KIRJANIK KRISTIINA KASS PEREPÄEVAHOIUST SOOMES

Mu küsimustele ajakirja Pere ja Kodu jaoks vastas ka Eesti-Soome lastekirjanik Kristiina Kass, avaldan siin ta vastuse täiel määral (ja soovitan muide tema uut raamatut, "Petra lugusid", mis on üks ütlemata mõnus, naljakas, elu- ja suupärane lugemine).

Lasteaed Soome moodi
ehk Kristiina Kassi kogemused Soome lastehoidmisest


Minu esimene kokkupuude Soome perepäevahoiuga oli siis, kui otsisin vanemale tütrele, tollal umbes pooleteise aastasele Petrale, lasteaiakohta. Kõigile alle kolmeaastastele Soomes elavatele lastele on see seadusega tagatud õigus. Lastehoidmise kohtadesse – olgu siis linna lasteaias, eralasteaias või perepäevahoidja juures – oli siis ja on siiamaani enamasti mitme kuu pikkused järjekorrad, eriti kui tahad kohta oma kodu lähedal või konkreetses lasteaias.

Minule oli asi selge: pooleteise aastase lapse jaoks pole suur lasteaiarühm õige koht. Koju hoidja palkamise traditsiooni Soomes peaaegu üldse ei ole. Niisiis otsustasin kohe perepäevahoidja kasuks. Kirjutasin Helsingi päevahoiukeskusele avalduse, panin linnukese „perepäevakodu” juurde ja mulle koostati minu kodukoha lähedaste hoidjate nimekiri.

Susanna oli keskealine kaht teismelist ja vana kassi kasvatav üksikema, kes elas meist mõnesaja meetri kaugusel ridaelamukorteris. Minu Petra sai endale mängukaaslasteks mitu aastat vanemad poolkreeklastest õe-venna ja veel ühe endast veidi vanema tüdruku. Pärast koolitunde käis rühmas ka ”poolik” ehk poolepäevalaps. Susanna omad lapsed suhtusid hoiulastesse tolerantselt ja hoolivalt ning viitsisid nendega pärast kooli isegi tegeleda. Väikesest Petrast ja suurest hoiulapsest, Melinast, said parimad sõbrannad. Sama rühm püsis koos mitu head aastat, kuni Stamatis läks kooli ja meie pere kolis ära Hyvinkääle.

Järgmise lasteaiakohaga polnud samuti pikka mõtlemist. Viieaastasele sobis lasteaed juba igati hästi, pealegi oli samas kohas ka eelkool, kuhu Petra järgmisel aastal edasi läks, selle aja peale juba koos vanade sõpradega.

Mu nooremale lapsele, Liisale, lasteaiakoha leidmisega oli juba rohkem tegemist. Avastasin, et päris meie kodu kõrval, kaks maja edasi, tegutses kolmekorruselise maja alumisel korrusel minilasteaed Allinkoti. Sinna aga oli kogu aeg järjekord. Panin siis minagi Liisa järjekorda, hea mitu kuud enne sügist, mil tahtsin ülikooliõpinguid jätkata, aga selle asemel pakuti mulle vabanevat kohta veidi kaugemal asuva perepäevahoidja juures. Ajutiselt, kuni Allinkotis koht vabaneb.

See hoidja, kelle nimi juba meelest läinud, aga nimetagem teda näiteks Tarjaks, oli vanemapoolne tädi, kes elas oma pensionärist mehega kortermaja viiendal korrusel. Nende kodu oli igav ja tühi ning hoiulaste jaoks muretsetud mänguasju vaid käputäis. Tarja oli vaikne, apaatne ja lõdva käepigistusega inimene. Paar-kolm korda nädalas pakkus ta lastele vorstisuppi. Ma ei näinud teda kunagi naermas ega oma hoiulastega elavalt mängimas. Kui Allinkotist lõpuks kuu aja pärast koht vabanes, küsiti mult igaks juhuks, kas me ei soovi ehk Tarja juures edasi olla. Tänan küsimast, aga kohe absoluutselt mitte ei soovinud.

Allinkoti oli nagu lotovõit! Tegelikult ei olnud ka see tavaline lasteaed, vaid nn. rühmaperepäevakodu, milles oli ühendatud perepäevahoiu ja lasteaia parimad pooled. Rühm oli väike, 10-15 last, keda kantseldas kolm perepäevahoidjat. Aga nad ei hoidnud lapsi oma kodus, nagu tavalised perepäevahoidjad, vaid linna poolt antud ja lasteaiaks kohandatud ruumides, kus oli olemas suur mängutuba, narivooditega magamistuba, köök-söögituba ja väike kontorituba, kuhu lastel polnud asja. Ka lõunasöök tuli iga päev linna poolt suurtes kuumakindlates kastides, nii et hoidjad ei pidanud poes käimise ja toidukeetmise peale aega raiskama.

Liisa oli Allinkotis mitu aastat. Kuna linnal oli puudu kohtadest, kuhu laps viia siis, kui oma hoidja haigestub, siis tehti Allinkotist ametlik tagavarapäevakodu. See tähendas seda, et nii lapsi kui hoidjaid tuli juurde ja iga päev tuli majja ka võõraid nägusid. Ka nakkushaigused levisid selle tõttu kergemini. Ma pidingi Liisa vahepeal pidevate grippide tõttu pooleks aastaks lasteaiast ära võtma, et ta vastupanuvõime kasvaks.

