Sunday, April 27, 2008

ISIKLIKUD KOGEMUSED PEREPÄEVAHOIUST SOOMES


(pilt on lihtsalt ühest Soome perepäevahoiust, leitud google images otsinguga, mitte seotud otseselt antud intervjuuga.)

Panen siia üles ühe oma meiliintervjuu, Soomes elava eestlanne Ester Jääskelaisega, teemaks perepäevahoid Soomes (kasutan seda intervjuud oma artiklis, mille kirjutan juunikuu ajakirja Pere ja Kodu).

- Kui kaua olete Soomes elanud ja kas mäletate, kuidas kuulsite
esimest korda perepäevahoiust?


---Statsionaarest Soome kolimisest on 7 aastat.
Perepäevahoiust olin midagi ebamäärast kuulnud varemgi, aga mäletan üsna hästi korda, kui seda esmakordselt teadvustasin endale. Mul polnud endal veel lapsi ega kogemust. Kolleeg rääkis oma lastest ja nende imeväärsest hoidjast. Uurisin talt täpsemalt seda süsteemi, sain teada, et põhimõtteliselt on vanematel vaba valik, kuhu hoidu lapsed panna. Sain kuulda, et tegu lasteaia alternatiivse riikliku süsteemiga, mis maksab vanematele sama palju (kust väikse sissetulekuga vanemad saavad allahindlust). Perepäevahoidjad on käinud kursusel ja saavad kogu oma karjääri ajal kohustuslikke koolitusi (koolitus siiski madalamal tasemel kui lasteaia kasvatajatel). Kui tajusin, et hoidja hoiab lapsi oma kodus, väikest rühma ja alati sama hoidja- avaldasin siirast imetlust, et keegi tahab oma lapsi panna suurde lasteaeda. Ja otsustasin samal hetkel, et kui mul on lapsed, siis lähevad nad perepäevahoidu.


- Kas lastele pakuti siis valikut, emmas-kummas, kas lasteaias või
perepäevahoius? Mille järgi valiku tegite? Mida nt tuttavad-sõbrad
näiteks kasutasid või soovitasid?


---Päevahoiu avaldus viiakse piirkonna lasteaia juhatajale, kellele allvuad ka piirkonna riiklikud perepäevahoidjad. Avaldusse märgitakse, kas lasteaed või perepäevahoid või "kolmiperhehoito"- perepäevahoiu versioon, kus lapsed ei käi hoidja kodus, vaid hoid toimib kordamööda laste kodudes, kuhu sama hoidja läheb.
Perepäevahoidjaid on üldiselt liiga vähe, ja sõltuvalt piirkonnast on seda paika raske saada. Tean lapsi, kes on pidanud minema lasteaeda, sest perepäevahoiu paika ei leidunud (eriti Helsingis minu teada probleem). Meil endal (Kuopios elame) on hoiukoht mitme kilomeetri kaugusel kodust (s.t. oleme sunnitud alati autoga liikuma, tööle pääseksime ise molemad jalgratastega), kuna lähemale perepäevahoidja vaba paika ei olnud. Lasteaed oleks leidunud mõnesaja meetri kaugusel.

Valik oli selgelt perepäevahoiu kasuks, kuna
*usun siiralt, et lapsele (pisikesele igatahes) on see parem
*tean, et viirushaigusi on väiksemas rühmas vähem ja meil on mõlemal töökohad, kust raske laste haiguste tõttu koju jääda
*nüüd, kui lapsi kaks, tundus heana ka mõte, et nad saavad koos olla hoius



- Eestis peavad lastevanemad üldiselt lasteaeda paremaks, sest
"seal õpetatakse lugema ja kirjutama". Samas perepäevahoidude
uurijad-propageerijad väidavad, et õppimise tulemuslikkus on umbes
sama, aga kõik muud küljed (viirushaigused, individuaalne arendamine,
suhtlemisoskused, kõne areng) on pisikese rühmaga (5 last vist
Soomes?) perepäevahoius paremad. Mis on Teie kogemus?


---Raske kommenteerida- ma ju ei tea, kuidas mu lapsed oleks arenenud, kui nad oleks lasteaias. Aga ma ei usu, et lugema õppimine sellest sõltub. Minu meelest kasvataja tegeleb nendega üsna individuaalselt, laseb teha seda, milleni nad küünivad jne. Siin on kasvatajad ja olukorrad muidugi lasteaiajuhataja kontrolli all, küllap on üksi tegutseval hoidjal muidu ka võimalus jätta tegelemine hooletusse. Näiteks on siin üldiselt reegel, et hoius televiisorit ei vaadata (vahel esimesena tulnud lapsed vaatavad meie hoidjal hommikusi multikaid, enne hommikusööki, mis mulle isiklikult väga ei meeldi, aga rühams on poiss, kelle vanemad seda õigust oma lapsele taas nõuavad- keeruline olukord hoidjale; päeval pole telekas kunagi lahti).
Seda, et hoidjal on lastega isiklik suhe, on tunda. 2-aastane läheb sageli hoidja sülle hommikul, kena vaadata, kuidas hoidja teda siiralt kallistab. Hoidjal on meie pojale oma hellitusnimi (mida kuulsin juhuslikult alles paar nädalat tagasi, ehkki lapsed on seal olnud hoius varsti poolteist aastat). Viimased nädalad on perepäevahoidjal olnud praktikant- meie 2-aastane poiss küll mängib sellega, aga see ei või teda päevaune järel voodist välja vötta ega ta riideid vahetada, see on lubatud AINULT oma Pirjole.



