Tartu Lastehoiu Selts, lastehoiuselts@gmail.com

Veel ilmunud meediakajastusi

2010-06-01T14:23:00.000-07:00

Pere ja Kodu märtsinumbris (2010) ilmus lugu meie seltsi Veski tänava rühmast - "Omadele, sooja südamega".

ja Õpetajate Lehes Siiri-Liisi Läänesaare lugu "Lastehoid - alternatiiv lasteaiale", samuti juba märtsist 2010.

Meil on ka infobaas KÕIGIST Tartus tegutsevatest lastehoidudest

2010-05-25T01:48:00.000-07:00

...see asub meie kodulehel - siin.

Lastehoiust Siiri-Liisi Läänesaarelt

2010-05-25T01:41:00.000-07:00

Me teeme peagi voldiku, mis selgitab lastehoiu olemust. See on tekst, mis voldikusse läheb, autoriks Siiri-Liisi Läänesaar Perekasvatuse Instituudist.

Ajalugu ja sissejuhatus
Viimase sajandi jooksul on Eestis olnud lasteaed peamine koht, kuhu lapsed vanemate tööpäeva jooksul jätta. Siiski on läbi aegade olnud ka neid lapsi, keda ei saa lasteaeda panna kas (sobiva) koha puudumise tõttu või seepärast, et vanem eelistab oma lapsele pakkuda teistsugust lapsepõlve.
Lasteaia ja kodu kõrval on alati olnud kolmandaks võimaluseks lapsehoidja. Traditsiooniliselt on lapsi hoidmas käinud vanaemad või eakad (nais)sugulased, nende puudumisel aga ka palgatud tädi. Tüüpiline pilt lapsehoidjast on vana tädi väikese lapsega kas lapse kodus või tädi kodus.

2000ndate aastate esimesel poolel Eestis lapsehoidja tööd reguleerivaid nõudmisi välja töötava rühma üks peaeesmärke oli tuua lapsehoiuteenus välja mustalt turult. . Seda ühelt poolt selleks, et suurendada kontollivõimalusi, teisalt aga selleks, et pakkuda lapsehoidjatena töötavatele isikutele sotsiaalseid garantiisid ja ametliku tööstaažiga kaasnevaid hüvesid – ravikindlustust, pensioni jne.

Alates 2004. aastast on lapsehoiu valdkonnas toimunud Eestis väga kiire areng. Koostatud on kutsestandard ja õppekava, kutselisi lapsehoidjaid on koolitatud, sotsiaalministri määrusega on kinnitatud nõuded lapsehoiuteenusele. Paljudes omavalitsustes nähakse lapsehoidu väärt teenusena lasteaiakohtade probleemi leevendamisel ja need omavalitsused pakuvad rahalist toetust lapsehoius käivatele lastele. Selle kõige tulemusena on tekkinud lapsehoidusid, mängutube ja koduhoidusid, kuhu vanemad saavad soovi korral oma lapsi viia.

Põhjused, miks otsustatakse lapsehoiuteenuse kasuks

Lasteaiakohta ei ole
Arvuliselt ehk kõige enam vanemaid otsustab oma lapse viia lastehoidu, kuna vanem ei saa vanemahüvitise lõppedes ja tööle naastes veel kohta munitsipaal-lasteaias. Kuna lapsehoiuteenus on oluliselt kallim lasteaiast, viiakse enamus sel põhjusel hoidu toodud lapsi esimesel võimalusel üle lasteaeda.

Lasteaed on kodust liiga kaugel
Eelkõige suuremates linnades on probleem, et lasteaiakoha võiks laps isegi saada, aga see asub nii kodust kui ka vanemate tööpaigast nii kaugel, et lapse sinna viimine oleks keeruline ja kurnav igapäevane lisatöö. Lastehoidusid on võrreldes lasteaiaga suhteliselt odav ja mugav rajada, see käib kiiresti ja teenus on paindlik. Seetõttu on mitmel pool käivitatud lastehoiud vastavalt vanemate vajadustele – nende elupiirkonnas. Näiteks Tartu Lastehoiuselts on lähtuvalt koduläheduse põhimõttest loonud Tartu linnas viis erinevat hoiukohta, kuhu saavad minna just nende lähistel elavad lapsed.

Lasteaias on liiga suured rühmad
Mida väiksem on laps, seda enam vajab ta isiklikku tähelepanu ja lähedust täiskasvanuga. Eesti lasteaedades üldse ja sõimerühmades eriti on rühmad kordi suuremad kui see lapse tervise, arengu ja heaolu seisukohalt soovitav oleks. Ka see on üks põhjus, miks vanemad tihti valivad turvalised ja kodusarnased lastehoiud, eelkõige väikelastele.

Laps vajab tavapärasest erinevat kohtlemist
Tavapärasest erinevat kohtlemist vajavad näiteks lapsed, kes on väga arglikud või ebatavaliselt aktiivsed, lapsed, kellel on allergiad või lapsed, kellel on erivajadus (näiteks andekus) ja kellega õpetajad lasteaias ei jõua piisavalt tegelda. Lapsehoidu võivad vajada ka lapsed, kelle vanemate tööajad on ebaregulaarsed või ebaharilikud. Väikeses rühmas, paindliku teenuse juures on võimalik arvestada kõigi laste ja vanemate erinevaid vajadusi ja pakkuda parimaid hoiutingimusi kõigile lastele, ükskõik, millist teenust nad vajavad.
Milline hoiukoht sobib kõige paremini? .

Kodu (paremal juhul ema või isaga, halvemal hoidjaga) Rühmapäevahoid Lasteaed
Lapse vanus 0-1,5 Selles vanuses lapsele on kõige parem olla emaga kodus. Kui see ei ole parasjagu võimalik, võib ema asendada lapsele tuttav, turvaline ja lähedane isik (isa, vanaema, oma üks ja kindel hoidja) 1,5-4 Umbes teise eluaasta paiku hakkab laps juba kaaslaste seltskonda nautima. Siiski on seltskonnast palju olulisem kiindumussuhe hoidjaga. Selles vanuses on oluline valida väike ja turvaline hoiurühm. 5-6 aastane on juba suuteline toime tulema suuremaski rühmas (parem siiski, kui see väga suur ei ole!) .
Lapse tervis Tihti tõbine – pidevalt nohus-köhas laps, kes ei ole väga raskesti haige, aga siiski piisavalt, et teda mitte viia päevahoidu Sobib eriti hästi erivajadustega lastele – näiteks allergikud, diabeetikud, aga ka andekad ja hüperaktiivsed jne. Väikeses rühmas on hoidjatel aega ja võimalust lapse eripärale rohkem tähelepanu pöörata Lasteaia tavarühmas peab laps olema tugev ja terve. Suure rühmaga kaasneb suurem haigestumine seepärast peab enne lasteaeda minekut olema lapse immuunsüsteem piisavalt tugev.

Mida tähtsustab Kodus, ühe hoidjaga koos kasvades on lapsel võimlikult vähe stressoreid. Ei pea harjuma uute inimestega, olukordadega, kohtadega. Sellise hoiuviisi turvalisus on eriti tähtis esimesel kahel eluaastal. Rühmapäevahoius keskendutakse lapse mitmekülgsele arendamisele, eriti sotsiaalsele ja emotsionaalsele. Tähtsad on suhted grupis, võime reegleid täita ja hoida tasakaalus kehaline ja vaimne areng. Lasteaed on haridusasutus, kus pannakse rõhku õigete teadmiste ja oskuste omandamisele. Lasteaia õpetajad oskavad last kooliks ette valmistada
Kollektiivsus ja individuaalsus Lapse individuaalseid iseärasusi arvestatakse täiel määral, samas on vähem võimalusi õppida arvestama teiste inimeste soovide ja vajadustega. Kasvatatakse rühmaiiget, õpetatakse märkama teist last enda kõrval. Arvesse võetakse ka laste individuaalseid erinevusi ja vajadusi, tegeldakse lastega üksikult ja pööratakse tähelepanu isiksuse arengule. Kasvatatakse kollektiivi ja last kollektiivi liikmena. Laps õpib olema üks suurest rühmast (kooli- minekuks väga vajalik oskus), olema iseseisev, tulema toime vähese toetusega täiskasvanutelt, vajadusel ootama. Individuaalsete iseärasuste arvestamiseks on suures rühmas vähem aega ja võimalusi
Lapsehoiuteenused

Eestis on praegu (2010a) ametlikult olemas ainult üks lapsehoiuteenus ja üks töötaja liik – lapsehoidja. Selle ühe nimetuse alla aga mahub väga palju väga erinevaid teenuseid ja lapsehoidjatena töötavad väga erineva hariduse ja taustaga inimesed.

Hoid lapse kodus
Kuigi viimase kümnendi jooksul on tekkinud väga palju erinevaid lastehoide ja kohti, kus lapsi hoida, on klassikaline „vana tädi ühe lapsega“ teenus jätkuvalt soovitud ja nõutud. Eriti mugav on see teenus peredele, kus soovitakse, et last ei peaks kuhugi viima, vaid pigem tahetakse hoidja tulekut oma koju. Sellisel juhul nähakse sageli normaalsena ka seda, et hoidja päeva jooksul lisaks lapsega tegelemisele teeb mõningaid koduseid töid.

Perepäevahoid
Perepäevahoidu peetakse lapse arengu seisukohalt üheks paremaks päevahoiuvormiks. Selle puhul hoiab lapsehoidja oma kodus 4-5 eri vanuses last. Nooremad õpivad vanematelt ja vanemad lapsed tunnevad ennast suure ja tähtsana, kuna saavad nooremate eest hoolitseda. Suureks plussiks on võimalus luua kiindumussuhe hoidjaga ja teiste lastega, kuna rühma koosseis ja hoidja on samad. Põhjamaades on selline hoiuliik väga levinud, ent Eestis töötavad vaid mõned üksikud perepäevahoiud. Põhjusi on mitmeid – näiteks on Eestis nõudmised ruumidele väga ranged ja inimesed ei suuda või ei taha oma kodusid nende nõudmistega vastavusse viia. Samas on nii väikese lasterühma juures hoidja sissetulek kasin, tööaeg üksinda töötades aga pikk.
Lähtudes lapse heaolust, tasuks riiklikul (või omavalitsuse) tasandil soodustada perepäevahoidude tekkimist ja püsimist.

Mängutuba
Mängutuba lapsehoiuteenusena on mõeldud eelkõige selleks, et vanem, kes üldiselt ise lapsega kodus on, saaks erandkorras lühikeseks ajaks viia lapse turvalisse hoiukohta. Selline vajadus tekib vanemal näiteks siis, kui tal on vaja käia arsti juures, poes või loengul. Tegemist on lühihoiuga maksimaalselt neli tundi korraga. Mängutubades üldiselt ei pakuta sööki ega puhkevõimalust.

Rühmapäevahoid
Kui perepäevahoidja hoiab kodus väikest eri vanuses laste rühma, siis rühmapäevahoius käivad lapsed üüritudpinnal ja rühmad koosnevad tavaliselt kuni kümnest lapsest. Rühmapäevahoius on ühe täiskasvanu kohta viis alla 3-aastast või kümme vanemat last.
Rühmapäevahoid on Eestis hetkel kõige levinum lapsehoiuviis. Samas on see ka hoiuviis, mille raames võib näiliselt sarnaste tingimuste juures esineda väga suurt kvaliteedi kõikumist.

Millele pöörata tähelepanu rühmapäevahoiu valimisel:
Kui vanem on kaalunud erinevaid hoiuvariante ja otsustanud rühmapäevahoiu kasuks, tasub endale sobivaima leidmisel arvestada järgmisi asjaolusid:
1) Tegevusluba. Alates 2007. aastast on sotsiaalministri määrusega kehtestatud nõudmised lapsehoiuteenusele. Kui kõik nõudmised on täidetud, väljastab maavanem lapsehoiule tegevusloa . Tegevusloaga lastehoidudes on kindlasti ruumid turvalised ja korras ning töötajaid kontrollitud nii nakkushaiguste levitamise kui ka kuritegeliku tausta osas.
2) Hoidjad. Hoidjate juures tasub vaadata kahte asja. Esiteks, milline on iga üksiku hoidja haridustase. Tegevusloaga lastehoius vastab iga hoidja haridus vähemalt minimaalsetele nõudmistele (lapsehoidja II põhiharidus ja läbitud 160-tunnine lapsehoidja koolitus), samas töötavad paljudes päevahoidudes ka pedagoogilise kõrgharidusega inimesed, kes on suutelised lapsele andma ametliku kooliks ettevalmistuse.
Teiseks tasub jälgida hoidjate püsivust ja töögraafikuid. Väikesele lapsele on ääretult oluline võimalus luua oma hoidjaga kiindumussuhe. Selleks alustingimuseks on aga see, et hoidja oleks lapsega piisavalt palju koos. Kui rühmapäevahoius on iga päev erinev hoidja (sõltumata kvalifikatsioonist), siis ei ole see lapse arengut soodustav tegur.
3) Rühmakaaslased. Nagu lapsehoidjad peavad olema püsivad, on ka rühma juures oluline selle püsivus. Laps ei loo suhet mitte ainult hoidjaga, vaid ka kaaslastega. Rühmapäevahoiu juures on eelkõige kalli hinna tõttu ohuks, et kõik lapsed käivad 2-3 päeva nädalas ja seega on nimekirjas kümne lapse asemel neid näiteks 20. Ehkki ruumid ei ole kunagi ülerahvastatud, peab laps eri päevadel tegutsema koos liiga suure hulga võõravõitu kaaslastega. 20 mängukaaslast oma erinevate vajaduste ja harjumustega on väikesele lapsele liiga suur seltskond.
4) Kasvatuspõhimõtted. Päevahoius käivate laste vanemad võivad end leida üllatavas olukorras, kus nad avastavad, et hoius rakendatakse hoopis teistsuguseid kasvatuspõhimõtteid kui kodus. Näiteks tasub enne lapse hoidu viimist läbi rääkida lapse päevakava. Kas selles leidub ka näiteks televiisori vaatamist? Kas söögiajad on kindlaks määratud või võimaldatakse lapsele soovi korral ka väikesi näkse (näiteks küpsis söögiaegade vahel)? Kas söök tehakse kohapeal või tuuakse sisse, millised on menüü koostamise põhimõtted? Võib leida rühmahoide, kus lastele püütakse pakkuda eranditult mahetoitu. Kas lõunauinak on kohustuslik (küsimus eelkõige suuremate laste puhul, kellest paljud on juba kodus päevaunest loobunud). Kas laps peab olema juba kuivaks õpetatud? Kas potile pannakse lapsed kõik korraga või igaüks ainult vastavalt soovile. Jne.

Päevahoidu minek

Kui vanem on leidnud asukoha ja hinna poolest sobiva päevahoiu, on soovitav minna hoidu kohale oma lapsest rääkima. Selle esimese vestluse juurde kuulub nii kasvatuspõhimõtete arutamine kui ka oma lapse ja tema eripära tutvustamine (näiteks kokkulepe, kuidas allergikut toita – kas vanem paneb söögi kaasa, või tehakse/tellitakse talle eraldi allergiku toit). Kui hoiukoht vanemale meeldib, võib selle esimese tutvumiskäigu juurde kuuluda ka hoiulepingu sõlmimine. Kindlasti peaks vanem küsima endale kaasa päevahoiu päevakava, et viia oma lapse une- ja söögiajad vastavusse lapsehoiu aegadega. Niiviisi on lapse kohanemist võimalik olulisel määral kergendada.

Hoiuga harjutamine või nn proovipäev on võimalus vanemal koos lapsega käia päevahoius ja sel moel lapsele tutvustada tingimusi ja hoidjaid. See, kuivõrd erinevad päevahoiud soovitavad vanemat koos lapsega harjutamas käia, on väga erinev. Ühelt poolt on hea, kui üleminek ja tutvumine toimub võimalikult pikaldaselt, jättes lapsele aega tutvumiseks hoidja(te)ga ja turvatunde tekkimiseks.Teisalt tuleb vältida lapse harjutamist mõttega, et päevahoid ongi see koht, kus ta käib koos oma vanemaga mängimas ja magamas. Parim arvatakse olevat järk-järgult pikendada aega, mille jooksul laps on vanemata hoius.

Lapsehoiuga kohanemine sõltub väga palju sellest, milline on vanemate suhtumine lapse hoidu minekusse. Kui vanem ise on lapsest lahkudes nutu äärel, teda haletseb ja lohutab, võtab laps selle suhtumise üle. Seega tasub vanemal oma tunded alla suruda ja vähemalt lapse juuresolekul näidata oma suurt rahulolu seoses toreda päevahoiu, vahvate kaaslaste ja toredate hoidjatega.

Lapsele tuleb algusest peale ausalt ja tema jaoks võimalikult arusaadavalt seletada, millal vanem ära läheb ja talle järele tuleb – lapse turvatunnet vähendab minema hiilimine ja jutt, et vanem talle varsti järele tuleb.

Mida väiksem on laps, seda suurem on tema stress vanemast lahutamisel ja seda väsitavamad on talle pikad hoiupäevad. Seega tasub kaaluda võimalusi, kuidas lapse viibimist päevahoius võimalikult lühikeseks teha. Võibolla saab üks vanem näiteks hiljem tööle minna ja teine varem töölt tulla – nii on mõnikord võimalik lapse hoiupäeva üheksalt tunnilt seitsmele kärpida. Laps vajab eelkõige ikkagi vanema, mitte hoidja hoolt ja tähelepanu.

Nagu kõigi muude valdkondadega lapse elus, on ka lastehoiuga kohanemisel abi rutiinide ja ritualide järgimisest. Kui hoidu minnakse alati samal ajal ja samal viisil, hoiupäev algab samuti alati kindlate tegevustega, siis laps juba teab ette, mis teda ootab, see omakorda suurendab lapse turvatunnet ja annab talle võimaluse tunda end olukorra valitsejana.

Veel meediakajastusi meie tegemistest

2010-05-25T01:36:00.000-07:00

Meie ümarlaud koos rohelise erakonnaga.

Ja videolõik sellest ümarlauast.

Helen Alumäe arutlus lasteaianetis: lapsevanemad abikasvatajateks?

Piret Ehrenpreisi uudislõik Eesti Rahvusringhäälingus meie ümarlauast: http://vikerraadio.err.ee/uudisklipiarhiiv?main_id=2743697#408.

Siiri-Liisi Läänesaare arvamusartikkel Postimehes lasteaiasõjast ja lastehoiurühmadest.

Vahepeal ilmunud meediakajastusi

2010-05-06T14:46:00.000-07:00

Postimehes
Siiri-Liisi Läänesaar: lasteaiasõja lõpetaks väikeste hoiurühmade loomine.

Pille Rives: mahedam ja loomulikum ,

Eesti Ekspressis
Epp Petrone: Lastehoiu tegemisest,

Naistelehes
Eve Jaakson: Kus võib joonistada sinist päikest?,

Konverents "Kuidas hoida lapsi"

2010-04-20T01:54:00.000-07:00

Perekasvatuse Instituut ja Tartu Lastehoiu Selts korraldavad 23. aprillil Tartus, Johannes Esto Ühingu Maja saalis (aadressil Näituse 3) konverentsi „Kuidas lapsi hoida”. Kõik huvilised on oodatud kaasa mõtlema ja arutlema selle üle, missugune on lapse vajadustest lähtuv ja lapse arengut toetav päevahoid.

"Viis aastat tagasi esimesi kutselisi lapsehoidjaid koolitades pidime me inimestele selgitama, mis on lastehoid ja mis vahet on sellel lasteaiaga," kirjeldab üks konverentsi korraldaja Siiri-Liisi Läänesaar Perekasvatuse Instituudist, tõdedes: "Praegu inimesed üldiselt teavad, mis on lastehoid ja on seda teenust kasutama hakanud. Seepärast me ei räägi enam sellest, mis on lastehoiuteenus, vaid räägime sellest, milline see teenus ideaalis peaks olema."

"Kas pole kummaline, et lastepäevahoiuga seoses räägitakse pigem kohtade puudusest kui teenuse kvaliteedist ja sellest, mida lapsed vajavad?" küsib ka Tartu Lastehoiu Seltsi juhataja Pille Rives. "Meie kogemus näitab, et paljud pered eelistaksid võimaluse korral väikest kodulähedast lastehoiurühma."

Perekasvatuse Instituudi juhi, Tartu Ülikooli dotsendi Inger Kraavi sõnul on konverentsi eesmärgiks analüüsida väikerühmades toimuva päevahoiu võimalusi ning sellega seonduvaid lapsesõbralikku tegevust soodustavaid ja takistavaid tegureid: "Analüüsime päevahoiu praegusi kogemusi ja tulevikuväljavaateid mitmest erinevast aspektist ning püüame ühisarutelu tulemusena välja töötada oma programmi ja ettepanekuid, mida siis same tutvustada asjast huvitatud institutsioonidele." Dotsent Kraav peab ise ettekande lapsevanema lootustest ja hirmudest seoses päevahoiuga.
Konverentsi peaesineja on Soomes laste päevahoiu psühholoogiliste aspektidega tegelenud ja päevahoiu reorganiserimisele teoreetilise aluse loonud professor Anja Riitta Lahikainen Tampere ülikoolist. Tema ettekande teemaks on " Missugust päevahoidu laps vajab?"

Lisaks teoreetilisematele teemadele kaaluvad konverentsi ettekanded lastehoiu korraldamisega seostuvaid sisulisi ja logistilisi küsimusi: sotsiaalministeeriumi hoolekandeosakonna peaspetsialist Merle Tomberg annab ülevaate lastehoiuteenusest Eestis, Siiri-Liisi Läänesaar Perekasvatu se Instituudist uurib, kas Eesti seadused tagavad lastele hea kasvukeskkonna, Rutt Saveli Lapsehoidjate Kutseliidust räägib võrdlevalt lasteaiast ja lastehoiust, Haapsalu linnavalitsuse haridusosakonna juhataja Mari-Epp Täht valgustab laste päevahoiust kooli minekuga seostuvaid probleeme.

Korraldajad ootavad konverentsile lastega tegelevaid inimesi ja ametnikke. "Oodatud on ka poliitikud, kellele lastehoiuteema pakub huvi ka valimiste vahelisel ajal," lisab Pille Rives.

Konverentsi täpsem ajakava on siin: http://lastehoiuselts.ee/konverents.

Palume osavõtust teatada hiljemalt 21. aprilliks lastehoiuselts@gmail.com
Lisateave: Siiri-Liisi Läänesaar, 53789092 või Pille Rives, 5158093

Konverentsi toetab Vabaühenduste Fond, mida rahastavad Liechtenstein, Island ja Norra EMP finantsmehhanismi vahendusel.

Kutse haridusfoorumi lastehoiu ja alushariduse töörühma

2010-02-18T02:20:00.000-08:00

Kutsume kõiki huvilisi osalema Eesti Haridusfoorumi töörühmas "Alternatiivse lapsehoiu ja alushariduse vahekord" 18. veebruaril kell 17.15-20.00 (kogunemine TTÜ peahoone fuajees).
Töörühma juhivad Inger Kraav (Perekasvatuse Instituut) ja Pille Rives (Tartu Lastehoiuselts).

Ettekanded:

Inger Kraav – Lastehoiu koht ja maine Eesti ühiskonnas
Mari-Epp Täht – Alusharidus hariduse alusena
Tiia Õun – Lasteasutuse kvaliteedi hindamine
Siiri-Liisi Läänesaar – Lapsehoidjate koolitusest ja lapsehoidjale esitatavatest nõuetest

Täpsem töörühma kirjeldus:

Eesti Haridusfoorumi teemade hulka on algusest peale kuulunud lapse kasvatus kodus, riigis tehtav töö lapsevanematega ja vajadus lapsevanemaid kasvatustegevuses aidata-toetada.

Kiirete muutuste aeg ühiskonnas on tekitanud olukorra, kus lapsevanem üha enam vajab abi koolieelses eas laste kasvatamisel ka siis, kui laps ühel või teisel põhjusel lasteaeda hästi ei sobi. Sellele probleemile pakuvad lahendust perepäevahoiu tüüpi lastehoiud.

Rahvastikuministribüroo tellitud uurimus “Kohalike omavalitsuste toetus lastega peredele 2008 ja laste päevahoid 2008-2009 Eestis” kokkuvõte tõstatab küsimuse: kas lastehoiuteenus vastab lasteaia õppekriteeriumidele?

Lapsehoiuteenuse hindamisel on kvaliteedi näitajaid palju – lapse rahulolu, kohanemine, sotsiaalsete oskuste areng, tervislik seisund jne. Nii meil kui mujal tehtud uurimused näitavad seis valdkondades lapsehoiupaikade head taset.
Negatiivsena tuuakse aga esile lapsehoiu võimetus anda lapsele alusharidust.
Samas teevad paljud lastehoiud seda lasteaiga võrdses mahus. Lapsehoiu töö ei toimu õppekava alusel, lapsehoid ei ole õppeasutus ja seega ei kuulu ka lasteasutuste hulka.

Sotsiaalhoolekande seaduse alusel lastehoiuteenust pakkuval isikul ei ole kohustust anda lapsele alusharidust. Ametnikud on väljendanud isegi seisukohta, et lapsehoius ei tohi anda alusharidust, sest hoidjal puudub vastav pädevus (kuigi enamuses lapsehoidudes töötavad lasteaiaõpetaja kvalifikatsiooniga inimesed).
Lastehoius on päev struktureeritud (nagu lasteaias) nii, et vahelduvad vaba mäng, juhendatud tegevused, magamine, söömine, õues käimine jne. On loomulik, et pika päeva jooksul lapsed ka õpivad, neid õpetatakse ja kasvatatakse.

Koolieelse lasteasutuse seadus sätestab, et alushariduse võib laps omandada lasteasutuses või kodus, lapsehoidu tõesti ei mainita – aga lapsehoid kvalifitseeritud lapsehoidjatega ongi suhteliselt uus, alles väljakujunev vorm. Näib, et nii laste, nende vanemate kui ka hoiukohtade edasise arengu huvides peaks lapsel alushariduse omandamine lapsehoius võimalik olema. Samas oleks tõepoolest kasulik reguleerida, kes õpetab, mida õpetab, kuidas õpetab ja kes selle eest vastutab.

Sellega seotud küsimusi arutamegi 18. veebruaril 2010 Haridusfoorumi töötoas.
- Kas lapsehoid võiks olla üks kohtadest, kus omandada alusharidust?
- Kuidas reageerida vanemate ootusele ja vajadusele lapsekeskse hoiu järele, mis ühtlasi valmistaks ette kooliks?
- Kas lasteaia eelistamine lapsehoiule põhjusel, et just seal toimub õppekava-järgne õpetus, on õigustatud tingimustes, kus alushariduse võib omandada ka kodus ja kus igal lapsel on võimalik käia eelkoolis?
- Kas lapsehoiul ja lapsehoiul on vahe? Kas peaks olema erinevad nõudmised ja erinevad õigused kodus lapsi hoidvatel erahoidjatel ja lasteaia õppekriteeriumidest lähtuvail lastehoidudel?
- Kas lastehoiud peaksid järgima õppekava? Või on just selle puudumine oluline vabadus, millest ei tohiks loobuda?
- Kuidas mõõta/kontrollida lastehoius läbi viidava õppe-kasvatustöö taset?
- Millised peaksid olema nõuded personalile? See on küsimus lapsehoidja kvalifikatsioonist. Millise haridusega inimesed tohiksid lapsega töötada, millises ulatuses. Millise garantii annab lapsehoidja kutsetunnistus?
- Kas oleks otstarbekas, et lapsehoidjale kõrgema kutsejärgu omistamine oleks seotud alushariduse andmiseks vajalike teadmiste-oskuste omandamisega?
- Ja lõpuks võiksime arutada, kas lastehoid on pigem sotsiaalteenus või lastepäevahoiuvorm, mis on võrreldav alusharidust pakkuva lasteaiaga - mida vajavad omavalitsused ja riik?

Kaasa mõtlema ja arutlema odatud on kõik, keda teema huvitab või puudutab.

NB! Registreerimine aadressil www.haridusfoorum.ee. Kui soovite osaleda vaid neljapäeva õhtuses töörühmas, siis saatke sellele registreerimiseks e-kiri aadressil siiriliisi@pki.ee
. Kaasamõtlema ja arutlema odatud on kõik, keda teema huvitab või puudutab!

NB! Täpsem info ja registreerimine foorumile aadressil: http://www.haridusfoorum.ee.
*Kui soovite osaleda vaid neljapäeva õhtuses töörühmas, siis saatke sellele registreerimiseks e-kiri aadressil siiriliisi@pki.ee

Kutse ümarlauale

2010-02-02T00:20:00.000-08:00

Kutse ümarlauale: Lastehoid alushariduse pakkujana

Tartu Lastehoiu Selts kutsub huvilisi arutlema alushariduse andmise võimaluste ja hetkeseisu üle Tartu linna lastehoidudes.

Ümarlaua teemad:

- Kuidas teadvustada lastehoidu kui võimalikku alushariduse andmise kohta?

- Kas on vajalik diferentseerida kodus lapsi hoidvaid erahoidjaid ja lasteaia õppekriteeriumidest lähtuvaid lastehoide?

- Kas lastehoiud peaksid järgima õppekava? Või on just selle puudumine oluline vabadus, millest ei tohiks loobuda?

Ümarlaud toimub projekti „Pere/rühmaperepäevahoiu mudeli tutvustamine ja propageerimine Eestis ja teenuse kättesaadavuse parandamine Tartu linnas“ raames. Seda toetab Vabaühenduste Fond, mida rahastavad Island, Liechtenstein ja Norra EMP finantsmehhanismi ja Norra finantsmehhanismi vahendusel.

Ümarlaud toimub 6. veebruaril, kell 12.00-14.00, Tartus, Õnne 13 asuvas lastehoius.

Oodatud on kõik, keda antud teema huvitab ja puudutab. Eriti oodatud on Tartu lapsehoidjad, lastehoidude tegijad-töötajad, et jagada oma kogemusi.

Osavõtust palume teatada lastehoiuselts@gmail.com.

Info tel. 55602169 (Liisa Maasik) või 5158093 (Pille Rives) MTÜ Tartu Lastehoiuselts.

Artikkel Eesti Naises

2009-12-19T02:43:00.001-08:00

Minu enda tehtud lugu Tartu Lastehoiu Seltsist ja selle juhatajast Pillest: ajakirjas Eesti Naine.

Roheliste esindaja Tiina Kirsi poolt kaks mõtelust, järelkaja meie ümarlauale

2009-10-07T05:04:00.000-07:00

Meile kirjutas lastehoiu seltsi ja poliitikute ümarlaual osalenud rohepartei esindaja Tiina Kirss, kes palus meil avaldada enda mõtisklused lastehoiu teemadel.
Seda teemegi.
Tartu Lastehoiu Selts ei vastuta nende avaldatud juttude sisu eest, osaleme igatahes diskussioonis - ja kui keegi soovib veel saata oma mõtteid, siis saatke, avaldame, arutame :).

"
Tartu Lastehoiu Seltsi kohtumisel Tartu poliitikutega 24. septembril ning pärast ka intervjuus Tartu Postimehele läks abilinnapea härra Jüri Sasi hämamise teed, väites, et lasteaedadega on meil kõik korras. Kohti jätkub, järjekorras on vaid need, kellele on kohta pakutud ning nad on ise koha üles ütelnud erinevatel põhjustel.
Juriidiliselt on kõik korrektne. Aga pole ju mõeldav, et vanem peab hommikul ühe lapse ühte, teise lapse teise lasteaeda viima, mis ei pruugi ühes linnaosas olla. Probleeme on vaid sõime kohtadega, aga need lahenevad peatselt uue lasteaia avamisega (Klaabu). Edasi on aga kõik roosiline. Ehitame aga, üks lasteaed aastas, ning iive Tartu linnas muudkui tõuseb, kõik pered hakkavad ühe kahe lapse asemel kolme-nelja last kasvatama. Raha jätkub nii lasteaedadele, lastepäevahoidudele kui ka eralasteaedadele.
Uhkelt sai härra Sasi valijale ette kanda, et nelja aastaga on loodud 630 lasteaiakohta. Aastal 2005 oli Tartus 4683 munitsipaallasteaiakohta nii et tegelikult on loodud juurde 349 uut kohta. Ülejäänud lasteaiakohad on eraalgatusel loodud päevahoiu või eralasteaedade poolt. Härra Sasi unustas aga mainida, mis sai lubadusest igale lapsele lasteaiakoht ja et paljud neist loodud munitsipaalkohtadest on teiste laste arvelt,suurendades rühmades laste arvu üle normpiiride ja tõstes kasvatajate koormust, mille tõttu kannatavad kõik lapsed.

Vaatleme siis härra abilinnapea poolt loodud roosilist olukorda Tartu lasteasutustes põhinedes Tartul Linna ja Linnavalitsuse haridusosakonna materjalidele, millest härra Sasil on väga omapärane arusaam.
Võtame Tartu linna munitsipaal-õppeasutuste arengukava aastateks 2008-13 lasteaiakohtade vajaduse prognoosi.

