Jutt käib siis sellest ümarlauast, kus mõni päeva tagasi osalesime. Aeg läheb kiirelt ja otsustasin teha oma kiirpostituse, pretensioonitult - umbes sedasi jutustaksin ma oma sõbrannale seda, ja nii jutustasin nüüd sulle, armas blogilugeja.
- Tartu reformarite üks esikujusid Jüri Sasi ei saa vist mitte ealeski aru, mille poolest väikesed hoiud head on. Sest ta on ise suure kooli juhtimise taustaga inimene ja sellesama mentaliteediga paneb ta paika ka väikesi lapsi: teeme uue suure lasteaia, saame veel mitusada last järjekorrast ära pandud! Ma ei kritiseeriks seda mentaliteeti, kui tegu poleks väikeste lastega, keda 24 kaupa rühmadesse "ära pannakse". Ja muidugi, kui mitte sellesama "paneme mitukümmend miljonit uue lasteaia ehitamisse" loosungi tõttu poleks me olukorras, kus lastehoidudes käivate laste pearaha ei saa tõsta ja meie seltsiliikmete keskmine kuutasu on lapsevanemale 2500 krooni kuus pluss toit (ning Tartu linna muude lastehoidude keskmine olevat 3000-3500 krooni kuus pluss toit).
Küsimus on valikutes, nagu ikka. Ja reformarid vist päris siiralt ei saa aru, et võimalik on valida pisikesed kodusarnased ja kodulähedased rühmad, pehmed väärtused, on võimalik investeerida otse inimestesse - ei, kui näiteks linnas on liiklust palju, ehitavad reformarid suure silla (nad ei mõtle, kas saaks lapsevanemaid säästa üle jõe saalimisest pisikeste lastehoidude võrgustiku arendamisega); kui lapsi on palju, ehitavad nad suure kombinaatlasteaia ja teise ja kolmandagi... "Sest maja jääb ju invetseeringuna alles aastakümneteks!" kõlab Jüri Sasi väide, ja tal on ta õigus.
Saalist tuli roheliste esindaja kriitika, mida toetas ka isamaaliitlane, rahvastikuteadlane Jüri Kõre: et jah, kas oli nüüd ikka mõtet ehitada hiigelsuuri ja -kalleid lasteaedu juurde, kui nagunii on demograafiline olukord muutumas ja lapsi jääb tulevikus vähemaks. (Eks saab ju Lotte lasteaia 15 aasta pärast Lotte vanadekoduks ümber ehitada, ilma naljata, saab küll :). Ja rahvaliitlane Robert Närska ütles: "Teate, äkki tõesti ei maksaks raha betooni peksta, pekskem raha parem otse lastesse!" Meie noogutasime: muidugi, raha ikka pigem lastesse kui majadesse! (vabu pindu, kuhu väikeseid hoiurühmi teha, leiab linna pealt piisavalt ka praegu. Kui oleks vaid hoidude asutamine lihtsam ja ülalpidamine odavam...) Ning, vaadates kaugemale: igal juhul on lastehoidude süsteem paindlik, see oleks eelkõige era(üüri)pindade peal ning kui linnal on vajadus lasteaia/hoiu kohti vähendada, käiks see palju valutumalt kui suurte lasteaiamajade olemasolu puhul.
- Mõteluskoht oli Sasi poolt (ka varem korduvalt) tsiteeritud Tartu munitsipaallasteaedades käivate lapsevanemate rahuolu-uuring mõne aasta tagusest ajast. Minu peamine küsimus on: kas küsitletud lapsevanemad üldse teadsid midagi lastehoidudest kui alternatiivist? Sasi tsiteeris uhkusega, et vaid 2% vanematest tahtsid oma last panna lastehoidudesse. Meie selts annab igatahes endast parima, et üldse inimesed teada saaksid, mis see lastehoid on, oleme alles selles faasis, et väga paljud ei teagi. Kui uuring on aastast 2003, siis sel ajal teati veel vähem.
- Mina üritasin kiirelt esitada ka mõtet, et lastehoidude võrgustiku toetamine aitaks kaudelt ka lasteaialapsi: eelkõige sellega, et loodetavasti väheneks siis peagi ka rühmas olevate laste arv tagasi "normaalsele", ehk siis 24 lapse asemel 20. (Mul on tõesti platooniliselt, aga siiralt kahju neist lastest, kes nii suurtes rühmades peavad hakkama saama.)
Tjah, mitu korda, eriti kohtumise alguses tammusime ikka teema juures lasteaed versus lastehoid. Ja tegelikult ei taha me ju neid vastandada, tahame seda, et oleks koos eksisteerimine, igale lapsele ja igale perele just neile antud hetkel sobilik valik.
- Kindlasti huvitab sind, armas lugeja, et mida siis erinevad parteid vastasid lastehoiu ja eelkõige selle rahastamise (suurendamise) teemal. Ausalt öeldes tegime nendega lausa kaks ringi, kus üritasime konkreetset vastust saada, ja kui ma nüüd õigesti neid mõistsin, siis nii rohelised, Rahvaliit, IRL kui Kesk pooldasid seda, et tuleks lastehoiulaste pearahasid toetada. Isegi vist reform arvas lõpuks seda, aga ma pole päris kindel. (Samas, respekt härra Sasile, kes tegelikult on ainsana kogu sellest meiega rääkinud poliitikute seltskonnast antud ala tegevekspert, on lasteaedade-hoidude valdkonna eest vastutanud mitu aastat, ja on sellevõrra realistlikum ja skeptilisem! Kui ta hakkas rääkima sellest, et ka lastehoidudele tuleks teha mingisugune kvaliteedi eristamine, tagasiside, õppeprogramm vms, mille alusel konkreetseid hoidusid rohkem usaldada ja ka toetada, siis hakkas juba temagi jutt lastehoiusõbralikumaks-positiivsemaks muutuma.)
- Üks elevushetk oli meil siis, kui sotsdemokraat Heljo Pikhof avaldas arvamust, et lastehoid ja lasteaed peaksid olema vanemale täpselt ühes hinnas (ehk siis näiteks 400 krooni kuus). Meie, seltsi esindajad, kes olime kokku tulnud mõttega, et peame poliitikutele selgeks tegema, et meie lastehoiu-maksukoormust vähendataks, ei osanud nii suurt "heldust" oodata. Kiirelt sõnastas Postimehe ajakirjanik Martin Pau küsimuse, mis ilmselt kõigi meie peades tekkis: aga mille järgi siis valida, kes saab lastehoidu ja kes saab lasteaeda?
"Mis mõttes, mismoodi valida? Kindlasti jätkub nii lastehoidudele kui ka lasteaedadele tahtjaid," ütles Pikhof. Saal muigas: no kes paneks sama hinna eest oma lapse suurde rühma linnalasteaias, kui saaks väikesesse inimsõbralikumasse rühma?
Mina igatahes arvan, et sellisel - hüpoteetilisel - juhul voolaksid lasteaia tühjaks lastehoidude suunas ja tekkiks mingi altkäemaksu-korruptsiooni teema. Keegi väljendas sama mõtet ka saalist, mispeale tuli siiras reaktsioon (samuti saalist): "Aga kuulge, miks me siis matame raha sellistesse kohtadesse, kuhu tegelikult lapsevanemad oma lapsi viia ei tehaks, kui neil valikut oleks?"
Muidugi, saalis olid eelkõige lastehoiuga seotud inimesed, igatahes meil oli küsimus Pikhofile: kuidas siis valida? See jäigi õhku.
Ei sobiks kindlasti see variant, mida Pikhof põgusalt mainis, et paljudel lastel on hädavajaduseks väike lastehoiurühm ja nendele siis andagi hoiurühma võimalus – olgu siis allergia tõttu või psühhiaatri soovitusel (seda lugu mainis meie MTÜ juht Pille, kuidas meie seltsis on üks laps, kes psühhiaatri soovitusel väikesesse rühma toodi) – aga enamasti ei ole ju hädavajadust! On lihtsalt lapsevanema "tunne", et laps ei kohane suures lasteaias.
Nii et: mina jään ikka selle juurde, et hinnad peavad olema kuigivõrd erinevad. Nõnda et lapsevanem siiski mõtleks veidi ka rahakoti peale (Muide, üks teema, mis tõstatus, sotsiaalraskustes perede puhul on linnal olemas toetus, kui nende lapsed käivad lasteaias, aga lastehoiulastele need toetused ei laiene.)
- Võrdne pearaha, võrne pearaha! See oli fraas, mille juurde ikka tagasi tulime. Meie MTÜ juht Pille Rives esines ka arvutusega: kui lastehoiulapse pearaha tõstetaks linnalasteaialapse pearahaga võrdseks, siis väheneks näiteks Veski hoiu makse poole võrra: praeguse 2500 krooni kuus asemel tuleks makseks 1250 krooni kuus. Ja see oleks juba õiglasem hind!
Mina julgesin esineda arvamusega, et "me saame ju aru küll, et lastehoiu väike rühm on luksus, ega me arvagi, et see peaks meie lastele tasuta olema", mispeale proua Pikhof mind noomis, et miks ma sellist sõna kasutan. Ise jään küll selle juurde, aga võibolla lihtsalt mõistame sõna "luksus" erinevalt. Minu jaoks tähendab luksus seda, et lapsel on võimalik suhelda oma kasvatajaga näiteks viiendik kasvataja tööajast, mitte näiteks üks kahekümneviiendik, kuigi ta (laps) ju saaks hakkama ka selle viimasega.
- Üks teema, mis minu meelest liiga vähe kajastamist ja lubadusi sai, oli see, et miks ei ole linnavalitsuse juures inimest, kes oleks kursis lastehoidude teemaga. Seda olla kuuldavasti veeretatud sotsiaalosakonna ja haridusosakonna vahel ja nüüd on meil üks ametnik, kes vastutab lastehoidude eest muude töökohustuste kõrvalt.
- Mainisime ka seda, et Soomes on perepäevahoidude ja rühmapäevahoidude lastehoidjad kogu täiega kohaoiku omavalitsuse palgal ja kõik see süsteem on kohalike ametnike hallata. Isiklikult arvan, et see olekski kõige parem ja läbipaistvam süsteem, aga samas saan ka aru, et seda oleks Eestis praegu raske reorganiseerida: liiga palju FIEsid ja Oüsid on juba tegevuses.
- Arutlesime ka nö tagasisideme üle. Roheline Jüri Ginter, haridusteadlane, arvas, et lastehoiulastele peaks tegema tasemetestimist (see sõna tekitas saalis negatiivset elevust!), IRL esindaja Jüri Kõre tõi välja, et tagasiside ja vanemate-kasvataja suhe on väikeste lastega hoiuvormi puhul nagunii palju tihedam. Vanematele kvaliteedi teema probleemiks ei olegi. Saan aru, et probleem tekkib just rahastajatele ehk poliitikutele: kuidas rahastamise (tõstmise) korral eristada niiöelda terasid sõkaldest. See jäigi mu meelest õhku: kuidas seda teha? Praeguse rahastamise süsteemi puhul on paraku nii, et ühtemoodi saab suhteliselt väikest lapse pearaha nii kõrgharitud superpedagoogiga rühm kui 160tunnise koolituse teinud hoidjatädi - ja võimalus linnalt rohkem toetust saada on juhul, kui lastehoid muutub eralasteaiaks.
- Ma ka küsisin seda Sasilt otse, kas meie tee peaks tema meelest olema eralasteaiaks muutumine, et rahalist toetust linnaltb saada, aga vastust ma oma meelest ei saanud (eralasteaiaks muutumise tee on valinud näiteks Puhhi lastehoid, ja 18lapselised rühmad eralasteaedades on just alustamas katoliku kooli juures ja TERAKESE juures ning NB, alustavad eralasteaiad saavad linnalt investeeringutoetust ja suuremat pearaha! Lastehoidude seisukohalt on see ebaõiglane).
Igatahes tundub see vale, kui meie tee peaks olema eralasteaiaks muutumine - meie, Tartu Lastehoiu Selts oleme poolkogemata, aga üha veendunumalt seda asja ajamas, mida Skandinaaviamaades nimetatakse rühmapäevahoid ja perepäevahoid: kodune atmosfäär ja pisikesed rühmad ja üks konkreetne turvaisik lastele. Lastaed on suurem. Lasteaed on ka hea, aga meie ei aja lasteaia-asja, me lihtsalt palume, et korralikke kvaliteetseid lastehoiurühmi lasteaia kõrval võrdse valikuna aktsepteeritaks ja linna poolt toetataks. (Seda teemat me isegi seekord ei puudutanud, et linnal ju ei jätku lasteaiakohti ning me oleme oma vabast ajast-rahast-energiast linna tegemata tööd teinud, nii see muidugi on..)
- Iseenesest, mulle tundub, nõustusid ju selle kolmetunnise vestluse jooksul erinevatel hetkedel kõik poliitikud, et lastehoiulapsi ja lasteaialapsi tuleks võrdselt pearahastada! Nii et kes iganes tuleb Tartus võimule pärast valimisi, loodame head koostööd! :)
11 comments:
Belgias toimib perehoiusüsteem. On olemas erahoidjaid ja on olemas mingi organisatsiooni alla kuuluvaid hoidjaid. Lapsevanema jaoks on põhiline vahe kuutasus.
Meie laps käib hoidja juures, kes kuulub org. alla ning kuutasu on seotud lapsevanemate kuusissetulekuga.
Hoidja võib hoidu võtta 4 täiskohaga last, kuna meie hoidjal on endal väike laps, jääb järele 3 täiskohta.
Lapsi hoitakse hoidja enda kodus, ette on nähtud teatud tingimused, millele ruumid peavad vastama.
Ma ei tea, kuidas see Eestis oleks, aga siin igatahes ei ole olukorda, et sõimedes lapsi ei oleks ja kõik perehoidu trügiks. Hinna poolest jagunevad ka sõimed kaheks - erasõimedes hinnad kõrgemad kui riigi/linnasõimes ja põhimõtteliselt hinnad samad kui perehoius.
Mul on paar tuttavat, kes tahtsid iga hinna eest lapsele just sõimekohta, mitte perehoiukohta...
Mina lapsevanemana leian, et kui oluline on lasteHOID, siis on võimalik mõelda teie või mille iganes muu variandi peale. Kui aga jutt läheb koolieelsele haridusele, siis on mul küsimus teie õppekava kohta - lasteaias on see olemas, lastehoius aga mitte.
Igatahes mulle tundub, et poliitikute jaoks on lapsed koormaks, kes tuleb ära panna - ära HOIDA. Tegelikult on aga lasteaia mõte täna siiski neile haridust anda.
Täiesti selge on, et laste hoid ei asenda lasteaeda.
Just eelkooliealiste kooliks ettevalmistamise asjus.
Samas ei ole ka paljut muud nagu muusikakasvatus, ujumine jne.
Samas muidugi sellised suured kombinaadid koormavad vanemate ajabilanssi ja on toonud möödapääsmatu vajaduse sõitaˇautoga .
Kui kõik kulud kokku panna vanemate ja lasteaia siis koduhoid on ligi kaks koeda soodsam kulude suhtes.
Eesti riigi tegevuskava on kogu aeg olnud selline, mis suunab kulud riigilt kodanikulé ja ei tegele selle juures kahtsusväärselt lõppkulude analüüsiga.
10 aastaga jätab keskmine kodanik, kes liigub aastas autoga tööle lasteaeda 20 000km aastas, teedele ühe elumaja maksumuse .
Kas ei ole liig ??
Siin on kaks vastust.
Esiteks, 2-3aastastele on minu meelest lastehoid parem kui lasteaed (väikesed rühmad, üks turvaisik) ja ka sellel tasandil võib ju olla riiklik programm, aga ausalt öeldes ei pruugi - olulisem on kasvataja sobivus ja laste armastamine (see tagasiside ja kontroll on väikese rühmaga lastehoius nagunii tugevam kui anonüümses suures lasteaias).
Teiseks, 4-6aastaste puhul: minu meeles ka on lasteaed hea valik (eriti kui saaks rühma suurused normaalseks!) Aga ka lastehoid on endiselt väga hea valik, kui seal toimub ka õppetööd.
Meie selts on olukorras, kus meie huvides on lastehoidudelegi mingisuguse õppeprogrammi tekitamine, ja/või siis mingi kvaliteedistandard, mida lastehoiurühm saab taotleda ning millega kaasneks kohaliku omavalitsuse suurem usaldus ja suurem pearaha.
Meil on kõrgharidusega lastepedagoogid tööl ja nad teevad nagunii kooliks ettevalmistust sellele vanuserühmale, vanemad teavad seda, me kõik teame, ainult et meil ei ole seda kohustust ega ole... nojah... ka suuremat pearaha.
See kvaliteedistandard on väga vajalik asi. Sest kui ma praegu tuttavatelt kohekohe sõime-ealiste laste vanematelt uurin kogemusi, siis mitu tükki on öelnud ühele või teisele nn erakale viidates, et vat ei usalda neid erahoide - et suurtes lasteaedades vähemalt teatud stardard (olgu siis hügieen või ruumide temperatuur) on rohkem tagatud. Ehk siis - tilk tõrva mõjutabki inimeste suhtumist.
Just räägiti perearstipraksistele tärnide panekust...kas ei võiks sama teha lasteaedade-hoidudega, suured aiad ja väiksed hoiud samasse skaalasse?
Kas vanemad seepärast rohkem maksta jaksavad nign tahavad hoiu vm erakohtade eest, aga siis on vähemalt puust ja punaseks tehtud, mis on ühes kohas olemas ja mille eest makstakse.
Mul läheb suurem laps kooli tõenäoliselt siis, kui ta on küll 7, aga peaaegu 8-aastaseks saamas. Lihtsalt sünniaeg on selline. Järelikult ta jääks lastehoiuseltsi rühma veel ka 7-aastasena: ei näe põhjust, miks rikkuda tema ja seeläbi ka iseenda närve kusagil ülerahvastatud lasteaiarühmas. On ju suur vahe, kas me mõistame ja võib-olla isegi poliitikud saavad lõpuks aru, et rühma suurused "võiksid" olla väikesemad. Või need rühmade suurused reaalselt ka ongi väikesemad kui seni. Praegune üldine tendents on ju ikkagi suurtele rühmadele mõeldud lasteaedade juurdeehitamine. Mul on ka just see tunne, et pojal ei oleks kuskil suures rühmas üldse mõnus olla. Kas selleks peab tõesti juba haigus/häire/seisund olema, et inimene saaks arengut toetavas keskkonnas alusharidust?:)
Kui on vaja tugevamat kooliks ettevalmistust, siis tegelikult pakuvad paljud Tartu piirkonnakoolid koolieelikutele ka kooliks "ettevalmistuskursust". Mäe rühmaski (kus minu suurem laps käib) tegeletakse kõigi nende tegevustega, mida näeb ette alushariduse raamõppekava ning mulle kui vanemale on jäänud mulje, et ka see tegevuskordade arv on suhteliselt sama, mida see õppekava ette näeb. Vahe on ainult selles, et hoidjad saavad Mäe rühmas tegeleda mõnevõrra väiksema hulga lastega - pöörata nende tegevusele ja arengule rohkem tähelepanu. Mida veel paremat tahta? Olen selle eest nõus loomulikult rohkem maksma (iseasi muidugi, mis hinnaga see raha mulle kätte tuleb) - kuid kas sel juhul võiks arvestada lapsevanema jaoks kohatasu mingi nn koefitsendiga: nt lastehoiu või väikese lasteaiarühma koht on suure rühma kohast nt 1,5-2 korda, aga mitte 3-4x või isegi veel rohkem kallim nagu see on praegu erinevates rühmades. Kohati ootan isegi huviga kooliaega, mil tuleb piirduda kõigest töövihikute, koolitarvete, kehalise kasvatuse riiete ja mingi imeodava toiduraha eest maksmisega. Õueriideid, kunstitarbeid ja raamatuid ostan ju oma koolieelikutele nagunii. Iga kuu saaks olema siis ca 4000 krooni nagu maast leitud (sest uuest aastast hakkab samas rühmas käima ka meie pere noorem laps). Lähen nüüd unistama, mida kõike selle rahaga peale võiks hakata;)
Mu meelest oleks õige natuke tõsta lasteaedade kohamaksu ja saada paika umbes selline suhe, et lasteaed oleks kuus umbes 500 kr pluss toit, lastehoid umbes 1000 kr pluss toit; ja lasteaiarühmad peaks taas muutuma väikesmaks, ilma nende nn lisakohtadeta.
Sasil oli muide argument, et mis sest, kui 24 last rühmas, kohal käib päevas keskmiselt 10 :). Ülejäänud olevat haiged või lihtsalt hoitakse kohta igaks juhuks, aga tegelikult polegi neil kohta vaja! Sasi jutus on oma iva, ta peegeldab realistlikku olukorda, aga ta ei näe vist, mida see ikkagi laiemalt veel peegeldab. pooled lapsed haiged - sest suurtes rühmades ongi rohkem haigusi. Ja ei tooda lapsi rühma kohale - järelikult usaldus selle suure rühma vastu ei ole nii suur (ei lapsel ega vanemal). Ja muidugi on lihtne ka seda kohatasu lihtsalt tiksuda lasta, kui see nii väike on. Mis ta praegu ongi? Kas vist umbes 380 krooni kuus pluss toit? Oleneb vist lasteaiast ka.
Kui Sasi nii ütles, siis on see küll küüniliselt öeldud.
Ma ei tea, kuidas Tartus on, aga just hiljuti kuulsin Tallinnast, kuidas lasteaed palus vanematelt lisavoodit, kuna kohti on rühmas n, aga voodeid n-2. Umbes sama asi olla sööginõude ja vist ka pissipottidega.
Ausalt öeldes olin seda kuuldes suisa masenduses.
Ma tean, et osadel lasteaedadel on vanast ajast komme sees asju vanematelt juurde saada või vähemalt tungivalt viidata teatud asjade vajadusele, aga kuskil peaks nagu piir olema. Aga jah, kui linnaisadel on üldine komme arvestada, et kohal nagunii kõik lapsed ei käi, siis miks neid voodeidki täisarvul vaja on...
Mitte väga kaudselt lähevad need pidevalt haiged lapsed KOVile ju kalliks maksma: vanemad peavad põetamiseks koju jääma, tahavad haigusrahasid saada ja kui vähem tööd teevad, laekub ka makse KOVile vähem. Väiksemad rühmad - tervemad lapsed - lapsevanem rohkem tööl - rohkem makse - kov-il rohkem raha (sh ka nendesamade rühmade toetamiseks): pole ju nii keeruline ahel.
Mina olen ka mõelnud, et teise lapse paneks lastehoidu. Teine laps on vaikseke ja ta joostakse ilmselt suures rühmas lihtsalt pikali.
kuigi lasteaed on ilus ja õpetajad armsas, siis isegi see 17 last igapäevaselt on minu vanema lapse jaoks liig. Ta on 4aastane ja juba aasta aega käinud, kuid ütleb, et miks kõik seal karjuvad. talle meeldib vaikselt joonistada, kirjutada, muusikatunnis käia, aga ta kardab siiani seda hirmsat karjumist ja õues jooksmist (mitu rühma jooksevad.
Olen jah kuulnud teistelt sõbrannadelt, kelle laps käib lastehoius, et ta tahab seal käia, mis minu jaoks on täielik müstika. Kuid mis parata, 2500 krooni käib meie perele (VEEL) üle jõu
vaja kontrollida:)
Post a Comment