- Ja võite ka seda süsteemi kirjeldada, et kuidas Teile konkreetselt
hoidu pakuti, kas saite valida erinevate hoidude vahel ja neid
vaatamas käia vms?


Lasteaeda olen käinud vaatamas nii palju, kui nägin mööda minnes oma laste arenguvestlusel. See oli lasteaia ruumides, osales meie hoidja ja lasteaia juhataja.
Laste jõulupeod jne on kah toimunud seal, aga siis, kui lasteaialapsi pole kohal.
Ega lasteaial küllap kah viga pole, lapsi rühmas 16-20 (vähemalt meie kohalikus lasteaias), aga ma ikkagi eelistan pph.


- Mis siis saab, kui hoiutädi haige on? Kas on olemas konkreetne teine
tädi, keda laps juba enne tunneb ja kuhu saab ta siis selleks ajaks
minna?


---Igale lapsele, kui määratakse hoidja, määratakse ka "varahoitopaikka". Sõltub kohalikust süsteemist, kuidas on organiseeritud. Meie tütar oli alguses teisel hoidjal (kuhu nad ei pääsenud pärast venna sündimist ja kodus olekut tagasi), seal oli tolle piirkonna 6-7 pph peale kokku üks lisahoidja, kel omi hoiulapsi polnud, aga temale läksid lapsed oma hoidja puhkuste-haiguste ajal jne. Too hoidja oli ka sageli kohal, kui lapsed olid õues (piirkonna kõik pph-d käisid samal mänguväljakul) ja vahel käis abis kordamööda teiste pph kodudes. Nii et kui tüdruk alla 1,5a vanuses pidi kord minema tolle teise juurde, siis erilist probleemi polnud, ta tundis toda kah päris hästi.

Nüüdses hoiukohas on meie "varahoitopaikka" kohalikus lasteaias, kus on üks eraldi pisike rühm, kus on statsionaarselt 6-8last. Seal käivad korra nädalas kõik piirkonna pph oma lastega laulmas-mängimas (tund-paar ühel hommikul), nii et sealsed hoidjad ja paik peaks olema lastele tuttavad. Meie oleme senini suutnud laste sinna hoidu viimsit vältida, aga tuleval kolmapäeval peavad nad sinna siiski minema. Mis natuke hirmutab, sest hoidja on öelnud, et meie poeg seal olles teda kunagi silmist ei lase ja rohkem nutab. Ka on muud hoiurühma vanemad öelnud, et lapsed eriti ei taha sinna lasteaeda minna.
Aga igatahes on koht tuttav ja teada, pole hirmu, mis saab, kui hoidja haige.

(Siin eksisteerib ka eralasteaedu ja eraperepäevahoidjaid, aga tunduvas vähemuses. Tuttavatel on sihuke erahoidja paaril-kolmel perel ühine, ja neil on hoidja haigestumine tõleine probleem.)

Kõik see ei tähenda, et laste meelest poleks parim olla vanematega kodus, et nad ei ootaks vabu päevi jne. Aga kui nad on sunnitud hoius käima, siis on neil vähemalt üks konkreetne hoidja. Ja eriti päris pisikest laste puhul tundub see oluline.

Lugu mitte minu lastest, vaid mu töökaaslase mälestustest- tema hoidjal olnud köögis suured alumised kapid asjadest täiesti tühjad- no et lastel seal ju tore peitust mängida. (kusjuures lapsed oli koik hoiulapsed, omad olid juba suured.) See on kuidagi nii armas ja hoolimist näitav mälestus!

Ja veel illustratsioonina- meie nüüdne hoidja elab koos oma mehega ja osaliselt elavad veel kodus ka täiskasvanud lapsed. Kogu pere siiski suhtleb hoiulastega, näiteks on meie tütre juuksed vahel hoidja 18a tütar soengusse seadnud jne. Lapsed ikka räägivad neist kõigist, vahel mängivad, et nad on Anna-Liisa ja Rainer (s.t. need hoidja suured lapsed) jne.

Mulle meeldib nimelt, et hoid toimub hoidja kodus. Ja sellele kodule ei seata mineid hüsteerlisi eritingimusi. Eelmine hoidja elas suures majas 2-toalises korteris. Hetkel enam-vähem üksi, sest ta abikaasa oli pensionile jäämise järel peamiselt vaid maal suvilas (koos koeraga), aga Riitta oli oma 30 aastat olnud pph ja varem elasid nad seega selles korteris koos 2 poja ja koeraga, ja ka hoiulaposed mahtusid sinna. (ehkki jah, meilt küsiti alguses, ega lapsel pole koerale allergiat, sest abikaasa ja koer käisid ikka mõne öö nädalas ka linnas).

Näiteks laste magamine päeval- hoidja laotab oma abieluvoodi päevatekile suure lina, iga laps saab oma teki ja padja, ja seal need suuremad (3tk) reas magavad. Kaks väiksemat magavad lahtikäivates võrevoodites (mis on päiväkoti omandus ja neid saab hoidja vajaliku hulga kasutusse, samuti kui nt.söögitoole). Ja kui üks tüdruk alati varem ärkas ja teised ei saanud rahus magada, siis hoidja hakkas toda teise tuppa (oma tütre tuppa vist) magama panema.

1 comment:

Anonymous said...

Väga vana teema küll. Guugeldades leidsin selle. Minul seisab ees just lapse perepäevahoidu panemine nö kohustuslikus korras - taotlesin tegelikult maja taga asuvasse lasteaeda kohta. Suur tänu julgustava artikli eest! Ma jõudsin juba ise ka järeldusele, et plussid kaaluvad ühe piiiisikese miinuse (ebamugav asukoht) tunduvalt üle :)