Vajadus septembriks 2007- 5270 kohta, tegelikult kohti 4827.
Vajadus septembriks 2008- 5573 kohta, tegelikult kohti 4924.
Vajadus septembriks 2009- 5740 kohta, tegelikult kohti 5032.

Ülaltoodud prognoosist lähtub, et 2013 õppeaasta alguseks on vaja juurde luua alates 2007 aastast 1102 lasteaiakohta. Praeguseks on avatud lasteaiad Lotte- 120 kohta, Sipsik 128 kohta ning 2010 avatakse lasteaed Klaabu- 120 kohta. Nii, et Klaabu avamine jätab ikka ilma lasteaia kohata üle 700 lapse.
Sipsik läks maksma Tartu linna eelarvele 42 miljonit 518 tuhat krooni. 700 koha loomiseks peame ehitama 6 lasteaeda 40 mln tk ning seda juba 2013 õppeaasta alguseks- see on 1,5 lasteaeda aastas. Seda ei suutnud Tartu linn isegi enne majanduslangust, kuidas Tartu linn sellega härra Sasi arvates masu ajal hakkama saab?

Mis puutub härra Sasi prohvetlikku väitesse, et elanikkond pigem suureneb või püsib sama sündivus 10 aasta pärast, siis pigem vaataksin ikkagi statistikat.
1985-1999 sündis Tartus keskmiselt 1462 last - need kes täna abielluvad ja pere loovad.
1990-1994 sündis Tartus keskmiselt 1168 last - need kes homme pere loovad.
1995-1999 sündis Tartus keskmiselt 950 last, need kes 10 aasta pärast pere loovad.

Muidugi, võib olla on härra Sasil plaan kehtestada naistele sünnitamisnormid, et nad sünnitaksid rohkem lapsi 10 aasta pärast ja lasteaiad saaksidki täis.

Nii et kas tasub ikka neid lasteaedu ehitada?
Vastus- muidugi tasub, kui ka 10 aasta pärast võimul olla ja ütelda, et näe, mis nad tegid - meil ei jää nüüd muud üle kui lasteaiad vanadekodudeks ümber ehitada.
Ainukese võimalusena näen linna poolt võrdse rahastamise printsiibil toimuvat erasektori kaasamist. Kas siis tegu on lastepäevahoiu või erasektoriga- kõik Tartu lapsed saavad võrdse pearaha munitsipaallasteaia kohaga ning tekib vabalt konkureeriv turg, mis reguleerib end ise. Mis puutub teenuse kvaliteeti, siis selle saab paika panna linna poolt väljastatava tegevusloaga. Perearsti kätesse usaldate te oma lapse elu kui ta on haige ja tegemist on ju ka erasektori poolt osutatava teenusega

Veel väike arvutus lisaks. Täna on pearaha ühele munitsipaal-lasteaia kohale, mida saab üks laps Taru linnalt keskmiselt 2670 krooni. Jätame nüüd ehitamata ühe Sipsiku ning anname võrdselt pearahasid kõigile lastele olenemata lastehoiu omandivormist. Praeguse seisuga on tegelikult hinnanguliselt Tartu linnas puudu 800 lasteaia kohta. See teeks, üks Sipsik võrdub 1,5 aastat Tartu ilma lasteaia järjekordadeta ning 10 aasta pärast pole enam vaja hakata tühjasid lasteaedu haldama ja ümber ehitama hakata vanadekodudeks, mis on üpris kallis lõbu.

Laste päevahoid on küll natukene kallim teenus lapsevanemale, aga siiski loob see terve konkurentsi munitsipaallasteaedadele ja eralasteaedadele kui omavalitsus võrdsetel alustel rahastaks kõiki luba omavaid lastehoiuteenust pakkuvaid omandivorme.
"

Ja teine samateemaline jutt Tiina Kirsilt:
"
Olles Tartu Linnavolikogu kandidaat hakkasin tegelema koolieelsete lasteasutuste probleemidega, kuna Tartu linnas on järjekord koolieelsete laste lasteasutusse paigutamisega. Seoses Tartus aastaid kestnud olukorraga, kus lasteasutustes on vähem kohti kui lapsi, leian, et Tartu Linnavalitsus on rikkunud Koolieelsete Lasteasutuste seadusest. §10. Kohaliku omavalitsuse kohustus sätestab: Valla-või linnavalitsus loob kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses.
Kuna koolieelsete lasteasutuste seadus § 1 lg 1 defineerib koolieelsete lasteasutuste mõiste: Koolieelne lasteasutus ( edaspidi lasteasutus)on koolieast noorematele lastele hoiu ja alushariduse omandamist võimaldav õppeasutus siis rikutakse ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 37. Igaühel on õigus haridusele.
Ülaltoodule tuginedes leian, et Tartu Linnavalitsus oma tegevuse või pigem tegevusetusega rikub Eesti Vabariigi Põhiseadust ja eelkõige Koolieelsete Lasteasutuste seadust.
Kui keegi rikub Eesti Vabariigis seadusi siis tavaliselt tegeleb sellega kas politsei või prokuratuur ja süüdlased saavad karistada. Paistab aga et omavalitsused asuvad väljaspool seadusi ning saamatu halduspoliitika ei pane linnaametnikke punastama, vastutuse võtmisest rääkimata. Antud seaduserikkumine ei puuduta ainuüksi lapsevanemaid ja lapsi kellele ei võimaldata lasteaiakohta vaid kõiki Tartu linna kodanikke kes maksumaksjana peavad üleval antud asjaga tegelevaid Linnavalitsuse ametnikke ja rahastavad linna poolt pakutavat lasteaiateenust.
Paistab et Tartu Linnavalitsus ei soovigi lasteaiakohtade probleemi lahendada vaid panustab teadlikult ehitusettevõtluse rahastamisele, ehitamaks uusi lasteaedu mis nelja aasta jooksul ei kaota lasteaiakohtade järjekorda Tartus ja mis tähendaks ka projekteeritud tahtlikku seaduserikkumist pika perioodi vältel.
Alternatiivne välja pakutud linna poolt võrdsetel alustel munitsipaallasteaedadega rahastatav lastepäevahoid aga ei sobi linnavõimule kuna kaoksid lasteaia järjekorrad ja kaoks põhjus ehitada uusi lasteaedu.
Hr Jüri Sasi väide ajakirjanduses et, lastepäevahoius tuleb jõuda kokkulepetele teenuse kvaliteedis ja kehtestada reeglid ning lepingud siis näitab selline avaldus:
Me teame juba ammu mida teha aga pole teinud. Seega tekib õigustatud küsimus, mis põhjusel pole kehtestatud lastepäevahoiule reegleid ja kokkuleppeid vaid eelistatakse selle asemel rikkuda seadust.
"
Tartu Linnavolikogu kandidaat
Tiina Kirss

Mida me oma lastele tahame

2009-10-01T02:02:00.000-07:00

Mu kahele väikese vanusevahega lapsele pakuti nädal tagasi kohti linna lasteaeda. Ühte rühma.
Nii, nagu ma soovisin. Mu pojale, kes sai augustis kolmeseks, oli see esimene kohapakkumine.

Käisin lasteaeda vaatamas.
Tegemist oli 13-rühmalise lasteaiaga, kus on kokku 227 last. Rühmas on lapsi 24.
Lasteaia õueala on üle 3000 m2 . Näha oli, et personal on andnud oma parima: õuealal olid ilutaimed- ja peenrad. Fuajee oli käepäraste vahenditega kaunistatud.

Mulle tegi lasteaias ekskursiooni väga sõbralik ja soe proua.

Aga...
Tunne oli, nagu oleks sattunud nõukaaega tagasi.
Suur juurdeehituste käigus tiibu lisaks saanud 32 aastat vana hoone, pikad remontimata koridorid (majal, tõsi küll, olid uued plastikaknad-uksed) ja väsinud rühmaruumid.

Seni on mu lapsed käinud meie seltsi Veski rühmas, kus on kokku 10 last vanuses 3-5 aastat.

Meil on kodusarnase miljööga ruumid, mille oleme rentinud Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise Õdede Kongregatsioonilt. Ehk siis äraseletatuna on samas majas väike klooster, kus elavad katoliku nunnad. Meie laste mängutoa kohal on õdedel väike kabel.

Vanemad on osalised rühma töö korraldamisel: oleme ise ostnud ja kohale tassinud kogu mööbli ja inventari, valmistanud mänguasjad ja keetnud moosid (ning allkirjastanud Toidu- ja veterinaarameti soovitusel paberid, et me oleme nõus, et meie lapsed söövad hoius teiste emade koduseid moose, mille "tehnoloogilise käitemise skeem on meile teadamata").

Rühmas on 2 hoidjat, kellest üks on hariduselt lasteaiaõpetaja, teine kunstiõpetaja.

Kaks korda nädalas käib meil muusikaõpetaja, kaks korda võimlemisõpetaja (eurütmia).
Hommikud algavad hommikuringiga, siis on "õppetöö"- maalimine akvarellidega, kriidimaal (vahakriitidega), meisterdamine, muusikatunnid.

Me ei järgi riiklikku raamõppekava. see on meie VALIK. näiteks ei pea me vajalikuks, et lastega tähistatakse riiklikku emakeele päeva.

aga hoidjad/õpetajad(?) õpetavad meie lapsi kokku lepitud viisil ja mahus (ka lugema ja kirjutama).

Selle tõttu erineme me perepäevahoiust, mida propageeris kunagine rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo ja mis on Sotsiaalhoolekandeseaduse alusel osutatav teenus, mille formaadis me ametlikult tegutseme.

Koha maksumus selles lastehoius on 3970 krooni, millest linn maksab 1470 ja vanem 2500.

Linna lasteaias maksab vanem koha eest 8% miinimumpalgast, linn annab jooksvate kulude katteks üle kolmeaastaste eest 2020 krooni, lisaks tasuta kasutuses olevad ruumid ja inventar, riigi eelarvest tulevad seal lasteaiaõpetajate koolituse/enesetäiendamise kulud.
(meile makstav toetus on väikem eelkõige selle tõttu, et meie justkui osutaksime sotsiaalteenust- "hoiaksime lapsi" , mitte ei anna neile alusharidust).

Aasta tagasi oleksin tänuga ja alandlikult koha vastu võtnud ükskõik millises lasteaias.
Aga nüüd tean, et hea tahtmise juures saab sama rahaga paremini lastehoidu korraldada ja selle formaadi raames ka alusharidust anda.

"Love finds the way" ütleb inglise vanasõna.

Ma ei ole lasteaedade vastu. Tugev tsentraliseeritud süsteem on ilmsesti vajalik.
Kindlasti on lasteaedades tööl sama tubli ja kvalifitseeritud personal nagu meil hoiuski.

Aga ma olen selle vastu, et lasteaedades rakendatakse "närutamispoliitikat", mille tõttu vorm kahjustab sisu.
24 last rühmas on liiga palju. See on ju kõigile selge.
227 väikest inimest korraga õues (isegi kui õu on 3000m2)on liiga palju.
2 täiskasvanut 24 lapse kohta on liiga vähe.
Seda enam, et abikasvataja ju ka koristab ja katab laua. õues on 24 lapsega üks inimene.

Miks vanemad lepivad ülerahvastatud kombinaatlasteaedadega, kuhu nad teisest linna otsast oma lapsi viima peavad?

Defitsiit teeb alandlikuks? Ja nii on see ju ikka olnud...

Aga defitsiidi tekkimine/tekitamine/tolereerimine antud valdkonnas on valik, mitte paratamatus.

Ja meie aitame sellele kaasa kui me ei lähe kohalike omavalitsuste valimistel valima ja tolereerime lasteasutuste halle linu ja narmendavaid tekke, lasteaedade ülerahvastamist ja oma huvide ignoreerimist poliitikute poolt.

Meie hiljuti toimunud ümarlaual küsis Robert Närska, et mis meie väikeste hoidudega harjunud lastest siis saab kui nad 36-kohalisse kooliklassi minema peavad.

Aga miks peaks kooliklass olema 36-kohaline?

Ehk hakkab jää pragunema - tunnistan, et lausa kummaline oli kuulata, kuidas poliitikud (v.a. reformarid hr. Sasi isikus) nagu ühest suust meie ümarlaual toetasid lasteaiale alternatiivse hoiu loomise ja võrdväärse kohtlemise (s.t. rahastamise) vajadust.

Ootame valimised ära. Aga mitte passiivselt. Kõik lähevad valima. Ja Sina, Anu, ka.

Veel üks meediakajastus, augusti lõpu Eesti Päevalehest

2009-09-30T02:01:00.000-07:00

Masu ajal pääsevad Tartu lapsed lihtsalt kasvataja hoole alla
http://www.epl.ee/artikkel/476641

Täiesti isiklikke ääremärkusi meie kohtumisest Tartu linna volikogusse pürgivate poliitikutega

2009-09-29T16:58:00.000-07:00

Jutt käib siis sellest ümarlauast, kus mõni päeva tagasi osalesime. Aeg läheb kiirelt ja otsustasin teha oma kiirpostituse, pretensioonitult - umbes sedasi jutustaksin ma oma sõbrannale seda, ja nii jutustasin nüüd sulle, armas blogilugeja.

- Tartu reformarite üks esikujusid Jüri Sasi ei saa vist mitte ealeski aru, mille poolest väikesed hoiud head on. Sest ta on ise suure kooli juhtimise taustaga inimene ja sellesama mentaliteediga paneb ta paika ka väikesi lapsi: teeme uue suure lasteaia, saame veel mitusada last järjekorrast ära pandud! Ma ei kritiseeriks seda mentaliteeti, kui tegu poleks väikeste lastega, keda 24 kaupa rühmadesse "ära pannakse". Ja muidugi, kui mitte sellesama "paneme mitukümmend miljonit uue lasteaia ehitamisse" loosungi tõttu poleks me olukorras, kus lastehoidudes käivate laste pearaha ei saa tõsta ja meie seltsiliikmete keskmine kuutasu on lapsevanemale 2500 krooni kuus pluss toit (ning Tartu linna muude lastehoidude keskmine olevat 3000-3500 krooni kuus pluss toit).
Küsimus on valikutes, nagu ikka. Ja reformarid vist päris siiralt ei saa aru, et võimalik on valida pisikesed kodusarnased ja kodulähedased rühmad, pehmed väärtused, on võimalik investeerida otse inimestesse - ei, kui näiteks linnas on liiklust palju, ehitavad reformarid suure silla (nad ei mõtle, kas saaks lapsevanemaid säästa üle jõe saalimisest pisikeste lastehoidude võrgustiku arendamisega); kui lapsi on palju, ehitavad nad suure kombinaatlasteaia ja teise ja kolmandagi... "Sest maja jääb ju invetseeringuna alles aastakümneteks!" kõlab Jüri Sasi väide, ja tal on ta õigus.
Saalist tuli roheliste esindaja kriitika, mida toetas ka isamaaliitlane, rahvastikuteadlane Jüri Kõre: et jah, kas oli nüüd ikka mõtet ehitada hiigelsuuri ja -kalleid lasteaedu juurde, kui nagunii on demograafiline olukord muutumas ja lapsi jääb tulevikus vähemaks. (Eks saab ju Lotte lasteaia 15 aasta pärast Lotte vanadekoduks ümber ehitada, ilma naljata, saab küll :). Ja rahvaliitlane Robert Närska ütles: "Teate, äkki tõesti ei maksaks raha betooni peksta, pekskem raha parem otse lastesse!" Meie noogutasime: muidugi, raha ikka pigem lastesse kui majadesse! (vabu pindu, kuhu väikeseid hoiurühmi teha, leiab linna pealt piisavalt ka praegu. Kui oleks vaid hoidude asutamine lihtsam ja ülalpidamine odavam...) Ning, vaadates kaugemale: igal juhul on lastehoidude süsteem paindlik, see oleks eelkõige era(üüri)pindade peal ning kui linnal on vajadus lasteaia/hoiu kohti vähendada, käiks see palju valutumalt kui suurte lasteaiamajade olemasolu puhul.

- Mõteluskoht oli Sasi poolt (ka varem korduvalt) tsiteeritud Tartu munitsipaallasteaedades käivate lapsevanemate rahuolu-uuring mõne aasta tagusest ajast. Minu peamine küsimus on: kas küsitletud lapsevanemad üldse teadsid midagi lastehoidudest kui alternatiivist? Sasi tsiteeris uhkusega, et vaid 2% vanematest tahtsid oma last panna lastehoidudesse. Meie selts annab igatahes endast parima, et üldse inimesed teada saaksid, mis see lastehoid on, oleme alles selles faasis, et väga paljud ei teagi. Kui uuring on aastast 2003, siis sel ajal teati veel vähem.

- Mina üritasin kiirelt esitada ka mõtet, et lastehoidude võrgustiku toetamine aitaks kaudelt ka lasteaialapsi: eelkõige sellega, et loodetavasti väheneks siis peagi ka rühmas olevate laste arv tagasi "normaalsele", ehk siis 24 lapse asemel 20. (Mul on tõesti platooniliselt, aga siiralt kahju neist lastest, kes nii suurtes rühmades peavad hakkama saama.)
Tjah, mitu korda, eriti kohtumise alguses tammusime ikka teema juures lasteaed versus lastehoid. Ja tegelikult ei taha me ju neid vastandada, tahame seda, et oleks koos eksisteerimine, igale lapsele ja igale perele just neile antud hetkel sobilik valik.

- Kindlasti huvitab sind, armas lugeja, et mida siis erinevad parteid vastasid lastehoiu ja eelkõige selle rahastamise (suurendamise) teemal. Ausalt öeldes tegime nendega lausa kaks ringi, kus üritasime konkreetset vastust saada, ja kui ma nüüd õigesti neid mõistsin, siis nii rohelised, Rahvaliit, IRL kui Kesk pooldasid seda, et tuleks lastehoiulaste pearahasid toetada. Isegi vist reform arvas lõpuks seda, aga ma pole päris kindel. (Samas, respekt härra Sasile, kes tegelikult on ainsana kogu sellest meiega rääkinud poliitikute seltskonnast antud ala tegevekspert, on lasteaedade-hoidude valdkonna eest vastutanud mitu aastat, ja on sellevõrra realistlikum ja skeptilisem! Kui ta hakkas rääkima sellest, et ka lastehoidudele tuleks teha mingisugune kvaliteedi eristamine, tagasiside, õppeprogramm vms, mille alusel konkreetseid hoidusid rohkem usaldada ja ka toetada, siis hakkas juba temagi jutt lastehoiusõbralikumaks-positiivsemaks muutuma.)

- Üks elevushetk oli meil siis, kui sotsdemokraat Heljo Pikhof avaldas arvamust, et lastehoid ja lasteaed peaksid olema vanemale täpselt ühes hinnas (ehk siis näiteks 400 krooni kuus). Meie, seltsi esindajad, kes olime kokku tulnud mõttega, et peame poliitikutele selgeks tegema, et meie lastehoiu-maksukoormust vähendataks, ei osanud nii suurt "heldust" oodata. Kiirelt sõnastas Postimehe ajakirjanik Martin Pau küsimuse, mis ilmselt kõigi meie peades tekkis: aga mille järgi siis valida, kes saab lastehoidu ja kes saab lasteaeda?
"Mis mõttes, mismoodi valida? Kindlasti jätkub nii lastehoidudele kui ka lasteaedadele tahtjaid," ütles Pikhof. Saal muigas: no kes paneks sama hinna eest oma lapse suurde rühma linnalasteaias, kui saaks väikesesse inimsõbralikumasse rühma?
Mina igatahes arvan, et sellisel - hüpoteetilisel - juhul voolaksid lasteaia tühjaks lastehoidude suunas ja tekkiks mingi altkäemaksu-korruptsiooni teema. Keegi väljendas sama mõtet ka saalist, mispeale tuli siiras reaktsioon (samuti saalist): "Aga kuulge, miks me siis matame raha sellistesse kohtadesse, kuhu tegelikult lapsevanemad oma lapsi viia ei tehaks, kui neil valikut oleks?"
Muidugi, saalis olid eelkõige lastehoiuga seotud inimesed, igatahes meil oli küsimus Pikhofile: kuidas siis valida? See jäigi õhku.
Ei sobiks kindlasti see variant, mida Pikhof põgusalt mainis, et paljudel lastel on hädavajaduseks väike lastehoiurühm ja nendele siis andagi hoiurühma võimalus – olgu siis allergia tõttu või psühhiaatri soovitusel (seda lugu mainis meie MTÜ juht Pille, kuidas meie seltsis on üks laps, kes psühhiaatri soovitusel väikesesse rühma toodi) – aga enamasti ei ole ju hädavajadust! On lihtsalt lapsevanema "tunne", et laps ei kohane suures lasteaias.
Nii et: mina jään ikka selle juurde, et hinnad peavad olema kuigivõrd erinevad. Nõnda et lapsevanem siiski mõtleks veidi ka rahakoti peale (Muide, üks teema, mis tõstatus, sotsiaalraskustes perede puhul on linnal olemas toetus, kui nende lapsed käivad lasteaias, aga lastehoiulastele need toetused ei laiene.)

- Võrdne pearaha, võrne pearaha! See oli fraas, mille juurde ikka tagasi tulime. Meie MTÜ juht Pille Rives esines ka arvutusega: kui lastehoiulapse pearaha tõstetaks linnalasteaialapse pearahaga võrdseks, siis väheneks näiteks Veski hoiu makse poole võrra: praeguse 2500 krooni kuus asemel tuleks makseks 1250 krooni kuus. Ja see oleks juba õiglasem hind!
Mina julgesin esineda arvamusega, et "me saame ju aru küll, et lastehoiu väike rühm on luksus, ega me arvagi, et see peaks meie lastele tasuta olema", mispeale proua Pikhof mind noomis, et miks ma sellist sõna kasutan. Ise jään küll selle juurde, aga võibolla lihtsalt mõistame sõna "luksus" erinevalt. Minu jaoks tähendab luksus seda, et lapsel on võimalik suhelda oma kasvatajaga näiteks viiendik kasvataja tööajast, mitte näiteks üks kahekümneviiendik, kuigi ta (laps) ju saaks hakkama ka selle viimasega.

- Üks teema, mis minu meelest liiga vähe kajastamist ja lubadusi sai, oli see, et miks ei ole linnavalitsuse juures inimest, kes oleks kursis lastehoidude teemaga. Seda olla kuuldavasti veeretatud sotsiaalosakonna ja haridusosakonna vahel ja nüüd on meil üks ametnik, kes vastutab lastehoidude eest muude töökohustuste kõrvalt.

- Mainisime ka seda, et Soomes on perepäevahoidude ja rühmapäevahoidude lastehoidjad kogu täiega kohaoiku omavalitsuse palgal ja kõik see süsteem on kohalike ametnike hallata. Isiklikult arvan, et see olekski kõige parem ja läbipaistvam süsteem, aga samas saan ka aru, et seda oleks Eestis praegu raske reorganiseerida: liiga palju FIEsid ja Oüsid on juba tegevuses.

- Arutlesime ka nö tagasisideme üle. Roheline Jüri Ginter, haridusteadlane, arvas, et lastehoiulastele peaks tegema tasemetestimist (see sõna tekitas saalis negatiivset elevust!), IRL esindaja Jüri Kõre tõi välja, et tagasiside ja vanemate-kasvataja suhe on väikeste lastega hoiuvormi puhul nagunii palju tihedam. Vanematele kvaliteedi teema probleemiks ei olegi. Saan aru, et probleem tekkib just rahastajatele ehk poliitikutele: kuidas rahastamise (tõstmise) korral eristada niiöelda terasid sõkaldest. See jäigi mu meelest õhku: kuidas seda teha? Praeguse rahastamise süsteemi puhul on paraku nii, et ühtemoodi saab suhteliselt väikest lapse pearaha nii kõrgharitud superpedagoogiga rühm kui 160tunnise koolituse teinud hoidjatädi - ja võimalus linnalt rohkem toetust saada on juhul, kui lastehoid muutub eralasteaiaks.

- Ma ka küsisin seda Sasilt otse, kas meie tee peaks tema meelest olema eralasteaiaks muutumine, et rahalist toetust linnaltb saada, aga vastust ma oma meelest ei saanud (eralasteaiaks muutumise tee on valinud näiteks Puhhi lastehoid, ja 18lapselised rühmad eralasteaedades on just alustamas katoliku kooli juures ja TERAKESE juures ning NB, alustavad eralasteaiad saavad linnalt investeeringutoetust ja suuremat pearaha! Lastehoidude seisukohalt on see ebaõiglane).
Igatahes tundub see vale, kui meie tee peaks olema eralasteaiaks muutumine - meie, Tartu Lastehoiu Selts oleme poolkogemata, aga üha veendunumalt seda asja ajamas, mida Skandinaaviamaades nimetatakse rühmapäevahoid ja perepäevahoid: kodune atmosfäär ja pisikesed rühmad ja üks konkreetne turvaisik lastele. Lastaed on suurem. Lasteaed on ka hea, aga meie ei aja lasteaia-asja, me lihtsalt palume, et korralikke kvaliteetseid lastehoiurühmi lasteaia kõrval võrdse valikuna aktsepteeritaks ja linna poolt toetataks. (Seda teemat me isegi seekord ei puudutanud, et linnal ju ei jätku lasteaiakohti ning me oleme oma vabast ajast-rahast-energiast linna tegemata tööd teinud, nii see muidugi on..)

- Iseenesest, mulle tundub, nõustusid ju selle kolmetunnise vestluse jooksul erinevatel hetkedel kõik poliitikud, et lastehoiulapsi ja lasteaialapsi tuleks võrdselt pearahastada! Nii et kes iganes tuleb Tartus võimule pärast valimisi, loodame head koostööd! :)

Meediakajastust Tartu Postimehes septembris 2009

2009-09-28T11:01:00.000-07:00

"Lastehoiuselts näeb ennast varuvalikuna"
http://www.tartupostimees.ee/?id=159749

"Tartu Lastehoiuselts kutsub parteid kohvile"
http://www.tartupostimees.ee/?id=167269

"Lastehoiu tulevik: valada betooni või toetada erahoidu"
http://www.tartupostimees.ee/?id=168013

"Poliitikud kahtlevad uute lasteaedade vajaduses"
http://www.tartupostimees.ee/?id=168680

Anname teada vabadest kohtades

2009-08-31T11:27:00.000-07:00

- Veski rühmaga (Veski 2) oodatakse liituma 3-5 aastast last. Rühmas on 10 kohta, hubased ruumid, lähtutakse waldorfpedagoogikaelementidest, hoidjad kogemustega pedagoogid, 2x nädalas muusikapedagoog, 2x nädalas eurütmia.

- Mäe rühmaga (Mäe 33) oodatakse liituma 2 vähemalt kolmeaastast last. Rühmas 15 kohta, waldorfpedagoogika, muusikatunnid, aktiivselt rühma töös osalevad lapsevanemad.

- Tolstoi rühma (Tolstoi 6a) oodatakse lapsi vanuses 1,5-3 aastat. Rühmas 5 kohta, kodune miljöö, hubased ruumid.

Huvi korral palume meilida lastehoiuselts@gmail.com

Hiie rühm (Tähtvere-Vaksali piirkond) otsib ühte last juurde

2009-05-19T02:16:00.000-07:00

Nüüdseks on selge, et meie rühm otsib ka ühte last juurde, alates septembrist. Eelistame poissi, sest rühmas on hetkel vaid üks 2,5 aastane poiss.
Eelistame last, kes on saanud juba 3 aastat täis.
Kuumaks on 1200 krooni ja toimumisaeg on 10(.30) kuni 17!
Rühmas on viis last vanuses 2,5 kuni 5.
Ja oleme vist juba leidnud hea kasvataja ka. (eelmine kasvataja läheb ära kodule lähemale, Karlova rühma).
Keda huvitab, ühendu epp.petrone@gmail.com

Hiie rühm otsib uut hoidjat alates sügisest

2009-05-17T09:13:00.000-07:00

otsime alates 1. septembrist meile, Tartu Lastehoiu Seltsi Hiie rühma (5 last, vanuses 2-5 aastat, tööpäev on 7 tundi) HOIDJAT. Meil on mõnus rühm, privaatne mänguplats, hoid toimub eramajas - võite lugeda siitsamas blogist, minu ja Heleni kirjutatud postitused kajastavad selle rühma tegevust.)

Ja see oleks mõistagi ametlik töökoht (sots.maks, haigekassa kaart, tööandja on Tartu Lastehoiu Selts).

Keda siis otsime?

- Sel inimesel peab olema läbitud lastehoidjate kutseeksam või peab tal siis olema kõrgem pedagoogiline haridus.

- Sooviksime, et tal oleks ka mõningane praktika, kogemus lastega töötamise vallas.

- Teadmiseks võib ka võtta, et vaja on kombineerida siis nii pisemaid kui suuremaid - tavaliselt on nii, et pisemate lõunaune ajal saab kahe suurema tüdrukuga kirjutamist ja lugemist teha. Kindlasti sobib ka tavalise lasteaiakasvataja kogemusega inimene, aga peaks arvestama, et natuke tuleb end ümber suunitleda: eri vanuses laste väikeses rühmas toimub pigem sujuv koostöö ja õppimine läbi mängu, vähemasti ma olen aru saanud, et suurtes lasteaedades on lähenemine veidi teine.

- Nõudepesu ja söögijagamine käib ka selle ameti sisse, aga see pole minu pealtnähtud kogemuse järgi probleem. (Sest kõrval on vaid viis last ja neist kaks on juba nii suured, et aitavad ka ise väiksemaid hoida.)

- Praegu on veel lahtine, aga võib juhtuda, et meil oleks ruumi ka selle kasvataja enda lapsele (võibolla isegi kahele lapsele).

- Töötamise kellaajad on lahtised, aga võimalik, et 10-17.

- Isiklikult eelistaksin, et kasvataja elab kusagil meie linnaosas: Tähtvere, Vaksali, Supilinn on meile lähimad, Karlova pole ka väga kaugel. Perepäevahoidude üks mõte on ju ka see, et ei peaks igapäevaselt oma laste hoidmiseks autot kulutama, meie ühist linnaõhku reostama. Aga noh, see on juba natuke teine teema.

- Kui leiame sobiva inimese, siis tööleping temaga tuleb vaid aastaks; samas sobivuse korral seda pikendatakse. Ilmselt ei lähe Hiie rühm kauem edasi, aga … esiteks, kunagi ei tea, võibolla läheb ka?, ja teiseks, Tartu Lastehoiu Seltsil on mitmeid rühmi ja ka mitmeid plaane uuteks rühmadeks.

- Haiguslehel olemise jaoks on meil ka olemas asendaja variant (kuigi samas, loomulikult loodame, et haiguslehte väga palju ei tuleks…)

Sai vist kõik kõige tähtsam kirja…

Igatahes võib ühenduda epp.petrone@gmail.com.

Veel lugusid meist...

2009-02-26T06:54:00.000-08:00

Postimees: Lastehoiuselts loeb tibusid.

Postimees: Aasta 2008 plussid ja miinused. Plusspoolel number üks on kodanikualgatuse teke, sealhulgas Tartu Lastehoiuseltsi loomine.

Naisteleht: Epp Petrone lõi sõpradega eralastehoiu.

Meie oma aasta tegu

2008-12-18T08:12:00.000-08:00

Tere, seltsilised ja külalised,

kuna me pole ammu postitusi teinud, siis anna lühiülevaate meie käekäigust.
Lastehoiuseltsi neljas rühmas on koha leidnud 40 last.
Lapsed on rõõmsad ja vanemad on rahul.

Kahe hoius käiva lapse emana annan endale aru, et hoiu tegemine oma lastele on olnud meie Aasta Tegu. Meil on põhjust rahuloluks.

Ka on rõõm teatada, et loomisel on uus rühm Karlovas, kuhu on veel vabu kohti.
Rühm asub Õnne tänavas kinnise hooviga eramajas. Avada loodame veebruaris.

Kuulutus: vaba koht üle 3-aastasele lapsele

2008-10-09T11:12:00.000-07:00

Tähtvere linnaosas, 5-lapselises rühmas, kus on 2 umbes 4-5-aastast tüdrukut ja 2 2,5-aastast poissi. Seega sobib nii poisile kui ka tüdrukule.
Koht vabaneb alates 12. novembrist, varem saab ka vaatamas-harjutamas käia.
Päevahoid on avatud 10.30.-17.00
Ootame tahtjat päris kiiresti, et saaks nn pearahaavalduse õigel ajal sisse anda.

Huvilised võiks helistada mulle (Helen Alumäe, tel 52 94 033).

UUS: Koht on täidetud.

Laieneme!

2008-09-25T11:38:00.000-07:00

Tere, tallinlased!

Head ideed kipuvad levima. Ka meie ei kavatse küünalt vaka all hoida.
Oleme loomas rühmi ka Tallinnas.

