Millega arvestada perepäevahoidu tehes, isiklikke märkusi

(pildil: meie rühma lapsed soolataignast kunsti tegemas.)

- Me oleme seda siin meie majas teinud nüüd juba ligi neli nädalat.
Kuigi oli nõuandjaid, kes soovitas, et oma koju küll ei tasu
lastehoidu teha, siis lähtusin oma sisetundest ja otsustasin selle ära
proovida.
Ja võin öelda - mulle ja mu mehele täitsa sobib. Aga me ei ole ka
tüüpilised privaatsust kullast kallimaks pidavad eestlased. Me oleme
blogijad, see ütleb juba palju meie avatuse aste kohta. Kui elasime
New Yorgis, siis oli mu meiliaadress foorumites üleval ja võtsin meie
kodus vastu eestlasi, kes öömaja vastu tõid kommi ja leiba. Kui
hakkasime tagasi Eestisse kolima, siis kaalusime varianti asutada
kusagil looduskaunis kohas turismitalu... See kõik annab ilmselt meie
meelelaadist märku. Kui niisugused ideed Sinus aga privaatsuse
puudumise ängi tekitavad, siis väga võimalik, et Sinule ei sobiks oma
kodus lastehoiu tegemine.
Meie majake oli nagunii paras segasumma suvila, kus sageli külalised,
samas aga oli maja ikkagi alakoormusega. Nüüd on koormus paremini
jaotunud. Lastehoiu päralt on kell 11-15 maja alumine korrus ja
tagaaed, samas saan ka mina oma keskpäevakohvi ja lõunasöögi köögis
söödud, sest lastehoid täpsemalt on kahes suures eluruumis ja
tagaaias... Köök on niiöelda neutraalne pind.

- Mis on olnud halb üllatus?
Ma kartsin, et lastehoius allkorrusel viibiv 4-aastane Marta hakkab
nõudma üleskorrusele ja oma tuppa, aga seda pole juhtunud - lastehoius
on sõpradega huvitav ja reeglid on paigas.
Kartsin, et lapsed eesotsas Martaga hakkavad nõudma teleka vaatamist,
sest ühe nende toa seinas on telekas - aga ei, reeglid on paigas ja
toimivad, lapsed said kiirelt aru, et "lastehoiu ajal me telekat ei
vaata!"
Kartsin veidi, et mul on äkki omaenda kodus ebamugav olla, kui siin
kuus võõrast last ja üks võõras kasvataja on. Aga ei! Sest nad ei ole
ju võõrad enam ;). See hägune, aga toimiv piir sobib mõlemale poolele,
piirjooneks on ühiskasutav köök.

...Aga üks halb üllatus oli küll. Meie majas on nimelt üks pisikene,
kes ei oska veel reeglitest aru saada,aga kes tunneb juba seltskonna
vastu huvi. See on 9kuine Anna, minu noorem laps! Kui ta kuuleb
trepikojast tulevaid laste hääli, siis hakkab ta roomama nende suunas.
Päevadel, kui olen Annaga lastehoiu ajal kodus, on mul temast ausalt
öeldes vahepeal kahju - justangu jääks tema heast asjast ilma.
See asi aga paraneks ajaga. Kui me edasi teeksime lastehoidu siin
(pole kindel veel), siis mõne aja pärast kasvabki Anna ju siia
seltskonda sisse. Poleks olemas sujuvamat ja mõnusamat seltskonnaga
kohanemist ühe 1,5-2 aastase lapse jaoks kui paar tundi oma kodus(es
lastehoius) paari turvalise sõbra seltsis mängimas!

- Aga hea üllatus?
Kui nüüd päris ausalt tunnistada, siis meie pilootrühma ette
valmistamise suurim probleem oli söök. Mängisime ideega mitut pidi -
kas nelja tunni jooksul loobuda üldse korraliku söögi pakkumisest?
Anda näiteks ainult õuna? Lõpuks läksime sellise variandi peale, mis
meid praegu rahuldab, aga kui asi teha tasuliseks ja ametlikuks ja
tervishoiueeskirjadele-veterinaareeskirjadele vastavaks, siis ilmselt
nii teha ei saa. Nimelt on siin viis ema, kellest igaüks teeb üks kord
nädalas süüa ja toob selle siis potiga hommikul kohale.
Nii. Ja hea isiklik üllatus? Hea üllatus oli see, et seda sööki jääb
nii palju üle ja ma olen saanud ise sealt lõunat süüa, vahel isegi on
see meile koduseks õhtusöögiks jäänud (näiteks eile kartulipuder)! Nii
et tunnen, see nullrendiga oma kodu kasutada andmine on mulle tagasi
palju head (loe: kaloreid) toonud ;).

Aga kui tõsiselt rääkida, siis - seda, kuidas toiduteema korralikult
ja ametlikult lahendada, pole meie oma väikese rühmaga veel läbi
närinud. Tartu linnas on näiteks Biomeedikumi söökla, kel on
väljamüügiluba, aga nende ühe päeva transporditasu tuleb 100 kr lisaks
toidule, söögiks aga on sageli viinerid (meie üritame siin teha
korralikumat sööki). Tunduks nadi hakata linnaõhku reostama ja
topelthinda maksma, kui toit seda väärt pole. Praegused toidud on ise
tehtud ja sageli mahetoodetest, nende valmistamine aga ei vasta neile
va eeskirjadele... Selleks, et oma kodus tohiksid lastele süüa teha,
on vaja läbida eraldi koolitused, täita pikad paberid ja saada
vetameti luba, millest võidakse keelduda, kui selgub, et köögis on
vaid üks kraanikauss jms. See stiil. mida praegu teeme, poleks ammugi
mõeldav - siis peaksid kõik viis ema läbima koolitused, tegema paberid
ja lisaks saama ka väljamüügiloa. Et tohiksid näiteks igal esmaspäeval
oma lapsele ja ta mängukaaslastele supipoti tuua.

Olen end selle teemaga nüüd rohkem kurssi viinud ja olen tõesti nõutu:
MIKS ON EESTI SEADUSANDJAD PEREPÄEVAHOIU NII BÜROKRAATIARIKKAKS
TEINUD? Käisin äsja rääkimas professor Inger Kraaviga, kelle sõnutsi
on perepäevahoiu soodustamine valitsejaile palju odavam kui suurte
lasteaedade juurde ehitamine; loomulikult on see ka lastesõbralikum.
Ning Põhjamaades on perepäevahoid bürokraatiavaba. Aga sellest
kirjutan täpsemalt mõni teine päev!