Kui poolteist aastat tagasi oma praegusse elukohta kolisime, taotlesin varakult Liisale kohta kilomeetri kaugusel asuvast Martintalo kompleksist, milles on sama katuse all kaks lasteaeda, algkool ja veel üht-teist. Tulevast, elukohajärgset koolikohta meile lubati, lootust anti ka eelkoolile, aga lasteaiakohad olid täis mis täis.

Niisiis käisime tutvumas kahe perepäevahoiukohaga. Esimese koha hoidja pööras oma kolmele hinnalisele tõukassile hulga rohkem tähelepanu kui potensiaalsele hoiulapsele. Ka oli see meie kodust veidi kaugemal, kui meile oleks meeldinud. Teise koha Satul hinnalisi tõuloomi polnud, aga see-eest näis ta armastavat küünlaid. Neid oli tal elutoa laual ja riiulitel põlemas üle kümne, mis äratas meis mõningast kõhedust, seda enam, et teised lapsed olid kolm väga vallatut alla kolmeaastast poissi.

Suuremat valikut hetkel polnud, niisiis otsustasime Satu kasuks. Oli tal ju oma maja, meist nii umbes kilomeetri kaugusel, väike aiake liivakasti ja mängumajaga ning kaks kooliealist tütart. Probleemiks osutus üks poistest, hoidja oma kolmene kraaga, kellele ilmselt ei meeldinud, et emme oma tähelepanu mitme võõra lapse vahel jagas. Iga päev kuulsin Liisalt, mismoodi too teda jälle kiusanud oli. Nägin oma silmaga, kuidas poiss Liisalt jalgratta või mänguasja käest kiskus, Liisat lükkas, endal nägu naerul, ja kord isegi rusikaga kõhtu lõi – otse minu nina all! Tookord olin ma poisiga päris kuri. Ka Satu noomis oma poega ühtelugu, aga oli näha, et tal ei käinud lihtsalt põnnist jõud üle.

Liisale see koht ei meeldinud, ta igatses Allinkoti järele. Olime pool aastat Martintalo järjekorras ja terve see aeg tunnetasin meie ja Satu pere vahel teatud pinget. Ainuke tõesti positiivne asi oli see, et meie viiene Liisa õppis jalgrattasõidu selgeks, sest ei tahtnud tollest kolmesest perepojast halvem olla. Ja see, et hoolimata Satu küünlalembusest maja siiski põlema ei läinud.
Lõpp hea, kõik hea. Liisa sai koha Martintalo lasteaias ja käib nüüd samas kohas eelkoolis. Rühmas on lapsi paarikümne ringis, ruumid kenad ja mänguasju palju. Sügisel läheb ta sama maja kooli, nii et kindlasti on vähemalt osa klassikaaslastest vanad tuttavad. Allinkoti rahvast igatseb ta siiamaani taga, aga Satu punti mitte ei meenutagi.


Mõni fakt Soome perepäevakodudest

Lasteaiakoht linna lasteaias, eralasteaias, linna perepäevakodus, eraperepäevakodus ja rühmaperepäevakodus on vanemate jaoks enam-vähem sama hinnaga. Linna jaoks on perepäevahoid odavam ja kuna tavalistes lasteaedades kohti napib, siis propageeritakse ja toetatakse neid hoolega.
Ühel perepäevahoidjal on tavaliselt kuni neli last, keda ta hoiab oma kodus ja kellele valmistab ise toitu. Olenevalt hoiulaste vanusest, isiklike laste olemasolust ja sellest, kas lapsed on nö. terve- või poolepäevalapsed, võib neid olla ka vähem või rohkem. Hoidja peab olema sooritanud vastavad pedagoogilised õppused.

Perepäevakodu plussid ja miinused:

+ Väike rühm
+ Kodune ja hubane ümbrus
+ Paindlik päevakava
+ Vähem nakkuhaigusi
+ Hoidja võib väga lähedaseks saada
+ Koduloomad, keda paitada
+ Hoidja omad lapsed, kui nendega hea läbisaamine on

– Vähe mängukaaslasi, kellega tihti suur vanusevahe
– Toiduvalmistamise peale kulub hoidjal aega ja tähelepanu
– Kui hoidja haigestub, suunatakse laps teise hoidja juurde
– Kodused ohud, näiteks kuum pliit või piirdeta õueplats
– Ainult üks vastutav täiskasvanu
– Koduloomad, kes võivad hammustada ja allergiat tekitada
– Hoidja omad lapsed, kui need osutuvad armukadedaks


Kokkuvõttes pean perepäevahoidu väga heaks alternatiiviks tavalisele lasteaiale ja eriti sobivaks ühe-kahe-kolmeaastasele. Veidi suuremal lapsel võib nii väikses rühmas igav hakata. Teisest küljest võivad viie-kuueaastased jälle väga meelsasti endast väiksemaid kantseldada. Lugemist õpivad lapsed nii ühes kui teises kohas – kui nad selleks ise valmis on. Soomes ei nõua keegi, et esimesse klassi minev laps lugeda-kirjutada oskaks.