Huvitatud, meilige kylli.tell@mail.ee.

Nagu Tartus, nii on ka Tallinnas: Lastehoiu Seltsi märksõnadeks on ikka kodulähedased väikesed rühmad, tervislik toit, hubane miljöö, mõistlik hind ja kaasatud vanemlus.

Edu teile!

Minu päev lastehoius

2008-09-19T06:15:00.000-07:00

Kui palju teame meie, lapsevanemad, tegelikult sellest, mismoodi meie lapsed lasteaias oma päeva veedavad? Ma usun, et ei liialda, kui väidan, et enamik töiseid vanemaid lükkab oma järeltulija hommikul rühmauksest sisse ega mõtle tema tegemistele päeva jooksul kuigi palju. Tõsi, enamik lapsevanemaid peab täiskohaga tööl käima ja kogu aeg lapse peale mõelda ei saa ega tohigi. Aga siiski, kuidas need päevad tegelikult mööduvad?

Mul on üks sõbranna, kes sellest sügisest läks kooli õpetajaks. Ta on küll ka varem koolis töötanud, ent nüüd on tema enda vanim laps jõudnud kooliikka. Teate, mida ta ütleb? Et koolis töötamine on küll raske, aga annab harukordse võimaluse saada aru tänapäeva kooli süsteemist, funktsioneerimisest, sellest, mis koolis tegelikult toimub ja kuidas su laps selles aegruumis toimetab. Mu sõbranna ütleb, et parim oleks, kui iga lapsevanem natukenengi aega koolis töötaks. Eks ole me ju kõik kunagi koolis käinud, enamus meist ka lasteaias, aga me olime siis teised inimesed ja aeg oli ka teine ning tagatipuks on sellest ikka hulga vett merre voolanud, kui me viimati oma õppimata tükkide pärast pabistasime või õpetaja toolile knopkat üritasime sokutada.

Minu vanim laps on alles lasteaiaealine ning käib MTÜ Tartu Lastehoiu Seltsi raames loodud päevahoius, kus oma lasteaia/hoiu elu elavad viis last vanuses 2-4 a. Asjaolude kokkusattumusena sain ma hiljuti veeta päeva oma lapse rühmas abikasvatajana, seltsiks juba nimetatud viis last ja mu oma pisem, pooleteisene põnn. Olin seal ka varem hommikuti pikki tunde veetnud, püüdes oma nooremat last seltskonnaga harjutada, nii et täispikk lasteaiapäev (meie rühma puhul küll ainult 6,5 tundi) ei tulnud meile kellelegi šokina.

See päev oli minu elus üks rahuldust pakkuvamaid. Sain aru, et see – olla ja areneda ise, koos oma ja teiste lastega – ongi minu kõige tähtsam töö. Loomulikult olen ma igapäevaselt lapsevanem omaenda lastele, ent me kõik lapsevanematena mõjutame ka teisi lapsi – oma laste sõpru ja oma sõprade lapsi ja kõiki, kellega me lävime.

Mida ma seal siis kogesin? Alustaksin enesekeskselt oma perest. Minu 4,5-aastane tütar on rühmas hetkel kõige vanem laps. Ja näen rõõmu ja rahuga, et temast on saanud täiesti arvestatav väike abikasvataja. Ta aitab väikestele poistele riideid ja kostüüme selga, üritab vahendada kaklust autode pärast, seletab neile ilmaasju, ja siis mängib ise ka. Huvitav on see, et kui ta enda väikevend tundub talle näivat pigem tüütusena, kes tema mänge kogu aeg segab, siis päevahoius on ta oma erilise armastuse ja tähelepanu pühendanud just ühele väikesele kahe-aastasele poisile, kes on vast nii 8 kuud vanem kui ta oma vend. Kuidas mu tütar temaga räägib! Ta häälde siginevad erilised hellad ja nunnutavad toonid, ta hoolitseb tema eest, kui vaja (ja kui tuju on) ning tema emalik alge möllab mühinaga. Pole siis ime, et kodus ta enam nukkudega mängida ei tavatse. Samas, omaenda väikevennaga läheb ta ikka niisama kergesti tülli kui vanasti. Aga kui huvitav ja inspireeriv on näha last tegutsemas tema enda kollektiivis, kus suhted ja dünaamika on hoopis teised, kui need on peresiseselt!

Veel nägin ma seda, et ehkki väikeseid kaklusi tuleb poistel ja isegi piigadel ikka ette, on need lapsed siin väikeses hoiurühmas küll täiesti stressivabad. Muidugi, praegu on alles alguse asi ja eks sisimas on neil kindlasti aeg-ajalt emme-igatsus peal, ent üldjoontes võib emasüda (ja isasüda) oma last päevahoidu tuues rahul olla. Need lapsed saavad parasjagu tähelepanu ja parasjagu privaatsust. Väiksematel on, kellest õppust võtta ja kelle järgi püüda joonduda, suuremad saavad tunda end targa, tähtsa ja hakkamasaavana. Ehkki aeg-ajalt tõuseb kisa taevani, valitseb meie päevahoius üldiselt siiski rahulik meeleolu.

Sellest päevast sai alguse minu idee: teha päeva veetmine oma lapse rühmas kohustuslikuks igale lasteaias või päevahoius käiva lapse vanemale. Kuidas me muidu saaksime tegelikult, päriselt aru, mida meie laps seal teeb või millised on suhted rühmas? 24-lapselise rühma puhul võiks iga lapse vanem umbes kaks korda aastas olla abikasvataja oma lapse rühmas, nii et igal nädalal on üks päev, mil mõni lapsevanem on rühmas abikasvataja. Väiksemate hoiurühmade puhul võiks vanem olla abikasvataja korra iga paari kuu tagant.
Eriti tore oleks, kui selles süsteemis lööksid kaasa ka isad, sest üldiselt on meie lastehoiusüsteemid äärmiselt naistekesksed. Aga kui perepäevahoiu mõte on peretunde tekitamine, siis oleks mõne isafiguuri osalemine äärmiselt tervitatav.
Loomulikult peaks sellist „hüppes käimist” võimaldama ka seadused ja tööandjad. Kõlab tänapäeva Eestis lootusetult? Esialgu võib-olla jah, ent kui trummi ei tao, siis ei tule ka häält!

See oleks nagu rollimäng, ainult et päriselt. Läbi kasvataja rolli saaksid lapsevanemad teada, millist elu elab tema laps väljapoole kodu (olgu, ma annan endale eru, et tõenäoliselt pole lapse käitumine 100% tavaline, kui ema või isa rühmas on). See oleks osalusvaatlus või vaatluspraktika, nimetagem seda, kuidas tahes.
Päev kasvatajana aitaks lapsevanemal mõista ka seda, kuivõrd raske ja pingeline on lasteaiakasvataja päev. Ta peab ju olema õpetaja ja hoolitseja, psühholoog ja mängukaaslane, ettekandja ja pepupühkjia, lohutaja ja suhtekorraldaja. Mitte iial ei saa ühe ametniku või kontoritöötaja päev kätkeda endas niivõrd palju sedavõrd vastutusrikkaid ülesandeid, kui on laste kasvataja õlul. Ehk siis jõuaks meile kohale ka arusaam, et lasteaia/hoiu kasvatajate palku tuleb tõsta ja nende koormust võimalusel vähendada (mida võimaldaks ka see pakutud nö lapsevanemapäev), siis on ka läbipõlemist vähem. Vast saame siis ka paremini aru oma lapse pingetest ja muredest. Võib-olla suudaksime päevakeseks olla taas lapsemeelsemad kui tavaliselt ja saada aru asjadest, mis on tegelikult tähtsad?

ja teinegi kuulutus: otsime Tähtvere-Vaksali piirkonda uusi ruume

2008-09-11T06:07:00.000-07:00

Kuna Hiie tänava rühm on meil liiga täis ning kuna järjekorras on ootel mitmed Tähtvere lapsevanemad, siis oleme siin otsustanud ühe rühma juurde teha. Kui kellelgi on välja pakkuda...
- majaosa
- korter (võib ka sobida)
- eelistatavalt esimesel, aga sobib ka teisel korrusel
- eelistatavalt omaette, aga on võimalik teha ka koostööd pinna omanikuga (minul näiteks on seltsile antud oma kodu esimene korrus, mida õhtuti ka ise kasutame)
- hea, kui oleks õues mänguruumi...
- võimalikult mööblivaba ja remonti (eriti) mitte vajav...
palun võtke ühendust, kui midagi välja oskate pakkuda, ühenduge Pille Rives, 5158093.

Kuulutus: Tartu Lastehoiu Seltsis kaks vaba kohta

2008-09-11T05:49:00.000-07:00

Meie seltsi hetkel kõige kallimas - aga väga heas! - rühmas on kaks vaba kohta.

See rühm asub Tartus, kesklinna-Tähtvere piiril, Veski 1, otse katoliku kiriku vastas vanas suurte akendega majas. On oma mänguväljak, on waldorf-suunitlus (kasvatajad on tulnud waldorf-suunaga Ploomikese lasteaiast; pole ühtegi plastist ega sünteetikast mänguasja, kõik lelud on kas käsitsi tehtud või looduseannid; kasutusel on kõik ülemaailmsed waldorfi-rituaalid ja joonistamistehnika jnejne.)

Seal hakkab olema kümme last (erinevas vanuses) ja kogu aeg tööl kaks kasvatajat. Pikk päev. Mahetoit, kolm söögikorda päevas.

Ja hind? Tartusse sisse kirjutatud lastele on see 2500 krooni kuus, pluss 500 krooni on toiduraha. (Kahjuks jah nii kallis, sest linnalt me alustamisoetust ikkagi pole saanud ja pearahad on suhteliselt väikesed, võrreldes reaalsete kuludega. Igaks juhuks märgin, et meie, korraldajad, oleme saanud 0 krooni tulu ja ainult oma aega, paberit, besiini jne kulutanud.)

Kuna kasvatajad jälgivad rühma dünaamikat, siis on vabad kohad:

- ühele 4-6 aastasele tüdrukule (või siis tüdrukule, kes kohe saaks 4)

- ühele üle 3-6 aastasele poisile.

PS. Kui huvitab see rühmakoht ja lapsel on samas linnalasteaias koht olemas, siis linnalasteaia koha saab peatada vastava lepinguga (näiteks aastaks) ning seejärel saab lapse pearaha taotleda meie seltsile.

Keda huvitab täpsemalt, ühenduge meie seltsi juhatajaga, Pille Rives, 5158093.

Vahepeal ilmunud artiklid meie kohta

2008-08-28T14:50:00.000-07:00

Tartu Postimehes: Lastehoiuselts loeb tibusid.
ja
Tartu Ekspress: Tartu Lastehoiu Seltsi esimesed rühmad alustasid tööd.
ja, samuti Tartu Ekspressis
Vastulause abilinnapeale: Lubadused ja protokollid.

Vabadus valida

2008-08-27T06:59:00.000-07:00

Mind tabas täna üllatus. Lastega hoiust kodu poole jalutades võtsin vastu kõne tundmatult numbrilt. Mu tütrele Roosile pakuti lasteaiakohta Tartu "Meelespea" lasteaias.

See oli kaunis ootamatu.

Ta on üldjärjekorras umbes 1200 kopikatega ja oma vanusegrupis 66ndal kohal.

Aasta alguses väitis haridusosakonna ametnik Riina Voore, et selleks aastaks Roosi kindlasti kohta ei saa ja järgmise aasta kohta ta lubadusi anda ei tohtivat.

Roosi käib kolmandat nädalat lastehoiurühmas Veski tänaval. Meil on toredad ruumid renditud katoliku nunnadelt, kuhu olen ise suures osas kohale tassinud kogu mööbli riiulitest kuni seebialusteni, meisterdanud mänguasju, valinud toidunõusid ja lilli, otsinud hoidjaid ja seisnud pimendamiskattega akna ees, et tervisekaitse ametnik saaks valgustihedust mõõta.

Olen seda teinud Roosile ja Jakobile, nende nimel ja ka nende arvelt, sest kümned, kui mitte sajad tunnid vabatahtlikku tööd on nendelt varastatud aeg.

Meie rühmas on kohad kümnele lapsele, hoidjad on kogenud pedagoogid ja me tahame järgida waldorfpedagoogika põhimõtteid.

Mänguasjad on valdavalt meie endi ja hoidjate tehtud. Me ise valime, otsustame, mida meie lapsed teevad, söövad, kuidas nad on ja millega mängivad.

Rühm asub minu kodust umbes viiesaja meetri kaugusel, isegi mu kaheaastane poeg läheb sinna jalgsi, korjates tee peal taskud tammetõrusid täis.

Usun, et see on parim, mida võiksin neile pakkuda selleks ajaks, kui ise ära olen.

Hoiu tegemise idee tuli hetkel, kui mul ei olnud muid valikuid.

Lasteiakoha suhtes polnud lootustki.

See sundis tegutsema. Uurima ja avastama.

Nüüd, nagu selgub, on tekkinud valiku võimalus.

Aga nüüd olen ka ise targemaks saanud.

Ma ei osanud varem mõelda, et lasteaiale on alternatiive.

Suur lasteaed tundus ainuvõimalik valik.

Nüüd eelistan teadlikult lastehoidu, kus ise saan rohkem kaasa rääkida ja osaleda ja

kus mu lapsed on oludes, mis haakuvad mu maailmavaate ja eluviisiga.

Rühmad on alustanud!

2008-08-26T00:53:00.000-07:00

Sügis ongi käes! Vähemasti ilm ja lasteaiahooaja algus kinnitavad seda.
Sel nädalal oleme avatud veidi lühemalt kui edaspidi, kasvatajad valmistavad oma töid ette ka rühmast väljas olles. Uue alguse õhin on sees. Näiteks lapsevanemad tulevad appi pliiatseid sorteerima ja teritama, või arutama, kuidas rühmatoas mööbel panna.

Ajasin pühapäeval juttu meie rühma 4-aastase liikme Riinuga, kellel me nädalavahetusel külas käisime.
"Kas tahad juba lasteaeda minna?"
"Jaa! Ma tahan oma lasteaia-õdesid näha!" (Olime enne mänginud, et minu tütar on Riinu õde; ja Riinu oli kevadhooajal ka pilootrühmas käinud, nii et ta teab, missugune "ühe pere tunne" sellises perepäevahoius tekib.)

Edasi arutasime Riinuga, kas peaks meie rühmale ka nime mõtlema. Sest oleme Tartu Lastehoiu Seltsi Hiie rühm (tänava järgi, nii me endid kõik kutsume, olenevalt, mis tänaval rühm on) - aga see ei kõla eriti lastepäraselt. Miks ei võiks meie lastel olla ka oma nimi? Mida oleks näiteks hea sõpradele öelda. Mänguväljakul mainida. Vanaema ees uhkustada. Üles joonistada ja värvida..
Riinu mõtles õhtu otsa ja öö otsa. Mul oli vahepeal juba meelest ära läinud see teema, aga hommikul putru süües teatas Riinu: "Ma mõtlesin meie rühmale nime välja. Me võiks olla Ploomipuu Muinasjutu Lasteaed!"
Väga armas nimi. Meie lastehoiu aias on kohe värava juures neli ploomipuud, ilmselt need Riinut inspireerisidki.
Kui ilm paremaks läheb ja ploomid veel rohkem valmis saaad, siis saavad lapsed neid ka korjata aidata - oleme kõik natuke (või palju) waldorfi poole, kus lapsed sujuvalt töökasvatusse hõlmatakse.

Loodan kuulda siin blogis uudiseid ka meie teistelt rühmadelt. Kuidas läheb? ;)

Lubadused ja protokollid

2008-08-23T08:33:00.000-07:00

Lastehoiu seltsi esindajana andsin eelmisel nädalal intervjuu Tartu Ekspressi ajakirjanikule, kus rääkisin meie seltsi äsja avatud rühmadest.

Nimetasin muu hulgas, et linn pole täitnud oma lubadust Mäe tänava rühmaruumide remondi rahastamise osas.

Abilinnapea Sasi väidab oma kommentaaris muude ebatäpsuste kõrval, et mingeid lubadusi pole meile antud.

24. märtsil toimus linnavalitsuse ruumides abilinnapea Sasi eesistumisel koosolek, kus osalesid haridusosakonna, sotsiaalosakonna, kultuuriosakonna ja linnavarade osakonna ametnikud ja Tartu Lastehoiu Seltsi esindajad. Koosolekut protokollis lapsesõbraliku linna töögrupi juht.
Koosoleku protokollis on muude tingimuslike lubaduste hulgas üheselt kirjas, et "linn toetab Tartu Lastehoiuseltsi Mäe tänava ruumide remonti 75% ulatuses remondi kogumaksumusest".

Ju on härra abilinnapea unustanud oma lubaduse.
Või ei võtnudki ta antud lubadust tõsiselt.

Jättes kõrvale isiklikud aspektid - kõrge ametiisik on mind kui kodanikeühenduse esindajat süüdistanud selles, et räägin asjadest mida pole olemas, diskrediteerides sellega nii mind kui ka kogu meie seltsi -, häirib mind veelgi rohkem asjaolu, et abilinnapea ei vastuta oma lubaduste ja avalduste eest.

Ülalnimetatud koosolekust võtsid Tartu Lastehoiuseltsi poolt osa kolm naist, kellel kõigil tuli selleks ajaks leida ja kinni maksta hoidjad oma lastele, kellel pole lasteaiakohta. Ametnikud, s.h. abilinnapea ise, kulutasid oma tööaega (seega maksumaksja raha) ja nüüd väidab abilinnapea, et koosolekul saavutatud protokollitud kokkulepet pole olemas.

See on meie, maksumaksjate, ressursi raiskamine.
Ja linnavalitsuse, kelle esindajana abilinnapea nimetatud avalduse tegi, maine kahjustamine.

Oleme soovinud linnaga koostööd teha, arvates, et kodanikualgatuse korras alternatiivseid lastehoiuvõimalusi luues anname me kogukonnale ja linnale pigem midagi juurde (isegi siis, kui linnavalitsus meie ettevõtmist rahaliselt toetab kasvõi tühise osaga summast, mis kuluks lasteaiakohtade loomisele, millele meil oleks seaduse järgi niikuinii õigus ja mida linnal meile pakkuda pole).

Täpsuse huvides olgu öeldud ka, et meie taotlus, mida abilinnapea "vildakaks" nimetab, kuna seal olla "lapsi, kes pole Tartu lapsed", on haridusosakonna ametnike poolt juba mitu nädalat tagasi üle kontrollitud ja sealt on leitud ainult üks laps, kellel tõepoolest oli Tartu lähivalla sissekirjutus.
Kõik ülejäänud vastasid "pearahastamise" tingimustele ja nende osas on meil leping sõlmitud ja linn on rahad üle kandnud.

Seega ei saa ülalnimetatu olla põhjuseks miks lubatud remondi- ja inventaritaotlusele vastatud ei ole (oleme esitanud taotluse kahel korral 19.03. ja 20.06).
Me pole saanud ju ka eitavat vastust.

Raske on koostööd teha, kui partner ei võta sind tõsiselt. Või iseennast.

Iseasi on, kas poliitik ja linnavalitsuse kõrge ametnik seda endale ikka lubada võib.

Ja kui selgub, et võibki, siis tartlasena on mul kurb ja piinlik.
Meie pärast, kes me seda endale teha laseme.

Vanakraamikaupmees

2008-06-27T13:20:00.000-07:00

Millega me siis tegeleme?
Mina näiteks olen viimased kümmekond päeva tegelenud kasutatud mööbli kokkuotsimisega lasteaedadest. Asi sai alguse sellest, et üks meie seltsi liige nägi, kuidas ühest lasteaiast voodeid välja visati. Kiirustasime siis kohale ja selgus, et neid on seal veel, lisaks pisut muud mööblitki. Muu hulgas selgus, et nad on hulgaliselt mööblit lasknud lihtsalt kütteks lõhkuda või prügimäele saatnud... Oi, kuidas minul, taasakasutuse tulisel pooldajal see hinge kraapis!

Ja siis koitis mul tuluke: võib ju olla, et teisteski lasteaedades vahetatakse mööblit välja ja tahetakse vanast lahti saada. Ja võib-olla suudaksime nii mõnegi auväärse ja paljunäinud mööblitüki elu päästa, säästes loodust ja võimaldades kärpida seltsi eelarvekulusid, millest esmased inventariinvesteeringud moodustavad päris suure osa. Sest meil on vaja voodeid, laudu, toole, kape, riiuleid... Kõige kallimad ongi voodid, need üksteise peale tõstetavad. Uuest peast maksab üks voodi, mis tegelikult on vaid jalgadeta voodiraam ja -põhi, umbes 1000 krooni.
Seoses selle helistamismaratoniga on mul tekkinud nii palju mõtteid, mis kõik siia postitusse sugugi ära ei mahu, aga mõned neist siiski.
Esiteks, parem hilja kui mitte kunagi - aga, kui me oleks helistama hakanud umbes kuu või paar varem, oleks me palju rohkem kraami saanud. Sest ma olen seda kuulnud liigagi tihti: "Oi, oleks te varem helistanud, me just lasime oma voodid tükkideks lõhkuda" või "Jah, meil oli küll mööblit üle, aga ruumi polnud ja me lasime kõik prügimäele viia."
Teiseks, see paratamatu eluseadus, et pakkumine ja nõudlus ei taha kohtuda. Pakkujad ja vajajad ei oska kokku saada. Lasteaedadel oleks tegelikult hea meel olnud, et me nende jalgu jäänud kola ise ära viime. Neil ju hulga kergem. Enamik lasteaedu, kus midagi on pakkuda olnud (neid oli umbes neljandik kuni kolmandik Tartu aedadest), on meie pärimise peale päris rõõmsad olnud ja usinalt oma keldrid üle vaadanud.
Kolmandaks, taaskasutuse idee iseenesest. See ei ole Eestis massidesse levinud, no kohe üldse pole. Parimal juhul piirdub see lapsele second-hand riiete ostmisega. Mina olen muidugi eriline friik, mina olen oma lastele poest uuena ostnud vaid aluspükse, sokke ja sukkpükse. Ja paarid jalanõud. Ja mõned villasärgid ja mütsid. Ülejäänud on tulnud sugulaste-sõprade käest või second-hand poodidest. Kodus leidub meil uusi asju samuti üsna vähe, kui köögimajandus välja arvata. Meie uhke elutoalamp, milel kohta keegi iial ei arvaks, et see on taaskasutuses, on pärit ühest vahvast Võru vanakraamipoest. Vanema lapse voodi saime freecycle-listi kaudu (siin ka aadress: http://groups.yahoo.com/group/tartufreecycle/), suur osa mööblist jäeti meile "päranduseks", kui ostetud korterisse sisse kolisime. Värske värvi ja veidi fantaasiaga saab enamikust kolemööblist üpris lihtsa vaevaga ilusmööbel. Hingega pealekauba.
Aga tagasi lastehoiu juurde. Oleme hetkel pisut pigis, sest Tartu linnavalitsus on meile justkui lubanud investeeringutoetusi (sellekohane protokoll on olemas), aga nüüd katsub lubadusest mingitel segastel asjaoludel kõrvale hiilida. See, et ma olen kulutanud märkmisväärse arvu töötunde, et helistada läbi lasteaiad ja käia asju kohapeal vaatamas, lisaks minu telefonikulu ja asjaolu, et meie tegelik investeerimisvajadus on seega vähenenud - on see nüüd humanitaarabi Tartu linnavalitsusele või eeldatakse, et asi peakski nii käima?
Igatahes on meil nüüd mööblit natuke rohkem, kui enne. Põhiliselt küll toolid, mis tuleks ilmselt üle värvida ja neile rõõmsam fassaad tekitada.
Ja kui kellelgi meie lugejatest tuleb veel mõni hea mõte, et kust saada hoiurühmadesse vajalikku mööblit (eelkõige neid voodeid, aga ka muud), siis palun andke teada! Puhume vanadele asjadele hea meelega uue elu sisse!

PKI koolitab Puuetega laste hoidjaid!

2008-06-19T04:24:00.000-07:00



Koolitusele registreerumise lõpptähtaeg on 02.juuli 2008.
Koolituse kestus august-oktoober (R-P, kokku 22 8 tunnist päeva),
kutseeksam on novembri alguses.

PKI-l on algamas Sotsiaalministeeriumiga koostöös projekt Puuetega
lastele Lapsehoidjate koolitamiseks. Koolitus maksab inimesele 300.-,
ülejäänu maksab
kinni projekt. Eesmärgiks on saada piisavalt inimesi, kes hoiaksid
puudega lapsi.
Soovijad uurige asja!


Annan hea meelega täpsemat infot ning ootan tagasisidet e-mailil 
kristin@pki.ee või telefonil 56 477 622.

Uusi lugusid ja NB! üleskutse

2008-06-17T16:21:00.000-07:00

Vahepeal oleme avaldanud kaks uut arvamusartiklit:

Pille Rives: kas tõesti vanemate või hoopis linna valearvestus?

ja

Epp Petrone: reportaaž tuuleveskitega võitlemiselt.

Seis on praegu selline, et linnalt pole me ikkagi saanud inventaritoetust, kuigi selle kohta on lausa linnavalitsuse protokoll olemas, et meile see mitu kuud tagasi lubati... Aga äkki homme tuleb? Seni oleme asju oma rahade eest ostnud.

Ja esimeste rühmade vormistamine on enamvähem lõpule viidud, sellega seoses võibki teha üleskutse: aktiivsed lapsevanemad, mis iganes linnaosas, võtke ühendust lastehoid@gmail.com, aitame teid, kui tahate oma lastele rühma luua! See ei olegi nii keeruline. Vaja on paar kohahädas last(evanemat), leida kinnisvara (mis võib olla ka suhteliselt väike, kui teha väike rühm) ja kutsetunnistusega või pedagoogilise kõrgharidusega kasvataja.
Kuna meil on kasvatajatega viimasel ajal kontakte tekkinud ja samamoodi on sihikul mitu sobilikku kinnisvaraühikut, siis... mis meil puudu on? Õige ;) - uute rühmade lapsed. Või peaks otse ütlema: aktiivsed lapsevanemad.

Anname teada

2008-06-14T06:04:00.000-07:00

Kuna meie poole on viimasel ajal päris palju pöördutud , siis annan teada, kaugele oleme jõudnud.

Reedel, 13ndal, viisin paberid tervisekaitseinspektsiooni.
Kõik meie lastehoiuruumid on ametnikele ette näidatud ja heakskiidu pälvinud, veterinaarametit on nõuetekohaselt teavitatud tegevuse alustamisest (see puudutab toitlustamist).

Seega, armsad seltsi liikmed ja muud huvilised, loodame juulis saada tegevusloa ja augustis-septembris avada esimesed rühmad.

Hiie 32 (5-6 last), Veski 2 (9 last), Mäe 33 (18 last), Tolstoi 6 (5 last).

Tolstoi teise rühma avamine lükkub paraku meist mitteolenevatel põhjustel oktoobrisse (omanik ei jõua remonti enne septembrit valmis).

5 meie seltsi liikmete last leiab hoiukoha Koidu keskuses.

Rühmad on komplekteeritud ja leitud on ka toredad kasvatajad.

Kohamaks rühmades jääb sõltuvalt laste arvust, rendipinna hinnast ja lahtiolekuaegadest vahemikku 1500-2500 krooni.

Mäe tänava vanemad on linnavalitsuse heitlike lubaduste kiuste asunud ise remondiraha koguma ja kõik teised rühmad on oma ruumides ära teinud vajalikud elektritööd, et ruumid ikka nõuetele vastaks.

Tahaksin julgustada neid vanemaid, kelle lapsel pole hoiukohta, meiega liituma, et uusi rühmi luua.

Meie listis on lapsi erinevatest linnaosadest, kes pole mahtunud meie sügisel avatavatesse rühmadesse.
Võime teid kokku viia oma linnaosa vanematega, kes on sama probleemi ees.

Meie oleme oma lastele sügiseks hoiukohad teinud, võite teha teiegi.

Vahepeal ilmunud artiklid

2008-06-05T03:10:00.000-07:00

Siin on minu sulest Pere ja Kodu pikk lugu sellest, mis on perepäevahoid.

(Hetkel on seal netiväljaandes küll pildiallkirjas valed nimed, pildil on ju Kärt Metsoja oma laste Tuule ja Leenuga, aga loodetavasti parandab toimetus kribinalkrabinal ära; ajakirjas on õiged nimed.)

Ja siin on eilne SL Õhtulehe lugu lasteaiakohtade kriisist ja muust.

(Selles loos, samamoodi, on pildiallkirja suudetud viga tekitada. Meil oli parasjagu lastehoiuseltsi koosolek, kui fotograaf meie hoovi saabus, aga allkirjast võib välja lugeda, justkui Ilona oleks oma lastega pilootlasteaiarühmas. Tegelikult istub Ilona koosolekul ja süles on tal hoopis minu, st Epu laps ;)

See selleks, meediaveskid paraku jahvatavad vigaderohkelt, aga ikkagi on hea, et need asjad ilmuvad ja saame niiöelda sõna levitada.

EMPAATIA KOOLITUS KASVATAJATELE JA LAPSEVANEMATELE.

2008-05-28T00:01:00.000-07:00

Mul on hea meel teatada, et Merike Kahju (loe: empaatia.ee) oli nõus tegema Tartus ka koolituse.
See on mõeldud lapsevanematele, kes sooviksid arutada kasvatusalaseid probleeme( laps ajab vihale, ei jäta jonni, vahel tahaks laksu anda, omavahelised suhted jne)
ja ka lapsehoidjatele, kes asuvad tööle Lastehoiu Seltsi kasvatajatena või muudes rühmades.

Merike Kahjust on olnud viimasel ajal ka ajakirjanduses juttu, tema õpetus baseerub sellele, et on võimalik luua partnerlus suhteid täiskasvanute ja ka lastega, ilma, et keegi oleks pidev käskija.

Oleme käinud 1x juba koos, võimalik, et grupp hakkab 1x kuus terve aasta vältel koos käima.
Oodatud on mõlemad lapsevanemad, st teema puudutab ju mõlemaid.
hetkel arutatakse, kas leiame ruumid, kuhu ka lapsi saab kaasa võtta.

Kohtade arv grupis on piiratud.

Hind: 500.- jagatud inimeste arvuga, st 10 inimest= 50.- inimese kohta.

Palun andke teada, kas on huvilisi, kursus hakkab toimuma kas Õnnemajas või Saksa Kultuuri Instituudis.

Esimene grupp on täis ja teise grupi jagu inimesi on registreerunud. Need, kes said kutse koolitusele, olete oodatud 6. juuni.

Teistele annan teada kohe, kui on selgunud koolitaja võimalused. Tänan aktiivse osalemise eest!

Kohtume seal!

Intervjuu Inger Kraaviga

2008-05-01T14:49:00.000-07:00

Inger Kraav on Tartu Ülikooli kasvatusteaduste osakonna dotsent ja samas ka MTÜ Perekasvatuse Instituut juhatuse liige, ta on üks neist inimestest, kes on oma hingeasjaks võtnud perepäevahoidude tutvustamise Eestis.

Mis on perepäevahoid?

Põhiline probleem Eestis on, et inimesed ei tea, mis see on!
See on kodudes või kodutaolistes tingimustes väikese rühma laste hoidmine alati ühe hoidja juures – selle taga on lapse ja asendusvanema tekkiv kiindumussuhe ja turvatunne. Tänu sellele baasilisele turvatundele hakkab laps suhtuma hästi maailma ja inimestesse, ta usaldab tulevikus ennast ja teisi.
Sellised perehoiusüsteemid on levinud Soomes, Taanis, Rootsis, Norras ja mitmes muus Euroopa riigis. Nende riikide tänavapildis näeb kogu aeg perepäevahoiu rühmakesi liikvel: hoidja koos kaksikute käruga, millest veel kaks-kolm last kõndides kinni hoiavad, nii nad seal liiklevad, käivad raamatukogudes, mänguväljakutel, piknikuid pidamas...

Mismoodi tunnetab väike laps suurt lasteaeda ja väiksemat lastehoiurühma?

Esialgu on laps ju võimeline kiinduma vaid ühte-kahte inimesse, tavaliselt oma vanematesse. Umbes teisel eluaastal on ta võimeline kiinduma veel kellessegi – aga mitte paljudesse. Ta pole võimeline usaldama suurt rühma lapsi ja vahelduvaid kasvatajaid. Igasugune kohanemine tekitab temas ebaturvalisust, ohutunnet ja on loodud foon närvilisusele.
Perepäevahoius tunneb ta peagi kõiki oma kaaslasi nime-, nägu- ja tegupidi, sest neid on seal ju vaid paar tükki. See on võrgustik, mida laps suudab hõlmata ja usaldada. Vastukaaluks aga lasteaias on suur rühm, kus on raske leida õiget sõpra. Lapsed on ära kistud oma normaalsest pereõhkkonnast ja lähevad seal närviliseks. Suures lasteaiarühmas ei saa ükski kasvataja kõike kontrollida,näiteks seda, kui konkreetset last millegipärast mängu ei võeta. Tekivad traumad väikestele lastele.
See jutt käib eelkõige alla 3-4aastaste laste kohta. Üle 4aastased saavad suures osas ka lasteaia rühmas hakkama.

