsel on niisama ka kogu aeg külas olnud 4-5 last ja on võimalik neid kodustes tingimustes võõrustada nii, et nad ei jää sellest haigeks.
On tehtud palju uuringuid, kuidas vähendada laste haigestumist. Ja ainuke asi, mis tõesti haigestumist muutis, oli grupi suurus! Väikeses rühmas jäävad lapsed vähem haigeks.

Kuidas käib lapse hoidmise rahastamine Soomes?


Lasteaia ja lastehoiu eest maksavad inimesed seal vastavalt sissetuleku suurusele. Soome on rikas ja sotsialistlik maa. Ilmselgelt sellises skeemis ei saakski olla lapsehoidjad eraettevõtjad.
Lisaks perepäevahoiule on seal loodud veel igasuguseid võimalusi, näiteks neile, kes vajavad seda vaid paar korda nädalas, neile on kohaliku omavalitsuse poolt rahastatud leikkipuistod ehk mängumajad, kus lapsed saavad käia mängimas: seal on neil lauluringid ja tegelusringid, mänguasjad on seal kõikidele soovijatele kasutamiseks. Sageli kujunevad välja lapsed ja emad, kes käivad samadel aegadel. See on paindlik võimalus lastel sotsialiseeruda!
Lisaks on seal väga odavad lastehoiukohad, mida põhiliselt rahastab linn. Kui meie olime Helsinkis, siis tuli maksta 1 euro tund. Seda saab kasutada limiteeritult, mitte pikalt iga päev.
Eestis on see aga nii, et teenuseid lastele saavad lubada ainult need, kellel on selleks piisavalt raha! Peaks olema normaalne, et ka eelkooliealiste laste huvitegevuse eest vastutab omavalitsus ja riik.

Mu lugu võiks aidata lapsevanematel aru saada, mille poolest ikkagi on perepäevahoid erinev kui lasteaed. Näiteks see, et perepäevahoius peaksid olema lapsed erinevates vanustes. Miks?

See on paljukorratud tõde, et ühevanuseliste laste rühmas kasvab konkurents ja erinevanuseliste laste rühmas areneb koostöö - lapsed õpivad üksteist aitama, üksteise vajadusi nägema ja arvestama. Peres toimub see loomulikult ka, sest peres on tavalielt eri vanustes lapsed.
Kummaline on see, kuidas mul võivad siin Eestis tuttavatega arvamused lahku minna, inimesed võivad nii tuliseks minna sel teemal. Sest Eestis ongi praegu väga selgelt konkurentsiühiskond ja paljude vanemate sooviks ongi, et nende lapsed ei areneks mitte teistega arvestavaks, vaid võitlusvalmiks. Ühevanulised lapsed pidevalt võrdlevad end teiste samavanustega ja tahavad paremad olla, ära panna - see on üks asi, mis on ka meie ühiskonnas väga esil. Mul on tunne, et on väga palju vanemaid, kes seda arvamust ei muuda ja kes tahavadki, et nende väike laps konkureeriks lasteaiarühmas 20 teise samasugusega.

Samas, mulle meenub uuring subjektiivsest heaolust ehk õnnest - õnn tuleb neil suurem, kes õpivad koos töötama, mitte konkureeruima.

Muidugi!

Muide, ka mulle on öeldud, et laps tuleb ikka suurde lasteaeda panna, see on talle elukool, kuidas ta muidu pärast elus hakkama saab!

See on väga veider vaatepunkt. Lapse sotsiaalne küpsus kasvab ju iga aastaga. Kohtan seda väga sageli, et 2aastase lapse vanemad on mures, et nende laps ei oska teiste laste seltskonnas käituda, ei saa hakkama enda eest seismisega või on viril. Siis on lahenduseks nende arvates see, et tuleb last rohkem sotsialiseerida ja rohkem lapse jaoks ebamugavasse olukorda panna. Minu arust ainuke loogiline lahendus on oodata ära, kuni laps on valmis! Laps, kes 4aastasena suures seltskonnas hakkama ei saa ja kellel lastakse rahulikult areneda, on 7aastasena kooli minnes sisimas selle küpsuse saavutanud ja seal saab ta suurepäraselt hakkama - kui teda vahepeal ära traumeeritud pole. Probleemid on pigem sellel lapsel, kes on lasteaias pidanud vastutahtmist käima ja on seal olnud allasutrutud ja pöördumatult kahjustatud.

