Vahepeal ilmunud artiklid meie kohta

Tartu Postimehes: Lastehoiuselts loeb tibusid.
ja
Tartu Ekspress: Tartu Lastehoiu Seltsi esimesed rühmad alustasid tööd.
ja, samuti Tartu Ekspressis
Vastulause abilinnapeale: Lubadused ja protokollid.

Vabadus valida

Mind tabas täna üllatus. Lastega hoiust kodu poole jalutades võtsin vastu kõne tundmatult numbrilt. Mu tütrele Roosile pakuti lasteaiakohta Tartu "Meelespea" lasteaias.

See oli kaunis ootamatu.

Ta on üldjärjekorras umbes 1200 kopikatega ja oma vanusegrupis 66ndal kohal.

Aasta alguses väitis haridusosakonna ametnik Riina Voore, et selleks aastaks Roosi kindlasti kohta ei saa ja järgmise aasta kohta ta lubadusi anda ei tohtivat.

Roosi käib kolmandat nädalat lastehoiurühmas Veski tänaval. Meil on toredad ruumid renditud katoliku nunnadelt, kuhu olen ise suures osas kohale tassinud kogu mööbli riiulitest kuni seebialusteni, meisterdanud mänguasju, valinud toidunõusid ja lilli, otsinud hoidjaid ja seisnud pimendamiskattega akna ees, et tervisekaitse ametnik saaks valgustihedust mõõta.

Olen seda teinud Roosile ja Jakobile, nende nimel ja ka nende arvelt, sest kümned, kui mitte sajad tunnid vabatahtlikku tööd on nendelt varastatud aeg.

Meie rühmas on kohad kümnele lapsele, hoidjad on kogenud pedagoogid ja me tahame järgida waldorfpedagoogika põhimõtteid.

Mänguasjad on valdavalt meie endi ja hoidjate tehtud. Me ise valime, otsustame, mida meie lapsed teevad, söövad, kuidas nad on ja millega mängivad.

Rühm asub minu kodust umbes viiesaja meetri kaugusel, isegi mu kaheaastane poeg läheb sinna jalgsi, korjates tee peal taskud tammetõrusid täis.

Usun, et see on parim, mida võiksin neile pakkuda selleks ajaks, kui ise ära olen.

Hoiu tegemise idee tuli hetkel, kui mul ei olnud muid valikuid.

Lasteiakoha suhtes polnud lootustki.

See sundis tegutsema. Uurima ja avastama.

Nüüd, nagu selgub, on tekkinud valiku võimalus.

Aga nüüd olen ka ise targemaks saanud.

Ma ei osanud varem mõelda, et lasteaiale on alternatiive.

Suur lasteaed tundus ainuvõimalik valik.

Nüüd eelistan teadlikult lastehoidu, kus ise saan rohkem kaasa rääkida ja osaleda ja

kus mu lapsed on oludes, mis haakuvad mu maailmavaate ja eluviisiga.

Rühmad on alustanud!

Sügis ongi käes! Vähemasti ilm ja lasteaiahooaja algus kinnitavad seda.
Sel nädalal oleme avatud veidi lühemalt kui edaspidi, kasvatajad valmistavad oma töid ette ka rühmast väljas olles. Uue alguse õhin on sees. Näiteks lapsevanemad tulevad appi pliiatseid sorteerima ja teritama, või arutama, kuidas rühmatoas mööbel panna.

Ajasin pühapäeval juttu meie rühma 4-aastase liikme Riinuga, kellel me nädalavahetusel külas käisime.
"Kas tahad juba lasteaeda minna?"
"Jaa! Ma tahan oma lasteaia-õdesid näha!" (Olime enne mänginud, et minu tütar on Riinu õde; ja Riinu oli kevadhooajal ka pilootrühmas käinud, nii et ta teab, missugune "ühe pere tunne" sellises perepäevahoius tekib.)