Olen eestlaste seas kohanud eelarvamust, et laps tuleb panna lasteaeda, sest muidu ta ei õpi.

Inimesed jah arvavad, et ainult lasteaedades arendatakse lapsi. Eesti lapsevanematele on omane eriline huvitatus ja hirm laste vaimsete võimete ja oskuste väljakujundamise suhtes. See on kummaline, kuidas ollakse mures, et laps ei õpi õigeks ajaks lugema ja kirjutama ja arvutama. Kardetakse, et perepäevahoid ei õpeta, ainult lasteaed õpetab.
See on alusetu hirm. Väikeses rühmas tegeldakse samamoodi lugemise ja arvutamisega, kuigi jah, lastehoidjate kutsenõuetes seda praegu otseselt sees ei ole.
Mida aga teistes maades eelkõige koolivalmiduse all silmas peetakse - mida on tõeliselt vaja, need on sotsiaalsed oskused. Et laps oskab teha, mida palutakse, et oskab teistega arvestada ja teistega koos töötada, oskab vastata, saab aru, kus ta on. Neid oskusi saab paremini lihvida just väikestes rühmades.

Nii et Eestis on see lugemaõppimise rõhutamine teie meelest üle pingutatud?

Jah. Näiteks Soomes pole lapsevanemad sugugi nii hüsteerilised lugemahakkamise suhtes, samas on soomlaste haridus ja selle tulemused maailma parimate seas. Eestlased aga näikse suhtuvat nii: peaasi, et laps kiiresti lugema hakkaks, olgu ta või õnnetu ja rahuolematu, aga vähemasti lugeda oskab!
Individuaalse lähenemise alusel väikeses rühmas saab ka lugema hakkamist tegelikult kiiremini soodustada. Kui suures lasteaiarühmas on näiteks 20 ühevanust last, pooled neist oskavad erinevatel tasemetel lugeda ja teine pool alles õpib tähti, siis kuidas neid edasi õpetada? Nii ongi lasteaedades sellised lapsed, kes hommikul kodus loevad raamatut ja siis päeval istuvad lasteaias, haigutavad ja vaatavad, kuidas teistele A-tähte õpetatakse. Väikeses rühmas saaks paindlikult selliste laste arenguga edasi tegelda.
Ka saab tähtede ja numbrite õppimist ema õhtuti kodus juurde õpetada. Aga ema ei suuda hästi reguleerida lapse sotsiaalset käitumist, seda saab laps õppida ainult ise, erivanuseliste laste rühmas.

Kui vanad lapsed on lastehoius koos?

See on lausa reegel, et lapsed peavad seal olema erinevas vanuses. Rühmas peaks olema üks pisike: alates 10. elukuust kuni 2aastani. Rohkem kui üks ei tohi pisikesi korraga olla, aga see üks aitab oma olemasoluga ka teistel areneda, õpetab vanematele lastele teistega arvestamist, erinevaid suhtlustasandeid ja muud.
Kasvataja hoiab pisikest tavaliselt süles või muidu teravdatud tähelepanu all, samal ajal aga tegeleb teiste, suurematega.
On ammu kindlaks tehtud, et ainult omavanustega suhtlemine ahendab lapse arengut, samas kui erinevates vanustes lapsed koos kiirendavad sotsiaalsete oskuste arengut.

Rääkimata sellest, et sellele alla 2aastasele lapsele on väike rühm ainumõeldav, suures rühmas ei ole ta võimeline hakkama saama.

Mis veel on lasteaia ja lastehoiu vahe?

Soomes on tehtud mitmeid uurimusi, kus on palutud lapsevanematel kirjeldada oma kogemusi ja on võrreldud erinevaid aspekte perepäevahoiu ja lasteaia puhul. Selgus, et oli üksainus punkt, milles lasteaeda hinnati väga natuke kõrgemalt kui lastehoidu – nimelt seesama programmiline õpetamine. Aga kõigis teistes punktides hinnati lastehoidu kõrgemalt: laste palju väiksem haigestumus, individuaalne arendamine, algatusvõime arendamine, turvalisus, õnnetusjuhtumite oht jne.
Lastehoius on kindlasti ka vaba ja loovat mängu rohkem, sest seal läheb vähem aega laste koordineerimisele. On uuritud lasteaedasid – päevas läheb seal lastel suur hulk aega lihtsalt ootamisele. Pesemine, riidesse panek, söömine, kõigi nende tegevuste puhul tuleb kogu aeg teiste järele oodata.

Kui palju tohib olla perepäevahoius lapsi Soomes?

Kuni kuus last.

Eestis lubavad seadused iga täiskasvanu kohta 10 last, mõnes kohas on reaalsus ka 12 last täiskasvanu kohta. Tartu lasteaedades on ju 24 last kahe kasvataja kohta.

Jah, aga see, kuidas laps tajub rühma – tema jaoks on see ikkagi suur rühm, see ei loe, kas seal juures on üks või kaks täiskasvanut. Kümme last ja kaks täisksvanut ei ole sama, mis viis last ja üks täiskasvanu.
Eestis paraku, kuna lastehoidude rahastatus on kehv, siis ei tule meil praeguse süsteemiga hästi perepäevahoiud välja. Et ära majandada, võetakse lapsi juurde rohkem ja sisuliselt tekivad eralasteaiad.

Olen kuulnud, et Eestist pärit Soome kolinud pered umbusaldavad perepäevahoide.

Ka mina olen seda kuulnud, et just Soome läinud Eesti ja Vene sisserännanud eelistavad lasteaedasid. Sealsed ametnikud kommenteerivad, et nad pakuvad hea pärast lapsele perepäevahoidu – sest lapsel on nagunii keele pärast kohanemisraskused, tal oleks väikeses rühmas lihtsam sisse elada – , aga tavaliselt küsib lapsevanem vastu: „Kas ikka lasteaeda ei saa?”

Mis saab Soome süsteemis siis, kui see üks väikese rühma hoidja haigeks jääb?

Kõige olulisem on muidugi see üks kiindumussuhe lapse ja tema lapsehoidja vahel, aga samal ajal on sisse töötatud ka teine variant – keegi teine hoidja, keda laps teab. Igale lapsele on kohe süsteemis ette nähtus asendusrühm, asendushoidja. Rühmad kohtuvad omavahel mänguväljakutel ja käivad vahel üksteise juures mängimas. See on teada, kuhu see laps läheks siis, kui oma lapsehoidja teda ajutiselt vastu võtta ei saa.
On uuritud, et mis on perepäevahoiu kõige suurem pluss ja konkurentsitult võitis üks – nimelt paindlikkus. Laste ja lastevanemate individuaalsete nõudmistega on võimalik arvestada. Saab ümber tõsta aegu, toidukordi, menüüd, mida iganes.

Ja mis on teie arvamus Eesti olukorrast ses valdkonnas?

Mida ma ohuna tajun - siin tahetakse lapsele parimat, aga välja kukub... Teate, ma saan aru, raske on normida lapsehoidja isiksust, tegevust, käitumist. Selle asemel on välja töötatud terve hulk tingimusi ja norme kohtadele, kus lapsi hoida tohib: ruutmeetrid laste kohta, sissepääsud ja väljapääsud. Kardetakse, et ruumiga seotud asjaolud võivad last ohustada. Soomes samas on terviskaitsenõuded väga kerged - lihtsalt peab olema puhas, selle vaatab vastav ametnik üle. Ühes korteris on näiteks koos mees, naine, koer ja perepäevahoid - ja kõik on ülimalt rahul, sest see naine on läbinud hoidja koolituse ja on hea hoidja. Soomes kontrollitakse hoolikamalt ikka inimesi, mitte ruume.

Kuidas käib lastehoidmise maksmine, rahastamine Soomes?

Olenemata hoiutüübist – olgu see siis lasteaed, perepäevahoid või kolmeperehoid või rühmapäevahoid - maksab pere kohalikule omavalitsusele, ja pere makse sõltub sissetuleku suurusest. Kohalik omavalitsus on omakorda see, kes lasteaiakasvatajatele ja lastehoiukasvatajatele palka maksab.

Mida teie teeksite konkreetselt teistmoodi Eesti lastehoiusüsteemis, kui see teie teha oleks?

Esiteks, loobuksin praegusest rahastamisest ja teeks selle just täpselt samamoodi, nagu see on Soomes. Ei tohiks käia käest käte raha lapsevanema ja hoidja vahel – see lõhub suhet ja tekitab vale lisatasandi.
Loomulikult lisaksin omavalitsuse toetust. Nii et lapsehoidjad oleks omavalitsuse palgal ja neid saaks kasutada eri suuruses rahakotiga lapsevanemad.
Looksin ka omavalitsuste juurde sellised töökohad – inimesed, kelle ametiks on koordineerida lastehoidusid.
Lõdvendaksin hügieeniga seotud nõudeid perepäevahoiu asutajatele ja jätkaksin suurema hooga hoidjate koolitust. Soomes peavad hoidjad igal aastal läbima teatud arvu tunde täienduskoolitusel. Eestis oleme ka arutanud võimalust pakkuda lapsehoidjatele uusi kursusi kõrgemate järkude omandamiseks.

Tundub, et praegu kohalikud omavalitsused Eestis eriti ei toeta perepäevahoide.

Jah, nii tundub küll. Siin taga on ilmselt stereotüübd. Tegelikult on omavalitsusele kasulikum toetada perepäevahoide kui ehitada juurde suuri lasteaedasid. Nagu see Tartu „Lotte”, mis on nii kallis. Lastele pole seda suurt lasteaeda vaja. Laps on sajandeid arenenud nii, et tal on see üks inimene, kes hoiab ning pühendub ning tal on oma ring sõpru, kellega koos mängida.

Kas Soome perepäevahoidudes on ka mingisuguseid reegleid, mida peaks siia üle tooma?

Kindlasti see, et seal ei ole lubatud telekat vaadata. See arusaam, kui halb kaaslane teler on, see aina süveneb, võrreldes näiteks 15 aasta taguse ajaga. Ja muidugi on ka teleris filmid ja uudised läinud palju vägivaldsemaks võrreldes toonasega.

Eestis on erinevates omavalitsustes lood lapsehoiu toetamisega erinevad. Kus on asjad hästi, keda võiks eeskujuks tuua?

Hästi on Moostes. Põlvamaal. Seal on vald väga soosinud lastehoidude tegemist!

Kärt Metsoja: Eesti ja Soome perepäevahoiundusest

2008-04-27T19:29:00.000-07:00

Panen siia ka täismahus kassetilt maha kirjutatud intervjuu etnoloogi-lapsehoidja (just selline haridus tal on, ühel alal magistrikraad ja teisel kutsetunnistus) Kärt Metsojaga, kes oskab kommenteerida nii Soome kui Eesti lastehoide ja pole ka muidu suu peale kukkunud.

Sa elasid mõni aeg tagasi Soomes ja nägid sealset perepäevahoiusüsteemi?

Kõik kokkupuuted Soome lastekasvastusasutustega olid mul väga positiivsed. Asusin Helsinkis uurima lastehoiu võimalusi - on võimalik valida täiesti võrdsete alternatiividena lasteaia ja perepäevahoiu vahel. Seda kohtade jagamist koordineeritaksegi ühiselt.
Veidral kombel kõik mu sealsed eestlastest tuttavad suhtusid sellesse umbusklikult ja valisid pigem lasteaia... See on ilmselt lihtsalt eestlaste taust, umbusaldus uute asjade vastu. Kui on lasteaed, siis olgu lasteaed, selge süsteem! Aga perepäevahoid kusagil hoidja kodus - see tundub ilmselt ka endalt rohkem nõudev. Lasteaed on ju nii mõnusalt anonüümne oma suuruses.

Oled nüüd lastehoiu süsteemis sees ka Eestis, oled teinud lastehoidja eksami ja tegevusloa ning käid koos oma lastega ühe ema kodus hoidjaks. Räägi, milline on su kogemus sellest, kuidas Eestis see süsteem toimib?

Eestis on lapsehoidjad sunnitud hakkama ettevõtjateks, samas kui Soomes on nad kohaliku omavalitsuse palgal samamoodi kui lasteaiakasvatajad.

See Eesti süsteem pole just väga hea?

Paraku, enamasti inimesed, kes oleks valmis tegelema lapsehoidmisega, ei oma ettevõtja ambitsioone. Neid ongi väga raske ühendada ühes inimeses: suur soojus, lapsearmastus... ja ettevõtja ambitsioonikus.

Sina olid julge ja hakkasid FIE-ks, kuidas su kogemus on olnud?

Ma loodan vaikselt, et saan hakkama. Usun, et sel määral, nagu olen praegu ette võtnud, sellega saan hakkama. Aga linna tugi on täiesti olematu, et aidata sisse seada ruume. Isegi infotugi on puudu - pole inimest, kes täpselt teaks ja aitaks.

Aga bürokraatiat on palju?

Jah, laste hoiukoha tervisekaitsenõuetele vastavaks tegemine on keeruline... Soomes näiteks on terviskaitsereeglid palju vabamad.
Eesti lastehoidude tervisekaitsenõudeid lugedes, ega paberi peal pole mitte midagi üle mõistuse, aga kuulates teiste lastehoidjate kogemusi, siis... Koolitusel rääkisid paar naist, kes teevad lastehoide. Ametnike nõudmised läksid nende sõnul sinnamaani, et puu küljes rippuv kiik ei oma Euroopa standarditele omast ohutusmärgistust, järelikult ei tohi seda hoovis olla. Või üks lastehoid oli plaanitud ühekorruselisse majja, kus lapsehoid toimus paaris ruumis, aga kaheksale uksele seal majas tuli panna mitte lihtsalt exit-sildid, vaid lausa põlevad plafoonid, mis maksid mitmeid sadu kroone. Alustavale väikeettevõttele on sellised kulutused suured ja arusaamatud, paksu verd tekitavad. Või ei olnud näiteks tervisekaitse rahul olnud variandiga, et pererahvas ja hoiulapsed käivad samast välisuksest sisse-välja.

Sinu meelest poleks tervisekaitsenõudeid vaja?

Tegelikult, kui kohal on viis last nagu Soomes, siis pole terviseriskid nagunii eriti suured. Pole suurt nakatumise ohtu. Ma saan aru, et suure rühmaga lasteaias peab väga hoolsalt järgmina igasuguseid sanitarnõudeid, aga... minu kogemus on, et mu lapsel on niisama ka kogu aeg külas olnud 4-5 last ja on võimalik neid kodustes tingimustes võõrustada nii, et nad ei jää sellest haigeks.
On tehtud palju uuringuid, kuidas vähendada laste haigestumist. Ja ainuke asi, mis tõesti haigestumist muutis, oli grupi suurus! Väikeses rühmas jäävad lapsed vähem haigeks.

Kuidas käib lapse hoidmise rahastamine Soomes?

Lasteaia ja lastehoiu eest maksavad inimesed seal vastavalt sissetuleku suurusele. Soome on rikas ja sotsialistlik maa. Ilmselgelt sellises skeemis ei saakski olla lapsehoidjad eraettevõtjad.
Lisaks perepäevahoiule on seal loodud veel igasuguseid võimalusi, näiteks neile, kes vajavad seda vaid paar korda nädalas, neile on kohaliku omavalitsuse poolt rahastatud leikkipuistod ehk mängumajad, kus lapsed saavad käia mängimas: seal on neil lauluringid ja tegelusringid, mänguasjad on seal kõikidele soovijatele kasutamiseks. Sageli kujunevad välja lapsed ja emad, kes käivad samadel aegadel. See on paindlik võimalus lastel sotsialiseeruda!
Lisaks on seal väga odavad lastehoiukohad, mida põhiliselt rahastab linn. Kui meie olime Helsinkis, siis tuli maksta 1 euro tund. Seda saab kasutada limiteeritult, mitte pikalt iga päev.
Eestis on see aga nii, et teenuseid lastele saavad lubada ainult need, kellel on selleks piisavalt raha! Peaks olema normaalne, et ka eelkooliealiste laste huvitegevuse eest vastutab omavalitsus ja riik.

Mu lugu võiks aidata lapsevanematel aru saada, mille poolest ikkagi on perepäevahoid erinev kui lasteaed. Näiteks see, et perepäevahoius peaksid olema lapsed erinevates vanustes. Miks?

See on paljukorratud tõde, et ühevanuseliste laste rühmas kasvab konkurents ja erinevanuseliste laste rühmas areneb koostöö - lapsed õpivad üksteist aitama, üksteise vajadusi nägema ja arvestama. Peres toimub see loomulikult ka, sest peres on tavalielt eri vanustes lapsed.
Kummaline on see, kuidas mul võivad siin Eestis tuttavatega arvamused lahku minna, inimesed võivad nii tuliseks minna sel teemal. Sest Eestis ongi praegu väga selgelt konkurentsiühiskond ja paljude vanemate sooviks ongi, et nende lapsed ei areneks mitte teistega arvestavaks, vaid võitlusvalmiks. Ühevanulised lapsed pidevalt võrdlevad end teiste samavanustega ja tahavad paremad olla, ära panna - see on üks asi, mis on ka meie ühiskonnas väga esil. Mul on tunne, et on väga palju vanemaid, kes seda arvamust ei muuda ja kes tahavadki, et nende väike laps konkureeriks lasteaiarühmas 20 teise samasugusega.

Samas, mulle meenub uuring subjektiivsest heaolust ehk õnnest - õnn tuleb neil suurem, kes õpivad koos töötama, mitte konkureeruima.

Muidugi!

Muide, ka mulle on öeldud, et laps tuleb ikka suurde lasteaeda panna, see on talle elukool, kuidas ta muidu pärast elus hakkama saab!

See on väga veider vaatepunkt. Lapse sotsiaalne küpsus kasvab ju iga aastaga. Kohtan seda väga sageli, et 2aastase lapse vanemad on mures, et nende laps ei oska teiste laste seltskonnas käituda, ei saa hakkama enda eest seismisega või on viril. Siis on lahenduseks nende arvates see, et tuleb last rohkem sotsialiseerida ja rohkem lapse jaoks ebamugavasse olukorda panna. Minu arust ainuke loogiline lahendus on oodata ära, kuni laps on valmis! Laps, kes 4aastasena suures seltskonnas hakkama ei saa ja kellel lastakse rahulikult areneda, on 7aastasena kooli minnes sisimas selle küpsuse saavutanud ja seal saab ta suurepäraselt hakkama - kui teda vahepeal ära traumeeritud pole. Probleemid on pigem sellel lapsel, kes on lasteaias pidanud vastutahtmist käima ja on seal olnud allasutrutud ja pöördumatult kahjustatud.

Kindlasti pole aga nii, et perepäevahoiu sihtrühmaks on lapsed, kes ei tule suures rühmas toime. Aga kindlasti neile peaks see olema ainumõeldav valik. Suurepäraselt arendab ta ka kõiki lapsi.

Mis saab 6aastane sellest, et ta nooremate kambas käib?

Võimaluse liider olla, ilma konkureerimata!
See on üks toredamaid asju, kuidas lapsed üksteist arendavad, nii vanemad nooremaid kui vastupidi.

Lastehoius tekivad "tõelised suhted". Kuidas seda kommenteerid?

Oma lapse pealt vaadates, suures lasteaias, kus on 20 last, valivad lapsed välja ühe sõbranna või sõbra ja loevad sel moel oma turvalise maailma. Nad on väga õnnetud, kui sel päeval nende sõpra ei ole. Aga väikeses grupis pole mitte kunagi seda muret, et keegi jääks ripakile, et kellegil pole mängukaaslast. Palju selgemini leitakse see ühine mäng.

Soomes on kohustus võtta rühma ka üks väike, perepäevahoidu isegi alates 10-kuisest, sest see arendab ka ülejäänusid, õpivad beebiga arvestama.

Rühmapäevahoius on 8-12 last 2-3 hoidja kohta. Sinna võetakse alates 1. eluaastast.
Kolme pere hoid on ka tore, käiakse erinevatel ühe pere juurest teise juurde. Täna on esmaspäev, oleme kodus, teisipäeval sinna... Laps õpib päevade ja elu rütmi talle hõlmatavates üksustes.

Mis sa lugema-kirjutama õpetamisest arvad?

Eest lasteaedades arvatakse, et laps peab enne kooli oskama kirjutada, lugeda, arvutama kahekümne piires.... Samas seaduses on kirjas, et laps peaks lihtsalt tähti tunda. Kooliküpsus on eelkõige see, kas laps suudab istuda paigal ja omandada teavet.
Kui kõik lasteaiad selle tohutu rongiga kaasa lähevad, siis see asi progresseeub ja läheb üha hullemaks. Minu meelest on täna Eesti lasteaedades õpetamist liiga palju. Ilmselt tuleb see sellest, et on palju vanemaid, kes seda nõuavad.
Mina näiteks võtsin oma 6aastase lapse lasetaiast ära paljuski seetõttu, et ta kurtis, et ei saa seal üldse mängida ja peab kogu aeg õppima. Kui lapsel tekib juba enne kooli tõrge õppimise kui sellise vastu, siis see on väga suur probleem!
Küsimus polegi selles, et ta ei tahaks uut materjali omandada, see talle väga meeldib, aga ta ei jaksa 6aastasena istuda nii pikalt paigal. Hommikupoole on neil niiöelda tunnid ja õhtupoole käib jälle laua taga istumine ja harjutamine. Pigem võiksid lapsed end selles eas füüsilislt arendada, palju õues olla.
Soomes võib seda kõikjal näha, kui füüsilised on lapsed. Neid ei hoita vati sees, neist ei kasvatata väiksesi õppivaid vanainimesi, neil on seljas porikombekad ja kaevavad rõõmsalt mudasse käike.
Perepäevahoiulapsed on ka muide väga nähtavad Helsinki linnapildis. Kui tuleb üks naine, kel käru otsas kõõlumas kolm last ja kaks veel kusagil orbbidil, siseneb ühistransporti, siis näed: see on perepäevahoiurühm, kes läheb kusagile. Muide, Helsinkis on mänguväljakud enamasti avalikud, seal käivad koos nii lasteaiad kui perepäevahoiud kui niisama lapsed.

Aga tulles tagasi lasteaia ja päevahoiu võrdluse juurde - räägi, mis sina siis teed päevahoiukasvatajana, mis on alternatiiv tohutule õppimisele?

Mis puutub õppimisse - lapsele tuleb õpetada asju siis, kui tal tekib selle asja vastu huvi. Muidugi tähendab iga õpetamine seda, et lapsel on natuke raske. Aga ilmselt on iga vanem seda näinud, kuidas lapsel tekib huvi mingil hetkel tähtede ja numbrite vasti. Kui seda huvi vaikselt mõnusalt rahuldada, siis õpib laps ilma igasuguse õppekava ja tunnita suurepäraselt. Ma pole siiamaani kokku puutunud selliste lastega, kel poleks seda huvi. Ei oota, et see huvi peaks juba 3-aastasel olema!
Mis me veel teeme? Laulame regilaule. Kasutame salmikesi lastele numbrite kinnistamiseks. Kui neid asju teha läbi mängu ja kui pole juures sundust, siis on see lapsele meeldiv protsess.
Ma arvan, et perepäevahoidja ei saagi päeva saata õhtusse nii, et ta ei teeks lastega midagi uut ja arendavat. Vahepeal meeldib lastele nautida vaba mängu, siis jälle on neil vaja organiseeritud tegevust - nad nii naudivad seda laulmist, tantsimist, joonistamist, meisterdamist. Igasugune voolimine ja maailimine 3-4aastaste laste puhul arendab motoorikat ja valmistab last sama hästi ette kirjutamiseks.
Mulle on ka väga oluline, et lapsed tunneks protsessist mõnu ja neil oleks võimalus ise otsustada, mismoodi nad loovad. Anna kätte tükk savi ja vabad käed! Mitte et nad peaksid kõik vorpima ühesuguseid taieseid. Kui lähed lastele tavalasteaeda järgi, siis näed, et kõik on täna teinud ühesuguse pildi - nii, nagu kasvataja on ees teinud või nii, nagu neil on materjalidest ette antud.

See kasvatab fundamentaalselt teistmoodi inimest?

Jah, ma arvan küll. Kui lapse aeg ja lapse looming on liiga ära organiseeritud, see röövib lapselt algatusvõime. Ja hiljem sellessamas juba mainitud konkurentsiühiskonnas see algatusvüime puudumine maksab juba kurjasti kätte.
Aga suure rühmaga sa ei saagi lasta lastel valida, mid teha. See lähebki käest ära.

Olen ka mõelnud, kuidas suure osa päevast veedab lasteaialaps oodates. Et talle tõstetaks sööki, et aitaks kasvataja riided selga anna, et kraanikausis saaks oma kätepesukorra. Et saaksid mingi liigutuse ära teha... aina oota.

Jah... kas me ise tahaksime sellisel viisil oma päeva veeta?

Mina olen vanemate, tüüpropjekti järgi ehitatud lasteaedaes käies mõelnud: kui paljud vanemad läheksid ise hea meelega sellisesse keskkonda iga päev tööle? Nüüd on juba paljud ruumid remonditud, aga mõni aasta tagasi oli olukord palju hullem. Ilmselt tervisekaitsenõuetele see vastas, aga... lokkav lahtine linoleum ja masendavates toonides kulunud seinas... Muidugi on olemas eliitlasteaiad aga see on päris kole, kui hakkame juba sealt peale laste klassifitseerimisega.

Üks asi veel, lastehoiud on tavaliselt kodule lähedal, kõnnitavas kauguses. Mulle meeldib, kui lapse maailm on hõlmatav. Et teda ei sõidutataks autoga ühest kohast teise, vaid ta kujutab konkreetselt füüsiliselt ette, kuidas need kohad näiteks lasteaed ja kodu, seotud on. Neid autoakna-lapsi on tänapäeval üha rohkem.

Ma ei saa aru, miks tundub Eestis valitsejate poolt olevat nagu vastusesis perepäevahoidudele, see on ju odav lahendus kõigile.

Jah, see oleks omavalitsusele kõige odavam. Kui linn leiaks võimaluse teistsuguse finantseerimiskeemi jaoks... Kujutan ette, et palgatöötajatena oleksid päris paljud inimesed valmis tegema seda tööd üsna väikese palga eest vähemasti senikaua, kuni enda lapsed väiksed on. See on ju päris pikk aeg, et üks korralik rühm lapsi koolini ära kasvatada.
See süsteem reageerib paindlikult laste arvu muutusele ühiskonnas, ei ole vaja ehitada tohutuid hooneid, kuhu praegu läheb võhm Tartus. Sama rahaga saaks hoiukohti luua palju rohkem ja palju kiiremini.
Aga ametkond ja elanikkond on siin umbusklikud, nagu uuringud näitavad. Küsimus on tegelikult ju lihtsalt selles, kas väikesi lapsi tuleb arendada suures kollektiivis ja kindlaksmääratud õppekava alusel või mitte. Ja kust leida lastega töötamiseks sobivad inimesed. Võibolla oleks targem selle asemel, et kogu mahv panna tervisekaitsenõuetele, tegelda seeasemel kvaliteetsemate perepäevahoidjate koolitamisega. Pöörata tähelepanu inimkapitalile!

Jah, isiksus on oluline. Meie seltsigi on rünnatud just sel alusel, et kust me garanteerime, et need lapsehoidjad ka tasemel on.

Soomes on sellest ka räägitud, et perepäevahoidjaid tuleb kontrollida - aga kontrollida eelkõige seda, kui pädevad nad on lastega tegelema, mida nad teevad. Seda muidugi!
Aga kontat lapsevanemaga on siin niipalju tihedam, võrreldes lasteaiaga, ma arvan, et sa tunnetad selle kiiremini ära, kui su lapsele see hoidja ei sobi.

Tegelikult, kui paljud lasteaialaste vanemad saavad tagasissidet? Ja mis tagasisidet? Kas tead, ms on kõige sagedasem küsimus, mida vanemad küsivad lasteaias. Nad ei küsi, kas su laps oli õnnelik. Nad tulevad õhtul ja küsivad: kas mu laps sõi? See on omaette teema, kas lapsele ja söögile nii palju tähelepanu pöörama. Lapsed õpivad ära, et nad ei saa kuidagi tähelepanu, aga nii kui ma istun lauas ja ma ei söö, siis tegelevad minuga kõik.

---

Aga alati on argument, et lasteaias on töötajatel ikkagi kõrgem pedagoogiline haridus!...

See on usalduse küsimus. Ma ei usalda ka paljusid pedagoogilise kõrgharidusega inimesi. Meie lastehoidjate koolituse toredas rühmas olid kõige kibestunumad ja lastesse kõige negatiivsemalt suhtuvamad tegelikult just tegevad lasteaiakasvatajad, kes on juba käega löönud ja hakanud tegelema laste karjatamisega. Juba lastest rääkimise toon: "Jubed, nad hammustavad kogu aeg!" Neile tundusid lapsed olevat nagu õudsed elukad. Ja samas ma sain aru, kust nende probleemid tulevad. Mida teha, kui lapsed löövad ja hammustavad? Minu meelest väikeses rühmas sul ei ole seda probleemi. Suures rühmas kasvataja lihtsalt ei jõua kõikjale.
Näiteks lastevahelist vägivalda ei lahenda mitte mingil muul moel kui täiskavsnau juuresoleku ja sekkumisega, ka selle kohta on uuringuid tehtud.

Kui pikad on perepäevahoiud?

Soomes on perepäevahoid 5-7 tundi. Ja osa päeva on 3 tundi. Eesti saatkonna töötaja kurtis: nende lastega töötajad peavad lahkuma enne kella 17. Rühmapäevahoiud on poole viie või viieni, samamoodi lasteaiad. Aga Soomes on tööandjate poolt mõistmine, seal on ühiskondlik tahe. Ka kooliealiste laste aeg on täis tegevusi, aga ka kooliealisi lapsi võetakse perepäevarühmadesse pärast tunde. Lapsed ei jää niisama ula peale, niiöelda võtmelasteks, kes kõnniks linnas ringi, võti kaelas.

Eestis on aga lasteaiad lahti isegi 7-19, seega kaksteist tundi.

Jah, Eestis tegelikult teevadki kõige pikemaid päevi sageli just lasteaialapsed, vanemad viskavad nad enne tööd lasteaeda ja tulevad järele pärast oma tööpäeva. Kui kurnav see neile lastele võib olla, samal ajal on isegi kasvatajad kahes vahetuses... Kui see laps lõpuks lasteaiast pääseb ja kooli läheb, siis märkavad vanemad üllatusega, et nad peavad oma lapsega tegelema hakata, ta on juba poolest päevast kodus, ei saagi teda enam mugavalt hommikust õhtuni kusagile ära panna!

------

Ühesõnaga, Eesti lapsehoidjatele oleks vaja rohkem kohaliku omavalitsuse toetust, et perepäevahoidude süsteem arenema hakkaks?

Tartus ikka mingit tahet on märgata, on ka omavalitsusi, kus üldse ei toetata lastehoidu!
Näiteks oleks vaja, et ruume aidataks korda seada, kui need tervisekaitsenõuded juba on kehtestatud, siis oleks vaja abi nende ellu viimisel. Paljudel inimestel jääb ka lihtsalt kogemusest puudu - nad ei kujuta ettegi, kust otsast nad alustama peaksid. Tervisekaitse ei jaga seda infot väga meelsasti.
Vähemasti võiks linn leida ka selle raha, et kõik nõutud ekspertiisid ja uuringud saaks finantseeritud. Kui linnalasteaias on vaja vee puhtust mõõta, siis ju tuleb see linna rahadest, kui tervisekaitseamet tuleb kontrollima ruume, siis see ei tule ju sealse kasvataja palga arvelt. Peaks olema elementaarne, et linn aitaks selle osaga. Mind ennast praegu hirmutab ka see rägastik. Kõigepealt tuleb tervisekaitse kohale kutsuda, see maksab. Siis saad teada, mis sa tegema pead ja selle kõige eest maksma. Samas see saadav pearaha on nii parasjagu väike, ei tundu motiveeriv.

Kindlasti peaksid olema tööl konkreetsed ametnikud kohaliku omavalitsuse juures, kes selle lapsehoiureaga tegelevad. Praegu ei tea nad ise ka mitte midagi, üks veeretab teise peale, tuleb aina helistada uude kohta ja see järgmine inimene ka ei tea. Mulle teatati ükspäev, et kui mul kodus on mees, siis peaks ka tema tegema kutsekoolituse läbi, kui mees
Tegelikult, Soomes on see täiesti aktsepteeritud ja tavaline asi, et pereisa niisama vahel sealt ruumidest läbi astub ja miks mitte ka suhtleb nende lastega. See on lastele hea, kui nad õpivad nähema erinevaid rolle ja õpivad nendega suhtlenma. Näitekls ka pereisa, täiskasvanud mehega suhtlemine.
Eestis on justkui vaikimisi eelduseks, et päevahoiuruume perekond muidu ei kasuta, kui hoid toimub hoidja enda kodus. Aga Soomes tähendab perepäevahoid just nimelt seda, et need lapsed on külalised ühe pere kodus!

