Pere ja Kodu märtsinumbris (2010) ilmus lugu meie seltsi Veski tänava rühmast - "Omadele, sooja südamega".
ja Õpetajate Lehes Siiri-Liisi Läänesaare lugu "Lastehoid - alternatiiv lasteaiale", samuti juba märtsist 2010.
Tuesday, June 1, 2010
Tuesday, May 25, 2010
Lastehoiust Siiri-Liisi Läänesaarelt
Me teeme peagi voldiku, mis selgitab lastehoiu olemust. See on tekst, mis voldikusse läheb, autoriks Siiri-Liisi Läänesaar Perekasvatuse Instituudist.
Ajalugu ja sissejuhatus
Viimase sajandi jooksul on Eestis olnud lasteaed peamine koht, kuhu lapsed vanemate tööpäeva jooksul jätta. Siiski on läbi aegade olnud ka neid lapsi, keda ei saa lasteaeda panna kas (sobiva) koha puudumise tõttu või seepärast, et vanem eelistab oma lapsele pakkuda teistsugust lapsepõlve.
Lasteaia ja kodu kõrval on alati olnud kolmandaks võimaluseks lapsehoidja. Traditsiooniliselt on lapsi hoidmas käinud vanaemad või eakad (nais)sugulased, nende puudumisel aga ka palgatud tädi. Tüüpiline pilt lapsehoidjast on vana tädi väikese lapsega kas lapse kodus või tädi kodus.
2000ndate aastate esimesel poolel Eestis lapsehoidja tööd reguleerivaid nõudmisi välja töötava rühma üks peaeesmärke oli tuua lapsehoiuteenus välja mustalt turult. . Seda ühelt poolt selleks, et suurendada kontollivõimalusi, teisalt aga selleks, et pakkuda lapsehoidjatena töötavatele isikutele sotsiaalseid garantiisid ja ametliku tööstaažiga kaasnevaid hüvesid – ravikindlustust, pensioni jne.
Alates 2004. aastast on lapsehoiu valdkonnas toimunud Eestis väga kiire areng. Koostatud on kutsestandard ja õppekava, kutselisi lapsehoidjaid on koolitatud, sotsiaalministri määrusega on kinnitatud nõuded lapsehoiuteenusele. Paljudes omavalitsustes nähakse lapsehoidu väärt teenusena lasteaiakohtade probleemi leevendamisel ja need omavalitsused pakuvad rahalist toetust lapsehoius käivatele lastele. Selle kõige tulemusena on tekkinud lapsehoidusid, mängutube ja koduhoidusid, kuhu vanemad saavad soovi korral oma lapsi viia.
Põhjused, miks otsustatakse lapsehoiuteenuse kasuks
Lasteaiakohta ei ole
Arvuliselt ehk kõige enam vanemaid otsustab oma lapse viia lastehoidu, kuna vanem ei saa vanemahüvitise lõppedes ja tööle naastes veel kohta munitsipaal-lasteaias. Kuna lapsehoiuteenus on oluliselt kallim lasteaiast, viiakse enamus sel põhjusel hoidu toodud lapsi esimesel võimalusel üle lasteaeda.
Lasteaed on kodust liiga kaugel
Eelkõige suuremates linnades on probleem, et lasteaiakoha võiks laps isegi saada, aga see asub nii kodust kui ka vanemate tööpaigast nii kaugel, et lapse sinna viimine oleks keeruline ja kurnav igapäevane lisatöö. Lastehoidusid on võrreldes lasteaiaga suhteliselt odav ja mugav rajada, see käib kiiresti ja teenus on paindlik. Seetõttu on mitmel pool käivitatud lastehoiud vastavalt vanemate vajadustele – nende elupiirkonnas. Näiteks Tartu Lastehoiuselts on lähtuvalt koduläheduse põhimõttest loonud Tartu linnas viis erinevat hoiukohta, kuhu saavad minna just nende lähistel elavad lapsed.
Lasteaias on liiga suured rühmad
Mida väiksem on laps, seda enam vajab ta isiklikku tähelepanu ja lähedust täiskasvanuga. Eesti lasteaedades üldse ja sõimerühmades eriti on rühmad kordi suuremad kui see lapse tervise, arengu ja heaolu seisukohalt soovitav oleks. Ka see on üks põhjus, miks vanemad tihti valivad turvalised ja kodusarnased lastehoiud, eelkõige väikelastele.
Laps vajab tavapärasest erinevat kohtlemist
Tavapärasest erinevat kohtlemist vajavad näiteks lapsed, kes on väga arglikud või ebatavaliselt aktiivsed, lapsed, kellel on allergiad või lapsed, kellel on erivajadus (näiteks andekus) ja kellega õpetajad lasteaias ei jõua piisavalt tegelda. Lapsehoidu võivad vajada ka lapsed, kelle vanemate tööajad on ebaregulaarsed või ebaharilikud. Väikeses rühmas, paindliku teenuse juures on võimalik arvestada kõigi laste ja vanemate erinevaid vajadusi ja pakkuda parimaid hoiutingimusi kõigile lastele, ükskõik, millist teenust nad vajavad.
Milline hoiukoht sobib kõige paremini? .
Kodu (paremal juhul ema või isaga, halvemal hoidjaga) Rühmapäevahoid Lasteaed
Lapse vanus 0-1,5 Selles vanuses lapsele on kõige parem olla emaga kodus. Kui see ei ole parasjagu võimalik, võib ema asendada lapsele tuttav, turvaline ja lähedane isik (isa, vanaema, oma üks ja kindel hoidja) 1,5-4 Umbes teise eluaasta paiku hakkab laps juba kaaslaste seltskonda nautima. Siiski on seltskonnast palju olulisem kiindumussuhe hoidjaga. Selles vanuses on oluline valida väike ja turvaline hoiurühm. 5-6 aastane on juba suuteline toime tulema suuremaski rühmas (parem siiski, kui see väga suur ei ole!) .
Lapse tervis Tihti tõbine – pidevalt nohus-köhas laps, kes ei ole väga raskesti haige, aga siiski piisavalt, et teda mitte viia päevahoidu Sobib eriti hästi erivajadustega lastele – näiteks allergikud, diabeetikud, aga ka andekad ja hüperaktiivsed jne. Väikeses rühmas on hoidjatel aega ja võimalust lapse eripärale rohkem tähelepanu pöörata Lasteaia tavarühmas peab laps olema tugev ja terve. Suure rühmaga kaasneb suurem haigestumine seepärast peab enne lasteaeda minekut olema lapse immuunsüsteem piisavalt tugev.