Edasi arutasime Riinuga, kas peaks meie rühmale ka nime mõtlema. Sest oleme Tartu Lastehoiu Seltsi Hiie rühm (tänava järgi, nii me endid kõik kutsume, olenevalt, mis tänaval rühm on) - aga see ei kõla eriti lastepäraselt. Miks ei võiks meie lastel olla ka oma nimi? Mida oleks näiteks hea sõpradele öelda. Mänguväljakul mainida. Vanaema ees uhkustada. Üles joonistada ja värvida..
Riinu mõtles õhtu otsa ja öö otsa. Mul oli vahepeal juba meelest ära läinud see teema, aga hommikul putru süües teatas Riinu: "Ma mõtlesin meie rühmale nime välja. Me võiks olla Ploomipuu Muinasjutu Lasteaed!"
Väga armas nimi. Meie lastehoiu aias on kohe värava juures neli ploomipuud, ilmselt need Riinut inspireerisidki.
Kui ilm paremaks läheb ja ploomid veel rohkem valmis saaad, siis saavad lapsed neid ka korjata aidata - oleme kõik natuke (või palju) waldorfi poole, kus lapsed sujuvalt töökasvatusse hõlmatakse.

Loodan kuulda siin blogis uudiseid ka meie teistelt rühmadelt. Kuidas läheb? ;)

Lubadused ja protokollid

Lastehoiu seltsi esindajana andsin eelmisel nädalal intervjuu Tartu Ekspressi ajakirjanikule, kus rääkisin meie seltsi äsja avatud rühmadest.

Nimetasin muu hulgas, et linn pole täitnud oma lubadust Mäe tänava rühmaruumide remondi rahastamise osas.

Abilinnapea Sasi väidab oma kommentaaris muude ebatäpsuste kõrval, et mingeid lubadusi pole meile antud.

24. märtsil toimus linnavalitsuse ruumides abilinnapea Sasi eesistumisel koosolek, kus osalesid haridusosakonna, sotsiaalosakonna, kultuuriosakonna ja linnavarade osakonna ametnikud ja Tartu Lastehoiu Seltsi esindajad. Koosolekut protokollis lapsesõbraliku linna töögrupi juht.
Koosoleku protokollis on muude tingimuslike lubaduste hulgas üheselt kirjas, et "linn toetab Tartu Lastehoiuseltsi Mäe tänava ruumide remonti 75% ulatuses remondi kogumaksumusest".

Ju on härra abilinnapea unustanud oma lubaduse.
Või ei võtnudki ta antud lubadust tõsiselt.

Jättes kõrvale isiklikud aspektid - kõrge ametiisik on mind kui kodanikeühenduse esindajat süüdistanud selles, et räägin asjadest mida pole olemas, diskrediteerides sellega nii mind kui ka kogu meie seltsi -, häirib mind veelgi rohkem asjaolu, et abilinnapea ei vastuta oma lubaduste ja avalduste eest.

Ülalnimetatud koosolekust võtsid Tartu Lastehoiuseltsi poolt osa kolm naist, kellel kõigil tuli selleks ajaks leida ja kinni maksta hoidjad oma lastele, kellel pole lasteaiakohta. Ametnikud, s.h. abilinnapea ise, kulutasid oma tööaega (seega maksumaksja raha) ja nüüd väidab abilinnapea, et koosolekul saavutatud protokollitud kokkulepet pole olemas.

See on meie, maksumaksjate, ressursi raiskamine.
Ja linnavalitsuse, kelle esindajana abilinnapea nimetatud avalduse tegi, maine kahjustamine.

Oleme soovinud linnaga koostööd teha, arvates, et kodanikualgatuse korras alternatiivseid lastehoiuvõimalusi luues anname me kogukonnale ja linnale pigem midagi juurde (isegi siis, kui linnavalitsus meie ettevõtmist rahaliselt toetab kasvõi tühise osaga summast, mis kuluks lasteaiakohtade loomisele, millele meil oleks seaduse järgi niikuinii õigus ja mida linnal meile pakkuda pole).