Kindlasti pole aga nii, et perepäevahoiu sihtrühmaks on lapsed, kes ei tule suures rühmas toime. Aga kindlasti neile peaks see olema ainumõeldav valik. Suurepäraselt arendab ta ka kõiki lapsi.

Mis saab 6aastane sellest, et ta nooremate kambas käib?


Võimaluse liider olla, ilma konkureerimata!
See on üks toredamaid asju, kuidas lapsed üksteist arendavad, nii vanemad nooremaid kui vastupidi.

Lastehoius tekivad "tõelised suhted". Kuidas seda kommenteerid?

Oma lapse pealt vaadates, suures lasteaias, kus on 20 last, valivad lapsed välja ühe sõbranna või sõbra ja loevad sel moel oma turvalise maailma. Nad on väga õnnetud, kui sel päeval nende sõpra ei ole. Aga väikeses grupis pole mitte kunagi seda muret, et keegi jääks ripakile, et kellegil pole mängukaaslast. Palju selgemini leitakse see ühine mäng.

Soomes on kohustus võtta rühma ka üks väike, perepäevahoidu isegi alates 10-kuisest, sest see arendab ka ülejäänusid, õpivad beebiga arvestama.


Rühmapäevahoius on 8-12 last 2-3 hoidja kohta. Sinna võetakse alates 1. eluaastast.
Kolme pere hoid on ka tore, käiakse erinevatel ühe pere juurest teise juurde. Täna on esmaspäev, oleme kodus, teisipäeval sinna... Laps õpib päevade ja elu rütmi talle hõlmatavates üksustes.

Mis sa lugema-kirjutama õpetamisest arvad?

Eest lasteaedades arvatakse, et laps peab enne kooli oskama kirjutada, lugeda, arvutama kahekümne piires.... Samas seaduses on kirjas, et laps peaks lihtsalt tähti tunda. Kooliküpsus on eelkõige see, kas laps suudab istuda paigal ja omandada teavet.
Kui kõik lasteaiad selle tohutu rongiga kaasa lähevad, siis see asi progresseeub ja läheb üha hullemaks. Minu meelest on täna Eesti lasteaedades õpetamist liiga palju. Ilmselt tuleb see sellest, et on palju vanemaid, kes seda nõuavad.
Mina näiteks võtsin oma 6aastase lapse lasetaiast ära paljuski seetõttu, et ta kurtis, et ei saa seal üldse mängida ja peab kogu aeg õppima. Kui lapsel tekib juba enne kooli tõrge õppimise kui sellise vastu, siis see on väga suur probleem!
Küsimus polegi selles, et ta ei tahaks uut materjali omandada, see talle väga meeldib, aga ta ei jaksa 6aastasena istuda nii pikalt paigal. Hommikupoole on neil niiöelda tunnid ja õhtupoole käib jälle laua taga istumine ja harjutamine. Pigem võiksid lapsed end selles eas füüsilislt arendada, palju õues olla.
Soomes võib seda kõikjal näha, kui füüsilised on lapsed. Neid ei hoita vati sees, neist ei kasvatata väiksesi õppivaid vanainimesi, neil on seljas porikombekad ja kaevavad rõõmsalt mudasse käike.
Perepäevahoiulapsed on ka muide väga nähtavad Helsinki linnapildis. Kui tuleb üks naine, kel käru otsas kõõlumas kolm last ja kaks veel kusagil orbbidil, siseneb ühistransporti, siis näed: see on perepäevahoiurühm, kes läheb kusagile. Muide, Helsinkis on mänguväljakud enamasti avalikud, seal käivad koos nii lasteaiad kui perepäevahoiud kui niisama lapsed.

Aga tulles tagasi lasteaia ja päevahoiu võrdluse juurde - räägi, mis sina siis teed päevahoiukasvatajana, mis on alternatiiv tohutule õppimisele?