Mida tähtsustab Kodus, ühe hoidjaga koos kasvades on lapsel võimlikult vähe stressoreid. Ei pea harjuma uute inimestega, olukordadega, kohtadega. Sellise hoiuviisi turvalisus on eriti tähtis esimesel kahel eluaastal. Rühmapäevahoius keskendutakse lapse mitmekülgsele arendamisele, eriti sotsiaalsele ja emotsionaalsele. Tähtsad on suhted grupis, võime reegleid täita ja hoida tasakaalus kehaline ja vaimne areng. Lasteaed on haridusasutus, kus pannakse rõhku õigete teadmiste ja oskuste omandamisele. Lasteaia õpetajad oskavad last kooliks ette valmistada
Kollektiivsus ja individuaalsus Lapse individuaalseid iseärasusi arvestatakse täiel määral, samas on vähem võimalusi õppida arvestama teiste inimeste soovide ja vajadustega. Kasvatatakse rühmaiiget, õpetatakse märkama teist last enda kõrval. Arvesse võetakse ka laste individuaalseid erinevusi ja vajadusi, tegeldakse lastega üksikult ja pööratakse tähelepanu isiksuse arengule. Kasvatatakse kollektiivi ja last kollektiivi liikmena. Laps õpib olema üks suurest rühmast (kooli- minekuks väga vajalik oskus), olema iseseisev, tulema toime vähese toetusega täiskasvanutelt, vajadusel ootama. Individuaalsete iseärasuste arvestamiseks on suures rühmas vähem aega ja võimalusi
Lapsehoiuteenused
Eestis on praegu (2010a) ametlikult olemas ainult üks lapsehoiuteenus ja üks töötaja liik – lapsehoidja. Selle ühe nimetuse alla aga mahub väga palju väga erinevaid teenuseid ja lapsehoidjatena töötavad väga erineva hariduse ja taustaga inimesed.
Hoid lapse kodus
Kuigi viimase kümnendi jooksul on tekkinud väga palju erinevaid lastehoide ja kohti, kus lapsi hoida, on klassikaline „vana tädi ühe lapsega“ teenus jätkuvalt soovitud ja nõutud. Eriti mugav on see teenus peredele, kus soovitakse, et last ei peaks kuhugi viima, vaid pigem tahetakse hoidja tulekut oma koju. Sellisel juhul nähakse sageli normaalsena ka seda, et hoidja päeva jooksul lisaks lapsega tegelemisele teeb mõningaid koduseid töid.
Perepäevahoid
Perepäevahoidu peetakse lapse arengu seisukohalt üheks paremaks päevahoiuvormiks. Selle puhul hoiab lapsehoidja oma kodus 4-5 eri vanuses last. Nooremad õpivad vanematelt ja vanemad lapsed tunnevad ennast suure ja tähtsana, kuna saavad nooremate eest hoolitseda. Suureks plussiks on võimalus luua kiindumussuhe hoidjaga ja teiste lastega, kuna rühma koosseis ja hoidja on samad. Põhjamaades on selline hoiuliik väga levinud, ent Eestis töötavad vaid mõned üksikud perepäevahoiud. Põhjusi on mitmeid – näiteks on Eestis nõudmised ruumidele väga ranged ja inimesed ei suuda või ei taha oma kodusid nende nõudmistega vastavusse viia. Samas on nii väikese lasterühma juures hoidja sissetulek kasin, tööaeg üksinda töötades aga pikk.
Lähtudes lapse heaolust, tasuks riiklikul (või omavalitsuse) tasandil soodustada perepäevahoidude tekkimist ja püsimist.
Mängutuba
Mängutuba lapsehoiuteenusena on mõeldud eelkõige selleks, et vanem, kes üldiselt ise lapsega kodus on, saaks erandkorras lühikeseks ajaks viia lapse turvalisse hoiukohta. Selline vajadus tekib vanemal näiteks siis, kui tal on vaja käia arsti juures, poes või loengul. Tegemist on lühihoiuga maksimaalselt neli tundi korraga. Mängutubades üldiselt ei pakuta sööki ega puhkevõimalust.
Rühmapäevahoid
Kui perepäevahoidja hoiab kodus väikest eri vanuses laste rühma, siis rühmapäevahoius käivad lapsed üüritudpinnal ja rühmad koosnevad tavaliselt kuni kümnest lapsest. Rühmapäevahoius on ühe täiskasvanu kohta viis alla 3-aastast või kümme vanemat last.
Rühmapäevahoid on Eestis hetkel kõige levinum lapsehoiuviis. Samas on see ka hoiuviis, mille raames võib näiliselt sarnaste tingimuste juures esineda väga suurt kvaliteedi kõikumist.
Millele pöörata tähelepanu rühmapäevahoiu valimisel:
Kui vanem on kaalunud erinevaid hoiuvariante ja otsustanud rühmapäevahoiu kasuks, tasub endale sobivaima leidmisel arvestada järgmisi asjaolusid:
1) Tegevusluba. Alates 2007. aastast on sotsiaalministri määrusega kehtestatud nõudmised lapsehoiuteenusele. Kui kõik nõudmised on täidetud, väljastab maavanem lapsehoiule tegevusloa . Tegevusloaga lastehoidudes on kindlasti ruumid turvalised ja korras ning töötajaid kontrollitud nii nakkushaiguste levitamise kui ka kuritegeliku tausta osas.
2) Hoidjad. Hoidjate juures tasub vaadata kahte asja. Esiteks, milline on iga üksiku hoidja haridustase. Tegevusloaga lastehoius vastab iga hoidja haridus vähemalt minimaalsetele nõudmistele (lapsehoidja II põhiharidus ja läbitud 160-tunnine lapsehoidja koolitus), samas töötavad paljudes päevahoidudes ka pedagoogilise kõrgharidusega inimesed, kes on suutelised lapsele andma ametliku kooliks ettevalmistuse.
Teiseks tasub jälgida hoidjate püsivust ja töögraafikuid. Väikesele lapsele on ääretult oluline võimalus luua oma hoidjaga kiindumussuhe. Selleks alustingimuseks on aga see, et hoidja oleks lapsega piisavalt palju koos. Kui rühmapäevahoius on iga päev erinev hoidja (sõltumata kvalifikatsioonist), siis ei ole see lapse arengut soodustav tegur.
3) Rühmakaaslased. Nagu lapsehoidjad peavad olema püsivad, on ka rühma juures oluline selle püsivus. Laps ei loo suhet mitte ainult hoidjaga, vaid ka kaaslastega. Rühmapäevahoiu juures on eelkõige kalli hinna tõttu ohuks, et kõik lapsed käivad 2-3 päeva nädalas ja seega on nimekirjas kümne lapse asemel neid näiteks 20. Ehkki ruumid ei ole kunagi ülerahvastatud, peab laps eri päevadel tegutsema koos liiga suure hulga võõravõitu kaaslastega. 20 mängukaaslast oma erinevate vajaduste ja harjumustega on väikesele lapsele liiga suur seltskond.