Täpsuse huvides olgu öeldud ka, et meie taotlus, mida abilinnapea "vildakaks" nimetab, kuna seal olla "lapsi, kes pole Tartu lapsed", on haridusosakonna ametnike poolt juba mitu nädalat tagasi üle kontrollitud ja sealt on leitud ainult üks laps, kellel tõepoolest oli Tartu lähivalla sissekirjutus.
Kõik ülejäänud vastasid "pearahastamise" tingimustele ja nende osas on meil leping sõlmitud ja linn on rahad üle kandnud.

Seega ei saa ülalnimetatu olla põhjuseks miks lubatud remondi- ja inventaritaotlusele vastatud ei ole (oleme esitanud taotluse kahel korral 19.03. ja 20.06).
Me pole saanud ju ka eitavat vastust.

Raske on koostööd teha, kui partner ei võta sind tõsiselt. Või iseennast.

Iseasi on, kas poliitik ja linnavalitsuse kõrge ametnik seda endale ikka lubada võib.

Ja kui selgub, et võibki, siis tartlasena on mul kurb ja piinlik.
Meie pärast, kes me seda endale teha laseme.

Vanakraamikaupmees

Millega me siis tegeleme?
Mina näiteks olen viimased kümmekond päeva tegelenud kasutatud mööbli kokkuotsimisega lasteaedadest. Asi sai alguse sellest, et üks meie seltsi liige nägi, kuidas ühest lasteaiast voodeid välja visati. Kiirustasime siis kohale ja selgus, et neid on seal veel, lisaks pisut muud mööblitki. Muu hulgas selgus, et nad on hulgaliselt mööblit lasknud lihtsalt kütteks lõhkuda või prügimäele saatnud... Oi, kuidas minul, taasakasutuse tulisel pooldajal see hinge kraapis!



Ja siis koitis mul tuluke: võib ju olla, et teisteski lasteaedades vahetatakse mööblit välja ja tahetakse vanast lahti saada. Ja võib-olla suudaksime nii mõnegi auväärse ja paljunäinud mööblitüki elu päästa, säästes loodust ja võimaldades kärpida seltsi eelarvekulusid, millest esmased inventariinvesteeringud moodustavad päris suure osa. Sest meil on vaja voodeid, laudu, toole, kape, riiuleid... Kõige kallimad ongi voodid, need üksteise peale tõstetavad. Uuest peast maksab üks voodi, mis tegelikult on vaid jalgadeta voodiraam ja -põhi, umbes 1000 krooni.
Seoses selle helistamismaratoniga on mul tekkinud nii palju mõtteid, mis kõik siia postitusse sugugi ära ei mahu, aga mõned neist siiski.
Esiteks, parem hilja kui mitte kunagi - aga, kui me oleks helistama hakanud umbes kuu või paar varem, oleks me palju rohkem kraami saanud. Sest ma olen seda kuulnud liigagi tihti: "Oi, oleks te varem helistanud, me just lasime oma voodid tükkideks lõhkuda" või "Jah, meil oli küll mööblit üle, aga ruumi polnud ja me lasime kõik prügimäele viia."
Teiseks, see paratamatu eluseadus, et pakkumine ja nõudlus ei taha kohtuda. Pakkujad ja vajajad ei oska kokku saada. Lasteaedadel oleks tegelikult hea meel olnud, et me nende jalgu jäänud kola ise ära viime. Neil ju hulga kergem. Enamik lasteaedu, kus midagi on pakkuda olnud (neid oli umbes neljandik kuni kolmandik Tartu aedadest), on meie pärimise peale päris rõõmsad olnud ja usinalt oma keldrid üle vaadanud.
Kolmandaks, taaskasutuse idee iseenesest. See ei ole Eestis massidesse levinud, no kohe üldse pole. Parimal juhul piirdub see lapsele second-hand riiete ostmisega. Mina olen muidugi eriline friik, mina olen oma lastele poest uuena ostnud vaid aluspükse, sokke ja sukkpükse. Ja paarid jalanõud. Ja mõned villasärgid ja mütsid. Ülejäänud on tulnud sugulaste-sõprade käest või second-hand poodidest. Kodus leidub meil uusi asju samuti üsna vähe, kui köögimajandus välja arvata. Meie uhke elutoalamp, milel kohta keegi iial ei arvaks, et see on taaskasutuses, on pärit ühest vahvast Võru vanakraamipoest. Vanema lapse voodi saime freecycle-listi kaudu (siin ka aadress: http://groups.yahoo.com/group/tartufreecycle/), suur osa mööblist jäeti meile "päranduseks", kui ostetud korterisse sisse kolisime. Värske värvi ja veidi fantaasiaga saab enamikust kolemööblist üpris lihtsa vaevaga ilusmööbel. Hingega pealekauba.
Aga tagasi lastehoiu juurde. Oleme hetkel pisut pigis, sest Tartu linnavalitsus on meile justkui lubanud investeeringutoetusi (sellekohane protokoll on olemas), aga nüüd katsub lubadusest mingitel segastel asjaoludel kõrvale hiilida. See, et ma olen kulutanud märkmisväärse arvu töötunde, et helistada läbi lasteaiad ja käia asju kohapeal vaatamas, lisaks minu telefonikulu ja asjaolu, et meie tegelik investeerimisvajadus on seega vähenenud - on see nüüd humanitaarabi Tartu linnavalitsusele või eeldatakse, et asi peakski nii käima?
Igatahes on meil nüüd mööblit natuke rohkem, kui enne. Põhiliselt küll toolid, mis tuleks ilmselt üle värvida ja neile rõõmsam fassaad tekitada.
Ja kui kellelgi meie lugejatest tuleb veel mõni hea mõte, et kust saada hoiurühmadesse vajalikku mööblit (eelkõige neid voodeid, aga ka muud), siis palun andke teada! Puhume vanadele asjadele hea meelega uue elu sisse!

PKI koolitab Puuetega laste hoidjaid!

Koolitusele registreerumise lõpptähtaeg on 02.juuli 2008.
Koolituse kestus august-oktoober (R-P, kokku 22 8 tunnist päeva),
kutseeksam on novembri alguses.

PKI-l on algamas Sotsiaalministeeriumiga koostöös projekt Puuetega
lastele Lapsehoidjate koolitamiseks. Koolitus maksab inimesele 300.-,
ülejäänu maksab
kinni projekt. Eesmärgiks on saada piisavalt inimesi, kes hoiaksid
puudega lapsi.
Soovijad uurige asja!

Annan hea meelega täpsemat infot ning ootan tagasisidet e-mailil 
kristin@pki.ee või telefonil 56 477 622.

Uusi lugusid ja NB! üleskutse

Vahepeal oleme avaldanud kaks uut arvamusartiklit:

Pille Rives: kas tõesti vanemate või hoopis linna valearvestus?

ja

Epp Petrone: reportaaž tuuleveskitega võitlemiselt.

Seis on praegu selline, et linnalt pole me ikkagi saanud inventaritoetust, kuigi selle kohta on lausa linnavalitsuse protokoll olemas, et meile see mitu kuud tagasi lubati... Aga äkki homme tuleb? Seni oleme asju oma rahade eest ostnud.

Ja esimeste rühmade vormistamine on enamvähem lõpule viidud, sellega seoses võibki teha üleskutse: aktiivsed lapsevanemad, mis iganes linnaosas, võtke ühendust lastehoid@gmail.com, aitame teid, kui tahate oma lastele rühma luua! See ei olegi nii keeruline. Vaja on paar kohahädas last(evanemat), leida kinnisvara (mis võib olla ka suhteliselt väike, kui teha väike rühm) ja kutsetunnistusega või pedagoogilise kõrgharidusega kasvataja.
Kuna meil on kasvatajatega viimasel ajal kontakte tekkinud ja samamoodi on sihikul mitu sobilikku kinnisvaraühikut, siis... mis meil puudu on? Õige ;) - uute rühmade lapsed. Või peaks otse ütlema: aktiivsed lapsevanemad.