Mis puutub õppimisse - lapsele tuleb õpetada asju siis, kui tal tekib selle asja vastu huvi. Muidugi tähendab iga õpetamine seda, et lapsel on natuke raske. Aga ilmselt on iga vanem seda näinud, kuidas lapsel tekib huvi mingil hetkel tähtede ja numbrite vasti. Kui seda huvi vaikselt mõnusalt rahuldada, siis õpib laps ilma igasuguse õppekava ja tunnita suurepäraselt. Ma pole siiamaani kokku puutunud selliste lastega, kel poleks seda huvi. Ei oota, et see huvi peaks juba 3-aastasel olema!
Mis me veel teeme? Laulame regilaule. Kasutame salmikesi lastele numbrite kinnistamiseks. Kui neid asju teha läbi mängu ja kui pole juures sundust, siis on see lapsele meeldiv protsess.
Ma arvan, et perepäevahoidja ei saagi päeva saata õhtusse nii, et ta ei teeks lastega midagi uut ja arendavat. Vahepeal meeldib lastele nautida vaba mängu, siis jälle on neil vaja organiseeritud tegevust - nad nii naudivad seda laulmist, tantsimist, joonistamist, meisterdamist. Igasugune voolimine ja maailimine 3-4aastaste laste puhul arendab motoorikat ja valmistab last sama hästi ette kirjutamiseks.
Mulle on ka väga oluline, et lapsed tunneks protsessist mõnu ja neil oleks võimalus ise otsustada, mismoodi nad loovad. Anna kätte tükk savi ja vabad käed! Mitte et nad peaksid kõik vorpima ühesuguseid taieseid. Kui lähed lastele tavalasteaeda järgi, siis näed, et kõik on täna teinud ühesuguse pildi - nii, nagu kasvataja on ees teinud või nii, nagu neil on materjalidest ette antud.

See kasvatab fundamentaalselt teistmoodi inimest?

Jah, ma arvan küll. Kui lapse aeg ja lapse looming on liiga ära organiseeritud, see röövib lapselt algatusvõime. Ja hiljem sellessamas juba mainitud konkurentsiühiskonnas see algatusvüime puudumine maksab juba kurjasti kätte.
Aga suure rühmaga sa ei saagi lasta lastel valida, mid teha. See lähebki käest ära.


Olen ka mõelnud, kuidas suure osa päevast veedab lasteaialaps oodates. Et talle tõstetaks sööki, et aitaks kasvataja riided selga anna, et kraanikausis saaks oma kätepesukorra. Et saaksid mingi liigutuse ära teha... aina oota.

Jah... kas me ise tahaksime sellisel viisil oma päeva veeta?


Mina olen vanemate, tüüpropjekti järgi ehitatud lasteaedaes käies mõelnud: kui paljud vanemad läheksid ise hea meelega sellisesse keskkonda iga päev tööle? Nüüd on juba paljud ruumid remonditud, aga mõni aasta tagasi oli olukord palju hullem. Ilmselt tervisekaitsenõuetele see vastas, aga... lokkav lahtine linoleum ja masendavates toonides kulunud seinas... Muidugi on olemas eliitlasteaiad aga see on päris kole, kui hakkame juba sealt peale laste klassifitseerimisega.

Üks asi veel, lastehoiud on tavaliselt kodule lähedal, kõnnitavas kauguses. Mulle meeldib, kui lapse maailm on hõlmatav. Et teda ei sõidutataks autoga ühest kohast teise, vaid ta kujutab konkreetselt füüsiliselt ette, kuidas need kohad näiteks lasteaed ja kodu, seotud on. Neid autoakna-lapsi on tänapäeval üha rohkem.

Ma ei saa aru, miks tundub Eestis valitsejate poolt olevat nagu vastusesis perepäevahoidudele, see on ju odav lahendus kõigile.

