Minu päev lastehoius

Kui palju teame meie, lapsevanemad, tegelikult sellest, mismoodi meie lapsed lasteaias oma päeva veedavad? Ma usun, et ei liialda, kui väidan, et enamik töiseid vanemaid lükkab oma järeltulija hommikul rühmauksest sisse ega mõtle tema tegemistele päeva jooksul kuigi palju. Tõsi, enamik lapsevanemaid peab täiskohaga tööl käima ja kogu aeg lapse peale mõelda ei saa ega tohigi. Aga siiski, kuidas need päevad tegelikult mööduvad?

Mul on üks sõbranna, kes sellest sügisest läks kooli õpetajaks. Ta on küll ka varem koolis töötanud, ent nüüd on tema enda vanim laps jõudnud kooliikka. Teate, mida ta ütleb? Et koolis töötamine on küll raske, aga annab harukordse võimaluse saada aru tänapäeva kooli süsteemist, funktsioneerimisest, sellest, mis koolis tegelikult toimub ja kuidas su laps selles aegruumis toimetab. Mu sõbranna ütleb, et parim oleks, kui iga lapsevanem natukenengi aega koolis töötaks. Eks ole me ju kõik kunagi koolis käinud, enamus meist ka lasteaias, aga me olime siis teised inimesed ja aeg oli ka teine ning tagatipuks on sellest ikka hulga vett merre voolanud, kui me viimati oma õppimata tükkide pärast pabistasime või õpetaja toolile knopkat üritasime sokutada.

Minu vanim laps on alles lasteaiaealine ning käib MTÜ Tartu Lastehoiu Seltsi raames loodud päevahoius, kus oma lasteaia/hoiu elu elavad viis last vanuses 2-4 a. Asjaolude kokkusattumusena sain ma hiljuti veeta päeva oma lapse rühmas abikasvatajana, seltsiks juba nimetatud viis last ja mu oma pisem, pooleteisene põnn. Olin seal ka varem hommikuti pikki tunde veetnud, püüdes oma nooremat last seltskonnaga harjutada, nii et täispikk lasteaiapäev (meie rühma puhul küll ainult 6,5 tundi) ei tulnud meile kellelegi šokina.

See päev oli minu elus üks rahuldust pakkuvamaid. Sain aru, et see – olla ja areneda ise, koos oma ja teiste lastega – ongi minu kõige tähtsam töö. Loomulikult olen ma igapäevaselt lapsevanem omaenda lastele, ent me kõik lapsevanematena mõjutame ka teisi lapsi – oma laste sõpru ja oma sõprade lapsi ja kõiki, kellega me lävime.

Mida ma seal siis kogesin? Alustaksin enesekeskselt oma perest. Minu 4,5-aastane tütar on rühmas hetkel kõige vanem laps. Ja näen rõõmu ja rahuga, et temast on saanud täiesti arvestatav väike abikasvataja. Ta aitab väikestele poistele riideid ja kostüüme selga, üritab vahendada kaklust autode pärast, seletab neile ilmaasju, ja siis mängib ise ka. Huvitav on see, et kui ta enda väikevend tundub talle näivat pigem tüütusena, kes tema mänge kogu aeg segab, siis päevahoius on ta oma erilise armastuse ja tähelepanu pühendanud just ühele väikesele kahe-aastasele poisile, kes on vast nii 8 kuud vanem kui ta oma vend. Kuidas mu tütar temaga räägib! Ta häälde siginevad erilised hellad ja nunnutavad toonid, ta hoolitseb tema eest, kui vaja (ja kui tuju on) ning tema emalik alge möllab mühinaga. Pole siis ime, et kodus ta enam nukkudega mängida ei tavatse. Samas, omaenda väikevennaga läheb ta ikka niisama kergesti tülli kui vanasti. Aga kui huvitav ja inspireeriv on näha last tegutsemas tema enda kollektiivis, kus suhted ja dünaamika on hoopis teised, kui need on peresiseselt!

Veel nägin ma seda, et ehkki väikeseid kaklusi tuleb poistel ja isegi piigadel ikka ette, on need lapsed siin väikeses hoiurühmas küll täiesti stressivabad. Muidugi, praegu on alles alguse asi ja eks sisimas on neil kindlasti aeg-ajalt emme-igatsus peal, ent üldjoontes võib emasüda (ja isasüda) oma last päevahoidu tuues rahul olla. Need lapsed saavad parasjagu tähelepanu ja parasjagu privaatsust. Väiksematel on, kellest õppust võtta ja kelle järgi püüda joonduda, suuremad saavad tunda end targa, tähtsa ja hakkamasaavana. Ehkki aeg-ajalt tõuseb kisa taevani, valitseb meie päevahoius üldiselt siiski rahulik meeleolu.

Sellest päevast sai alguse minu idee: teha päeva veetmine oma lapse rühmas kohustuslikuks igale lasteaias või päevahoius käiva lapse vanemale. Kuidas me muidu saaksime tegelikult, päriselt aru, mida meie laps seal teeb või millised on suhted rühmas? 24-lapselise rühma puhul võiks iga lapse vanem umbes kaks korda aastas olla abikasvataja oma lapse rühmas, nii et igal nädalal on üks päev, mil mõni lapsevanem on rühmas abikasvataja. Väiksemate hoiurühmade puhul võiks vanem olla abikasvataja korra iga paari kuu tagant.
Eriti tore oleks, kui selles süsteemis lööksid kaasa ka isad, sest üldiselt on meie lastehoiusüsteemid äärmiselt naistekesksed. Aga kui perepäevahoiu mõte on peretunde tekitamine, siis oleks mõne isafiguuri osalemine äärmiselt tervitatav.
Loomulikult peaks sellist „hüppes käimist” võimaldama ka seadused ja tööandjad. Kõlab tänapäeva Eestis lootusetult? Esialgu võib-olla jah, ent kui trummi ei tao, siis ei tule ka häält!

See oleks nagu rollimäng, ainult et päriselt. Läbi kasvataja rolli saaksid lapsevanemad teada, millist elu elab tema laps väljapoole kodu (olgu, ma annan endale eru, et tõenäoliselt pole lapse käitumine 100% tavaline, kui ema või isa rühmas on). See oleks osalusvaatlus või vaatluspraktika, nimetagem seda, kuidas tahes.
Päev kasvatajana aitaks lapsevanemal mõista ka seda, kuivõrd raske ja pingeline on lasteaiakasvataja päev. Ta peab ju olema õpetaja ja hoolitseja, psühholoog ja mängukaaslane, ettekandja ja pepupühkjia, lohutaja ja suhtekorraldaja. Mitte iial ei saa ühe ametniku või kontoritöötaja päev kätkeda endas niivõrd palju sedavõrd vastutusrikkaid ülesandeid, kui on laste kasvataja õlul. Ehk siis jõuaks meile kohale ka arusaam, et lasteaia/hoiu kasvatajate palku tuleb tõsta ja nende koormust võimalusel vähendada (mida võimaldaks ka see pakutud nö lapsevanemapäev), siis on ka läbipõlemist vähem. Vast saame siis ka paremini aru oma lapse pingetest ja muredest. Võib-olla suudaksime päevakeseks olla taas lapsemeelsemad kui tavaliselt ja saada aru asjadest, mis on tegelikult tähtsad?