4) Kasvatuspõhimõtted. Päevahoius käivate laste vanemad võivad end leida üllatavas olukorras, kus nad avastavad, et hoius rakendatakse hoopis teistsuguseid kasvatuspõhimõtteid kui kodus. Näiteks tasub enne lapse hoidu viimist läbi rääkida lapse päevakava. Kas selles leidub ka näiteks televiisori vaatamist? Kas söögiajad on kindlaks määratud või võimaldatakse lapsele soovi korral ka väikesi näkse (näiteks küpsis söögiaegade vahel)? Kas söök tehakse kohapeal või tuuakse sisse, millised on menüü koostamise põhimõtted? Võib leida rühmahoide, kus lastele püütakse pakkuda eranditult mahetoitu. Kas lõunauinak on kohustuslik (küsimus eelkõige suuremate laste puhul, kellest paljud on juba kodus päevaunest loobunud). Kas laps peab olema juba kuivaks õpetatud? Kas potile pannakse lapsed kõik korraga või igaüks ainult vastavalt soovile. Jne.
Päevahoidu minek
Kui vanem on leidnud asukoha ja hinna poolest sobiva päevahoiu, on soovitav minna hoidu kohale oma lapsest rääkima. Selle esimese vestluse juurde kuulub nii kasvatuspõhimõtete arutamine kui ka oma lapse ja tema eripära tutvustamine (näiteks kokkulepe, kuidas allergikut toita – kas vanem paneb söögi kaasa, või tehakse/tellitakse talle eraldi allergiku toit). Kui hoiukoht vanemale meeldib, võib selle esimese tutvumiskäigu juurde kuuluda ka hoiulepingu sõlmimine. Kindlasti peaks vanem küsima endale kaasa päevahoiu päevakava, et viia oma lapse une- ja söögiajad vastavusse lapsehoiu aegadega. Niiviisi on lapse kohanemist võimalik olulisel määral kergendada.
Hoiuga harjutamine või nn proovipäev on võimalus vanemal koos lapsega käia päevahoius ja sel moel lapsele tutvustada tingimusi ja hoidjaid. See, kuivõrd erinevad päevahoiud soovitavad vanemat koos lapsega harjutamas käia, on väga erinev. Ühelt poolt on hea, kui üleminek ja tutvumine toimub võimalikult pikaldaselt, jättes lapsele aega tutvumiseks hoidja(te)ga ja turvatunde tekkimiseks.Teisalt tuleb vältida lapse harjutamist mõttega, et päevahoid ongi see koht, kus ta käib koos oma vanemaga mängimas ja magamas. Parim arvatakse olevat järk-järgult pikendada aega, mille jooksul laps on vanemata hoius.
Lapsehoiuga kohanemine sõltub väga palju sellest, milline on vanemate suhtumine lapse hoidu minekusse. Kui vanem ise on lapsest lahkudes nutu äärel, teda haletseb ja lohutab, võtab laps selle suhtumise üle. Seega tasub vanemal oma tunded alla suruda ja vähemalt lapse juuresolekul näidata oma suurt rahulolu seoses toreda päevahoiu, vahvate kaaslaste ja toredate hoidjatega.
Lapsele tuleb algusest peale ausalt ja tema jaoks võimalikult arusaadavalt seletada, millal vanem ära läheb ja talle järele tuleb – lapse turvatunnet vähendab minema hiilimine ja jutt, et vanem talle varsti järele tuleb.
Mida väiksem on laps, seda suurem on tema stress vanemast lahutamisel ja seda väsitavamad on talle pikad hoiupäevad. Seega tasub kaaluda võimalusi, kuidas lapse viibimist päevahoius võimalikult lühikeseks teha. Võibolla saab üks vanem näiteks hiljem tööle minna ja teine varem töölt tulla – nii on mõnikord võimalik lapse hoiupäeva üheksalt tunnilt seitsmele kärpida. Laps vajab eelkõige ikkagi vanema, mitte hoidja hoolt ja tähelepanu.
Nagu kõigi muude valdkondadega lapse elus, on ka lastehoiuga kohanemisel abi rutiinide ja ritualide järgimisest. Kui hoidu minnakse alati samal ajal ja samal viisil, hoiupäev algab samuti alati kindlate tegevustega, siis laps juba teab ette, mis teda ootab, see omakorda suurendab lapse turvatunnet ja annab talle võimaluse tunda end olukorra valitsejana.
Ajalugu ja sissejuhatus
Viimase sajandi jooksul on Eestis olnud lasteaed peamine koht, kuhu lapsed vanemate tööpäeva jooksul jätta. Siiski on läbi aegade olnud ka neid lapsi, keda ei saa lasteaeda panna kas (sobiva) koha puudumise tõttu või seepärast, et vanem eelistab oma lapsele pakkuda teistsugust lapsepõlve.
Lasteaia ja kodu kõrval on alati olnud kolmandaks võimaluseks lapsehoidja. Traditsiooniliselt on lapsi hoidmas käinud vanaemad või eakad (nais)sugulased, nende puudumisel aga ka palgatud tädi. Tüüpiline pilt lapsehoidjast on vana tädi väikese lapsega kas lapse kodus või tädi kodus.
2000ndate aastate esimesel poolel Eestis lapsehoidja tööd reguleerivaid nõudmisi välja töötava rühma üks peaeesmärke oli tuua lapsehoiuteenus välja mustalt turult. . Seda ühelt poolt selleks, et suurendada kontollivõimalusi, teisalt aga selleks, et pakkuda lapsehoidjatena töötavatele isikutele sotsiaalseid garantiisid ja ametliku tööstaažiga kaasnevaid hüvesid – ravikindlustust, pensioni jne.
Alates 2004. aastast on lapsehoiu valdkonnas toimunud Eestis väga kiire areng. Koostatud on kutsestandard ja õppekava, kutselisi lapsehoidjaid on koolitatud, sotsiaalministri määrusega on kinnitatud nõuded lapsehoiuteenusele. Paljudes omavalitsustes nähakse lapsehoidu väärt teenusena lasteaiakohtade probleemi leevendamisel ja need omavalitsused pakuvad rahalist toetust lapsehoius käivatele lastele. Selle kõige tulemusena on tekkinud lapsehoidusid, mängutube ja koduhoidusid, kuhu vanemad saavad soovi korral oma lapsi viia.
Põhjused, miks otsustatakse lapsehoiuteenuse kasuks
Lasteaiakohta ei ole
Arvuliselt ehk kõige enam vanemaid otsustab oma lapse viia lastehoidu, kuna vanem ei saa vanemahüvitise lõppedes ja tööle naastes veel kohta munitsipaal-lasteaias. Kuna lapsehoiuteenus on oluliselt kallim lasteaiast, viiakse enamus sel põhjusel hoidu toodud lapsi esimesel võimalusel üle lasteaeda.
Lasteaed on kodust liiga kaugel
Eelkõige suuremates linnades on probleem, et lasteaiakoha võiks laps isegi saada, aga see asub nii kodust kui ka vanemate tööpaigast nii kaugel, et lapse sinna viimine oleks keeruline ja kurnav igapäevane lisatöö. Lastehoidusid on võrreldes lasteaiaga suhteliselt odav ja mugav rajada, see käib kiiresti ja teenus on paindlik. Seetõttu on mitmel pool käivitatud lastehoiud vastavalt vanemate vajadustele – nende elupiirkonnas. Näiteks Tartu Lastehoiuselts on lähtuvalt koduläheduse põhimõttest loonud Tartu linnas viis erinevat hoiukohta, kuhu saavad minna just nende lähistel elavad lapsed.
Lasteaias on liiga suured rühmad
Mida väiksem on laps, seda enam vajab ta isiklikku tähelepanu ja lähedust täiskasvanuga. Eesti lasteaedades üldse ja sõimerühmades eriti on rühmad kordi suuremad kui see lapse tervise, arengu ja heaolu seisukohalt soovitav oleks. Ka see on üks põhjus, miks vanemad tihti valivad turvalised ja kodusarnased lastehoiud, eelkõige väikelastele.
Laps vajab tavapärasest erinevat kohtlemist
Tavapärasest erinevat kohtlemist vajavad näiteks lapsed, kes on väga arglikud või ebatavaliselt aktiivsed, lapsed, kellel on allergiad või lapsed, kellel on erivajadus (näiteks andekus) ja kellega õpetajad lasteaias ei jõua piisavalt tegelda. Lapsehoidu võivad vajada ka lapsed, kelle vanemate tööajad on ebaregulaarsed või ebaharilikud. Väikeses rühmas, paindliku teenuse juures on võimalik arvestada kõigi laste ja vanemate erinevaid vajadusi ja pakkuda parimaid hoiutingimusi kõigile lastele, ükskõik, millist teenust nad vajavad.
Milline hoiukoht sobib kõige paremini? .
Kodu (paremal juhul ema või isaga, halvemal hoidjaga) Rühmapäevahoid Lasteaed
Lapse vanus 0-1,5 Selles vanuses lapsele on kõige parem olla emaga kodus. Kui see ei ole parasjagu võimalik, võib ema asendada lapsele tuttav, turvaline ja lähedane isik (isa, vanaema, oma üks ja kindel hoidja) 1,5-4 Umbes teise eluaasta paiku hakkab laps juba kaaslaste seltskonda nautima. Siiski on seltskonnast palju olulisem kiindumussuhe hoidjaga. Selles vanuses on oluline valida väike ja turvaline hoiurühm. 5-6 aastane on juba suuteline toime tulema suuremaski rühmas (parem siiski, kui see väga suur ei ole!) .
Lapse tervis Tihti tõbine – pidevalt nohus-köhas laps, kes ei ole väga raskesti haige, aga siiski piisavalt, et teda mitte viia päevahoidu Sobib eriti hästi erivajadustega lastele – näiteks allergikud, diabeetikud, aga ka andekad ja hüperaktiivsed jne. Väikeses rühmas on hoidjatel aega ja võimalust lapse eripärale rohkem tähelepanu pöörata Lasteaia tavarühmas peab laps olema tugev ja terve. Suure rühmaga kaasneb suurem haigestumine seepärast peab enne lasteaeda minekut olema lapse immuunsüsteem piisavalt tugev.
Mida tähtsustab Kodus, ühe hoidjaga koos kasvades on lapsel võimlikult vähe stressoreid. Ei pea harjuma uute inimestega, olukordadega, kohtadega. Sellise hoiuviisi turvalisus on eriti tähtis esimesel kahel eluaastal. Rühmapäevahoius keskendutakse lapse mitmekülgsele arendamisele, eriti sotsiaalsele ja emotsionaalsele. Tähtsad on suhted grupis, võime reegleid täita ja hoida tasakaalus kehaline ja vaimne areng. Lasteaed on haridusasutus, kus pannakse rõhku õigete teadmiste ja oskuste omandamisele. Lasteaia õpetajad oskavad last kooliks ette valmistada
Kollektiivsus ja individuaalsus Lapse individuaalseid iseärasusi arvestatakse täiel määral, samas on vähem võimalusi õppida arvestama teiste inimeste soovide ja vajadustega. Kasvatatakse rühmaiiget, õpetatakse märkama teist last enda kõrval. Arvesse võetakse ka laste individuaalseid erinevusi ja vajadusi, tegeldakse lastega üksikult ja pööratakse tähelepanu isiksuse arengule. Kasvatatakse kollektiivi ja last kollektiivi liikmena. Laps õpib olema üks suurest rühmast (kooli- minekuks väga vajalik oskus), olema iseseisev, tulema toime vähese toetusega täiskasvanutelt, vajadusel ootama. Individuaalsete iseärasuste arvestamiseks on suures rühmas vähem aega ja võimalusi
Lapsehoiuteenused
Eestis on praegu (2010a) ametlikult olemas ainult üks lapsehoiuteenus ja üks töötaja liik – lapsehoidja. Selle ühe nimetuse alla aga mahub väga palju väga erinevaid teenuseid ja lapsehoidjatena töötavad väga erineva hariduse ja taustaga inimesed.
Hoid lapse kodus
Kuigi viimase kümnendi jooksul on tekkinud väga palju erinevaid lastehoide ja kohti, kus lapsi hoida, on klassikaline „vana tädi ühe lapsega“ teenus jätkuvalt soovitud ja nõutud. Eriti mugav on see teenus peredele, kus soovitakse, et last ei peaks kuhugi viima, vaid pigem tahetakse hoidja tulekut oma koju. Sellisel juhul nähakse sageli normaalsena ka seda, et hoidja päeva jooksul lisaks lapsega tegelemisele teeb mõningaid koduseid töid.
Perepäevahoid
Perepäevahoidu peetakse lapse arengu seisukohalt üheks paremaks päevahoiuvormiks. Selle puhul hoiab lapsehoidja oma kodus 4-5 eri vanuses last. Nooremad õpivad vanematelt ja vanemad lapsed tunnevad ennast suure ja tähtsana, kuna saavad nooremate eest hoolitseda. Suureks plussiks on võimalus luua kiindumussuhe hoidjaga ja teiste lastega, kuna rühma koosseis ja hoidja on samad. Põhjamaades on selline hoiuliik väga levinud, ent Eestis töötavad vaid mõned üksikud perepäevahoiud. Põhjusi on mitmeid – näiteks on Eestis nõudmised ruumidele väga ranged ja inimesed ei suuda või ei taha oma kodusid nende nõudmistega vastavusse viia. Samas on nii väikese lasterühma juures hoidja sissetulek kasin, tööaeg üksinda töötades aga pikk.
Lähtudes lapse heaolust, tasuks riiklikul (või omavalitsuse) tasandil soodustada perepäevahoidude tekkimist ja püsimist.
Mängutuba
Mängutuba lapsehoiuteenusena on mõeldud eelkõige selleks, et vanem, kes üldiselt ise lapsega kodus on, saaks erandkorras lühikeseks ajaks viia lapse turvalisse hoiukohta. Selline vajadus tekib vanemal näiteks siis, kui tal on vaja käia arsti juures, poes või loengul. Tegemist on lühihoiuga maksimaalselt neli tundi korraga. Mängutubades üldiselt ei pakuta sööki ega puhkevõimalust.
Rühmapäevahoid
Kui perepäevahoidja hoiab kodus väikest eri vanuses laste rühma, siis rühmapäevahoius käivad lapsed üüritudpinnal ja rühmad koosnevad tavaliselt kuni kümnest lapsest. Rühmapäevahoius on ühe täiskasvanu kohta viis alla 3-aastast või kümme vanemat last.
Rühmapäevahoid on Eestis hetkel kõige levinum lapsehoiuviis. Samas on see ka hoiuviis, mille raames võib näiliselt sarnaste tingimuste juures esineda väga suurt kvaliteedi kõikumist.
Millele pöörata tähelepanu rühmapäevahoiu valimisel:
Kui vanem on kaalunud erinevaid hoiuvariante ja otsustanud rühmapäevahoiu kasuks, tasub endale sobivaima leidmisel arvestada järgmisi asjaolusid:
1) Tegevusluba. Alates 2007. aastast on sotsiaalministri määrusega kehtestatud nõudmised lapsehoiuteenusele. Kui kõik nõudmised on täidetud, väljastab maavanem lapsehoiule tegevusloa . Tegevusloaga lastehoidudes on kindlasti ruumid turvalised ja korras ning töötajaid kontrollitud nii nakkushaiguste levitamise kui ka kuritegeliku tausta osas.
2) Hoidjad. Hoidjate juures tasub vaadata kahte asja. Esiteks, milline on iga üksiku hoidja haridustase. Tegevusloaga lastehoius vastab iga hoidja haridus vähemalt minimaalsetele nõudmistele (lapsehoidja II põhiharidus ja läbitud 160-tunnine lapsehoidja koolitus), samas töötavad paljudes päevahoidudes ka pedagoogilise kõrgharidusega inimesed, kes on suutelised lapsele andma ametliku kooliks ettevalmistuse.
Teiseks tasub jälgida hoidjate püsivust ja töögraafikuid. Väikesele lapsele on ääretult oluline võimalus luua oma hoidjaga kiindumussuhe. Selleks alustingimuseks on aga see, et hoidja oleks lapsega piisavalt palju koos. Kui rühmapäevahoius on iga päev erinev hoidja (sõltumata kvalifikatsioonist), siis ei ole see lapse arengut soodustav tegur.
3) Rühmakaaslased. Nagu lapsehoidjad peavad olema püsivad, on ka rühma juures oluline selle püsivus. Laps ei loo suhet mitte ainult hoidjaga, vaid ka kaaslastega. Rühmapäevahoiu juures on eelkõige kalli hinna tõttu ohuks, et kõik lapsed käivad 2-3 päeva nädalas ja seega on nimekirjas kümne lapse asemel neid näiteks 20. Ehkki ruumid ei ole kunagi ülerahvastatud, peab laps eri päevadel tegutsema koos liiga suure hulga võõravõitu kaaslastega. 20 mängukaaslast oma erinevate vajaduste ja harjumustega on väikesele lapsele liiga suur seltskond.
4) Kasvatuspõhimõtted. Päevahoius käivate laste vanemad võivad end leida üllatavas olukorras, kus nad avastavad, et hoius rakendatakse hoopis teistsuguseid kasvatuspõhimõtteid kui kodus. Näiteks tasub enne lapse hoidu viimist läbi rääkida lapse päevakava. Kas selles leidub ka näiteks televiisori vaatamist? Kas söögiajad on kindlaks määratud või võimaldatakse lapsele soovi korral ka väikesi näkse (näiteks küpsis söögiaegade vahel)? Kas söök tehakse kohapeal või tuuakse sisse, millised on menüü koostamise põhimõtted? Võib leida rühmahoide, kus lastele püütakse pakkuda eranditult mahetoitu. Kas lõunauinak on kohustuslik (küsimus eelkõige suuremate laste puhul, kellest paljud on juba kodus päevaunest loobunud). Kas laps peab olema juba kuivaks õpetatud? Kas potile pannakse lapsed kõik korraga või igaüks ainult vastavalt soovile. Jne.
Päevahoidu minek
Kui vanem on leidnud asukoha ja hinna poolest sobiva päevahoiu, on soovitav minna hoidu kohale oma lapsest rääkima. Selle esimese vestluse juurde kuulub nii kasvatuspõhimõtete arutamine kui ka oma lapse ja tema eripära tutvustamine (näiteks kokkulepe, kuidas allergikut toita – kas vanem paneb söögi kaasa, või tehakse/tellitakse talle eraldi allergiku toit). Kui hoiukoht vanemale meeldib, võib selle esimese tutvumiskäigu juurde kuuluda ka hoiulepingu sõlmimine. Kindlasti peaks vanem küsima endale kaasa päevahoiu päevakava, et viia oma lapse une- ja söögiajad vastavusse lapsehoiu aegadega. Niiviisi on lapse kohanemist võimalik olulisel määral kergendada.
Hoiuga harjutamine või nn proovipäev on võimalus vanemal koos lapsega käia päevahoius ja sel moel lapsele tutvustada tingimusi ja hoidjaid. See, kuivõrd erinevad päevahoiud soovitavad vanemat koos lapsega harjutamas käia, on väga erinev. Ühelt poolt on hea, kui üleminek ja tutvumine toimub võimalikult pikaldaselt, jättes lapsele aega tutvumiseks hoidja(te)ga ja turvatunde tekkimiseks.Teisalt tuleb vältida lapse harjutamist mõttega, et päevahoid ongi see koht, kus ta käib koos oma vanemaga mängimas ja magamas. Parim arvatakse olevat järk-järgult pikendada aega, mille jooksul laps on vanemata hoius.
Lapsehoiuga kohanemine sõltub väga palju sellest, milline on vanemate suhtumine lapse hoidu minekusse. Kui vanem ise on lapsest lahkudes nutu äärel, teda haletseb ja lohutab, võtab laps selle suhtumise üle. Seega tasub vanemal oma tunded alla suruda ja vähemalt lapse juuresolekul näidata oma suurt rahulolu seoses toreda päevahoiu, vahvate kaaslaste ja toredate hoidjatega.
Lapsele tuleb algusest peale ausalt ja tema jaoks võimalikult arusaadavalt seletada, millal vanem ära läheb ja talle järele tuleb – lapse turvatunnet vähendab minema hiilimine ja jutt, et vanem talle varsti järele tuleb.
Mida väiksem on laps, seda suurem on tema stress vanemast lahutamisel ja seda väsitavamad on talle pikad hoiupäevad. Seega tasub kaaluda võimalusi, kuidas lapse viibimist päevahoius võimalikult lühikeseks teha. Võibolla saab üks vanem näiteks hiljem tööle minna ja teine varem töölt tulla – nii on mõnikord võimalik lapse hoiupäeva üheksalt tunnilt seitsmele kärpida. Laps vajab eelkõige ikkagi vanema, mitte hoidja hoolt ja tähelepanu.
Nagu kõigi muude valdkondadega lapse elus, on ka lastehoiuga kohanemisel abi rutiinide ja ritualide järgimisest. Kui hoidu minnakse alati samal ajal ja samal viisil, hoiupäev algab samuti alati kindlate tegevustega, siis laps juba teab ette, mis teda ootab, see omakorda suurendab lapse turvatunnet ja annab talle võimaluse tunda end olukorra valitsejana.
Veel meediakajastusi meie tegemistest
Meie ümarlaud koos rohelise erakonnaga.
Ja videolõik sellest ümarlauast.
Helen Alumäe arutlus lasteaianetis: lapsevanemad abikasvatajateks?
Piret Ehrenpreisi uudislõik Eesti Rahvusringhäälingus meie ümarlauast: http://vikerraadio.err.ee/uudisklipiarhiiv?main_id=2743697#408.
Siiri-Liisi Läänesaare arvamusartikkel Postimehes lasteaiasõjast ja lastehoiurühmadest.
Ja videolõik sellest ümarlauast.
Helen Alumäe arutlus lasteaianetis: lapsevanemad abikasvatajateks?
Piret Ehrenpreisi uudislõik Eesti Rahvusringhäälingus meie ümarlauast: http://vikerraadio.err.ee/uudisklipiarhiiv?main_id=2743697#408.
Siiri-Liisi Läänesaare arvamusartikkel Postimehes lasteaiasõjast ja lastehoiurühmadest.
Thursday, May 6, 2010
Vahepeal ilmunud meediakajastusi
Postimehes
Siiri-Liisi Läänesaar: lasteaiasõja lõpetaks väikeste hoiurühmade loomine.
Pille Rives: mahedam ja loomulikum ,
Eesti Ekspressis
Epp Petrone: Lastehoiu tegemisest,
Naistelehes
Eve Jaakson: Kus võib joonistada sinist päikest?,
Siiri-Liisi Läänesaar: lasteaiasõja lõpetaks väikeste hoiurühmade loomine.
Pille Rives: mahedam ja loomulikum ,
Eesti Ekspressis
Epp Petrone: Lastehoiu tegemisest,
Naistelehes
Eve Jaakson: Kus võib joonistada sinist päikest?,
Tuesday, April 20, 2010
Konverents "Kuidas hoida lapsi"
Perekasvatuse Instituut ja Tartu Lastehoiu Selts korraldavad 23. aprillil Tartus, Johannes Esto Ühingu Maja saalis (aadressil Näituse 3) konverentsi „Kuidas lapsi hoida”. Kõik huvilised on oodatud kaasa mõtlema ja arutlema selle üle, missugune on lapse vajadustest lähtuv ja lapse arengut toetav päevahoid.
"Viis aastat tagasi esimesi kutselisi lapsehoidjaid koolitades pidime me inimestele selgitama, mis on lastehoid ja mis vahet on sellel lasteaiaga," kirjeldab üks konverentsi korraldaja Siiri-Liisi Läänesaar Perekasvatuse Instituudist, tõdedes: "Praegu inimesed üldiselt teavad, mis on lastehoid ja on seda teenust kasutama hakanud. Seepärast me ei räägi enam sellest, mis on lastehoiuteenus, vaid räägime sellest, milline see teenus ideaalis peaks olema."
"Kas pole kummaline, et lastepäevahoiuga seoses räägitakse pigem kohtade puudusest kui teenuse kvaliteedist ja sellest, mida lapsed vajavad?" küsib ka Tartu Lastehoiu Seltsi juhataja Pille Rives. "Meie kogemus näitab, et paljud pered eelistaksid võimaluse korral väikest kodulähedast lastehoiurühma."
Perekasvatuse Instituudi juhi, Tartu Ülikooli dotsendi Inger Kraavi sõnul on konverentsi eesmärgiks analüüsida väikerühmades toimuva päevahoiu võimalusi ning sellega seonduvaid lapsesõbralikku tegevust soodustavaid ja takistavaid tegureid: "Analüüsime päevahoiu praegusi kogemusi ja tulevikuväljavaateid mitmest erinevast aspektist ning püüame ühisarutelu tulemusena välja töötada oma programmi ja ettepanekuid, mida siis same tutvustada asjast huvitatud institutsioonidele." Dotsent Kraav peab ise ettekande lapsevanema lootustest ja hirmudest seoses päevahoiuga.
Konverentsi peaesineja on Soomes laste päevahoiu psühholoogiliste aspektidega tegelenud ja päevahoiu reorganiserimisele teoreetilise aluse loonud professor Anja Riitta Lahikainen Tampere ülikoolist. Tema ettekande teemaks on " Missugust päevahoidu laps vajab?"
Lisaks teoreetilisematele teemadele kaaluvad konverentsi ettekanded lastehoiu korraldamisega seostuvaid sisulisi ja logistilisi küsimusi: sotsiaalministeeriumi hoolekandeosakonna peaspetsialist Merle Tomberg annab ülevaate lastehoiuteenusest Eestis, Siiri-Liisi Läänesaar Perekasvatu se Instituudist uurib, kas Eesti seadused tagavad lastele hea kasvukeskkonna, Rutt Saveli Lapsehoidjate Kutseliidust räägib võrdlevalt lasteaiast ja lastehoiust, Haapsalu linnavalitsuse haridusosakonna juhataja Mari-Epp Täht valgustab laste päevahoiust kooli minekuga seostuvaid probleeme.
Korraldajad ootavad konverentsile lastega tegelevaid inimesi ja ametnikke. "Oodatud on ka poliitikud, kellele lastehoiuteema pakub huvi ka valimiste vahelisel ajal," lisab Pille Rives.
Konverentsi täpsem ajakava on siin: http://lastehoiuselts.ee/konverents.
Palume osavõtust teatada hiljemalt 21. aprilliks lastehoiuselts@gmail.com
Lisateave: Siiri-Liisi Läänesaar, 53789092 või Pille Rives, 5158093
Konverentsi toetab Vabaühenduste Fond, mida rahastavad Liechtenstein, Island ja Norra EMP finantsmehhanismi vahendusel.
"Viis aastat tagasi esimesi kutselisi lapsehoidjaid koolitades pidime me inimestele selgitama, mis on lastehoid ja mis vahet on sellel lasteaiaga," kirjeldab üks konverentsi korraldaja Siiri-Liisi Läänesaar Perekasvatuse Instituudist, tõdedes: "Praegu inimesed üldiselt teavad, mis on lastehoid ja on seda teenust kasutama hakanud. Seepärast me ei räägi enam sellest, mis on lastehoiuteenus, vaid räägime sellest, milline see teenus ideaalis peaks olema."
"Kas pole kummaline, et lastepäevahoiuga seoses räägitakse pigem kohtade puudusest kui teenuse kvaliteedist ja sellest, mida lapsed vajavad?" küsib ka Tartu Lastehoiu Seltsi juhataja Pille Rives. "Meie kogemus näitab, et paljud pered eelistaksid võimaluse korral väikest kodulähedast lastehoiurühma."
Perekasvatuse Instituudi juhi, Tartu Ülikooli dotsendi Inger Kraavi sõnul on konverentsi eesmärgiks analüüsida väikerühmades toimuva päevahoiu võimalusi ning sellega seonduvaid lapsesõbralikku tegevust soodustavaid ja takistavaid tegureid: "Analüüsime päevahoiu praegusi kogemusi ja tulevikuväljavaateid mitmest erinevast aspektist ning püüame ühisarutelu tulemusena välja töötada oma programmi ja ettepanekuid, mida siis same tutvustada asjast huvitatud institutsioonidele." Dotsent Kraav peab ise ettekande lapsevanema lootustest ja hirmudest seoses päevahoiuga.
Konverentsi peaesineja on Soomes laste päevahoiu psühholoogiliste aspektidega tegelenud ja päevahoiu reorganiserimisele teoreetilise aluse loonud professor Anja Riitta Lahikainen Tampere ülikoolist. Tema ettekande teemaks on " Missugust päevahoidu laps vajab?"
Lisaks teoreetilisematele teemadele kaaluvad konverentsi ettekanded lastehoiu korraldamisega seostuvaid sisulisi ja logistilisi küsimusi: sotsiaalministeeriumi hoolekandeosakonna peaspetsialist Merle Tomberg annab ülevaate lastehoiuteenusest Eestis, Siiri-Liisi Läänesaar Perekasvatu se Instituudist uurib, kas Eesti seadused tagavad lastele hea kasvukeskkonna, Rutt Saveli Lapsehoidjate Kutseliidust räägib võrdlevalt lasteaiast ja lastehoiust, Haapsalu linnavalitsuse haridusosakonna juhataja Mari-Epp Täht valgustab laste päevahoiust kooli minekuga seostuvaid probleeme.
Korraldajad ootavad konverentsile lastega tegelevaid inimesi ja ametnikke. "Oodatud on ka poliitikud, kellele lastehoiuteema pakub huvi ka valimiste vahelisel ajal," lisab Pille Rives.
Konverentsi täpsem ajakava on siin: http://lastehoiuselts.ee/konverents.
Palume osavõtust teatada hiljemalt 21. aprilliks lastehoiuselts@gmail.com
Lisateave: Siiri-Liisi Läänesaar, 53789092 või Pille Rives, 5158093
Konverentsi toetab Vabaühenduste Fond, mida rahastavad Liechtenstein, Island ja Norra EMP finantsmehhanismi vahendusel.
Thursday, February 18, 2010
Kutse haridusfoorumi lastehoiu ja alushariduse töörühma
Kutsume kõiki huvilisi osalema Eesti Haridusfoorumi töörühmas "Alternatiivse lapsehoiu ja alushariduse vahekord" 18. veebruaril kell 17.15-20.00 (kogunemine TTÜ peahoone fuajees).
Töörühma juhivad Inger Kraav (Perekasvatuse Instituut) ja Pille Rives (Tartu Lastehoiuselts).
Ettekanded:
Inger Kraav – Lastehoiu koht ja maine Eesti ühiskonnas
Mari-Epp Täht – Alusharidus hariduse alusena
Tiia Õun – Lasteasutuse kvaliteedi hindamine
Siiri-Liisi Läänesaar – Lapsehoidjate koolitusest ja lapsehoidjale esitatavatest nõuetest
Täpsem töörühma kirjeldus:
Eesti Haridusfoorumi teemade hulka on algusest peale kuulunud lapse kasvatus kodus, riigis tehtav töö lapsevanematega ja vajadus lapsevanemaid kasvatustegevuses aidata-toetada.
Kiirete muutuste aeg ühiskonnas on tekitanud olukorra, kus lapsevanem üha enam vajab abi koolieelses eas laste kasvatamisel ka siis, kui laps ühel või teisel põhjusel lasteaeda hästi ei sobi. Sellele probleemile pakuvad lahendust perepäevahoiu tüüpi lastehoiud.
Rahvastikuministribüroo tellitud uurimus “Kohalike omavalitsuste toetus lastega peredele 2008 ja laste päevahoid 2008-2009 Eestis” kokkuvõte tõstatab küsimuse: kas lastehoiuteenus vastab lasteaia õppekriteeriumidele?
Lapsehoiuteenuse hindamisel on kvaliteedi näitajaid palju – lapse rahulolu, kohanemine, sotsiaalsete oskuste areng, tervislik seisund jne. Nii meil kui mujal tehtud uurimused näitavad seis valdkondades lapsehoiupaikade head taset.
Negatiivsena tuuakse aga esile lapsehoiu võimetus anda lapsele alusharidust.
Samas teevad paljud lastehoiud seda lasteaiga võrdses mahus. Lapsehoiu töö ei toimu õppekava alusel, lapsehoid ei ole õppeasutus ja seega ei kuulu ka lasteasutuste hulka.
Sotsiaalhoolekande seaduse alusel lastehoiuteenust pakkuval isikul ei ole kohustust anda lapsele alusharidust. Ametnikud on väljendanud isegi seisukohta, et lapsehoius ei tohi anda alusharidust, sest hoidjal puudub vastav pädevus (kuigi enamuses lapsehoidudes töötavad lasteaiaõpetaja kvalifikatsiooniga inimesed).
Lastehoius on päev struktureeritud (nagu lasteaias) nii, et vahelduvad vaba mäng, juhendatud tegevused, magamine, söömine, õues käimine jne. On loomulik, et pika päeva jooksul lapsed ka õpivad, neid õpetatakse ja kasvatatakse.
Koolieelse lasteasutuse seadus sätestab, et alushariduse võib laps omandada lasteasutuses või kodus, lapsehoidu tõesti ei mainita – aga lapsehoid kvalifitseeritud lapsehoidjatega ongi suhteliselt uus, alles väljakujunev vorm. Näib, et nii laste, nende vanemate kui ka hoiukohtade edasise arengu huvides peaks lapsel alushariduse omandamine lapsehoius võimalik olema. Samas oleks tõepoolest kasulik reguleerida, kes õpetab, mida õpetab, kuidas õpetab ja kes selle eest vastutab.
Sellega seotud küsimusi arutamegi 18. veebruaril 2010 Haridusfoorumi töötoas.
- Kas lapsehoid võiks olla üks kohtadest, kus omandada alusharidust?
- Kuidas reageerida vanemate ootusele ja vajadusele lapsekeskse hoiu järele, mis ühtlasi valmistaks ette kooliks?
- Kas lasteaia eelistamine lapsehoiule põhjusel, et just seal toimub õppekava-järgne õpetus, on õigustatud tingimustes, kus alushariduse võib omandada ka kodus ja kus igal lapsel on võimalik käia eelkoolis?
- Kas lapsehoiul ja lapsehoiul on vahe? Kas peaks olema erinevad nõudmised ja erinevad õigused kodus lapsi hoidvatel erahoidjatel ja lasteaia õppekriteeriumidest lähtuvail lastehoidudel?
- Kas lastehoiud peaksid järgima õppekava? Või on just selle puudumine oluline vabadus, millest ei tohiks loobuda?
- Kuidas mõõta/kontrollida lastehoius läbi viidava õppe-kasvatustöö taset?
- Millised peaksid olema nõuded personalile? See on küsimus lapsehoidja kvalifikatsioonist. Millise haridusega inimesed tohiksid lapsega töötada, millises ulatuses. Millise garantii annab lapsehoidja kutsetunnistus?
- Kas oleks otstarbekas, et lapsehoidjale kõrgema kutsejärgu omistamine oleks seotud alushariduse andmiseks vajalike teadmiste-oskuste omandamisega?
- Ja lõpuks võiksime arutada, kas lastehoid on pigem sotsiaalteenus või lastepäevahoiuvorm, mis on võrreldav alusharidust pakkuva lasteaiaga - mida vajavad omavalitsused ja riik?
Kaasa mõtlema ja arutlema odatud on kõik, keda teema huvitab või puudutab.
NB! Registreerimine aadressil www.haridusfoorum.ee. Kui soovite osaleda vaid neljapäeva õhtuses töörühmas, siis saatke sellele registreerimiseks e-kiri aadressil siiriliisi@pki.ee
. Kaasamõtlema ja arutlema odatud on kõik, keda teema huvitab või puudutab!
NB! Täpsem info ja registreerimine foorumile aadressil: http://www.haridusfoorum.ee.
*Kui soovite osaleda vaid neljapäeva õhtuses töörühmas, siis saatke sellele registreerimiseks e-kiri aadressil siiriliisi@pki.ee
Töörühma juhivad Inger Kraav (Perekasvatuse Instituut) ja Pille Rives (Tartu Lastehoiuselts).
Ettekanded:
Inger Kraav – Lastehoiu koht ja maine Eesti ühiskonnas
Mari-Epp Täht – Alusharidus hariduse alusena
Tiia Õun – Lasteasutuse kvaliteedi hindamine
Siiri-Liisi Läänesaar – Lapsehoidjate koolitusest ja lapsehoidjale esitatavatest nõuetest
Täpsem töörühma kirjeldus:
Eesti Haridusfoorumi teemade hulka on algusest peale kuulunud lapse kasvatus kodus, riigis tehtav töö lapsevanematega ja vajadus lapsevanemaid kasvatustegevuses aidata-toetada.
Kiirete muutuste aeg ühiskonnas on tekitanud olukorra, kus lapsevanem üha enam vajab abi koolieelses eas laste kasvatamisel ka siis, kui laps ühel või teisel põhjusel lasteaeda hästi ei sobi. Sellele probleemile pakuvad lahendust perepäevahoiu tüüpi lastehoiud.
Rahvastikuministribüroo tellitud uurimus “Kohalike omavalitsuste toetus lastega peredele 2008 ja laste päevahoid 2008-2009 Eestis” kokkuvõte tõstatab küsimuse: kas lastehoiuteenus vastab lasteaia õppekriteeriumidele?
Lapsehoiuteenuse hindamisel on kvaliteedi näitajaid palju – lapse rahulolu, kohanemine, sotsiaalsete oskuste areng, tervislik seisund jne. Nii meil kui mujal tehtud uurimused näitavad seis valdkondades lapsehoiupaikade head taset.
Negatiivsena tuuakse aga esile lapsehoiu võimetus anda lapsele alusharidust.
Samas teevad paljud lastehoiud seda lasteaiga võrdses mahus. Lapsehoiu töö ei toimu õppekava alusel, lapsehoid ei ole õppeasutus ja seega ei kuulu ka lasteasutuste hulka.
Sotsiaalhoolekande seaduse alusel lastehoiuteenust pakkuval isikul ei ole kohustust anda lapsele alusharidust. Ametnikud on väljendanud isegi seisukohta, et lapsehoius ei tohi anda alusharidust, sest hoidjal puudub vastav pädevus (kuigi enamuses lapsehoidudes töötavad lasteaiaõpetaja kvalifikatsiooniga inimesed).
Lastehoius on päev struktureeritud (nagu lasteaias) nii, et vahelduvad vaba mäng, juhendatud tegevused, magamine, söömine, õues käimine jne. On loomulik, et pika päeva jooksul lapsed ka õpivad, neid õpetatakse ja kasvatatakse.
Koolieelse lasteasutuse seadus sätestab, et alushariduse võib laps omandada lasteasutuses või kodus, lapsehoidu tõesti ei mainita – aga lapsehoid kvalifitseeritud lapsehoidjatega ongi suhteliselt uus, alles väljakujunev vorm. Näib, et nii laste, nende vanemate kui ka hoiukohtade edasise arengu huvides peaks lapsel alushariduse omandamine lapsehoius võimalik olema. Samas oleks tõepoolest kasulik reguleerida, kes õpetab, mida õpetab, kuidas õpetab ja kes selle eest vastutab.
Sellega seotud küsimusi arutamegi 18. veebruaril 2010 Haridusfoorumi töötoas.
- Kas lapsehoid võiks olla üks kohtadest, kus omandada alusharidust?
- Kuidas reageerida vanemate ootusele ja vajadusele lapsekeskse hoiu järele, mis ühtlasi valmistaks ette kooliks?
- Kas lasteaia eelistamine lapsehoiule põhjusel, et just seal toimub õppekava-järgne õpetus, on õigustatud tingimustes, kus alushariduse võib omandada ka kodus ja kus igal lapsel on võimalik käia eelkoolis?
- Kas lapsehoiul ja lapsehoiul on vahe? Kas peaks olema erinevad nõudmised ja erinevad õigused kodus lapsi hoidvatel erahoidjatel ja lasteaia õppekriteeriumidest lähtuvail lastehoidudel?
- Kas lastehoiud peaksid järgima õppekava? Või on just selle puudumine oluline vabadus, millest ei tohiks loobuda?
- Kuidas mõõta/kontrollida lastehoius läbi viidava õppe-kasvatustöö taset?
- Millised peaksid olema nõuded personalile? See on küsimus lapsehoidja kvalifikatsioonist. Millise haridusega inimesed tohiksid lapsega töötada, millises ulatuses. Millise garantii annab lapsehoidja kutsetunnistus?
- Kas oleks otstarbekas, et lapsehoidjale kõrgema kutsejärgu omistamine oleks seotud alushariduse andmiseks vajalike teadmiste-oskuste omandamisega?
- Ja lõpuks võiksime arutada, kas lastehoid on pigem sotsiaalteenus või lastepäevahoiuvorm, mis on võrreldav alusharidust pakkuva lasteaiaga - mida vajavad omavalitsused ja riik?
Kaasa mõtlema ja arutlema odatud on kõik, keda teema huvitab või puudutab.
NB! Registreerimine aadressil www.haridusfoorum.ee. Kui soovite osaleda vaid neljapäeva õhtuses töörühmas, siis saatke sellele registreerimiseks e-kiri aadressil siiriliisi@pki.ee
. Kaasamõtlema ja arutlema odatud on kõik, keda teema huvitab või puudutab!
NB! Täpsem info ja registreerimine foorumile aadressil: http://www.haridusfoorum.ee.
*Kui soovite osaleda vaid neljapäeva õhtuses töörühmas, siis saatke sellele registreerimiseks e-kiri aadressil siiriliisi@pki.ee
Subscribe to:
Posts (Atom)