Jah, see oleks omavalitsusele kõige odavam. Kui linn leiaks võimaluse teistsuguse finantseerimiskeemi jaoks... Kujutan ette, et palgatöötajatena oleksid päris paljud inimesed valmis tegema seda tööd üsna väikese palga eest vähemasti senikaua, kuni enda lapsed väiksed on. See on ju päris pikk aeg, et üks korralik rühm lapsi koolini ära kasvatada.
See süsteem reageerib paindlikult laste arvu muutusele ühiskonnas, ei ole vaja ehitada tohutuid hooneid, kuhu praegu läheb võhm Tartus. Sama rahaga saaks hoiukohti luua palju rohkem ja palju kiiremini.
Aga ametkond ja elanikkond on siin umbusklikud, nagu uuringud näitavad. Küsimus on tegelikult ju lihtsalt selles, kas väikesi lapsi tuleb arendada suures kollektiivis ja kindlaksmääratud õppekava alusel või mitte. Ja kust leida lastega töötamiseks sobivad inimesed. Võibolla oleks targem selle asemel, et kogu mahv panna tervisekaitsenõuetele, tegelda seeasemel kvaliteetsemate perepäevahoidjate koolitamisega. Pöörata tähelepanu inimkapitalile!

Jah, isiksus on oluline. Meie seltsigi on rünnatud just sel alusel, et kust me garanteerime, et need lapsehoidjad ka tasemel on.

Soomes on sellest ka räägitud, et perepäevahoidjaid tuleb kontrollida - aga kontrollida eelkõige seda, kui pädevad nad on lastega tegelema, mida nad teevad. Seda muidugi!
Aga kontat lapsevanemaga on siin niipalju tihedam, võrreldes lasteaiaga, ma arvan, et sa tunnetad selle kiiremini ära, kui su lapsele see hoidja ei sobi.

Tegelikult, kui paljud lasteaialaste vanemad saavad tagasissidet? Ja mis tagasisidet? Kas tead, ms on kõige sagedasem küsimus, mida vanemad küsivad lasteaias. Nad ei küsi, kas su laps oli õnnelik. Nad tulevad õhtul ja küsivad: kas mu laps sõi? See on omaette teema, kas lapsele ja söögile nii palju tähelepanu pöörama. Lapsed õpivad ära, et nad ei saa kuidagi tähelepanu, aga nii kui ma istun lauas ja ma ei söö, siis tegelevad minuga kõik.

---


Aga alati on argument, et lasteaias on töötajatel ikkagi kõrgem pedagoogiline haridus!...

See on usalduse küsimus. Ma ei usalda ka paljusid pedagoogilise kõrgharidusega inimesi. Meie lastehoidjate koolituse toredas rühmas olid kõige kibestunumad ja lastesse kõige negatiivsemalt suhtuvamad tegelikult just tegevad lasteaiakasvatajad, kes on juba käega löönud ja hakanud tegelema laste karjatamisega. Juba lastest rääkimise toon: "Jubed, nad hammustavad kogu aeg!" Neile tundusid lapsed olevat nagu õudsed elukad. Ja samas ma sain aru, kust nende probleemid tulevad. Mida teha, kui lapsed löövad ja hammustavad? Minu meelest väikeses rühmas sul ei ole seda probleemi. Suures rühmas kasvataja lihtsalt ei jõua kõikjale.
Näiteks lastevahelist vägivalda ei lahenda mitte mingil muul moel kui täiskavsnau juuresoleku ja sekkumisega, ka selle kohta on uuringuid tehtud.

Kui pikad on perepäevahoiud?


Soomes on perepäevahoid 5-7 tundi. Ja osa päeva on 3 tundi. Eesti saatkonna töötaja kurtis: nende lastega töötajad peavad lahkuma enne kella 17. Rühmapäevahoiud on poole viie või viieni, samamoodi lasteaiad. Aga Soomes on tööandjate poolt mõistmine, seal on ühiskondlik tahe. Ka kooliealiste laste aeg on täis tegevusi, aga ka kooliealisi lapsi võetakse perepäevarühmadesse pärast tunde. Lapsed ei jää niisama ula peale, niiöelda võtmelasteks, kes kõnniks linnas ringi, võti kaelas.

Eestis on aga lasteaiad lahti isegi 7-19, seega kaksteist tundi.


