Thursday, April 10, 2008

Miks on Tartus ainult 76 last, kes saavad lastehoiu toetust?


Jah, olen nõus, et meil on olnud teatud madalseis, hingetõmbamise aeg, peaga vastu seina jooksmise aeg. Või nagu Pille eilses postituses ütleb, "süütuse kaotamise aeg".

Mina olen olnud üks neid riigi usku inimesi, kes usub, et seaduste kirjutajad ja nende elluviijad tahavad kogukonda paremaks muuta nii palju, kui vähegi võimalik. Igasugused Riigikogu palkade ja kuluhüvitiste üle naagutamised ei ole mind eriti puudutanud, sest millegipärast olen ma ikka uskunud, et kõik teevad oma parimat. Ma tean küll, et mu ümber on päris palju nihiliste ja küünikuid. Kui mind näiteks kaks aastat tagasi ühte parteisse ja RK kandideerima kutsuti, siis sain kõrvalt ka soovitusi "Mine jah, mõtle, kui hea palga peale võid saada!" Või olen kuulnud arutlemist: "Poliitikas tasub olla juba seepärast, et käsi hea kinnisvara juures hoida."

Ma olen ette kujutanud, et valitud tulevad kokku ja teevad võimalikult hea seaduse kogukonna aitamiseks ning siis riigiametnikud (keda nimetatakse ka meie teenijateks nii mõneski keeles, eesti keeles annab sellest aimu näiteks fraas "avaliku teenistuse seadus", aga tavakeeles kutsutakse neid ikka tähtsalt ametnikeks) aitavad kaasa selle seaduse aru saamisel ja rakendamisel... ikka kogukonna hüveks.

Tuleme nüüd aga reaalsuse juurde.
Miks on Tartu linnas ainult 76 last, kes saavad lastehoiu toetust? (arvu ütles aselinnapea meie MTÜ esindajatega kohtudes) Kui neid võiks teoreetiliselt olla näiteks 1000.
Nüüd olen ma uskuma hakanud, et kui Tartu linnaisad seda määrust tegid, siis kõlasid seal tõepoolest omavahel kinniste uste taga fraasid a la "Liiga lihtsaks ei tohi neile seda teha!" Nagu linnaisad tunnistasid, olid nad prognoosinud raha eelarvesse 100 lapse lastehoiu toetuseks.

Kõigepealt on vaja tulevasel kasvatajal käia kursustel ja teha ära lastehoidja kutseeksam. See on kogu asja kõige loomulikum osa. Edasi on vaja kasvatajal taotleda tegevusluba ja hakata FIE-ks. Detailidesse laskumata, see on üsna keeruline, seda enam, et praegu veel pole Tartu linnavalitsuse juures ühtegi inimest, kes oleks spetsialiseerunud lastehoidjate aitamisele-nõustamisele.
Tegevusluba saab kasvataja taotleda vaid ühele hoidmisviisile korraga. Kui ta taotleb näiteks "laste hoidmiseks laste enese pinnal", siis ei tohi ta sama tegevusloaga tulla hoidma näiteks rendipinnal asuvasse lastehoidu või lapse enda pinnale, kus on lisaks veel teisi lapsi. Sel juhul peaks ta taotlema teise tegevusloa - uus 500 krooni ja uued ootamisenädalad.


Kõige lihtsam ongi korraldada ametlikku lastehoidu praegu selle skeemi järgi, et kutsud lapsehoidja oma kodusse. Sel juhul, kui leiad sellise tegevusloaga lapsehoidja (need on väga suur defitsiit, mu tuttav sai äsja tegevusloa nr 16!), siis saadki oma laste eest linnalt taotleda pearaha. Sul ei ole vaja asja ametlikuks ajamisel taotleda tervisekaitseamet luba.

Mina tahtsin teha oma koju lastehoiu nii oma lapsele kui ka viiele ta sõbrale. Seega on mul asja ametlikuks tegemiseks vaja terviskaitseameti luba.

Sellest, kui keerukaks osutus mu suhtlus nendega, juba kirjutasin siin.
Panen ka näite oma viimasest kirjast (kus esitasin samu küsimusi üle, mis enne olin esitanud, aga polnud vastuseid saanud) ja TKA vastusest sellele..

Tere,
palun vastake, kui vähegi võimalik. Meie küsimused on lühidalt sellised:
- kas on võimalik saada teie hinnakirja? Selle järgi saaks otsustada, kas kutsuda kohale ka eelvaadet tegema või alles siis, kui kõik täiesti valmis.
- Kui kiirelt te oma luba menetlete (alates potentsiaalse hoiukoha visiidist, kui kaua läheb, kuni tõendi väljastate?)
- kellele tuleb suunata ruumi omaniku avaldus, et ruumi tohib kasutada? Meil on veel see seis, et maja omanikult oleme meie maja võütnud 3aastasele rendile. Kas vaja on omaniku või praeguste valdajate (st meie pere) nõüusolekut vüi lausa kahte avaldust?
- Kas neli tundi päevas tehtav rühm tohib olla ametlikult söömata? Ühest küljest ütleb sotsministri määrus, et süüa pakkuda 3,5 tunni tagant, teisalt aga ütleb sotsiaalhoolekande seadus, et toitlustamine on kohustuslik hoidudele alates 4 tunnist.
- kas minul ja abikaasal (kes elame samas majas, aga ei viibi lastehoiu ruumides lastehoiu ajal) tuleb teha nakkushaigustest vaba olemise tõend?
aitäh!
tervitades
Epp Petrone
Tartu Lastehoiu Selts

--

Ja vastus:

Tere!
Vastused Teie küsimustele:
1.Tasuliste tervisekaitseteenuste osutamise kord ja hinnakiri § 16 SM 29.
jaanuari 2007. a määrus nr 12
2.Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus §6
Vastu võetud 10.11.2004. a seadusega
3. Tervisekaitse annab hinnagu lapsehoiuteenust pakkuvatele ruumidele, kuid
ei tegele omandi küsimustega.
4. Kuna Tervisekaitsenõuded lapsehoiuteenusele (SM määrus nr. 28 12.03.2007)
on välja antud hiljem kui Sotsiaalhoolekandeseadus, tuleb lähtuda esimesest.
5.Sotsiaalhoolekande seaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise
seadus
(15. novembril 2006. a ) §12.7 peavad tervisekpntrolli läbima seda eluruumi
kasutavad teised isikud.

Lugupidamisega Urve Eek

--

...Niipalju siis abi ametnikult seaduste tõlgendamisel.
Folkloor räägib ka lugusid sellest, kuidas potentsiaalsed lastehoiukohad läbi kukutatakse või pannakse kummalisi asju tegema, et siis uue TKA visiidil luba saada. Kuidas koju tuleb uste juurde panna suured exit-sildid ja kuidas jogurtitopsi avamiseks on vaja kitlit ja põll ei sobi ning kuidas paha tujuga ametnik ei luba isegi ahikütet, kuigi pool Tartu linna oma lapsi ahiküttega elamistes kasvatab... (Ja ühtegi neist teemadest pole sotsmin. määruses küll mainitud!) See on folkloor, mida räägitakse lastehoidjate kutseõppe kursuste tegijate hulgas, ma ei tea, kas see vastab tõele.

Sest mina oma lastehoiurühma hetkel ametlikuks ei teinud. Jõud sai otsa.

---

Selline kuiv ja bürokraatiat töis jutt seekord. Ma ei tea, kas see aitab sul mõista, armas lugeja, miks on nii vähe lastehoiutoetust saavaid lapsi.

Mina avasin oma kodus pilootrühma eelmise nädala alguses. Meil on siin kuus last vanuses 3-6, meil on kaks suurt mängutuba, õueala, vahetatud valgustid. Neli tundi iga päev, vahepeal väike lõunasnäkipaus. Ise töötan ma maja teisel korrusel kabinetis ja kuulen rõõmuga, kuidas lapsed all regilaulu laulavad või õues kiigel kilkavad.

Hetkel ei saa ma linnalt mitte mingisugust toetust selle lastehoiu tegemisel (loobusin mõttest teha asi nö ametlikuks pärast seda eeltsiteeritud kirja saamist; mitte keegi ei keela oma kodus teha laste mängurühma, niisiis on mul praegu siin niiöelda hobi korras pilootprogramm kuni suve alguseni; edaspidi otsustan, kas teha seda ka edasi ja kas üritada siiski asja ametlikuks ajada, raskutest hoolimata).

Olen lastehoidu loomulikult ka oma raha sisse pannud - uued eredamad lambid, lastele eraldi nagid, joonistuspaberid, vakstu lauale jne. Praegu on see minupoolne sponsorlus oma sõprade lastele ja samamoodi on see lapsehoidja sponsorlus. Lihtsalt proovime oma sõpruskonnaga järgi, mismoodi asi toimib.

Ja - tore on see lastehoid! Või nagu meie osalised, lapsed, seda kutsuvad - "mängu-lasteaed".
Kurvaks teeb aga see, et mul ei õnnestunud seda pilootprogrammi ametlikuks teha.

Järgmises postituses kirjutan siis täpsemalt selles, millised on mu isiklikud kogemused ja soovitused oma kodus perepäevahoiurühma avamise suhtes.

6 comments:

Zeldale said...

Aga viimaks oli tegu Urve Eegu tavapärase suhtlemisstiiliga?


A la
Mees: kas õhtusöögi järel läheme jalutama ka?

Naine: Käitume vastavalt perekonnaseadusele, paragrahv 12, teine lõik.

Peaksime uurima, kuidas sinna seadusparanduste töögruppi saada, kuhu Jüri Sasi meid kutsus.

Eppppp said...

Ei oska öelda. Nagu ma eelmises postituses kirjeldasin, siis esimene telefonikõne temaga oli täitsa meeldiv, aga pärast seda ei õnnestunud kuidagi sisulist suhtlust tekitada. Kui helistasin spetsiaalselt vastuvõtuajal, siis sain

Ma ei pahandaks ühe konkreetse ametnikuga. Olen lihtsalt kurb, et kogu süsteem on nii raskepärane, et pole võimalik linna abi saada. St on võimalik, aga pärast suurt pingutust.

Raha, mis kulub, ei lähe ju ainult kasvataja palgale. Igasugused pisiasjad, mida kulub. Õppevahendite ostmine. WC-paber ja vesi ja elekter jne. Need on sellised asjad, mida need lapsevanemad peavad iseenesest mõistetavaks, kelle lapsed munitsipaallaasteda koha saanud on. Et kusagilt need tulevad.

Anonymous said...

Loen teie ettevõtmisi huviga. Kuna endalgi mõlgub mõtteid selle katsumuse läbimiseks. See jutt on järjekordne tõestus sellest, et ega ikka telefonitsi või mailitsi kellegilt midagi ei saa. Tuleb ikka ise kohale minna, silmside tekitada jne. Telefonitsi ja maili teel on väga mõnus pläma ja möga kokku ajada. Olen ise töötanud nii ettevõtluse kui ajakirjanduse valdkonnas ja ühtegi tõsist asja ei saa paraku ühegi ametnikuga traat-kanaleid kasutades ajada. Hea silmside (loe:kontakti) loomiseks on soovitatav lisaks veel mett-mokapeale-jutt ja ega väike lilleõis ja kommikarpki paha teeks. Nii nagu vanal heal nõuka ajal. Miskit pole siin ilmas muutunud :))

Anonymous said...

Olen ise ametnik ja see viimane kommentaar riivas küll mu tundeid. On ikka väga suur vahe erinevatel ametnikel ja palju sõltub ka konkreetse asutuse töökultuurist. Epu kirjeldatud näide oli kõige halvemas mõttes kokkupuude bürokraatiaga, aga seda ei saa siiski üldistada. Ja lille ja kommikarbi jutt on ka kummaline. Minu asutuses igatahes teeksid inimesed endale karuteene, kui tuleksid kommikarbiga kohale. Aga pole muidugi välistatud, et kuskil see töötab.

Eppppp said...

Ma arvan ka, et ametnikke on igasuguseid; igasugune üldistus teeb kellelegi liiga!

Anonymous said...

Ühes Tallinna mängutoas ka ei olnud laste hoidmiseks vajalikke lubasid ja tingimusi. Aga nad pidasid asutust ikkagi edasi, sest raha oli ju vaja. Ja kontrollide tulekul nimetasid oma ettevõtmist "vallasasjade rentimiseks lastele" - see tähendab, et lapsed võisid seal mänguasjadega mängimas käia! Lihtsalt praegu tuli selline 2006 aastast meelde...