Huvitav, kas Eestis keegi üldse teeb seda Soome kõige levinumat perepäevahoiu mudelit?

Sügisel, kui kutseeksamit tegin, siis uurisin - klassikalist perepäevahoidu ei teinud Eestis sel ajal veel mitte keegi. Seda, et on üks hoidja, kellel on kodus viis last. See ei ole majanduslikult mõttekas, seda ei ole mõtet ette võtta sellisel kujul, isegi mitte omavalitsuse pearahae toel. Kui keegi selle ette võtab, see muutub tavaliselt lasteaia ja lastehoiu vaheliseks variandiks, neid lapsi on seal vähemasti kümme ja kasvatajaid ka reelina mitu. Praegused seadused ja rahastamise süsteem perepäevahoidu sisuliselt ei võimaldagi. Miinimumpalga eest ei ole nõus inimesed töötama, kui peavad selleks enne palju bürokraatiat ette võtma! Inimesed, kes nagunii lapsega kodus, neile oleks see miinimumpalk piisav, kui seda asja oleks lihtsam alustada.
Ma olen seda isegi vaadanud, kui kiiresti läheb mõte sellele, et kui juba teha... kui mõtled selle tasuvuse läbi, siis jõuad selleni, et tuleks teha lasteaed, suurem.

KIRJANIK KRISTIINA KASS PEREPÄEVAHOIUST SOOMES

2008-04-27T15:58:00.000-07:00

Mu küsimustele ajakirja Pere ja Kodu jaoks vastas ka Eesti-Soome lastekirjanik Kristiina Kass, avaldan siin ta vastuse täiel määral (ja soovitan muide tema uut raamatut, "Petra lugusid", mis on üks ütlemata mõnus, naljakas, elu- ja suupärane lugemine).

Lasteaed Soome moodi
ehk Kristiina Kassi kogemused Soome lastehoidmisest

Minu esimene kokkupuude Soome perepäevahoiuga oli siis, kui otsisin vanemale tütrele, tollal umbes pooleteise aastasele Petrale, lasteaiakohta. Kõigile alle kolmeaastastele Soomes elavatele lastele on see seadusega tagatud õigus. Lastehoidmise kohtadesse – olgu siis linna lasteaias, eralasteaias või perepäevahoidja juures – oli siis ja on siiamaani enamasti mitme kuu pikkused järjekorrad, eriti kui tahad kohta oma kodu lähedal või konkreetses lasteaias.

Minule oli asi selge: pooleteise aastase lapse jaoks pole suur lasteaiarühm õige koht. Koju hoidja palkamise traditsiooni Soomes peaaegu üldse ei ole. Niisiis otsustasin kohe perepäevahoidja kasuks. Kirjutasin Helsingi päevahoiukeskusele avalduse, panin linnukese „perepäevakodu” juurde ja mulle koostati minu kodukoha lähedaste hoidjate nimekiri.

Susanna oli keskealine kaht teismelist ja vana kassi kasvatav üksikema, kes elas meist mõnesaja meetri kaugusel ridaelamukorteris. Minu Petra sai endale mängukaaslasteks mitu aastat vanemad poolkreeklastest õe-venna ja veel ühe endast veidi vanema tüdruku. Pärast koolitunde käis rühmas ka ”poolik” ehk poolepäevalaps. Susanna omad lapsed suhtusid hoiulastesse tolerantselt ja hoolivalt ning viitsisid nendega pärast kooli isegi tegeleda. Väikesest Petrast ja suurest hoiulapsest, Melinast, said parimad sõbrannad. Sama rühm püsis koos mitu head aastat, kuni Stamatis läks kooli ja meie pere kolis ära Hyvinkääle.

Järgmise lasteaiakohaga polnud samuti pikka mõtlemist. Viieaastasele sobis lasteaed juba igati hästi, pealegi oli samas kohas ka eelkool, kuhu Petra järgmisel aastal edasi läks, selle aja peale juba koos vanade sõpradega.

Mu nooremale lapsele, Liisale, lasteaiakoha leidmisega oli juba rohkem tegemist. Avastasin, et päris meie kodu kõrval, kaks maja edasi, tegutses kolmekorruselise maja alumisel korrusel minilasteaed Allinkoti. Sinna aga oli kogu aeg järjekord. Panin siis minagi Liisa järjekorda, hea mitu kuud enne sügist, mil tahtsin ülikooliõpinguid jätkata, aga selle asemel pakuti mulle vabanevat kohta veidi kaugemal asuva perepäevahoidja juures. Ajutiselt, kuni Allinkotis koht vabaneb.

See hoidja, kelle nimi juba meelest läinud, aga nimetagem teda näiteks Tarjaks, oli vanemapoolne tädi, kes elas oma pensionärist mehega kortermaja viiendal korrusel. Nende kodu oli igav ja tühi ning hoiulaste jaoks muretsetud mänguasju vaid käputäis. Tarja oli vaikne, apaatne ja lõdva käepigistusega inimene. Paar-kolm korda nädalas pakkus ta lastele vorstisuppi. Ma ei näinud teda kunagi naermas ega oma hoiulastega elavalt mängimas. Kui Allinkotist lõpuks kuu aja pärast koht vabanes, küsiti mult igaks juhuks, kas me ei soovi ehk Tarja juures edasi olla. Tänan küsimast, aga kohe absoluutselt mitte ei soovinud.

Allinkoti oli nagu lotovõit! Tegelikult ei olnud ka see tavaline lasteaed, vaid nn. rühmaperepäevakodu, milles oli ühendatud perepäevahoiu ja lasteaia parimad pooled. Rühm oli väike, 10-15 last, keda kantseldas kolm perepäevahoidjat. Aga nad ei hoidnud lapsi oma kodus, nagu tavalised perepäevahoidjad, vaid linna poolt antud ja lasteaiaks kohandatud ruumides, kus oli olemas suur mängutuba, narivooditega magamistuba, köök-söögituba ja väike kontorituba, kuhu lastel polnud asja. Ka lõunasöök tuli iga päev linna poolt suurtes kuumakindlates kastides, nii et hoidjad ei pidanud poes käimise ja toidukeetmise peale aega raiskama.

Liisa oli Allinkotis mitu aastat. Kuna linnal oli puudu kohtadest, kuhu laps viia siis, kui oma hoidja haigestub, siis tehti Allinkotist ametlik tagavarapäevakodu. See tähendas seda, et nii lapsi kui hoidjaid tuli juurde ja iga päev tuli majja ka võõraid nägusid. Ka nakkushaigused levisid selle tõttu kergemini. Ma pidingi Liisa vahepeal pidevate grippide tõttu pooleks aastaks lasteaiast ära võtma, et ta vastupanuvõime kasvaks.

Kui poolteist aastat tagasi oma praegusse elukohta kolisime, taotlesin varakult Liisale kohta kilomeetri kaugusel asuvast Martintalo kompleksist, milles on sama katuse all kaks lasteaeda, algkool ja veel üht-teist. Tulevast, elukohajärgset koolikohta meile lubati, lootust anti ka eelkoolile, aga lasteaiakohad olid täis mis täis.

Niisiis käisime tutvumas kahe perepäevahoiukohaga. Esimese koha hoidja pööras oma kolmele hinnalisele tõukassile hulga rohkem tähelepanu kui potensiaalsele hoiulapsele. Ka oli see meie kodust veidi kaugemal, kui meile oleks meeldinud. Teise koha Satul hinnalisi tõuloomi polnud, aga see-eest näis ta armastavat küünlaid. Neid oli tal elutoa laual ja riiulitel põlemas üle kümne, mis äratas meis mõningast kõhedust, seda enam, et teised lapsed olid kolm väga vallatut alla kolmeaastast poissi.

Suuremat valikut hetkel polnud, niisiis otsustasime Satu kasuks. Oli tal ju oma maja, meist nii umbes kilomeetri kaugusel, väike aiake liivakasti ja mängumajaga ning kaks kooliealist tütart. Probleemiks osutus üks poistest, hoidja oma kolmene kraaga, kellele ilmselt ei meeldinud, et emme oma tähelepanu mitme võõra lapse vahel jagas. Iga päev kuulsin Liisalt, mismoodi too teda jälle kiusanud oli. Nägin oma silmaga, kuidas poiss Liisalt jalgratta või mänguasja käest kiskus, Liisat lükkas, endal nägu naerul, ja kord isegi rusikaga kõhtu lõi – otse minu nina all! Tookord olin ma poisiga päris kuri. Ka Satu noomis oma poega ühtelugu, aga oli näha, et tal ei käinud lihtsalt põnnist jõud üle.

Liisale see koht ei meeldinud, ta igatses Allinkoti järele. Olime pool aastat Martintalo järjekorras ja terve see aeg tunnetasin meie ja Satu pere vahel teatud pinget. Ainuke tõesti positiivne asi oli see, et meie viiene Liisa õppis jalgrattasõidu selgeks, sest ei tahtnud tollest kolmesest perepojast halvem olla. Ja see, et hoolimata Satu küünlalembusest maja siiski põlema ei läinud.
Lõpp hea, kõik hea. Liisa sai koha Martintalo lasteaias ja käib nüüd samas kohas eelkoolis. Rühmas on lapsi paarikümne ringis, ruumid kenad ja mänguasju palju. Sügisel läheb ta sama maja kooli, nii et kindlasti on vähemalt osa klassikaaslastest vanad tuttavad. Allinkoti rahvast igatseb ta siiamaani taga, aga Satu punti mitte ei meenutagi.

Mõni fakt Soome perepäevakodudest

Lasteaiakoht linna lasteaias, eralasteaias, linna perepäevakodus, eraperepäevakodus ja rühmaperepäevakodus on vanemate jaoks enam-vähem sama hinnaga. Linna jaoks on perepäevahoid odavam ja kuna tavalistes lasteaedades kohti napib, siis propageeritakse ja toetatakse neid hoolega.
Ühel perepäevahoidjal on tavaliselt kuni neli last, keda ta hoiab oma kodus ja kellele valmistab ise toitu. Olenevalt hoiulaste vanusest, isiklike laste olemasolust ja sellest, kas lapsed on nö. terve- või poolepäevalapsed, võib neid olla ka vähem või rohkem. Hoidja peab olema sooritanud vastavad pedagoogilised õppused.

Perepäevakodu plussid ja miinused:

+ Väike rühm
+ Kodune ja hubane ümbrus
+ Paindlik päevakava
+ Vähem nakkuhaigusi
+ Hoidja võib väga lähedaseks saada
+ Koduloomad, keda paitada
+ Hoidja omad lapsed, kui nendega hea läbisaamine on

– Vähe mängukaaslasi, kellega tihti suur vanusevahe
– Toiduvalmistamise peale kulub hoidjal aega ja tähelepanu
– Kui hoidja haigestub, suunatakse laps teise hoidja juurde
– Kodused ohud, näiteks kuum pliit või piirdeta õueplats
– Ainult üks vastutav täiskasvanu
– Koduloomad, kes võivad hammustada ja allergiat tekitada
– Hoidja omad lapsed, kui need osutuvad armukadedaks

Kokkuvõttes pean perepäevahoidu väga heaks alternatiiviks tavalisele lasteaiale ja eriti sobivaks ühe-kahe-kolmeaastasele. Veidi suuremal lapsel võib nii väikses rühmas igav hakata. Teisest küljest võivad viie-kuueaastased jälle väga meelsasti endast väiksemaid kantseldada. Lugemist õpivad lapsed nii ühes kui teises kohas – kui nad selleks ise valmis on. Soomes ei nõua keegi, et esimesse klassi minev laps lugeda-kirjutada oskaks.

ISIKLIKUD KOGEMUSED PEREPÄEVAHOIUST SOOMES

2008-04-27T15:46:00.001-07:00

(pilt on lihtsalt ühest Soome perepäevahoiust, leitud google images otsinguga, mitte seotud otseselt antud intervjuuga.)

Panen siia üles ühe oma meiliintervjuu, Soomes elava eestlanne Ester Jääskelaisega, teemaks perepäevahoid Soomes (kasutan seda intervjuud oma artiklis, mille kirjutan juunikuu ajakirja Pere ja Kodu).

- Kui kaua olete Soomes elanud ja kas mäletate, kuidas kuulsite
esimest korda perepäevahoiust?

---Statsionaarest Soome kolimisest on 7 aastat.
Perepäevahoiust olin midagi ebamäärast kuulnud varemgi, aga mäletan üsna hästi korda, kui seda esmakordselt teadvustasin endale. Mul polnud endal veel lapsi ega kogemust. Kolleeg rääkis oma lastest ja nende imeväärsest hoidjast. Uurisin talt täpsemalt seda süsteemi, sain teada, et põhimõtteliselt on vanematel vaba valik, kuhu hoidu lapsed panna. Sain kuulda, et tegu lasteaia alternatiivse riikliku süsteemiga, mis maksab vanematele sama palju (kust väikse sissetulekuga vanemad saavad allahindlust). Perepäevahoidjad on käinud kursusel ja saavad kogu oma karjääri ajal kohustuslikke koolitusi (koolitus siiski madalamal tasemel kui lasteaia kasvatajatel). Kui tajusin, et hoidja hoiab lapsi oma kodus, väikest rühma ja alati sama hoidja- avaldasin siirast imetlust, et keegi tahab oma lapsi panna suurde lasteaeda. Ja otsustasin samal hetkel, et kui mul on lapsed, siis lähevad nad perepäevahoidu.

- Kas lastele pakuti siis valikut, emmas-kummas, kas lasteaias või
perepäevahoius? Mille järgi valiku tegite? Mida nt tuttavad-sõbrad
näiteks kasutasid või soovitasid?

---Päevahoiu avaldus viiakse piirkonna lasteaia juhatajale, kellele allvuad ka piirkonna riiklikud perepäevahoidjad. Avaldusse märgitakse, kas lasteaed või perepäevahoid või "kolmiperhehoito"- perepäevahoiu versioon, kus lapsed ei käi hoidja kodus, vaid hoid toimib kordamööda laste kodudes, kuhu sama hoidja läheb.
Perepäevahoidjaid on üldiselt liiga vähe, ja sõltuvalt piirkonnast on seda paika raske saada. Tean lapsi, kes on pidanud minema lasteaeda, sest perepäevahoiu paika ei leidunud (eriti Helsingis minu teada probleem). Meil endal (Kuopios elame) on hoiukoht mitme kilomeetri kaugusel kodust (s.t. oleme sunnitud alati autoga liikuma, tööle pääseksime ise molemad jalgratastega), kuna lähemale perepäevahoidja vaba paika ei olnud. Lasteaed oleks leidunud mõnesaja meetri kaugusel.

Valik oli selgelt perepäevahoiu kasuks, kuna
*usun siiralt, et lapsele (pisikesele igatahes) on see parem
*tean, et viirushaigusi on väiksemas rühmas vähem ja meil on mõlemal töökohad, kust raske laste haiguste tõttu koju jääda
*nüüd, kui lapsi kaks, tundus heana ka mõte, et nad saavad koos olla hoius

- Eestis peavad lastevanemad üldiselt lasteaeda paremaks, sest
"seal õpetatakse lugema ja kirjutama". Samas perepäevahoidude
uurijad-propageerijad väidavad, et õppimise tulemuslikkus on umbes
sama, aga kõik muud küljed (viirushaigused, individuaalne arendamine,
suhtlemisoskused, kõne areng) on pisikese rühmaga (5 last vist
Soomes?) perepäevahoius paremad. Mis on Teie kogemus?

---Raske kommenteerida- ma ju ei tea, kuidas mu lapsed oleks arenenud, kui nad oleks lasteaias. Aga ma ei usu, et lugema õppimine sellest sõltub. Minu meelest kasvataja tegeleb nendega üsna individuaalselt, laseb teha seda, milleni nad küünivad jne. Siin on kasvatajad ja olukorrad muidugi lasteaiajuhataja kontrolli all, küllap on üksi tegutseval hoidjal muidu ka võimalus jätta tegelemine hooletusse. Näiteks on siin üldiselt reegel, et hoius televiisorit ei vaadata (vahel esimesena tulnud lapsed vaatavad meie hoidjal hommikusi multikaid, enne hommikusööki, mis mulle isiklikult väga ei meeldi, aga rühams on poiss, kelle vanemad seda õigust oma lapsele taas nõuavad- keeruline olukord hoidjale; päeval pole telekas kunagi lahti).
Seda, et hoidjal on lastega isiklik suhe, on tunda. 2-aastane läheb sageli hoidja sülle hommikul, kena vaadata, kuidas hoidja teda siiralt kallistab. Hoidjal on meie pojale oma hellitusnimi (mida kuulsin juhuslikult alles paar nädalat tagasi, ehkki lapsed on seal olnud hoius varsti poolteist aastat). Viimased nädalad on perepäevahoidjal olnud praktikant- meie 2-aastane poiss küll mängib sellega, aga see ei või teda päevaune järel voodist välja vötta ega ta riideid vahetada, see on lubatud AINULT oma Pirjole.

- Ja võite ka seda süsteemi kirjeldada, et kuidas Teile konkreetselt
hoidu pakuti, kas saite valida erinevate hoidude vahel ja neid
vaatamas käia vms?

Lasteaeda olen käinud vaatamas nii palju, kui nägin mööda minnes oma laste arenguvestlusel. See oli lasteaia ruumides, osales meie hoidja ja lasteaia juhataja.
Laste jõulupeod jne on kah toimunud seal, aga siis, kui lasteaialapsi pole kohal.
Ega lasteaial küllap kah viga pole, lapsi rühmas 16-20 (vähemalt meie kohalikus lasteaias), aga ma ikkagi eelistan pph.

- Mis siis saab, kui hoiutädi haige on? Kas on olemas konkreetne teine
tädi, keda laps juba enne tunneb ja kuhu saab ta siis selleks ajaks
minna?

---Igale lapsele, kui määratakse hoidja, määratakse ka "varahoitopaikka". Sõltub kohalikust süsteemist, kuidas on organiseeritud. Meie tütar oli alguses teisel hoidjal (kuhu nad ei pääsenud pärast venna sündimist ja kodus olekut tagasi), seal oli tolle piirkonna 6-7 pph peale kokku üks lisahoidja, kel omi hoiulapsi polnud, aga temale läksid lapsed oma hoidja puhkuste-haiguste ajal jne. Too hoidja oli ka sageli kohal, kui lapsed olid õues (piirkonna kõik pph-d käisid samal mänguväljakul) ja vahel käis abis kordamööda teiste pph kodudes. Nii et kui tüdruk alla 1,5a vanuses pidi kord minema tolle teise juurde, siis erilist probleemi polnud, ta tundis toda kah päris hästi.

Nüüdses hoiukohas on meie "varahoitopaikka" kohalikus lasteaias, kus on üks eraldi pisike rühm, kus on statsionaarselt 6-8last. Seal käivad korra nädalas kõik piirkonna pph oma lastega laulmas-mängimas (tund-paar ühel hommikul), nii et sealsed hoidjad ja paik peaks olema lastele tuttavad. Meie oleme senini suutnud laste sinna hoidu viimsit vältida, aga tuleval kolmapäeval peavad nad sinna siiski minema. Mis natuke hirmutab, sest hoidja on öelnud, et meie poeg seal olles teda kunagi silmist ei lase ja rohkem nutab. Ka on muud hoiurühma vanemad öelnud, et lapsed eriti ei taha sinna lasteaeda minna.
Aga igatahes on koht tuttav ja teada, pole hirmu, mis saab, kui hoidja haige.

(Siin eksisteerib ka eralasteaedu ja eraperepäevahoidjaid, aga tunduvas vähemuses. Tuttavatel on sihuke erahoidja paaril-kolmel perel ühine, ja neil on hoidja haigestumine tõleine probleem.)

Kõik see ei tähenda, et laste meelest poleks parim olla vanematega kodus, et nad ei ootaks vabu päevi jne. Aga kui nad on sunnitud hoius käima, siis on neil vähemalt üks konkreetne hoidja. Ja eriti päris pisikest laste puhul tundub see oluline.

Lugu mitte minu lastest, vaid mu töökaaslase mälestustest- tema hoidjal olnud köögis suured alumised kapid asjadest täiesti tühjad- no et lastel seal ju tore peitust mängida. (kusjuures lapsed oli koik hoiulapsed, omad olid juba suured.) See on kuidagi nii armas ja hoolimist näitav mälestus!

Ja veel illustratsioonina- meie nüüdne hoidja elab koos oma mehega ja osaliselt elavad veel kodus ka täiskasvanud lapsed. Kogu pere siiski suhtleb hoiulastega, näiteks on meie tütre juuksed vahel hoidja 18a tütar soengusse seadnud jne. Lapsed ikka räägivad neist kõigist, vahel mängivad, et nad on Anna-Liisa ja Rainer (s.t. need hoidja suured lapsed) jne.

Mulle meeldib nimelt, et hoid toimub hoidja kodus. Ja sellele kodule ei seata mineid hüsteerlisi eritingimusi. Eelmine hoidja elas suures majas 2-toalises korteris. Hetkel enam-vähem üksi, sest ta abikaasa oli pensionile jäämise järel peamiselt vaid maal suvilas (koos koeraga), aga Riitta oli oma 30 aastat olnud pph ja varem elasid nad seega selles korteris koos 2 poja ja koeraga, ja ka hoiulaposed mahtusid sinna. (ehkki jah, meilt küsiti alguses, ega lapsel pole koerale allergiat, sest abikaasa ja koer käisid ikka mõne öö nädalas ka linnas).

Näiteks laste magamine päeval- hoidja laotab oma abieluvoodi päevatekile suure lina, iga laps saab oma teki ja padja, ja seal need suuremad (3tk) reas magavad. Kaks väiksemat magavad lahtikäivates võrevoodites (mis on päiväkoti omandus ja neid saab hoidja vajaliku hulga kasutusse, samuti kui nt.söögitoole). Ja kui üks tüdruk alati varem ärkas ja teised ei saanud rahus magada, siis hoidja hakkas toda teise tuppa (oma tütre tuppa vist) magama panema.

OTSIME KASVATAJAID JUURDE

2008-04-27T14:46:00.000-07:00

Arengud on, rühmi tuleb... Kirjutame sellest üsna pea täpsemalt, hetkel on veel mitu seisu sellised, et ei taha ära sõnuda. Aga kindlasti otsime juurde uusi kutsetunnistusega lapsehoidjaid ning meie juures on võimalik töötada nii FIEna kui töölepinguga. Võtke ühendust lastehoid@gmail.com!!!

KARLOVA LINNAOSA ÜLDKOOSOLEK!!

2008-04-24T02:43:00.001-07:00

Täna õhtul, 24. aprillil, toimub MÄE 33 Mäe rühma 20 lapse vanematega üldkoosolek.

////

Ja 29. APRILL kell 18.15 toimub MÄE 33 ruumes ka Karlova linnaosa üldkoosolek. Saatsin kõigile asjakohase meili ka, Tähtvere koosolekust anname teada lähiajal.

Karlova vanemad, olete oodatud!

Arutame:

seltsi liikmeks saamine
Koidu tänava päevahoid
Tolstoi tänava päevahoid/hoiud
mänguväljakute projekt
tulemused läbirääkimistest linnaga- abilinnapea Sasi lubas pearaha väheke suurendada.
muud plaanid, strateegiad ja küsimused.
kes vajab reaalselt kohta päevahoius?
mida vanemad saavad ise teha, et kaasa aidata?jne...

Millega arvestada perepäevahoidu tehes, isiklikke märkusi

2008-04-23T04:21:00.004-07:00

(pildil: meie rühma lapsed soolataignast kunsti tegemas.)

- Me oleme seda siin meie majas teinud nüüd juba ligi neli nädalat.
Kuigi oli nõuandjaid, kes soovitas, et oma koju küll ei tasu
lastehoidu teha, siis lähtusin oma sisetundest ja otsustasin selle ära
proovida.
Ja võin öelda - mulle ja mu mehele täitsa sobib. Aga me ei ole ka
tüüpilised privaatsust kullast kallimaks pidavad eestlased. Me oleme
blogijad, see ütleb juba palju meie avatuse aste kohta. Kui elasime
New Yorgis, siis oli mu meiliaadress foorumites üleval ja võtsin meie
kodus vastu eestlasi, kes öömaja vastu tõid kommi ja leiba. Kui
hakkasime tagasi Eestisse kolima, siis kaalusime varianti asutada
kusagil looduskaunis kohas turismitalu... See kõik annab ilmselt meie
meelelaadist märku. Kui niisugused ideed Sinus aga privaatsuse
puudumise ängi tekitavad, siis väga võimalik, et Sinule ei sobiks oma
kodus lastehoiu tegemine.
Meie majake oli nagunii paras segasumma suvila, kus sageli külalised,
samas aga oli maja ikkagi alakoormusega. Nüüd on koormus paremini
jaotunud. Lastehoiu päralt on kell 11-15 maja alumine korrus ja
tagaaed, samas saan ka mina oma keskpäevakohvi ja lõunasöögi köögis
söödud, sest lastehoid täpsemalt on kahes suures eluruumis ja
tagaaias... Köök on niiöelda neutraalne pind.

- Mis on olnud halb üllatus?
Ma kartsin, et lastehoius allkorrusel viibiv 4-aastane Marta hakkab
nõudma üleskorrusele ja oma tuppa, aga seda pole juhtunud - lastehoius
on sõpradega huvitav ja reeglid on paigas.
Kartsin, et lapsed eesotsas Martaga hakkavad nõudma teleka vaatamist,
sest ühe nende toa seinas on telekas - aga ei, reeglid on paigas ja
toimivad, lapsed said kiirelt aru, et "lastehoiu ajal me telekat ei
vaata!"
Kartsin veidi, et mul on äkki omaenda kodus ebamugav olla, kui siin
kuus võõrast last ja üks võõras kasvataja on. Aga ei! Sest nad ei ole
ju võõrad enam ;). See hägune, aga toimiv piir sobib mõlemale poolele,
piirjooneks on ühiskasutav köök.

...Aga üks halb üllatus oli küll. Meie majas on nimelt üks pisikene,
kes ei oska veel reeglitest aru saada,aga kes tunneb juba seltskonna
vastu huvi. See on 9kuine Anna, minu noorem laps! Kui ta kuuleb
trepikojast tulevaid laste hääli, siis hakkab ta roomama nende suunas.
Päevadel, kui olen Annaga lastehoiu ajal kodus, on mul temast ausalt
öeldes vahepeal kahju - justangu jääks tema heast asjast ilma.
See asi aga paraneks ajaga. Kui me edasi teeksime lastehoidu siin
(pole kindel veel), siis mõne aja pärast kasvabki Anna ju siia
seltskonda sisse. Poleks olemas sujuvamat ja mõnusamat seltskonnaga
kohanemist ühe 1,5-2 aastase lapse jaoks kui paar tundi oma kodus(es
lastehoius) paari turvalise sõbra seltsis mängimas!

- Aga hea üllatus?
Kui nüüd päris ausalt tunnistada, siis meie pilootrühma ette
valmistamise suurim probleem oli söök. Mängisime ideega mitut pidi -
kas nelja tunni jooksul loobuda üldse korraliku söögi pakkumisest?
Anda näiteks ainult õuna? Lõpuks läksime sellise variandi peale, mis
meid praegu rahuldab, aga kui asi teha tasuliseks ja ametlikuks ja
tervishoiueeskirjadele-veterinaareeskirjadele vastavaks, siis ilmselt
nii teha ei saa. Nimelt on siin viis ema, kellest igaüks teeb üks kord
nädalas süüa ja toob selle siis potiga hommikul kohale.
Nii. Ja hea isiklik üllatus? Hea üllatus oli see, et seda sööki jääb
nii palju üle ja ma olen saanud ise sealt lõunat süüa, vahel isegi on
see meile koduseks õhtusöögiks jäänud (näiteks eile kartulipuder)! Nii
et tunnen, see nullrendiga oma kodu kasutada andmine on mulle tagasi
palju head (loe: kaloreid) toonud ;).

Aga kui tõsiselt rääkida, siis - seda, kuidas toiduteema korralikult
ja ametlikult lahendada, pole meie oma väikese rühmaga veel läbi
närinud. Tartu linnas on näiteks Biomeedikumi söökla, kel on
väljamüügiluba, aga nende ühe päeva transporditasu tuleb 100 kr lisaks
toidule, söögiks aga on sageli viinerid (meie üritame siin teha
korralikumat sööki). Tunduks nadi hakata linnaõhku reostama ja
topelthinda maksma, kui toit seda väärt pole. Praegused toidud on ise
tehtud ja sageli mahetoodetest, nende valmistamine aga ei vasta neile
va eeskirjadele... Selleks, et oma kodus tohiksid lastele süüa teha,
on vaja läbida eraldi koolitused, täita pikad paberid ja saada
vetameti luba, millest võidakse keelduda, kui selgub, et köögis on
vaid üks kraanikauss jms. See stiil. mida praegu teeme, poleks ammugi
mõeldav - siis peaksid kõik viis ema läbima koolitused, tegema paberid
ja lisaks saama ka väljamüügiloa. Et tohiksid näiteks igal esmaspäeval
oma lapsele ja ta mängukaaslastele supipoti tuua.

Olen end selle teemaga nüüd rohkem kurssi viinud ja olen tõesti nõutu:
MIKS ON EESTI SEADUSANDJAD PEREPÄEVAHOIU NII BÜROKRAATIARIKKAKS
TEINUD? Käisin äsja rääkimas professor Inger Kraaviga, kelle sõnutsi
on perepäevahoiu soodustamine valitsejaile palju odavam kui suurte
lasteaedade juurde ehitamine; loomulikult on see ka lastesõbralikum.
Ning Põhjamaades on perepäevahoid bürokraatiavaba. Aga sellest
kirjutan täpsemalt mõni teine päev!

Otsime väiketootjaid, kes teeks koduaedadesse mängumaa.

2008-04-17T07:48:00.000-07:00

Otsime tootjat, kes teeks mõistliku hinnaga kiigehoidjaid, võrkkiige jaoks poste, kaanega liivakaste ja mängumaju, kuhu lapsed siise saavad ronida.

Soovitud on selline kodukootud stiil - et poleks vaja betoneerimist, kummimatte ja kunstmuru.

palun saata minu meilile ilonapiirimagi@hotmail.com hinnapakkumised, st plaanis on kirjutada väikeste hoidude (võimalik, et õige mitmesse kohta) jaoks mängunurga projekti. oodatud on ka vihjed selliste tootjate ja muidu-meistrite kohta.

Otsin artikli jaoks inimest, kel Soome/Rootsi vm lastehoiuteenusega kokkupuudet

2008-04-11T06:25:00.000-07:00

Pakkusin ajakirjale Pere ja Kodu teemat, et nad võiksid kirjutada lastehoiuteenusest, sellest, mismoodi see on Soomes ja Rootsis lasteaedadele täiesti võrdne ja riiklikult soositav alternatiiv.
Nüüd läks nii, et Pere ja Kodu võttiski artikli teema vastu, aga ootab, et ma selle ise kirjutaksin.
Leppisin kokku intervjuu professor Inger Kraaviga, kes on tuntud kui "lastehoiu idee Eestisse tooja".
Aga kui te oskate, inimesed, leida mulle kedagi, kes on ise oma lapsega elanud näiteks Soomes ja kogenud lastehoiuteenust. Neid peresid peaks päris palju olema, sest Eestist on ju hordide kaupa rahvast kolinud üle lahe.

Liisa Pakosta arvamusavaldus Eesti Ekspressis

2008-04-10T04:43:00.000-07:00

http://www.ekspress.ee/2008/04/10/arvamus/2112-yks-pere--yks-lasteaed-ja-kool
Tänases Ekspressis on arvamuslugu, mis meie teemadega haakub.

Miks on Tartus ainult 76 last, kes saavad lastehoiu toetust?

2008-04-10T02:05:00.000-07:00

Jah, olen nõus, et meil on olnud teatud madalseis, hingetõmbamise aeg, peaga vastu seina jooksmise aeg. Või nagu Pille eilses postituses ütleb, "süütuse kaotamise aeg".

Mina olen olnud üks neid riigi usku inimesi, kes usub, et seaduste kirjutajad ja nende elluviijad tahavad kogukonda paremaks muuta nii palju, kui vähegi võimalik. Igasugused Riigikogu palkade ja kuluhüvitiste üle naagutamised ei ole mind eriti puudutanud, sest millegipärast olen ma ikka uskunud, et kõik teevad oma parimat. Ma tean küll, et mu ümber on päris palju nihiliste ja küünikuid. Kui mind näiteks kaks aastat tagasi ühte parteisse ja RK kandideerima kutsuti, siis sain kõrvalt ka soovitusi "Mine jah, mõtle, kui hea palga peale võid saada!" Või olen kuulnud arutlemist: "Poliitikas tasub olla juba seepärast, et käsi hea kinnisvara juures hoida."

Ma olen ette kujutanud, et valitud tulevad kokku ja teevad võimalikult hea seaduse kogukonna aitamiseks ning siis riigiametnikud (keda nimetatakse ka meie teenijateks nii mõneski keeles, eesti keeles annab sellest aimu näiteks fraas "avaliku teenistuse seadus", aga tavakeeles kutsutakse neid ikka tähtsalt ametnikeks) aitavad kaasa selle seaduse aru saamisel ja rakendamisel... ikka kogukonna hüveks.

Tuleme nüüd aga reaalsuse juurde.
Miks on Tartu linnas ainult 76 last, kes saavad lastehoiu toetust? (arvu ütles aselinnapea meie MTÜ esindajatega kohtudes) Kui neid võiks teoreetiliselt olla näiteks 1000.
Nüüd olen ma uskuma hakanud, et kui Tartu linnaisad seda määrust tegid, siis kõlasid seal tõepoolest omavahel kinniste uste taga fraasid a la "Liiga lihtsaks ei tohi neile seda teha!" Nagu linnaisad tunnistasid, olid nad prognoosinud raha eelarvesse 100 lapse lastehoiu toetuseks.

Kõigepealt on vaja tulevasel kasvatajal käia kursustel ja teha ära lastehoidja kutseeksam. See on kogu asja kõige loomulikum osa. Edasi on vaja kasvatajal taotleda tegevusluba ja hakata FIE-ks. Detailidesse laskumata, see on üsna keeruline, seda enam, et praegu veel pole Tartu linnavalitsuse juures ühtegi inimest, kes oleks spetsialiseerunud lastehoidjate aitamisele-nõustamisele.
Tegevusluba saab kasvataja taotleda vaid ühele hoidmisviisile korraga. Kui ta taotleb näiteks "laste hoidmiseks laste enese pinnal", siis ei tohi ta sama tegevusloaga tulla hoidma näiteks rendipinnal asuvasse lastehoidu või lapse enda pinnale, kus on lisaks veel teisi lapsi. Sel juhul peaks ta taotlema teise tegevusloa - uus 500 krooni ja uued ootamisenädalad.

Kõige lihtsam ongi korraldada ametlikku lastehoidu praegu selle skeemi järgi, et kutsud lapsehoidja oma kodusse. Sel juhul, kui leiad sellise tegevusloaga lapsehoidja (need on väga suur defitsiit, mu tuttav sai äsja tegevusloa nr 16!), siis saadki oma laste eest linnalt taotleda pearaha. Sul ei ole vaja asja ametlikuks ajamisel taotleda tervisekaitseamet luba.

Mina tahtsin teha oma koju lastehoiu nii oma lapsele kui ka viiele ta sõbrale. Seega on mul asja ametlikuks tegemiseks vaja terviskaitseameti luba.

Sellest, kui keerukaks osutus mu suhtlus nendega, juba kirjutasin siin.
Panen ka näite oma viimasest kirjast (kus esitasin samu küsimusi üle, mis enne olin esitanud, aga polnud vastuseid saanud) ja TKA vastusest sellele..

Tere,
palun vastake, kui vähegi võimalik. Meie küsimused on lühidalt sellised:
- kas on võimalik saada teie hinnakirja? Selle järgi saaks otsustada, kas kutsuda kohale ka eelvaadet tegema või alles siis, kui kõik täiesti valmis.
- Kui kiirelt te oma luba menetlete (alates potentsiaalse hoiukoha visiidist, kui kaua läheb, kuni tõendi väljastate?)
- kellele tuleb suunata ruumi omaniku avaldus, et ruumi tohib kasutada? Meil on veel see seis, et maja omanikult oleme meie maja võütnud 3aastasele rendile. Kas vaja on omaniku või praeguste valdajate (st meie pere) nõüusolekut vüi lausa kahte avaldust?
- Kas neli tundi päevas tehtav rühm tohib olla ametlikult söömata? Ühest küljest ütleb sotsministri määrus, et süüa pakkuda 3,5 tunni tagant, teisalt aga ütleb sotsiaalhoolekande seadus, et toitlustamine on kohustuslik hoidudele alates 4 tunnist.
- kas minul ja abikaasal (kes elame samas majas, aga ei viibi lastehoiu ruumides lastehoiu ajal) tuleb teha nakkushaigustest vaba olemise tõend?
aitäh!
tervitades
Epp Petrone
Tartu Lastehoiu Selts

--

Ja vastus:

Tere!
Vastused Teie küsimustele:
1.Tasuliste tervisekaitseteenuste osutamise kord ja hinnakiri § 16 SM 29.
jaanuari 2007. a määrus nr 12
2.Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus §6
Vastu võetud 10.11.2004. a seadusega
3. Tervisekaitse annab hinnagu lapsehoiuteenust pakkuvatele ruumidele, kuid
ei tegele omandi küsimustega.
4. Kuna Tervisekaitsenõuded lapsehoiuteenusele (SM määrus nr. 28 12.03.2007)
on välja antud hiljem kui Sotsiaalhoolekandeseadus, tuleb lähtuda esimesest.
5.Sotsiaalhoolekande seaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise
seadus
(15. novembril 2006. a ) §12.7 peavad tervisekpntrolli läbima seda eluruumi
kasutavad teised isikud.

Lugupidamisega Urve Eek

--

...Niipalju siis abi ametnikult seaduste tõlgendamisel.
Folkloor räägib ka lugusid sellest, kuidas potentsiaalsed lastehoiukohad läbi kukutatakse või pannakse kummalisi asju tegema, et siis uue TKA visiidil luba saada. Kuidas koju tuleb uste juurde panna suured exit-sildid ja kuidas jogurtitopsi avamiseks on vaja kitlit ja põll ei sobi ning kuidas paha tujuga ametnik ei luba isegi ahikütet, kuigi pool Tartu linna oma lapsi ahiküttega elamistes kasvatab... (Ja ühtegi neist teemadest pole sotsmin. määruses küll mainitud!) See on folkloor, mida räägitakse lastehoidjate kutseõppe kursuste tegijate hulgas, ma ei tea, kas see vastab tõele.

Sest mina oma lastehoiurühma hetkel ametlikuks ei teinud. Jõud sai otsa.

---

Selline kuiv ja bürokraatiat töis jutt seekord. Ma ei tea, kas see aitab sul mõista, armas lugeja, miks on nii vähe lastehoiutoetust saavaid lapsi.

Mina avasin oma kodus pilootrühma eelmise nädala alguses. Meil on siin kuus last vanuses 3-6, meil on kaks suurt mängutuba, õueala, vahetatud valgustid. Neli tundi iga päev, vahepeal väike lõunasnäkipaus. Ise töötan ma maja teisel korrusel kabinetis ja kuulen rõõmuga, kuidas lapsed all regilaulu laulavad või õues kiigel kilkavad.

Hetkel ei saa ma linnalt mitte mingisugust toetust selle lastehoiu tegemisel (loobusin mõttest teha asi nö ametlikuks pärast seda eeltsiteeritud kirja saamist; mitte keegi ei keela oma kodus teha laste mängurühma, niisiis on mul praegu siin niiöelda hobi korras pilootprogramm kuni suve alguseni; edaspidi otsustan, kas teha seda ka edasi ja kas üritada siiski asja ametlikuks ajada, raskutest hoolimata).

Olen lastehoidu loomulikult ka oma raha sisse pannud - uued eredamad lambid, lastele eraldi nagid, joonistuspaberid, vakstu lauale jne. Praegu on see minupoolne sponsorlus oma sõprade lastele ja samamoodi on see lapsehoidja sponsorlus. Lihtsalt proovime oma sõpruskonnaga järgi, mismoodi asi toimib.

Ja - tore on see lastehoid! Või nagu meie osalised, lapsed, seda kutsuvad - "mängu-lasteaed".
Kurvaks teeb aga see, et mul ei õnnestunud seda pilootprogrammi ametlikuks teha.

Järgmises postituses kirjutan siis täpsemalt selles, millised on mu isiklikud kogemused ja soovitused oma kodus perepäevahoiurühma avamise suhtes.

Kuninga uued riided

2008-04-07T11:58:00.000-07:00

Annan teada, et me pole püssi põõsasse visanud.

Andsin eelmisel nädalal Kuku raadiole intervjuu ja kui minult küsiti, et kas oleme esimeste raskuste tõttu otsustanud loobuda, tundsin trotsi.

Me ei loobu.
Kuigi raske on.
Ja raskus on kummalist laadi.

Mind siiralt hämmastab linna (linn, see on poliitikud) ja ametnike suhtumine.

Linnavalitsus, nagu armastab rõhutada üks mu tuttav ametnik, viib eelarve piires ellu poliitilist tahet.
See tähendab, et on valikute küsimus, kuhu oma nappe vahendeid pannakse.
Kas näiteks saadetakse ametnikke Brüsselisse või kuhu iganes "tutvuma lasteasutustega", korraldatakse üritusi, tegeletakse mainekorraldusega, ehitatakse sildu... või luuakse uusi lastehoiukohti.

Võimalik, et lasteaiakohata kahe sõime-ealise lapse emana olen ma teatud teemade suhtes tundlik, aga kohati tajun ma midagi, mis mulle ei meeldi.

Ja nimelt - kuningas (kui nii nimetada neid, kes on kutsutud meie elu korraldama) on alasti, aga erinevalt üldteada muinasjutu-kuningast pole tal häbitunnet ja seega ei saagi rahvas talle ligi.

Haridusosakonna ametnike väitel jääb sügisel kohata üle 800 reaalselt lasteaia- või hoiukohta vajavat last.
Miks nii?
Usun, et see näitab pigem poliitilise tahte kui raha puudumist.
(Peale soovimatuse võib see olla ka... saamatus.)

Minu jaoks asetub see samasee ritta Tartu raudteejaama hoone funktsiooni muutmisega ja reisijate jaamahoone kõrvale püstitatavasse putkasse surumisega, sundüürnike probleemide ignoreerimisega jms-ga.

Tegemist on teadlikult tehtud valikutega, kus jäetaksegi arvestamata suure grupi kogukonna liikmete huvidega.

Kui raha tõesti ei ole, võiks kodanikud kannatada solidaarselt. Näiteks lasteaia kohamaks munitsipaallasteaias on hetkel 8% miinimumpalgast. Ehk peaks seda tõstma ja suurendama kõigi lapsevanemate omavastutust?
See oleks ilmsesti ebapopulaarne samm.
Aga hetkel on need, kellel pole lasteaiakohta, sunnitud hoidjale maksma vähemalt kümme korda rohkem, kui nad maksaks linna lasteaias.

Samas juhib Tartu linnapea Eesti linnajuhtide palgaedetabelit.
Ja seda kõike tingimustes, kus väidetavalt raha pole ja kodanike baasilised vajadused teenuste osas rahuldamata.

Nüüdseks olen hoiukohata laste vanemate esindajana kolm korda abilinnapeaga kohtumas
käinud, neljas kord oli ümarlaual, kus oli ka teisi ametnikke.

Pean tunnistama, et meile antud lubadused on vastukäivad.
Kord räägib abilinnapea saabuvast majanduse madalseisust ehk lamast, mille tõttu pole mõtet lasteaedu ehitada,
järgmisel korral jällegi tutvustab plaane, mille kohaselt linn kavatseb pooltele olemasolevatele lasteaedadele juurdeehitused teha (kuigi see ei lahenda probleemi lähiajal ja tulevikus poleks neid hiidlasteaedu vajagi, kui lastehoidu inimkesksemaks reformida).

Ka meie ürituse toetamise osas on lubadused vastukäivad.
Aga olgem positiivsed, eks see ole ju ikkagi parem, kui mitte midagi.

Ühesõnaga, armsad lugejad, mitmete jaoks meist on see ilmsesti süütuse kaotamise aeg.

Aga koosolekuteni jõuame sellegipoolest lähiajal.

Positiivset ka: Mäe 33 osas on kokkulepe olemas (linn peab selle kinnitama).
Mulle tundub, et suuresti Eva Lääne initsiatiivil võime me sealsed ruumid tasuta kasutusse saada.

Kastani 1 Saksa Kultuuri Instituut on ka valmis meiega tähtajalist lepingut sõlmima, et anda meile aega raha leidmiseks, et sealses hoovimajas siseviimistlus teha (kui kellelgi pool miljonit üle jääb, on see seks puhuks teretulnud ,võib ka väiksemaid summasid pakkuda ;).
Nende ruumide osas on olukord keerulisem.
Ruumid kuuluvad põhimõtteliselt linnale, kuna asuvad linna maal, kuid on ehitatud heategevuslike rahadega.
Abilinnapea lubas mõni nädal tagasi maratoni ärajäämisega seotud 200 000 sinna remondirahaks, nüüd on see mõte (ja raha) kuhugi ära haihtunud.
Ja väidetavalt hetkel "puudub linnal poliitiline tahe" 10 lapse pärast investeeringut teha.
Ehkki linn saaks kaasa aidata 10 koha loomisele sama raha eest, mis viimati ehitatud Lotte lasteaias kulus ühele kohale.
Oleme otsustanud, et me proovime raha leida ja Kastani 1 hoovimajja lastehoiu ja Tähtvere Avatud Perekeskuse teha.

Ühesõnaga, elame veel.
ja varsti puhkeme õide.

Veel üks lugu, tänases PM-s

2008-03-26T03:12:00.000-07:00

http://tartu.postimees.ee/260308/tartu_postimees/uudised/319711.php?toetusraha-kerkib-mone-koidula-vorra

Postimehes Ilona arvamuslugu: las vanemad otsustavad - võrdsetes tingimustes

2008-03-25T00:43:00.001-07:00

http://tartu.postimees.ee/250308/tartu_postimees/arvamus/index.php

Veel vahepealsest...

2008-03-19T11:56:00.000-07:00

Olen saanud palju kirju teemal "Mis siis vahepeal juhtunud on, kuidas asjad arenevad?"
Seega teen ka sissekande. Kuna ma valmistun oma vanemat, 3-aastast last hoidu panema ja me pere valmistus ka perehoiu maksuks, siis me kolisimegi konkreetselt odavamasse korterisse ja meil pole veel netiühendust.

Vahepeal on edasikäike ja tagasikäike olnud nii tihti, et ei teagi kohe....

Esmalt. Rerekasvatuse Instituut ja Rahvaülikool mõlemad korraga hoidjaid ei koolita, varsti lõppeb hoidjakoolitus Rahvaülikoolis, aga Perekasvatuse Instituut teeb koolituse, kui rühm saab täis, seega, kui keegi tahab ise kodus enda lastega koos teisi lapsi hoida ja pearaha saada - registreeruge hoidja kutsekoolituseks www.pki.ee või www.rahvaylikool.ee.

Rahvaülikooli hoidjate kutsekoolituse FIE-teemalisel loengul selgus, et hoidjal pole minu hinnangul just eriti kasulik FIE olla. Kui kursusel küsiti, kas järgmine kord räägime majandustarkvarast, mida FIEd vajavad, siis keegi ei tõstnud kätt, oli vaid üleüldine pomin: "Pole mõtet FIEks hakata, ainult maksa!" Ja nagu ma aru sain, siis lapsehoidjal on tõesti keeruline oma arvuti ja auto kulud FIE kuludesse kanda ja palju tshekke nende lasteraamatute peale sa ikka oskad kokku hankida?

Hea uudis on see, et poole päeva koormusega Hiie rühm ikkagi alustab ja ootame ka tulemusi koosolekult linnavalitsuse eriosakondadega järgmisel nädalal.

Mina olen kogu selle Seltsi teemade alt õppinud juba paljut:

*Kirjavigu tasub parandada ka e-maili kasutades,
*Asjaajamisel ametkondadega tuleb kontrollida enda sõnavalikut ja kasutada poliitiliselt korrektseid väljendeid. nt "pearaha" on tegelikult "halduskulud keskmiselt ühe lapse peale".
*Ka ei tasu avaldada isiklikku arvamust mõne erakonna kohta, pigem jääda konstruktiivseks ja täpseks!

Kuidas on lood Karlova rühmaga?

On mõned emad, kes on valmis olema nö rühmajuhid. Edasine selgub lähiajal. Kui keegi sai TÄHE 4 hoidu koha, siis võiksite sellest ka meile teada anda! Nö taandada ennast meie järjekorrast, ikka kirjaga lastehoid@gmail.com.

Täpsemalt saab rääkida pärast koosolekut - sest koosolekuid ja arvutamisi on olnud jälle päris mitu. Ja ikka on üleval teema - kus on veel linnaruume, mida remonditaks ja tehtaks lasytehoiu jaoks sobilikuks. Ja milline on nö pearaha, sest hetkel on see teenus ikka kallis, sest linn ei toeta piisavalt.

Ma loodan, et lähiajal ilmub Postimehes minu artikkel teemal "Miks perepäevahoid on lapse arengule kasulikum ja soodsam kui kasvamine suures rühmas"...

Minu arvamus on, et munitsipaallasteaia sõimerühmad on tõsiselt mineviku teema ja on viimane aeg alternatiive juurutada. Väikesed lapsed võiksid olla just 5-lapselistes rühmades ühe kindla hoidjaga, kellega tekib turvaline suhe ja kus arenemine ei ole stressirohke (Loe: pidev nutt ja lärm ). See Põhjamaade perepäevahoiu mudel on üks väga hea idee!! Mõningad plussid:
*lapsel on väikeses rühmas rahulikum,
*rühm on tõenäolisemalt kodukandis,
*lapsi saab tuua painduva graafiku alusel,
*Paljud hoiud võivad alata nt kell 12 .00 - kodukontoris või beebiga kodus olevad emad ei pea varahommikul oma väikese lapsega kuhugi jooksma.
*normaalselt areneb lapse kõne ja suhtlemine--see on ilmselgelt raskendatud ruumis, kus ligi 20 last omavahel kuidagi territooriumi jagavad ja keda vaid valvatakse.
* Hoidjaga saab läbi rääkida eridieetide suhtes,
* Hoius saavad olla õed-vennad koos.
* Emal-isal on siiski valik, kelle juurde ta lapse toob. hetkel linnajärjekorras olles ei kontrolli me ei rühma, lasteaeda ega saa valida ka kasvatajat!

Tekkis idee - oleks vaja voldikut - kasulik info lastehoiu avajale.

seniks kõik....

Info jagamisest tervisekaitseameti moodi

2008-03-19T06:58:00.000-07:00

Kõigepealt, olgu öeldud, et tervisekaitseamet ehk -talitus ehk -inspektsioon on riigiasutus, nii et meie kõik maksame selle ametnikele palka.

Tervisekaitseameti luba on vajalik teatud puhkudel, et lastehoidu alustada (kui lapsehoidja hoiab last lapse kodus, siis ei ole vaja; kui ta hoiab last lapse kodus pluss hoiab seal ka enda lapsi, siis pole vaja; kui aga hoiab lapse kodus teda ja oma lapsi ja lisaks veel võõrast last või lapsi, siis... osa omavalitsused on otsustanud, et ka siis pole vaja, aga Tartu on otsustanud, et siis on vaja. Kas jõudsite jälgida?)
Meie plaanitavas Hiie tänava hoiurühmas on üks laps see, kelle kodu see on, lisaks kaks hoidja last ja lisaks paar n-ö võõrast last.
Ja nagu mulle Tartu linnavalitsusest kinnitati, on sellise hoiu ametlikuks tegemiseks vaja tervisekaitseameti tõendit.

Esimene telefonikõne tervisekaitseametisse läks hästi.
Jah, ahiküte sobivat. Ja võtku ma arvesse, et valgus peab olema ere, valgust tullakse eraldi mõõtma (see maksab 90 kr pluss käibemaks üks punkt ja toas tuleb mitu erinevat punkti mõõta) - need olid kaks infobitti, mis ma sain, lisaks kena kohtlemine.

Edaspidi enam nii hästi ei läinud. Ma ei hakka siia praegu kogu kirjavahetust kopeerima, aga üldjoontes nii: mul olid konkreetsed küsimused, mida viisakalt ja korduvalt üle esitasin, aga millele siiani vastuseid ootan.
Näiteks, katke mu kirjast:
"- Kui kiirelt te oma luba menetlete? (alates potentsiaalse hoiukoha visiidist, kui kaua läheb, kuni tõendi väljastate?)
- Kellele tuleb suunata ruumi omaniku avaldus, et ruumi tohib kasutada?
- Meil on veel see seis, et maja omanikult on meie pere selle maja võtnud mitmeaastasele rendile. Kas vaja on omaniku luba või praeguste valdajate (st meie pere) luba või kahte avaldust?
- Kas neli tundi päevas tehtav rühm tohib olla ametlikult söömata? Ühest küljest ütleb sotsmin. määrus, et süüa tuleb pakkuda 3,5 tunni tagant, teisalt aga ütleb sotsiaalhoolekande seadus, et toitlustamine on kohustuslik hoidudele alates 4 tunnist.
- kas minul ja abikaasal (kes elame samas majas, aga ei viibi lastehoiu ruumides lastehoiu ajal) tuleb teha nakkushaigustest vaba olemise tõend?"

Ütlesin ka, et soovin teha korraliku ülevaate siia meie blogisse, nii et ka teised tekkivad perepäevarühmad saaksid seda oskusteavet kasutada.

Vastuseid pole ma saanud. Olen ka helistanud, küll pole ametnikku seal, küll on telefon kinni.
Ja kui helistasin netis antud vastuvõtu- ja konsultatsiooni ajal, siis sain pahandada, et mis te helistate, praegu on vastuvõtt.
"Aga sellepärast ma helistangi, et praegu on ju konsultatsiooni aeg?"
"Kui te tahate saada infot, siis tulge kohale!" öeldi mulle.
"Aga ma ei saa hästi tulla, mul on väikesed lapsed, sellepärast ma lastehoidu korraldangi," vastasin.
Turts. Tuli vastuseks.

Saatsin veel kord meilitsi küsimused võimalikult konkreetselt ja selgitasin, et ma ei küsi ainult enda jaoks, vaid jagan infot ka edasi.
Nüüd on sellest taas mitu päeva möödas, vastust ei ole.

Sain aga teada, et tervisekaitsetalituse konsultatsioon on tegelikult tasuline ja sellepärast minuga ilmselt suhelda ei tahetudki. Neil on oma hinnakiri - vaatasin järgi, tõesti, ka lihtsalt info jagamise eest võetakse raha, lähtudes sotsiaalministri määrusest, vaadake ise: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12785078

Suulised ja kirjalikud konsultatsioonid (tunnihind) 169,49, käibemaksuga 200,00

Niisiis läheb ühe perepäevarühma ruumide ametlikuks tegemine maksma vähemalt:

- paar korda 90 krooni pluss käibemaks (valguse mõõtmine ruumide erinevates punktides)
- suure tõenäosusega vähemasti üks tund konsultatsiooni (segane veel, kas selleks peab siis kohale sõitma või jagavad nad tasulist infot ka telefoni ja meili teel)
- Tervisekaitseameti kohapeale tulek, hinnakirja järgi on see 480 krooni tund pluss auto kasutamine kulu vist ka. (Ütlen "vist", sest nagu öeldud, pole õnnestunud infot kontrollida.)
Lisaks muidugi lapsehoidja tegevusloa riigilõiv 500 kr, aga see on antud hetkel teine teema.

Mulle kui endisele ajakirjanikule on see huvitav kogemus, kui tõrksalt ametnikud infot annavad. Kui ma helistanuks algusest peale näiteks jutuga, et olen Eesti Ekspressi reporter, küllap siis oleks info palju lobedamalt liikunud.

Samas, pole nagu midagi kurta. See on ju sotsiaalministri määrus, mille alusel on kirjalikel ja suulistel konsultatsioonidel tunnihind. See on seadus ja - JOKK.

Küll aga arvan, et lihtsam elu oleks kõigil (nii tervisekaitse ameti ametnikel kui neil, kel abi vaja), kui nad OMA KODULEHELE PANEKSID ÜLES "KORDUMA KIPPUVATE KÜSIMUSTE" RUBRIIGID ERINEVATE VALDKONDADE KOHTA.
Mitte ainult lastehoiu kohta, sest tervisekaitsega peavad kokku puutuma ju paljud asutused.
Aga kindlasti ka lastehoiu kohta. Olen kindel, et need minu esitatud on suuresti just need "korduma kippuvad".

Ja kui siis nendele lisaks on infot vaja, siis pöördugem tunnihinnaga konsultandi poole. Praegu aga on vajaka lausa elementaarset infot (näiteks seda, kui kaua nad oma luba menetlevad).

---

Omaette küsimus on ka see, et kas kohalik omavalitsus peaks kinni maksma perepäevarühmade asutamise kulud kasvõi mingiski osas. Ma saan aru kriitikute jutust, et mingisugust inventari küll ei tohiks perepäevarühmadele linna poolt kompenseerida, sest kellele see inventar siis jääb, kui perepäevarühm oma töö lõpoetab?
Hea küll.
Aga selle poolt võiksime küll kõik olla, et perepäevarühma tervisekaitsetõendiga seotud kulud (ehk siis konsultatsioon, valguse mõõtmine, joogivee laboris uurimine, tervisekaitse kohale tulek) võiks olla seadusekohaselt tasuta, või siis otsustaks kohalik omavalitsus (meile siis Tartu linn) need kulud kompenseerida.

Sest - veel kord - me oleme maksumaksjad, me teeme seda oma lastele, kellele linna lasteaedades pole kohti jätkunud, kuigi seaduse järgi on kohalik omavalitsus kohustatud tagama kohad kõigile.

PEATAGE LASNAMÄE!

2008-03-18T00:46:00.000-07:00

Oli kunagi selline populaarne laul.
Lasnamäe peatamise all peeti ilmsesti silmas ka teatud mõtte- ja olemise viisi peatamise vajadust.

Viimasel ajal kumiseb see fraas mu kõrvus, kui loen Postimehest linnavalitsuse lasteaiakohtade juurdetekitamise kavadest.

Uus 56 renoveeritakse ja sinna kõrvale tahetakse veel teine samasugune juurde ehitada, sest normide järgi saab sinna kinnistule ära mahutada poole rohkem lapsi, Kaunase pst 22 on plaanis suur lastead, Karoliine, Tõruke jpt. lasteaiad saavad juurdeehitused ja lisarühmad.

Käisime eile järjekordselt abilinnapea vastuvõtul, kes hoogsalt jutustas, kuidas linn aiakohtade puudusega võitlusse on sööstnud.

Eelmisel korral rääkis abilinnapea lamast, mis kohe tuleb ja mille tõttu pole mõtet lasteaedadesse investeerida.
Tundub, et midagi on selles osas muutunud.

Kas me peaksime nüüd rahul olema?
Linn punnitab ja pingutab.

Abilinnapea kiitis suuri lasteadasid.
Isegi üks tema tuttav rikas inimene arvavat, et peaks oma lapse munitsipaallasteada panema,
et laps hea kasvatuse ja hariduse saaks.

Andke andeks. Mind see ei veena.
Ma tõesti ei usu, et suured lasteaiad getostunud Annelinnas on lastele parim valik.
Ehk räägivad lasteaiajärjekorrad pigem valikute puudumisest?

Ok, meil on nõuka ajast pärit kombinaatlasteadade traditsioon, aga kas selles osas poleks vaja reformi?

Loomulikult on selge, et nii nagu loomi on suurtes farmides odavam pidada, on ka lasteaia kohamaksumus suures kombinaatlasteaias väiksem.
Aga on siis odavus ainus ja ülim kriteerium, kui räägime oma lastest?

See on valikute küsimus.
Mitte väga ammu nägin telekast klippi kooliõpilasest, kes õpetajale kätega kallale läks.
Tuttav naispedagoog ütleb, et koolitundides on ropendamine ja vägivald igapäevane.

Kust need lapsed tulevad?
Mina arvan, et "Lasnamäelt".

On meil tõesti ükskõik, kuidas ja kus meie lapsed kasvavad?
Või on "Lasnamäe sündroom" nii totaalne, et meil ei tekigi küsimusi.

Mõtteid lastehoiust

2008-03-17T08:34:00.000-07:00

Jah, armsad lugejad ja kaasseltsilised, nii palju oleks öelda, aga ei tea, kust alustada.

- Näiteks olen ise saanud viimasel ajal suurema grupi laste hoidmise kogemust, seoses sellega, et olen näiteks meie seltsi esinaise Pille ligi 2-aastast ja ligi 3-aastast hoidnud, lisaks enda 4-aastasele ja 8-kuisele. Selg on märg selliste tundide järel, kui mul on korraga neli last hoida!
Ja ma ausalt ei saa aru: kuidas on võimalik hoida üldse lasterühmades rohkem kui, ütleme, kuute väikest last ühe kasvataja kohta.
Olen nüüd paremini aru saanud sellest, mida nii mõnigi lasteaias praktikal käinu on öelnud: "Kui lapsevanemad teaksid, mis rühmades toimub, ei viiks nad oma lapsi hommikuti sinna."
Mina ei tea siiani, mis seal rühmades toimub, aga ma arvan, et puhtfüüsiliselt ei saa suurtes 24-pealistes rühmades tagada mitte midagi muud kui... mida saab tagada? Laste ellujäämise vist enamvähem saab tagada. Nii suurtes rühmades on see laste karjatamine, mitte aga arendamine ja harimine.
Kui ma ise käisin eelmisel aastal kahte suurt lasteaeda Martaga seoses vaatamas (me ei saanud kummassegi), siis heidutas mind isiklikult see lärm. Ja mismoodi see lärm väikese lapse seisukohalt võib küll tunduda?! Võin vaid ette kujutada, kui stressirikas see elukeskkond neile on. Kasvataja on tavaliselt tööl pool päeva, aga laps peab seal terve pika päeva hakkama saama!
Ja ma olen nüüd paremini aru saanud sellest, miks nii paljud suurte lasteaedade lastest on hommikuti kodus hüsteerias ega taha sinna minna (allikas sellele väitele: mu enda tuttavad emad ja www.perekool.ee).

- Huvitav vahepaus. Praegu helistas Pille, kes rääkis äsjasest kohtumisest Tartu aselinnapeaga. Kohtumise vältel olevat hr Sasi korduvalt kiitnud, kui head ja efektiivsed on suured lasteaiad. Efektiivsed kellele? Linnale ilmselt küll. Tõesti on võimalik ehitada kiirelt neli suurt kombinaati ja öelda: "Tehtud!" Ilmselt oleks neile raskem selle paindliku logistika välja töötamine, kuidas tekitada üle linna toimiv perepäevahoidude võrgustik. Aga viimane oleks kindlasti lastesõbralikum! Ja tulevikule, pikemale perspektiivile mõeldes ka efektiivsem. Sest sealt tuleksid tervema närvisüsteemiga kodanikud.

- Pille mainis oma jutu sees ka seda, et formaaljuriidiliselt ei saagi meie MTÜ nõuda, et lastehoiuteenus oleks rahastatud võrdselt lasteaiateenusega, sest lasteaed on haridusasutus, lastehoid mitte.
Siin on suured sisemised käärid, olen ma aru saanud. Ühest küljest on lasteaiakasvatajad, vabandust -õpetajad tõepoolest ülimalt haritud ja neid võib justkui nimetada superheadeks hariduse-edastajateks. Aga see 24-pealine keskkond, kus nad oma haritud lastekasvatamisoskusi rakendavad, ei ole väikelastele hea.
Teisest küljest on meil aga koduhoid, kus on väikesed kodused rühmad ja turvaline suhe ühe konkreetse kasvatajaga ning turvalised suhted lastel omavahel... aga hoiukasvatajal pole jälle seda õiget kõrget haridust.
Jah, hoiukasvataja kutsetunnistuse saab väga lihtsalt. Ehk vist liiga lihtsalt? Eile rääkisin Kärdiga, kes on magistrikraadiga ja suure ülikooliskäimise kogemusega ning kes on teinud muuhulgas ära ka lapsehoidja kutseeksami. Ta mainis selle kohta: "Mu elu kõige lihtsam eksam!"
Ma ei ole saanud mahti, et täpsemalt uurida, mida lapsehoidjate kutsekoolitusel õpetatakse ja kui lihtsalt saab selle eksami tehtud (kas keegi läbi ka kukub ja juurde õppima peab, vrd näiteks autojuhieksamiga, kus läbikukkujate protsent on suur).
Hetkel on mul lihtsalt tekkinud see tunne - et lapsehoidjate kutsekoolitust peaks parendama. Vastutus, mille need inimesed endale võtavad, on nii suur.

Ideaal on minu jaoks väike kodune rühm, kus on korraliku haridusega kasvataja. Siin on muidugi küsimus, kas haridus kohe kasvataja heaks teeb, aga - süsteemi parendades läheks ka konkreetsed kasvatajad paremaks. Ma arvan, et lisapunktid eelkoolialase hariduse alal lapsehoidjate kutsekoolitusse teeksid hea potentsiaaliga lastehoidjad ainult paremaks, ja keskmised lapsehoidjad headeks.

- Üks mõte veel. Mida rohkem tekiks koduhoidude võrgustikku, seda väiksemaks jääks kombinaatlasteaedade rühmades lapsi. Olen selles kindel, et valikuvõimalusel paneks paljud vanead oma lapse pigem natuke rohkem makstes perepäevahoidu, mitte suurekoosseisulisse lasteaeda. Ning seeläbi muutuksid ka need suured lasteaiad paremateks keskkondadeks - kui rühmas oleks tulevikus ametliku 24 asemel näiteks 18 last, seegi oleks juba palju parem.

- Omaette teema on raha. Kas te kujutate ette, et nende 24rühmaliste laste kasvatajate palk on 25 krooni tunnis miinus maksud! Uskumatu. See on vastutuse ja raha väga paigast ära korrelatsioon mu meelest.

- Viimase nädala jooksul olen muide üritanud oma kodus praegu kaootilist toimivat lastehoidu teha ametlikuks perepäevarühmaks. Aga see oleks juba uue postituse teema. Järgmise korrani!

Lasteaiakohad: nad liiguvad siiski. Temaatilised mõtisklused

2008-03-17T07:39:00.000-07:00

Meie pere õuele on saabunud mõningane Selgus. Nimelt pakuti mu Riinule (peatselt 4) lasteaiakohta ühes Tartu nö eliitlasteaias, sügiseks. Lisan selgituseks juurde, et tegu polnud nö äraostmisega, kuna Riinu oli omavanuste järjekorras juba mõnda aega nr 1. Samuti võin kinnitada, et piisava kannatlikkuse ja muude hoiuvõimaluste olemasolu korral on täiesti võimalik See Õige ära oodata. Meie igatahes tegime nüüd lepingu ära.
Minu lähenemine ongi olnud selline ootav. Meile on tegelikult linna lasteaiakohta korduvalt pakutud. Isegi nii korduvalt, et sügisel helistas mulle üks linnaametnik ja küsis, kas ma üldse tahan oma lapsele kohta või ei. Selleks ajaks olin välja mõelnud, et tahan, kui see koht on mulle sobivas aias. Jah, mul on õnn ja võimalus pipardada, kuna olen sel aastal niikuinii titega kodus. Pipardanud olen sellepärast, et ma tõesti ei kujuta oma peret ette liikumas pidevalt trajektooril Tähtvere-Annelinn või Tähtvere-Ropka või muul suunal, mis eeldab ülekoormatud tuiksoontänavate ületamist, olgu see siis jala, bussiga või autoga. Lisaks tundus mulle järjest vähem meeldiv mõte, et mu 3-aastane, kes seni mõnusasti kodus kasvanud, läheb kohe 24 lapsega rühma. Olen üldiselt oma valikutega rahul olnud. Praegu käib Riinu 2 korda nädalas ühes perepäevahoius, kus tavaliselt on korraga ca 5 last. Talle meeldib seal väga, ja ainsad korrad, kui ta seal nutnud on, on need, kui ta ei taha veel koju tulla. Perepäevahoid on väga mõnus asi. Ehkki kulukas. Kulude optimiseerimise eesmärgil ongi Riinu seal vaid 2 päeva nädalas. Lisaks veel see, et ma ei raatsi teda lihtsalt iga päeva ära saata. Mu laps on üks lahe sõber, kes teeb mu kurva tuju rõõmsaks ja aitab üle igast raskusest. Kui ta on 2 päeva lasteaias olnud, tunnen ma teise päeva õhtuks, et ma polegi saanud temaga koos olla... Kanaema jah. Aga mul on tõeliselt tore tütar.
Ainus aeg, mil ma otsuses kahtlesin, oli eelmisel kevadel, kui meie perre oli sündinud üks väike poiss, kes osutus väga rahutuks tegelaseks. Nii rahutuks, et ma nägin, et vanem laps on nukker. Teda kurvastas, kui tita nuttis ja kurvastas, et ta ei saanud minuga mängida. Ja mind kurvastas see kõik hullupööra samuti. Tol ajal oleks ma tahtnud, et laps oleks saanud vähemalt paar päeva nädalas kusagil mängimas käia. Aga me elasime selle raske aja üle ja nüüd on meil kodus kaks tõeliselt toredat last. Ehkki meisterdada ei saa me Riinuga endiselt, sest väike armas röövlipoiss lihtsalt ei lase. Tõmbab, tirib, lõhub jne...
Oma nooremat last ei kavatse ma samuti enne 3-aastaseks saamist linna lasteaeda panna.
Just alla 3-stele näengi mina kõige suuremat perepäevahoiu turgu. Kõik emad, kes on meiega ühendust võtnud, rõhutavad, et soovivad oma lapsele vaiksemat ja turvalisemat keskkonda just sellises õrnas eas.
Iseasi muidugi, kui vara peaks lapsi üldse püsihoidu panema. Mina ise arvan, et laps võiks olla vähemalt 2-aastane. Ok, muidugi on erandvajadusi, aga räägime üldiselt. Mina ise ei paneks alla 3-st veel eriti kusagile. No vahel kellegi hea hoidja hoida muidugi. Kõik on võimalik, kui tahta, me pole mingid rikkurid, pigem vastupidi. Lastega kodus oldud aeg on tõeliselt nauditav, kui tahta seda nautida.
Eks ma osaliselt kutsungi meile kirjutanud emasid ja teisigi mõtlema, kas ikka on vaja oma aasta-pooleteisene laps juba lasteaeda panna. Ma tean, et vahel on. Aga mulle tundub, et liiga paljud pannakse mingi kergema vastupanu mineku soovist liigvara.
Ja faktide poole pealt nii palju, et oleme otsustanud, et alla 2-seid me oma loodavatesse hoidudesse võtta ei saa. Mina olen sellega väga rahul.

ohhoo, gugeldasin Pille nime ja leidsin veel palju uudiseid

2008-03-16T09:52:00.001-07:00

„Me ei kavatse lasteaiajärjekordi võtta kui paratamatust nagu viljaikaldus või põud,“ Tartu lastehoiu seltsi eestvedaja Pille Rives, EPL. - http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=d8625b58-465d-4959-8b0b-93dc28697894&=pluss

ja siin ka
http://www.etv24.ee/index.php?06108344

http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=264637&d=20080131&a=1

http://www.kalev.ee/est/tartu/tartulinn/?news=924427

Meie teemadel lugu Peres ja Kodus

2008-03-16T09:10:00.000-07:00

üks osalistest siis meie MTü juhatuse esinaine Pille
http://www.perekodu.ee/artikkel.php?id=9138

Meie teemadel Postimehes arvamuslugu

2008-03-11T00:23:00.000-07:00

...seekord Tartu linnavolikogu IRLi fraktsiooni esimehelt Jüri Kõrelt.
http://tartu.postimees.ee/110308/tartu_postimees/arvamus/316788_1.php?juri-kore-miks-peaksime-ahistama-koduperenaisi

Mis tehtud, mis teoksil

2008-03-08T00:32:00.000-08:00

Kuna meilitsi pöörduvaid huvilisi on päris palju, siis panen siia lühidalt kirja, kuhu oleme oma asjaga jõudnud.

Oleme nüüd ametlikult registreeritud.
MTÜ juhatuses on Margit Pikmets-Pilt, Ilona Piirimägi ja Pille Rives.
Põhikirja kohaselt oleme lastehoiu korraldamise kaudu lastega peresid toetav kodanikeühendus.
Meie eesmärgiks on koostöös linnavalitsusega luua juurde vanematele taskukohaseid lastehoiu võimalusi.
Kombinaatlasteaedadele eelistame väikesi kodulähdasi hoiurühmi.
Pearaha olgu kõigi laste osas, hoiuvormist sõltumata, võrdne.

Et huvi meie liikumise vastu on suurem kui ootasime, peame lähiajal oma tegevuse sellest lähtudes ümber korraldama ja mõtestama.

Hetkel on nimekirjas ligi 50 last üle linna.

Järgmisel nädalal loodame kohtuda linnaametnikega ümarlaual, mille meie palvel on kokku kutsunud Kristel Altosaar.
Loodame, et osaleb ka abilinnapea Sasi, kellele tahame üle anda Stella ja Margiti poolt tehtud kalkulatsioonid pearahade, investeeringute, inventari jms. sellise osas.

Esialgu on eelkokkulepe olemas Mäe 33 ruumide osas.
Karlova rühm on leidnud sobiva pinna eramajas, Tähtvere rühma osas on ruumidega seonduv endiselt lahtine.
Meile on pakutud ruume ka teistes linnaosades.
Katsume lähiajal pakutu üle vaadata.

Vajaksime hädasti vabatahtlikke töötegijaid ja rühmavanemaid, kuna tuumikul hakkab asi üle pea kasvama (andke endast märku lastehoid@gmail.com).

Aga eks me vaikselt ajame oma asja.
Lapsed ju vaja hoidu saada.

Lasteaiakoht pole armuand

2008-03-04T01:57:00.000-08:00

Tänases Postimehes taas meie teemadega otseselt seostuv arvamuslugu -
http://www.postimees.ee/040308/tartu_postimees/arvamus/315420.php

Kiirelt paar üleskutset

2008-03-03T11:48:00.000-08:00

- Kui oskate soovitada kedagi, kes oskad maagilise sõnaga "projekti kirjutada", palun, otsime sellist inimest appi. Näiteks kui on leitud maja, millest võiks saada "Tähtvere perekeskus" ja kust ja kuidas Eurorahasid küsida... Avatud Eesti Fondis on üks konkurss, millele peaksime kirjutama, aga kuna hetkel on meie tuumik kõik nii hõivatud, siis parema meelega leiaks kedagi proffi projektikirjutajat appi... Loomulikuklt loodame linnavalitsuselt endiselt abi, aga ei põlga ka muid rahasid ;).Ja projektikirjutajad saavad selle eest muidugi provisjponitasu ka, nagu komme on.

- Karlova ühel rühmal on endale koht leitud, aga samas on pakutud juba uusi ruume. Sellega seoses: kui siit loevad inimesed, kes Karlova kandis ja kelle lastele kohta vaja lasteaeda, palun andke endast teada.

- Ning ka igal pool mujal Tartu linnas olevad lasteaiakohata lapsed... Ühenduge meiega! Tegelikult saate kõik meid aidata. Mida pikem on meie nimekiri lastest, keda soovime aidata, seda suurem on ka tõenäosus, et linnavalitsus meid tõsiselt võtab ja mõtleb läbi süsteemse aitamise... kõigile võrdsed pearahad ja paindlikuma süsteemi nende rahade kasutamiseks.
Nii et ärge kõhelge meiega ühendust võtmast!
lastehoid@gmail.com või mõni muu blogi pealdises antud meiliaadress.

Kuidas lapsi hoida

2008-03-01T00:44:00.000-08:00

Lugedes reedesest Tartu Postimehest Inger Kraavi kommentaari lastehoiuteemal, hakkasin mõtlema, et miks Tartu linn ei võiks lasteaiaga võrdse alternatiivina aktsepteerida ja tunnustada päevahoidu.

Millised on lasteaia plussid?

Linna seisukohast on kombinaatlasteaedade pidamine kindlasti odavam.
Suurt on lihtsam majandada, juhtida, kontrollida.
Ka on olemas nõuka ajast pärit hooned ja vastav traditsioon.

Viimasel kohtumisel Sasiga nimetas ta, et tõenäoliselt saaks mu tütar Roosi, kes on omas vanusegrupis järjekorras nr. 210, koha Kaunase pst. lasteaeda millalgi järgmisel aastal.

Me elame Taara pst-l, Tähtveres.
Annelinna satume võbla kord paari kuu järel, kui käime Eedeni Lindexis lasteriideid ostmas.
Aga Kaunase pst-le pole meil üldse asja. See on kaugel ja algaja autojuhina väldin ma võimalusel tiheda liiklusega kante, eriti tipptundidel.
Pealegi ei meeldi mulle Annelinn.
Olen küll lapsepõlves seal elanud, kuid siis hakkas meie maja taga luht, kus käisime vanaemaga päevitamas.
Ma ei kujuta ette, et peaksin oma last hakkama sinna vedama ja veel vähem kujutan ma ette, kuidas mu seni maal kasvanud Roosi ennast seal suurte majade vahel kössitava nõukaaegse hoone mänguväljakul tunneks, koos veel saja viiekümne seitsme samas aias käiva lapsega mängimas.
Kas koht sellises lasteaias ongi see, mida tahan oma lapsele?

Kindlasti mitte.
Olen ise sellises lasteaias käinud ja usun kindlalt, et me võiksime oma lastele paremat pakkuda.
Võbla peaksime uskuma Inger Kraavi, et kombinaatlasteadade aeg on läbi.

Mida ma siis oma lapsele tahaksin?
Hoidu, kus ta tunneb end hästi ja turvaliselt.
Hoidu, mis meenutab kodu.
Näiteks Filosoofi tänava mängurühmake on midagi taolist.
Veel parem oleks, kui mu väikese vanusevahega lapsed saaksid käia ühes rühmas mu sõprade-tuttavate lastega, kes elavad meie lähedal, kelle vanematega meil on sarnased vaated elule ja lastekasvatusele ja kellega mu lapsed on harjunud.
Ma tahan teada, mida mu lapsed teevad ja söövad ja kellega kokku puutuvad, kui mind ei ole.
Ma tahan, et mu laste kasvataja jagaks mu maailmavaadet ja ma tahan oma lastega hommikul rahulikult hoidu JALUTADA.

Väikestes hoiurühmades on seda kõike lihtsam saada.
Usun, et enamus vanemaid eelistaksid võimaluse korral väiksemaid kodulähedasi lastehoiurühmi kombinaatlasteaiale.

Miks ei võiks linn panustada Soome eeskujul hoiurühmadesse?
Kindlasti on väiksed rühmakesed sobivamad lastele ja vanematele.

Aga kelle huve siis veel arvestada?

Ametnike mugavust?
Poliitikute erakonnahuve?
Aga neil on ju ka lapsed. Või lapselapsed.

Ja valimised kipuvad korduma.

Kas linn või vald peaks andma raha, kui ei anna lasteaiakohta?

2008-02-29T00:21:00.000-08:00

Tänases Postimehes on taas artikkel meiega seonduvatel teemadel, seekord küsitlus.
http://www.postimees.ee/290208/tartu_postimees/arvamus/314698.php

Katkend kirjast. Ehk - heategevusliku rahasüsti küsimine?

2008-02-28T05:28:00.000-08:00

teema:
MTÜ Tartu Lastehoiu Seltsi Tähtvere rühm pöördub Lions Club Eesti Tähtvere rühma poole

katkend:

"
Nagu näha, ei soovi linnavalitsus meile maksta sedasama pearaha, mida saab linnalt kaudselt lasteaias olev laps (ca 3000 kr kuus on ühe lapse halduskulud). Me ajame edasi seda asja edasi, aga see võtab aega. Samas on meil juba potentsiaalselt olemas võimalikud ruumid, kus peaks kohe hakkama maksma renti ning kuhu tuleks osta mänguväljaku sisustus...

Ja palve teile, kas oleks võimalik, et te aitate konkreetselt meie Tähtvere rühma, kuniks saame linnalt suurema ametliku toetuse? Ilmselt on siin nõiaring: linnavalitsus ei võta meid enne piisavalt tõsiselt, kuni me pole tõestanud, et suudame rühmad käima panna, ja neid ei saa käima panna enne, kui pole raha. (Ja raha pole meil endil piisavalt sisse süstida, sest me ei saa tööle minna, ja tööle ei saa me minna, sest meil pole lastele lasteiakohti jne...) Nii jõudsimegi mõtteni, et praeguses etapis aitaks väga, kui saaksime mõnevõrra heategevuslikku abi.
"

Sellise kirja saatsin äsja teele! Kui teil tuleb veel pähe mõtteid, soovitusi, kust küsida heategevuslikku raha, siis avaldage arvamust. Võibolla hoopis mingi kohalik ettevõte. Tundub, et meedia on meie teemast huvitatud ja sellele toetajale võib ehk osaks saada ka hea mainimine meedias.

Meie seisukohast võttes, siin on praegu kaks perspektiivi segamini. Lühiajaline (kiirelt rahasüsti vaja, et asi toimima hakkaks) ja pikaajaline (et meie tegevusest saaks kogu lasteaiandus paremini korraldatud, aga see võtab aega ;).

Päris huvitav teema: mis sai lubatud Supilinna lasteaiast?

2008-02-28T04:55:00.000-08:00

Ma olin eelmisel nädalal kirjavahetuses ühe lapsevanemaga, kes püstitas küsimuse: MIS SAI TARTU SUPILINNA LASTEAIAST? Kopeerin ta kirja:

"
Viis aastat tagasi oli linnaplaneeringutes ette nähtud, et Supilinnas Oa
tn ja Emajõe vahelisel alal valmib lasteaed 2007. aastaks. Nüüd on see
millegipärast plaanist maha võetud. Haridusosakonnast Meeri Tampere
sõnul kehvade ligipääsuteede tõttu.......! Supilinna mudatänavad on ju
linnavalitsuse peavaluks ammuilma. Kurb kui sellepärast ka lasteaed
ehitamata jääb.
Unistan lasteaiast, mis asuks kodu lähedal või kodust kesklinna suunas.
Supilinna kolisimegi soovist elada ühistranspordi ja autovaba elu.

Supilinna lasteaed oli plaanis ehitada nn EUROPAN-i alale, st Kartuli,
Oa, Kauna tn (see on ilma elumajadeta kõnnitee konnatiigi ääres) ja
Emajõega piiratud alale. Sisestasin Googlisse "EUROPAN-i ala
detailplaneering" ja sain kaardi lahti sellise viitega:

http://info.raad.tartu.ee/planlisad.nsf/ba4b2104fd73685fc2256ced00345489/06d8f97f1ba0119cc2256e74002cd668?OpenDocument

Algselt oli see kavandatud kõige lõppu Kauna tn äärde, siis Supilinna
noorte peredega kogusime allkirju ja avaldasime arvamust, et see jääb
liiga kaugele linna äärde ja võiks tõsta lasteaia linnale lähemale ning
elumajad kaugemale. Meie kirjaga arvestati, nüüd on lasteaed kavandatud
Marja ja Meloni tn pikenduste vahele jõe äärde. Praeguses situatsioonis
tundub meie ettepanek mõttetu snoobitsemisena, pole enam tähtsust, kas
hoone asub mõnikümmend meetrit siin- või sealpool, peamine, et lasteaed
ise üldse olemas oleks!
See allkirjade kogumine oli aasta 2002 lõpus või 2003 alguses, enam ei
mäleta. Siis jäi mulle meelde, et 2007ndaks pidi lasteaed valmima,
arvutasin, et mu 2002 sündinud poeg jõuab veel seal aastakese käia.
Mis põhjustel see EUROPAN-i ala välja arendamata jäi suure
kinnisvarabuumi ajal, on mulle teadmata. Kehvasid ligipääsuteid mainis
Meeri Tampere mulle eravestluses.
"

Selline lugu. Ja Supilinnas pole siiani lasteaeda, kuigi noori peresid ja kodusid on sinna aina juurde tekkinud... Eks nad siis veavad mujale linna või kasutavad mõnda muud ebamugavat varianti.

Kui siia satub kohahädas Supilinna lapsevanemaid, siis võtke ühendust meiega, rühma alged on olemas!
Samuti Tammelinna omad (vt ka eelmine, Ilona postitus, ja lisaks tuleb Tammelinna veel teine rühm).

Üks lastehoid avatakse Tammelinnas.

2008-02-28T04:51:00.000-08:00

Tammelinnas avatakse lastehoid. 39-aastane kahe 5-aastase lapse ema avab hoiu. Neil on suur aed ja plaanis 2 tuba majast hoiule eraldada. Kohti oleks umbes kolmele lapsele. Naine on koolituse läbinud. Liivakasti veel õues pole, aga plaanitakse teha.

Kui linn maksab 2000.- pearaha, siis vanemad peaks maksma 1000.- kanti veel.
Tammelinna elanikud-uurige asja.
Kontakt:52 51 896
holzland@hot.ee

Postimehe looga seoses: rääkides võrdsusest!

2008-02-28T01:11:00.000-08:00

Härra Jüri Sasi räägib Postimehe ajakirjanikule, et poleks ju võrdne nüüd aidata neil 1000 lapsel hoiukoht leida ja pidada. Viidates, et juba toimivad lapsehoiud saavad pearaha 2000.- ja meie ei peaks siis ka ju 3000.- saama. Härra Jüri Sasi! Kõike saab võrdseks teha muideks väga lihtsalt--- tuleb pearaha võrdsustada, ükskõik kas lapsed on lasteaias või hoius!

Väga veider on lugeda võrdsusest - Linn ei täida oma seadusandlikku kohust tagada koht lasteaias ja ei kavatse ka suuresti toetada emade omaalgatust. Tudengina olen ma oodanud hetke, kus mu lapsed on nii suured, et ma saaks lõputööd teha ja lõpetada, kui ma nüüd (2000.- pearahaga linna poolt ) pean ise tasuma hoiu eest 2500.- lapse pealt on minu kulu ainuüksi lastehoiule 5000.-

Ma pole ärimees! Ja paljud Tartu elanikud pole! Ja isegi kui on, siis VÕRDNE on, et kõik maksavad natukene rohkem ja linn toetab KÕIKI LAPSI võrdselt!

tõstku siis kõigil lastel lasteaiamaksu 50.- krooni võrra ja leidku see raha, et koheldaksegi võrdselt kõiki lapsi!

See vastus on väga vihastav, härra Jüri Sasi!

Meist lugu Postimehes

2008-02-27T14:37:00.001-08:00

http://www.postimees.ee/280208/tartu_postimees/uudised/314467.php

Lastehoidja koolitus nüüd Tartus!

2008-02-26T00:28:00.000-08:00

PKI korraldab lapsehoidjate koolituse- saab kutsepaberi- nüüd 1.märtsist. Viimane päev registreerida on 29. 02. (www.pki.ee)

Kõik, kes plaanivad enda laste kõrvalt ka teisi lapsi hoida ja soovivad pearaha, tulge koolitusele!
Kõik, kes soovivad rühmas kasvatajateks saada, andke ka märku!

Hetkel tundub, et Karlovas tuleb rühm tõenäoliselt Tahe 4 ruumidesse, kus linn teeb kõrvale mänguväljaku ja sinna tulevad nagunii ka Audentese erarühmad. Kui Karlovast on keegi, kes enda pool soovib lapsi hoida--meil on huvilisi registreerinud ja kui on veel emmesid, kes aitaksid rühma elluviimisel kaasa- siis varsti võiksime kõik koonduda ja arutada, millist rühma keegi tahab.

Ümarlaual selgus ka, et Koidu KODU plaanib peatselt hommikupoolikuti kuni kella 14.00-ni ja laupäeviti-pühapäeviti 4 h lapsi hoida-kutseeksami läbinud kasvataja hoiab siis. Seega- Karlova vanemad-- vahest aitab teid seegi, kui mõnel päeval nädalas hommikuti last hoidu saab anda!
Kristlikus kodus on siis hoiuluba olemas ja küsimuse all on ainult mil määral rahastada-mis on tunni tasu, aga uurige asja!

Kõik huvilised, näeme siis kutseeksami koolitusel.

Meie uurime:

Kas päevahoidu pannes laps kõrvaldatakse linna järjekorrast?
milline siis rahastatus on, kas saame võrdselt lasteaia lastega pearaha 3000.-
kas Tähe 4 ruumidesse saab kevadel rühma.

endiselt otsin kutseeksami läbinud kasvatajat, kes oleks valmis töötama täiskohaga!

Asjad edenevad!

Täna meist Eesti Päevalehes esiküljelugu ja juhtkiri!

2008-02-20T00:38:00.000-08:00

Siin http://www.epl.ee/artikkel/419396
ja siin http://www.epl.ee/arvamus/419390

Guugeldasin "lasteaiakohti"

2008-02-19T05:46:00.000-08:00

Ma praegu valmistan ette kahte artiklit lasteaiakohtade teemal - Eesti Päevalehte arvamuslugu ja Eesti Ekspressi reportaazhi. Sellega seoses otsin netis veel materjale, panen ka siia teile lugemiseks linke:

http://www.tartu.ee/?page_id=1533&lang_id=1&lotus_url=/kkkk.nsf/Web/koik/82E548EE4DCF21ADC225706800442D8A
Nagu näha, pole midagi uut siin päikese all... Sama probleem, et lasteaiakohti ei jagunud, oli hädaks 1997 ja 2005. Ning ka vastus on leitud - MTÜ, pisike lastehoid!
Mul on siin küsimus: mis on selle MTÜ ja meie oma vahe? ´Ka Perekasvatus Instituut toimib ju tänaseni, oli koos meie Ilonaga just ümarlaual. Kui ma õigesti aru saan, siis vahe on see, et meie nõuame linnalt pearaha ja toetust - nõuame seda, et kohtadeta lapsi koheldaks võrdselt nendega, kes on saanud riiklikud kohad.

Edasi, google-otsing tõi minu enda blogi juurde, kus ma kurtsin enne Tartusse kolimist - KUI raske on kohta saada.
http://eppppp.tahvel.info/?p=356

Ja ohhooo, häid uudiseid - äsja on vastu võetud määrus, 1,4 miljardit krooni on eraldatud, omavalitsused saavad taotleda seda lasteaiakohtade juurde loomiseks.
http://www.postimees.ee/240108/esileht/siseuudised/308049.php?valitsus-kiitis-heaks-programmi-igale-lapsele-lasteaiakoht

Ja siin kirjutab sellest määrusest ning projektist "Igale lapsele lasteaiakoht" täpsemalt reformar Tõnis Kõiv
http://www.reform.ee/ee/poliitikad/arvamuslood/378

Ja siin on reformierakonna programm lasteaiandusega seoses (otsisin need üles, sest nemad on Tartu valitsejad ja just nende otsus on, kas MTÜ Lastehoiu Selts saab siin oma lastele pearahad... või ei saa.)
http://www.reform.ee/ee/poliitikad/reformierakond-seisukohad-poliitikad/perepoliitika/lasteaiad

Ok, praegu lõpetan ja lähen lapsega õue jalutama... Aga minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt saaks selle meie skeemi järgi neid kohti kõige rohkem juurde luua. Mitte ainult Tartus, vaid igal pool mujal ka.

Üks mõte - keskkond ja lasteaiakohad

2008-02-19T02:52:00.000-08:00

Kõigepealt kiiruudised
- Pille ja Margit kohtusid eile aselinnapea Jüri Sasiga ja viisid talle hea uudise - et me aitame Reformierakonnal nende valimisloosungeid täide viia... ning üritasid, loodetavasti edukalt, mõista anda, et me oleme tõsised partnerid (või vastased) ja oleme valmis minema kohtusse linnavalitsuse vastu ;) ning et poliitikutele on igas mõttes kasulikum teha meiega koostööd ;). Kokkuvõttes: Mäe tänava rühmale on "broo" antud ja tegeleme uute rühmade moodustamisega.
- Helen käis vaatamas Kooli tänaval imetoredat kohta, mispeale ta hundirattaid viskas... Nii et kes teab, ehk on ka Tähtvere rühmale peagi ruumid leitud.
- Ja Pille annab täna aktiivselt intervjuusid: KUKU-raadio, Postimees ja Eesti Päevaleht. Kõiki huvitab see lasteaiakohtade ja kodanikuühiskonna teema. Tore.

Aga nüüd siis minu mõte. Nimelt - kuidas on seotud lasteaiakohtade loomine ja linnakeskkond.
Tartu linn, eksole, pole päris tavaline linn. See on üks neist linnadest, mis on pooleks tehtud jõe poolt. Jõe peal on sillad. Sildade juures on autoummikud, eriti hommikuti ja õhtuti, kui inimesed lähevad tööle ja veavad oma võsukesi...

Miks ei taha näiteks meie Vaksali-kandis elav Helen võtta vastu Annelinnas pakutavat lasteaiakohta? Miks ta sellest keeldus ja ütles "Kui teil midagi minu kodule kõnnitavas kauguses pakkuda on... Ja ma olen nõus päris kaugele kõndima, aga mitte nii kaugele..."
Sest vaadake, imiku ja väikese lapsega eriti lihtsalt bussidega ei sõida. Jääb auto, mis on Heleni peres küll olemas, aga millele ta eelistab kõndimist.
Mõni teist ehk kehitab õlgu: mis seal siis imelikku, igal hommikul ja õhtul autole hääled sisse ja sõida aga... ummikus saab ju raadiot kuulata ja lapsega suhelda jne. Normaalne!

Mul on hea meel, et on päris palju inimesi, kes ei pea seda normaalseks. Linnakeskkond oleme meie ise oma valikutega. Muidugi ka meie valitud linnavalitsus. Aga ka meie igapäevane elustiil: kas autoga või ilma? Ummikutega või ilma. Kui rohkelt heitgaasidega rikastatult. jne.

Linnavalitsusel näiteks on siin valik. Kas soodustada kodanikualgatust, väikeste lasteaedade loomist sinna, kus neid vaja on, näidata üles paindlikkust meie aitamisel... Või minna sellele teele, et "me ehitame ju Annelinna veel ühe suure lasteaia!" ja "Me peame ehitama veel ühe suure autosilla, sest linna liikluskoormus on tugevalt suurenenud" jne. Suured ja uhked ja kallid valikud.

Kui mina valisin Tartu linna elamiseks, siis just sellepärast, et see linn tundus olevat paindlik ja heade mõtete linn, kus pole liialt õhusaasta ja autoummikuid. Mõnevõrra olen oma illusioone juba korrigeerima pidanud. Aga loodetavasti on Tartu suund mitte muutuda suureks autoarteritega linnaks, vaid jääda pisikesteks kõnnitavateks kogukondadeks. See oleks see minu Tartu - kus Helen saab võtta oma lapsed ja kõndida lasteaeda, mille ta ise on aidanud käima lüüa.

Üleskutse Tartu linna vabaühendustele ja kodanikele!

2008-02-18T11:09:00.001-08:00

Edastan siinkohal üleskutse inimestelt, kes kaasaarvatud meie aktsiooni aidata püüavad.

Head Tartu linna vabaühendused ja kodanikud,

Tegevust on alustanud Tartu kodanikuühiskonna arengukava töögrupp, mis koosneb ühenduste ja Tartu Linnavalitsuse esindajatest. Esimese sammuna kaardistame osapoolte seisukohast peamised probleemid ning ootused nii linnavalitsusle kui ka ühendustele, pakkudes ühtlasi välja lahendusi, kuidas koostööd ja suhtlemist veelgi tõhustada.

Ühenduste probleemide ja lahenduste esindusliku ülevaate koostamiseks kutsuvad töögrupi ühenduste esindajad teid üles esitama lühidalt oma ettepanekuid. Selleks palume teil täita käesolevale kirjale lisatud ühenduste probleemide-lahenduste vorm, et arvamusi oleks hõlpsam koondada ja analüüsida.

Nüüd on võimalus konstruktiivselt sõna sekka öelda, mis on teiepoolsed rõõmud ja mured, ootused ja lahendused, mida ja kuidas muuta paremaks ühenduste ning Tartu Linnavalitsuse koostööd.

Ettepanekud palume saata hiljemalt 7.märtsiks e-posti aadressile margit@infokratt.ee.

NB! Ettepanekuid ootame laiematel teemadel, mis puudutavad enamikke ühendusi ja/või kodanikke (nt. kaasamine/osalemine, rahastamine jmt), töögrupp ei tegele valdkonnaspetsiifiliste küsimustega.

Oleme tänulikud, kui edastate infot ka teistele Tartu linna ühendustele ja huvitatud kodanikele!

Loe lähemalt Tartu kodanikuühiskonna arengukava töögrupist: http://info.raad.tartu.ee/webaktid.nsf/gpunid/G360A96CF9A851D47C2257367006FE940?OpenDocument

Töögrupi ühenduste esindajate nimel,

Margit Reinkubjas
MTÜ Tartumaa Rahvakultuuri Keskselts
Juhatuse esinaine
margit@infokratt.ee
522 6248

Kas peaksime piketi korraldama?

2008-02-13T08:09:00.000-08:00

Vaatasin just AK uudiseid, kus näidati piketti Tartu raekojaplatsilt.
Punapõskne Tsahkna-vennake rääkis Napoliga sarnaselt prügisse mattuvast Tartust.
Abilinnapea esitas vastulause, kus soovis, et riik probleemi lahendaks.

Kommentaator nentis, et juba tund peale piketti oli olukord linnas parem.
Ta tsiteeris Ostap Benderit: " jää hakkab liikuma, härrad vannutatud mehed".

Lastega pikett oleks visuaalselt tunduvalt atraktiivsem.
Võiks kasutada ka reformierakonna valimisloosungeid, mis puudutavad lasteaiakohtade loomist.
Ja jagada õhupalle või kondoome, et linna probleemid eos ära hoida.

Mida meil on vaja - teade üldsusele

2008-02-13T05:14:00.000-08:00

Tuli mõte, et me vajadused tuleb vahest veel kord kirja panna, et ka juhulugejad teaks, kuidas meid soovi korral aidata. Seega, kui teil on pakkuda ruume, ideid, nõu, oleme tänulikud!

Ruumid

Vajame Tartu linnas ruume, kus teha lastepäevahoidu. Et oleks aed, naabrid nõus.
Tegevus toimub päevaajal- seega, kui Te kell 17.00-18.00 tulete koju, on päevahoid lõppenud. Hetkel ütlevad paljud inimesed ära, nagu kartes, et veel 22.00 on läbi seina kisa kosta. Vastupidi, lastehoiu puhul oleks teil õhtuti vaiksed ruumid naabriteks. Me oleme ju näiteks palju stabiilsemad naabrid kui ütleme pidulised noored.
Pealegi ei pea vanemate auto hoovi peale sõitma, saab kokku leppida, et pargitakse eemale.

Teise variandina

Üks keskus laste ja peredega seotud MTÜdele.

Maja oleks linna poolt pakutud katus ütleme kahele päevahoiule, seega umbes 20 lapsele, õhtuti ja nädalalõpus võib ruume kasutada emadekool, rasedate ettevalmistus, võivad toimuda loengud, kasvõi Gordoni perekool. Oleks vastavate MTÜ-de kontor. Kompaktne - linnale kasulik, sest kui juba remont teha ja isegi kui aastate pärast vajub keegi osalistest ära, siis on katus teistele samalaadsetele organisatsioonidele edasi ja maja saab uue väljundi natukene. Linn ei remondi maja tühjalt.

Kasvatajad

Kõik, kes soovivad kasvatajad olla - märtsis saab läbi teha vastava lapsehoidja koolituse, mida eeskirjad vajavad, samuti saab teha toiduhügieeni koolituse. Palun andke endast nüüd märku - kõik, kellele ma olen kirjutanud (või on kahe silma vahele jäänud) andke endast märku.

Mööbel, mänguasjad

Eraettevõtjad ja FIE-d, kes toodavad lastemööblit, tehke oma pakkumine, meie esitame linnale hinnapakkumise.

Kas minu lapsed peavad linna probleeme lahendama?

2008-02-12T08:27:00.000-08:00

Tore lugeda, et meie meeskond töötab usinalt nagu päkapikkude põrandaalune töökoda.
Mõtlesin laupäeval Võrumaale sõites, et ma pole ammu nii innustunud meeskonnas toimetanud.

Mind on viimastel päevadel meie projektiga seoses mõtlema pannud põhiliselt kaks asja.

Esiteks, midagi, mis puudutab mind ennast.

See oli üks Ilona märkus, et pole vaja rünnata.
Tundsin, et see käib minu kohta.

Ma olen alati olnud hea kohaneja, aga nüüd, kui ma peale kahe lapsega kodus olemist püüan nö tsiviilellu naasta, ei saa ma hakkama.

Ma ei leia oma lastele kohta, kuhu neid jätta.
Kas minu lapsed on ainult minu mure ja vastutus?
Valimisloosungid, vanemapalk, meedia jätavad mulje, et lapsed on oodatud ka riigi poolt.
Aga kui su lastele ikkagi ei ole kohta lasteaias ja kutsetunnistusega hoidja küsib kahe lapse hoidmise eest 12 000 krooni kuus, siis tundub, et see kõik on üks suur pettus.

Tartu linna lasteaiajärjekorras on rohkem kui 2500 last.
OK, kõigil ei ole kohe kohta vaja, aga tuttav ametnik ütleb, et sügisel jääb reaalselt puudu 800 kohta.

See pole juhtunud üle öö. Poliitikud ja linnaametnikud on seda ju teadnud või teadma pidanud.
Taoline olukord on tekkinud teadlikult tehtud valikute tulemusel.
See pole paratamatus nagu põud või viljaikaldus.

Süüdi on ka need, kes taolist olukorda tolereerivad. Kas teie tolereerite?
Linna juhivad inimesed, kelle meie ise oleme valinud oma makstud maksudest laekunud rahaga linnaelu korraldama.
Järelikult on meil õigus eeldada, et meie huvidega arvestatakse, ja kui mitte, siis nõuda.

Mulle helistas naine, kes lasteaiakoha ja hoidja puudumise tõttu viib lapse iga nädal esmaspäevast reedeni Tartust ära 80 aastase vanaema juurde Võrumaale - et saaks ise tööl käia.

Selline asi teeb jõuetuks ja kurjaks.

Asi paraneb, kui tekib lootus.
Ma ei tea kas meie üritus õnnestub. Kas poliitikutel on tahe valimisloosungeid realiseerida.

Teine teema on tahtmine.
Meile pakkus ruume Maarja koguduse õpetaja.
See on tähenduslik, sest ka Maarja kogudusel ei ole kohta, s.o. oma kirikut.
Nad pakkusid meile ruume koguduse majas, mis algselt oli mõeldud leerimajaks, kuid nüüd toimuvad seal teenistused ja muu tavapärane kiriku ja koduguduse töö.

Ruumid, mida pakuti, on tegelikult praegugi kasutuses. Õpetaja rõhutas mitmel korral, et kui on TAHE, siis on võimalik korraldada, et me mahume neid ruume kordamööda kasutama.

Ruumid on tegelikult üsna väikesed ja päris suurte ümberkorralduste ja kulutuste järel
lastehoiuks kasutatavad, kuid neil on TAHE meid aidata.

See on liigutav. Kahju, et linnavalitsuses nii vähe tegevkristlasi on.

Roosi on mu süles magama jäänud.
Aselinnapea Jüri Sasi ütles ajakirjanikule, et linna jaoks oleks see sobiv lahendus kui vanemad ise lastehoiu kohad loovad.
Jah, linna jaoks on see sobiv lahendus.
aga meile tähendab see tegelikkuses väga suurt tööd.
Kinnisvara kuulutuste lappamine ja pidev helistamine, ports paberitööd ja hulk läbirääkimisi.
Kus mu lapsed nii kaua olema peavad?

Minu Roos ja Jakob on veel liiga väikesed, et linna probleeme lahendada.

Mitu pead on ikka mitu pead

2008-02-12T06:37:00.000-08:00

Tahtsin vaid öelda - ja usun, et see väärib eraldi postitust - et nii tore, et nii palju kaasamõtlejaid ja ideedepakkujaid on!
Uskuge, kõik teadmised seaduste, ruumide, nõuete, kütteliikide, omandisuhete jms teemal on äärmiselt teretulnud! Ja kindlasti abiks mitte ainult meile, vaid ka edasistele sarnastele ettevõtmistele ja nende rakukestele. Mina olen küll juba niiii palju targemaks saanud.
Laske aga tulla!
Praegune prioriteet: ruumide otsing.
Aga kõik muud teemad haakuvad ka niikuinii.

Mida öeldi Tervisekaitseametis (TKA) ja Veterinaaria- ja Toiduametis (VTA)

2008-02-12T05:52:00.000-08:00

Käisin siis täna hommikul mõlemas ülal toodud ametis ära ja sain teada järgmist.
Kõigepealt toitlustamisest.
Kui me tahame teha kohapeal süüa, on vaja VTA-le esitada vabas vormis lühikirjeldus, kuidas seda plaanitakse teha. Millised on need toidugrupid, mida kasutatakse, kes toob need kohale, kuidas käideldakse. Ruumis, kus süüa tehakse peavad olema kõik pinnad kergesti puhastatavad. Peavad olema seadmed toiduainete säilitamiseks ja töötlemiseks. Kindlasti on vaja ventilatsiooni ja inimestel, kes puutuvad kokku toiduvalmistamisega kokku peab olema läbitud toiduhügieenikoolitus.
Minu käes on olemas täpsem nimekiri kõiksugu plaanidest, mis on vaja esitada, et saada tunnustamise paketti.
Nüüd aga, kui on plaanis toit sisse tuua, on vaja kindlasti uurida, kas sellel firmal on olemas luba toitu välja vedada ja kohapeal peab olema ruum kätepeasukohaga, kus siis seda toitu vastu võetakse.
Tegelikult ei ole asi väga hull, tähtis on hea tahe, puhtus ja läbimõeldud tegutsemine.
Nüüd tervisekaitsest.
Laste arvu arvutatakse väga lihtsalt 10 lapse jaoks on magamistoas ruumi vaja 20m2 ja mängutoas 25m2. Nad ei ole väga ranged.
Mulle öeldi, et lastehoius on vastutus jagatud lapsehoidja ja lapsevanema vahel. Kui lapsevanemale ikka ei meeldi koht, siis ta ju oma last sinna ei pane.
Ka ahikütte on lubatud, kuid riskid on vaja viia miinimumi s.t. lapsed ei tohi ennast ära põletada.
WC oleks hea kui oleks ruumi, et väiksemad lapsed ritta potile panna ja et oleks kaks kraanikaussi ja võimaluse üks väike klosetipott suurematele lastele.
P.S. TKA on konsultatsioonid tasulised ja inpektori välja kutsumine samuti.

Homme lähen Mäe kodu ruume näitama ühele ehitusfirmale, et nad saaksid teha meile hinnapakkumise.

Parimat,
Margit

Otsingud jätkuvad: peaaegu hea, aga üks suur AGA

2008-02-10T05:35:00.000-08:00

Mina käisin täna vaatamas üht kohakest Tähtveres.
Ütlen kohe ära: mulle meeldis.
Aga on üks suur AGA. Sellest hiljem.
Alustan siiski plussidest:

* koht asub Tähtveres, päris hea on asukoht meie olemasolevate liikmete suhtes
* tegu on eramaja alumise korrusega
* lisaks eluruumile (55 ruutu) on esikus üldpind, kus on olemas panipaik, millest saab kerge vaevaga nt riidekapi teha ja jääb veel ruumi ülegi. Nii et see ei tuleks eluruumi arvelt.
* ruumid on väga heas korras. Minu hinnangul ei peaks seal üldse suurt midagi muutma. Kardinad on ka ees, mööblit vähe ja sellegi saab nt garaazhi tõsta
* panipaiku jagub, nt toosama garaazh
* tube on 2, neist väiksem sobiks magamistoaks, suurem mänguruumiks. Lisaks veel köök ja väga korralik vannituba.
* ruumid on päikese poole, väga valged ja valgusrikkad
* Köögis on puupliit ja elektripliit.
* aed on teise omaniku omast eraldatud tiheda hekiga, nii et lapsed sinna ilmselt müttama ei satuks.
* aias oleks küll ruumi liivakastile ja veel paarile rajatisele. Aed on samuti otse päikese poole. On ka mõned suured puud, aga need ei sega, vastupidi, pakuvad vajadusel varju.

Nüüd miinustest (sest ega idealset kohta pole ju oelmas):

* naabriga pole räägitud, aga pidi olema väga vaikne vanainimene.
* tegu on ahikütte ja elektrikütte kombinatsiooniga. Ma ei tea, kas linnal on mingid seadused, mis välistavad ahikütte. Minule isiklikult ahiküte väga meeldib, elan isegi ühes sellises. Siin on normaalne temepratuur. Minu arust on tänapäeva lasteaedades kohtutavalt palav. Olen veendunud, et veidi madalam temperatuur on tunduvalt tervislikum. Mälu järgi on seal üks ahi, mida köetakse köögist, vist läbi puupliidi, mis on väga nunnu!!! Aga karmil talvel võib ahiküte osutuda probleemiks, nt peale pühi. Kuigi, kuna elan lähedal, võiksin vahel ju ette kütmas käia... (juba unistan)
* kõik toad on läbikäidavad. Aga see pole minu arust välistav tegur, uksi saab sulgeda.
* pinna suuruse tõttu mahuks sinna minu hinnagul ja nõudeid meenutades (10 lapse puhul oleks üldruum 40 ruutmeetrit või magamistuba 20 ruutmeetrit ja elutuba 25 ruutmeetrit) ca 8 last. Kuna osad lapsed meie nimekirjas on alla 3-sed, siis tegelikult tuleks neid isegi vähem. Vähemalt esialgu, kuni nad veel alla 3-sed on.
* raudtee on lähedal, võib olla mürarikas. Samas elan ka ise raudtee lähedal ja siin küll müra pole.
* AGA NÜÜD: omanik on tegelikult huvitatud pinna müügist. St see koht on müügis hinnaga veidi üle 2 miljoni. Ja maakler ütles, et omaniku eesmärk on koht müüa. Et isegi kui saaks rendile, siis oleks tal 2-kuulise etteteatamisega lubatud teisele müüa. Mis teeb olukorra nii keerukaks, et vist võimatuks. Ainus lahendus oleks pind ise ära osta. Ja siin nüüd peabki mõtlema. Ja veel mõtlema... Maakler oli kindel, et hinnas saab alla kaubelda. Aga kuna mina ei oska miljonites mõelda, siis ma ei hakka isegi spekuleerima. Maakler lubas ise ka veel omanikuga rääkida, aga pika-ajalisest üürilepingust ta kindlasti huvitatud polevat.

Selline aruanne siis.
Homme läheme veel Maaülikooli ruume vaatama.
Aga maakler ütles mulle, et Tähtveres selliseid ruume leida ongi üsna lootusetu. Keegi ei taha üürile anda, kui, siis ikka ainult müügiks.
Lubasin igatahes asja siiski arutada. Et arutagem siis!

Linnaga suhtlemisest ja toitlustamisest

2008-02-10T02:31:00.000-08:00

Minu seisukoht on see, et rünnata ja vinguda ei maksa. Tõsi, pole jah lasteaedu piisavalt.

Püüdsin tulevase ümarlaua ideed edastada nii, nagu ma sellest seal koosolekul aru sain. Eesmärk on konstruktiivne ja tulemuslik suhtlemine linnaga, et kõigil saaks parem olema.

Üks viis asju parandada ongi informatsiooni vahetus - näiteks ongi vaja veel rääkida mida teevad Päevakeskused, mis on Perekeskuse funktsioon ja miks osa ühinguid tunneb, et nendega ei tegele keegi.

Minule omaalgatus meeldib, muidu ma seda päevahoiu asja ei ajakski ju. Ja kuna selgus, et teised lastega tegelevad MTÜ-d on kutsunud Jüri Sasi enda juurde ümarlauale, siis on vahest just meil ka õige aeg liituda ja seal oma asjadest rääkida? Või jätkame oma MTÜ alt oma tegevust eraldi? Mis Te arvate?

Toitlustamisest- alguses oli mul ka plaan mõnest koolist söök tellida, aga see on ju tegelikult jabur - miks ma ei või ise kohapeal putru teha ja omatehtud moosi peale panna? Ok, siin on juba suur vahe Soome ja Eesti mudeli vahel. Eesmärk on ikkagi leida maja, kus päevahoidu teha ja kohapeal süüa teha. Väike rühm võimaldabki ju nt allergiliste laste gluteeni-piima vaba toitu teha. Lasteaed ja päevahoid on ju erinevate nõuetega. Kes täpselt teab, palun valgustage.
Ma sain aru, et kui ma hoiaks lapsi kellegi pool, siis seal kodus selle pere lastele tohin süüa teha kohapeal, sest siis nõuded puuduvad. Kui hoiaksin võõraid lapsi enda pool, siis juba nõutakse mingite reeglite täitmist?

Pearaha- eile üks kutseeksami teinud hoidja rääkis, et saab oma laste pealt ka pearaha, kuna ta käib oma lapsi hoidmas kellegi pool koos selle pere lapsega - siis saab toetust. Kodus seda pearaha ei saaks.

Seega koolitusel ilmneb veel pisiasju, mis päevahoiu loomisel tähtsad.

Kas keegi on läbinud juba veterinaarameti koolituse. Millega me peame siis arvestama köögis?

Kuidas edeneb ruumide otsing? Mina lähen täna Karlova peale jalutama ja panen mõnda kohta sedelid postkasti - viiest maaklerist helistas üks tagasi ja ütles, et omanikud kaaluvad seda varanti, aga tundub tõesti, et ega lapsi just üürile ei taheta. Ja väga lahe oleks ikkagi aiaga koht.

Ja tänan kõiki, kes kasvatajeteks soovisid, sain nüüd teie andmed ja plaanin vabal hetkel kohe teile kirjutada. Lootsin, et selleks hetkeks saame näidata ka juba ruume...aga küll me leiame:)

ruumide otsingul- võimalik ümarlaud laste ja peredega seotud MTÜdega.

2008-02-09T03:49:00.000-08:00

Käisime Pillega Maarja Koguduse pakutud ruume vaatamas - sealne mänguplats on hea ja koht ka, aga ruumid on siiski kitsad ja eraldiolevad ja sobilikud heal juhul lastehoiuks lühemaks ajaks ja vanematele lastele, ütleme 4+.

Sealsete vestluste tulemusel sattusin aga ümarlauale Rahvakultuuri Keskseltsi ruumes, kus ilmnes, et probleemi: mida teha lastega, kui vanemad on tööl, saab püstitada veel laiemalt:
mida lastega üldse Tartus teha?

Tartu linnal on noorsooteenistus, kes tegeleb järjest tõhusamalt nooretga, st vanuses 7-25 eluaastat, noorematega tegeleb - kes?

2006.aastal 19.09 loodi laste- ja noortesõbraliku linna liikumise töögrupp.
Endise noorsootöötajana ma oleks selle grupi nimistuga rahul, usun, et need nimed seal suudavad paljugi teha, aga ettepanek lisada töögruppi keegi laste ja peredele suunatud organisatsioonidest lükati tagasi. Et asja mitte liiga laiali kiskuda.

Seega alates 7 eluaastast lastele on Tartus kool, huviringid, noortekeskused jne. Enne seda on 0-1,5 aastaste laste toetuseks vanemapalk. Aga vahepealsel ajal pole kõigil lasteaiakohtagi!

Kuidas siis meie hääl veel nendeni sinna üles üldse jõuaks, me võime ju kõik MTÜ-d eraldi linnavalitsejate vastuvõttudele registreerida ja linnavalitsuses kurta, aga kui me koonduksime, st meil oleks ühsiosa, siis tõenäoliselt see hääl oleks konkreetsem ja linnale saadaksime ka ühesema sõnumi.

Paljud lastega tegelevad asutused on kolmanda sektori asi.
Siin siis tänase seisuga see laudkond teeb üleskutse korraks kokku tulla Perekasvatus Instituudil, MTÜ-l Lastehoiu Selts, MTÜ-l Lelula, Perede Liidul, Lastekaitse Liidul--kas meil on ühisosa ja ühissõnum mida Tartu linnale edastada?

See on paljude inimeste väga suur töö, et lastehoiu süsteem sellisel näol üldse meil olema sai, asi on muidugi jälle keerulisem ja reeglid on karmimad kui Soomes, aga seegi on suur töö.
Selgus, et on paljusid, keda puudutab see, et pole lasteaia kohta. Nüüd tuleb välja, et peale selle, et pole lasteaia kohta, on väga suur huviliste grup, kes sooviksid ruume, huvitegevust väikelastega peredele, beebiringe ja rasedate võimlemist jne. See võiks ka olla linna mure. Sest kes sellise asjaga tegelevad on enamasti MTÜ-d ja tihti poolvabatahtlikud, pool mustalt tegijad, sest makse ei jõua ju ilma toeta maksta.

Meil on päevakeskused igas linnaosas ja sealsed keskused saaksid samamoodi enda klientuuriks võtta peale pensionäride ka noored pered. Palju aitaks kasvõi ruumide pakkumine.

Sealsele ümarlauale on oodatud ka Hr. Jüri Sasi. Reformierakond on ju toonitanud: rohkem omaalgatust ja vähem riiki!

Seal saame hr. Sasile enda visooni tutvustada küll.

Ja samas on infovahetus MTÜde vahel väga aeglane, on kuulda, et Tammelinna tahetakse teha Perekeskust -kes teeb? mis suunaga?

Margit Reinkubjas sealt ümarlauast onTartu linna kodaniku ühiskonna töögrupis, mis kohtub järgmine kord 13. märts ja nende küsimus MTÜdele on: mis on hea, mis on halvem linnaga suhtlemisel?

Miks ma pean olema aktiivne kodanik ja MTÜ-de alt looma oma lastele kasvukeskkonda - see on juba eraldi teema - see on seotud paljuski ka uue mõttemalliga, mis tahab vähem tarbida, mitte inimesi konveieri meetodil "arendada" ja täpsemalt vaadata kasvõi seda, mida mu laps sööb, ehk siis mahetoit--aga see on juba eraldi teema...

Tänase päeva areng: jumalakoja uksele sai koputatud

2008-02-08T06:38:00.000-08:00

Huvitav, kas ka teistes linnades oleks kirikutelt küsides võimalik leida lasteaedadele sobilikke ruume niisama lihtsasti?..

Täna niisiis hoidsin mina ülakorrusel Pille ja enda lapsi, kuniks Pille allkorrusel helistas läbi võimalikke kohti, kuhu MTÜ-le lasteaiarühmade tegemiseks kohti saada.

Veidi aja pärast tuli ta üles ja ütles nõutu näoga: "Ma ei julgegi rohkem helistada!"
"Miks?"
"Ma helistasin kahte kirikusse ja mõlemas pakuti kohe ruume!"

Siis läks ja helistas veel - ka Eesti Maaülikool pakkus ruume!

Seega on tõestatud ära meie sisetunne, et linna peal on küllalt vabu ruume, kuhu saaks lasteaiad teha, kui neid tõsiselt otsida.

Homse, laupäeva hommikuks kutsuti meie esindajad Õpetaja tänavale Tartu Maarja kogudusse ruume üle vaatama (seal on lausa mänguplatski olemas ja just on algamas ruumide remondid; aitäh, vanajumal, see oli sul hästi ajastatud ;), kirik olevat just arutanud, et mis nende ruumidega nädala sees teha, sest nädalavahetustel on neil pühapäevakool.
Ja veel! Sealsamas koguduse ruumes toimub homme ka Tartu lastega tegelevate MTÜde ümarlaud, kuhu tuleb kohale ka abilinnapea Jüri Sasi (seesama ametnik, kellega Pille kohtus ja kes lubas rahalist toetust võrdselt riigilasteaia kohtade lastega, kui me suudame nõuetele vastavad ruumid ja kasvatajad leida).
Kui Pille mulle seda ülakorrusele rääkima tuli, et homme tuleb Sasiga ümarlaud, siis pidin ma lausa ümber kukkuma. Kui palju kokkusattumusi? Ja kui kiirelt see kõik järsku toimuma hakanud on?
Igatahes lähevad Pille ja Ilona homme sinna ümarlauale ka.

Mina ja (loodetavasti ka) Helen läheme esmaspäeval üle vaatama Kreutzwaldi tänaval Eesti Maaülikooli poolt pakutavaid ruume. Seal pole küll mänguväljakut, aga lähedal on see suur Tähtvere pargi mänguväljak, Tartu parim.

--

Rääkisime ka Pillega sellest, et kuidas see kõik nüüd nii suureks on läinud. Ühest mängurühmast sai mitu, aga skeem, mida linnalt rahastamiseks loodame, on sama.
Kõlab ehk sentimentaalselt, aga tahaks tõesti aidata lisaks enda lastele ka teisi.
Neid kümneid ja sadu naisi, kes teavad, mismoodi solvab ja ahistab see, kui sulle linna poolt lasteaiakohta ei jagu.

--

Muidu on siis nii, et Piret-Ilona-Margit töörühm peaks hakkama kasvatajatega kokku saama, Pille saadab teile edasi kõik ta postkasti tulnud kasvatajate kirjad.
Ning Ilona üritab leida Karlovasse ruume ja võtab vastu lapsi Karlova nimekirja (ta võttis ühendust ka Karlova seltsiga), mina võtan vastu Tähtvere nimekirja, Margit aga Ülejõe nimekirja (kontaktid, vt blogi pealdises).

Kust leida lasteaiale maja?

2008-02-07T09:16:00.000-08:00

Pärast meie eilset koosolekut (või peaks ütlema - koosolemist) on üha enam mul see tunne, et meie lasteaialoomise kõige raskem osa on sobivate ruumide leidmine. See on võibolla isegi raskem kui linnalt rahade saamine.
Meil vedas oma Mäe tänava rühmaga - leitud on ruumid lastekodu majas, mis kuulub linnale ja on odava üürihinnaga, tervishoiunõuetele vastavad, mänguhoov olemas... (NB, armas lugeja, kui oled huvitet oma lapse sinna rühma panema, siis on vabu kohti - meili margit@tantsumaailm.ee ja ühine meie mittetulundusühinguga. Loodame koostöös linnavalitsusega saada lastele kohahinnad enamvähem samasugused, nagu on riiklikes lasteaedades.)
Aga lisaks Mäe rühmale on ju meil lapsed Tähtveres ja Karlovas... Ja väga võimalik, et neid rühmi tekib veel (oleme avatud - kui loed seda kusagil mujal linnaosas ja soovid hakata organiseerima teile ka rühma meie MTÜ raames, siis võta ühendust!)

Kust ruume leida?
- Eramajade alumised korrused. See oli meie esimene idee - turvaline ja mõnus, kodulaadne, oma aiaga, vaiksel tänaval... Aga tundub, et on raske leida peresid, kes hüüaks "hõissa! igatahes," kui neile läheneda ideega nende üüripinnale väike lasteaed teha.
Näiteks viisin ma siin kodu lähedal Tähtveres oma lemmiktänavale postkastidesse üleskutsed. Sain isegi paar telefonikõnet. Enamik soovis oma maja müüa, mitte üürida. Oli ka üks üürile anda soovija. "Lastega pere sobib, aga lastehoid ei sobi!" oli ta konkreetne.
Teine probleem eramajadega on see, et isegi kui omanik on nõus, ei pruugi naaber (näiteks ülemine korrus) nõus olla.
Eile näiteks oli meil juba peaaegu olemas kena koht, sisehooviga, Jakobi mäe ja Kassitoome vahel ehk kesklinna nurgataguses... Aga naabrid hakkasid mõtlema, pärast meie MTÜ koosolekut, kui nad tuvastasid, et privaatsus oli häiritud ja lillepeenar segi sõidetud... Jäime kohast ilma. Ja ma saan absoluutselt neist naabritest aru - kas mina tahaksin oma aeda permanentselt lasteaiaga jagada?
Kolmas probleem eramajadega on see, et kui isegi omanik on nõus ja naaber on nõus ja rendihind sobib, siis... siis on aed nii tihedalt õunapuid ja vaarikapõõsaid täis kasvatatud, et sinna puhtfüüsiliselt ei mahugi laste mänguplatsi tegema. Jälle ei sobi.

Nii oleme homseks valmis pannud plaanid. Mina asun hoidma lisaks omadele ka Pille lapsi ning Pille asub helistama... Sest lisaks eramajadele on siinseal linna peal ju veel muid maju.

- Kirikud. Paljudel kirikukogukondadel on tühju ruume, need võivad küll remonti vajada, aga millal inimkond enne remonti kartnud on (ja arvestame muidugi sellega, et linn toetab remondikuludega, nagu ta teiste maksumaksjate lasteaedu toetab.)
Minu eriline pöidlahoidmise objekt on praegu Kassitoome nõlval asuv katoliku kirikule kuuluv maja, kus ühes pooles elavad nunnad ja teine pool on täiesti tühi - suurte ilusate akendega ja aianurgaga. Vähese liiklusega tänaval, kus samas olemas parkimisvõimalus (ahjaa, veel üks faktor, mis asjad keeruliseks teeb - parkimisvõimalus. Kuigi mina näen ideaalis seda, et need rühmakesed tekkiksid kogukondade baasil nii, et iga lapsevanem on võimeline oma lapse lasteaeda jalutama, et meie linna õhku mitte igapäevaselt oma heigtaasiportsuga rikastada. Kes ei tahaks lasteaeda kodu lähedale? Selleks pole ju vaja muud kui kohalikku initsiatiivi... Ka selle "õige maja" suudab oma jalutuskäikude ajal välja nuhkida just kohalik emme või issi. Me teame. Me praegu just sellega tegeleme ;).

Nii et kui vanajumal tahab, et sellest meie lasteaiakohtade-tekitamise-kodanikualgatusest asja saab, siis homme me koputame tema ustele. Kohe mitme koguduse ustele. Vaatame, mis jumalal meile vastata on.

- Korporatsioonid. Neilgi on palju ruume. Näiteks Raimla majas Veski tänaval olevatki vanasti ju lasteaed olnud!
Korporatsioonide suhtes saime küll hoiatuse, et arvestage, paljudel neist on ruumid liiga kallilt remonditud, sest omal ajal said nad välis-eesti vilistlastelt palju remondiraha. Ning me ei saa võibolla liiga kallist pinda üürida... Aga kes teab.Uurime, hoiame pöidlaid.

- Ülikoolidele kuuluvad hooned. Näiteks siinsamas Veski tänaval on EPMÜ-le kuuluvaid maju. Ja võime pakkuda boonuseks, et loomulikult, kohalike doktorandide lapsed näiteks saaksid koha.
"Mille alusel käib meil kohtade andmine, laste järjekorda panek?" oli küsimus. "Kes ees, see mees" - nii võiks vist selle stiili nimetada, sest õiglasemat stiili pole leidnud. Aga kõik hädas lapsevanemad on oodatud ühinema ja kohti saab juurde tekitada - ISE kaasa selleks aidates, ise otsides sobivaid ruume. Ühinege!
Sest...
Mida rohkem me leiame neid lapsi, kes on Tartu lasteaiajärjekorras ega ole kohta saanud, seda suurem on meie kui kodanike ja valijate jõud ning seda suurem on tõenäosus, et hr Jüri Sasi tõesti teeb oma Pillele antud lubaduse teoks ja ANNAB LASTEVANEMATE BAASIL MOODUSTATUD MTÜ-(DE)LE KÄTTE LASTE NÖ PEARAHA SAMAS SUMMAS, KUIPALJU LINNALASTEAEDADE LAPSED MAKSMA LÄHEVAD LINNALE. Hetkel on see ca 3000 krooni lapse pealt. Kui me saame selle raha lapse pealt, siis, nagu arvutused näitavad, saaks teha lasteaia kohamaksuks 500-1000 krooni kuus!)

...Kirjutasin seda postitust, kui helistas Ilona - meie hing Karlovas, tulevane kasvataja, kes proovib korraldada gruppi Karlovasse (kes tahab oma Karlova lapse sinna tuua, võtku temaga ühendust ilonapiirimagi@hotmail.com).
Tal oli tulnud veel üks mõte. Homme võtab ta ühendust noorte tegevust linnas korraldava inimesega ja uurib - ehk on võimalik leida lasteadadele sobivaid pindu mõnes ruumis, kus õhtuti alates kella 18st algab noorte tegevus. Nii et saaks koopereeruda: kuni kella 18ni on seal lasteaed, pärast seda aga näiteks tantsutrenn või kudumisring või näitestuudio vms. Ilona uurib! Oma loogika ja võimalus sellises üüripinna jagamises ju oleks küll.

Nii me siin praegu sagime. Kõigil meil on samal ajal lapsed ja muud tegevused, aga meil on kõigil motivatsioon linna ja iseennast aidata ja linna töö ära teha.
Sest meie usume - kui on lubatud lasteaiakoht linna poolt ja kui Eesti riigi õiguskantsler vastab, et "jah, linn on kohustatud lasteaiakoha andma, aga mida ei ole, seda ei saa ka anda"... siis NEID KOHTI ON VÕIMALIK JUURDE LUUA. Palun väga. Me aitame.

Ja neid kohti saab juurde luua mitte ainult 57 miljonit maksvaid uusi maju ehitades (niipalju maksis Lotte lasteaed Tartus, mis on muidugi vinge samm, hipp-hipp, hurraa) - aga ka leides üles olemasolevad tühjad ruumid linnas. Kulutused linnale lasteaiakohtade juurde tekitamiseks võivad olla palju väiksemad. Laske ainult motiveeritud inimestel (loe: emmedel ja issidel) sellega tegelema hakata ;).

Potentsiaalselt kasvatajateks soovijaid oleme juba küllalt leidnud. (Aga võite muidugi veel ühendust võtta!) Ja mis lastesse puutub, siis... lasteaiakohad pole siin linnas mitte lihtsalt tühi nišš, vaid lausa vaakum, mis imeb vilinal.

Muide, mitte ainult Tartu linnas. Väike vihje ;). Samasuguse MTÜ saaks teha mis iganes piirkonna.
MTÜ selleks, et valijad asuks oma valitutega/valitsejatega dialoogi ja teeksid nendega koostöös lasteaiakohti juurde.
Sest õnneks on meil konstitutsioon, mis tagab igale lapsele VÕRDSE JUURDEPÄÄSU HARIDUSELE.