Jah, Eestis tegelikult teevadki kõige pikemaid päevi sageli just lasteaialapsed, vanemad viskavad nad enne tööd lasteaeda ja tulevad järele pärast oma tööpäeva. Kui kurnav see neile lastele võib olla, samal ajal on isegi kasvatajad kahes vahetuses... Kui see laps lõpuks lasteaiast pääseb ja kooli läheb, siis märkavad vanemad üllatusega, et nad peavad oma lapsega tegelema hakata, ta on juba poolest päevast kodus, ei saagi teda enam mugavalt hommikust õhtuni kusagile ära panna!

------

Ühesõnaga, Eesti lapsehoidjatele oleks vaja rohkem kohaliku omavalitsuse toetust, et perepäevahoidude süsteem arenema hakkaks?


Tartus ikka mingit tahet on märgata, on ka omavalitsusi, kus üldse ei toetata lastehoidu!
Näiteks oleks vaja, et ruume aidataks korda seada, kui need tervisekaitsenõuded juba on kehtestatud, siis oleks vaja abi nende ellu viimisel. Paljudel inimestel jääb ka lihtsalt kogemusest puudu - nad ei kujuta ettegi, kust otsast nad alustama peaksid. Tervisekaitse ei jaga seda infot väga meelsasti.
Vähemasti võiks linn leida ka selle raha, et kõik nõutud ekspertiisid ja uuringud saaks finantseeritud. Kui linnalasteaias on vaja vee puhtust mõõta, siis ju tuleb see linna rahadest, kui tervisekaitseamet tuleb kontrollima ruume, siis see ei tule ju sealse kasvataja palga arvelt. Peaks olema elementaarne, et linn aitaks selle osaga. Mind ennast praegu hirmutab ka see rägastik. Kõigepealt tuleb tervisekaitse kohale kutsuda, see maksab. Siis saad teada, mis sa tegema pead ja selle kõige eest maksma. Samas see saadav pearaha on nii parasjagu väike, ei tundu motiveeriv.

Kindlasti peaksid olema tööl konkreetsed ametnikud kohaliku omavalitsuse juures, kes selle lapsehoiureaga tegelevad. Praegu ei tea nad ise ka mitte midagi, üks veeretab teise peale, tuleb aina helistada uude kohta ja see järgmine inimene ka ei tea. Mulle teatati ükspäev, et kui mul kodus on mees, siis peaks ka tema tegema kutsekoolituse läbi, kui mees
Tegelikult, Soomes on see täiesti aktsepteeritud ja tavaline asi, et pereisa niisama vahel sealt ruumidest läbi astub ja miks mitte ka suhtleb nende lastega. See on lastele hea, kui nad õpivad nähema erinevaid rolle ja õpivad nendega suhtlenma. Näitekls ka pereisa, täiskasvanud mehega suhtlemine.
Eestis on justkui vaikimisi eelduseks, et päevahoiuruume perekond muidu ei kasuta, kui hoid toimub hoidja enda kodus. Aga Soomes tähendab perepäevahoid just nimelt seda, et need lapsed on külalised ühe pere kodus!

Huvitav, kas Eestis keegi üldse teeb seda Soome kõige levinumat perepäevahoiu mudelit?

Sügisel, kui kutseeksamit tegin, siis uurisin - klassikalist perepäevahoidu ei teinud Eestis sel ajal veel mitte keegi. Seda, et on üks hoidja, kellel on kodus viis last. See ei ole majanduslikult mõttekas, seda ei ole mõtet ette võtta sellisel kujul, isegi mitte omavalitsuse pearahae toel. Kui keegi selle ette võtab, see muutub tavaliselt lasteaia ja lastehoiu vaheliseks variandiks, neid lapsi on seal vähemasti kümme ja kasvatajaid ka reelina mitu. Praegused seadused ja rahastamise süsteem perepäevahoidu sisuliselt ei võimaldagi. Miinimumpalga eest ei ole nõus inimesed töötama, kui peavad selleks enne palju bürokraatiat ette võtma! Inimesed, kes nagunii lapsega kodus, neile oleks see miinimumpalk piisav, kui seda asja oleks lihtsam alustada.
Ma olen seda isegi vaadanud, kui kiiresti läheb mõte sellele, et kui juba teha... kui mõtled selle tasuvuse läbi, siis jõuad selleni, et tuleks teha lasteaed, suurem.

No comments: